Kiri

Välisministeerium [email protected] 17.09.2020 nr 1-11/1806-1 Vabariigi Valitsuse korralduse „Veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni heakskiitmine“ esitamine Kultuuriministeerium esitab Välisministeeriumile Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks Vabariigi Valitsuse korralduse „Veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni heakskiitmine“ eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Lukas minister Lisad: 1. Eelnõu 1 lehel 2. Seletuskiri 39 lehel 3. Konventsiooni tõlge 20 lehel 4. Konventsiooni tekst inglise keeles 17 lehel Liina Jänes 628 2381, [email protected] Siiri Pelisaar 628 2225, [email protected] Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941  Text of the 2001 Convention http://www.unesco.org/new/en/culture/themes/underwater-cultural-heritage/2001- convention/official-text/ Official text The General Conference of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization, meeting in Paris from 15 October to 3 November 2001, at its 31st session, Acknowledging the importance of underwater cultural heritage as an integral part of the cultural heritage of humanity and a particularly important element in the history of peoples, nations, and their relations with each other concerning their common heritage, Realizing the importance of protecting and preserving the underwater cultural heritage and that responsibility therefor rests with all States, Noting growing public interest in and public appreciation of underwater cultural heritage, Convinced of the importance of research, information and education to the protection and preservation of underwater cultural heritage, Convinced of the public’s right to enjoy the educational and recreational benefits of responsible non-intrusive access to in situ underwater cultural heritage, and of the value of public education to contribute to awareness, appreciation and protection of that heritage, Aware of the fact that underwater cultural heritage is threatened by unauthorized activities directed at it, and of the need for stronger measures to prevent such activities, Conscious of the need to respond appropriately to the possible negative impact on underwater cultural heritage of legitimate activities that may incidentally affect it, Deeply concerned by the increasing commercial exploitation of underwater cultural heritage, and in particular by certain activities aimed at the sale, acquisition or barter of underwater cultural heritage, Aware of the availability of advanced technology that enhances discovery of and access to underwater cultural heritage, Believing that cooperation among States, international organizations, scientific institutions, professional organizations, archaeologists, divers, other interested parties and the public at large is essential for the protection of underwater cultural heritage, Considering that survey, excavation and protection of underwater cultural heritage necessitate the availability and application of special scientific methods and the use of suitable techniques and equipment as well as a high degree of professional specialization, all of which indicate a need for uniform governing criteria, Realizing the need to codify and progressively develop rules relating to the protection and preservation of underwater cultural heritage in conformity with international law and practice, including the UNESCO Convention on the Means of Prohibiting and Preventing the Illicit Import, Export and Transfer of Ownership of Cultural Property of 14 November 1970, the UNESCO Convention for the Protection of the World Cultural and Natural Heritage of 16 November 1972 and the United Nations Convention on the Law of the Sea of 10 December 1982, Committed to improving the effectiveness of measures at international, regional and national levels for the preservation in situ or, if necessary for scientific or protective purposes, the careful recovery of underwater cultural heritage, Having decided at its twenty-ninth session that this question should be made the subject of an international convention, Adopts this second day of November 2001 this Convention. Article 1 – Definitions For the purposes of this Convention: 1. (a) “Underwater cultural heritage” means all traces of human existence having a cultural, historical or archaeological character which have been partially or totally under water, periodically or continuously, for at least 100 years such as: (i) sites, structures, buildings, artefacts and human remains, together with their archaeological and natural context; (ii) vessels, aircraft, other vehicles or any part thereof, their cargo or other contents, together with their archaeological and natural context; and (iii) objects of prehistoric character. (b) Pipelines and cables placed on the seabed shall not be considered as underwater cultural heritage. (c) Installations other than pipelines and cables, placed on the seabed and still in use, shall not be considered as underwater cultural heritage. 2. (a) “States Parties” means States which have consented to be bound by this Convention and for which this Convention is in force. (b) This Convention applies mutatis mutandis to those territories referred to in Article 26, paragraph 2(b), which become Parties to this Convention in accordance with the conditions set out in that paragraph, and to that extent “States Parties” refers to those territories. 3. “UNESCO” means the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization. 4. “Director-General” means the Director-General of UNESCO. 5. “Area” means the seabed and ocean floor and subsoil thereof, beyond the limits of national jurisdiction. 6. “Activities directed at underwater cultural heritage” means activities having underwater cultural heritage as their primary object and which may, directly or indirectly, physically disturb or otherwise damage underwater cultural heritage. 7. “Activities incidentally affecting underwater cultural heritage” means activities which, despite not having underwater cultural heritage as their primary object or one of their objects, may physically disturb or otherwise damage underwater cultural heritage. 8. “State vessels and aircraft” means warships, and other vessels or aircraft that were owned or operated by a State and used, at the time of sinking, only for government non-commercial purposes, that are identified as such and that meet the definition of underwater cultural heritage. 9. “Rules” means the Rules concerning activities directed at underwater cultural heritage, as referred to in Article 33 of this Convention. Article 2 – Objectives and general principles 1. This Convention aims to ensure and strengthen the protection of underwater cultural heritage. 2. States Parties shall cooperate in the protection of underwater cultural heritage. 3. States Parties shall preserve underwater cultural heritage for the benefit of humanity in conformity with the provisions of this Convention. 4. States Parties shall, individually or jointly as appropriate, take all appropriate measures in conformity with this Convention and with international law that are necessary to protect underwater cultural heritage, using for this purpose the best practicable means at their disposal and in accordance with their capabilities. 5. The preservation in situ of underwater cultural heritage shall be considered as the first option before allowing or engaging in any activities directed at this heritage. 6. Recovered underwater cultural heritage shall be deposited, conserved and managed in a manner that ensures its long-term preservation. 7. Underwater cultural heritage shall not be commercially exploited. 8. Consistent with State practice and international law, including the United Nations Convention on the Law of the Sea, nothing in this Convention shall be interpreted as modifying the rules of international law and State practice pertaining to sovereign immunities, nor any State’s rights with respect to its State vessels and aircraft. 9. States Parties shall ensure that proper respect is given to all human remains located in maritime waters. 10. Responsible non-intrusive access to observe or document in situ underwater cultural heritage shall be encouraged to create public awareness, appreciation, and protection of the heritage except where such access is incompatible with its protection and management. 11. No act or activity undertaken on the basis of this Convention shall constitute grounds for claiming, contending or disputing any claim to national sovereignty or jurisdiction. Article 3 – Relationship between this Convention and the United Nations Convention on the Law of the Sea Nothing in this Convention shall prejudice the rights, jurisdiction and duties of States under international law, including the United Nations Convention on the Law of the Sea. This Convention shall be interpreted and applied in the context of and in a manner consistent with international law, including the United Nations Convention on the Law of the Sea. Article 4 – Relationship to law of salvage and law of finds Any activity relating to underwater cultural heritage to which this Convention applies shall not be subject to the law of salvage or law of finds, unless it: (a) is authorized by the competent authorities, and (b) is in full conformity with this Convention, and (c) ensures that any recovery of the underwater cultural heritage achieves its maximum protection. Article 5 – Activities incidentally affecting underwater cultural heritage Each State Party shall use the best practicable means at its disposal to prevent or mitigate any adverse effects that might arise from activities under its jurisdiction incidentally affecting underwater cultural heritage. Article 6 – Bilateral, regional or other multilateral agreements 1. States Parties are encouraged to enter into bilateral, regional or other multilateral agreements or develop existing agreements, for the preservation of underwater cultural heritage. All such agreements shall be in full conformity with the provisions of this Convention and shall not dilute its universal character. States may, in such agreements, adopt rules and regulations which would ensure better protection of underwater cultural heritage than those adopted in this Convention. 2. The Parties to such bilateral, regional or other multilateral agreements may invite States with a verifiable link, especially a cultural, historical or archaeological link, to the underwater cultural heritage concerned to join such agreements. 3. This Convention shall not alter the rights and obligations of States Parties regarding the protection of sunken vessels, arising from other bilateral, regional or other multilateral agreements concluded before its adoption, and, in particular, those that are in conformity with the purposes of this Convention. Article 7 – Underwater cultural heritage in internal waters, archipelagic waters and territorial sea 1. States Parties, in the exercise of their sovereignty, have the exclusive right to regulate and authorize activities directed at underwater cultural heritage in their internal waters, archipelagic waters and territorial sea. 2. Without prejudice to other international agreements and rules of international law regarding the protection of underwater cultural heritage, States Parties shall require that the Rules be applied to activities directed at underwater cultural heritage in their internal waters, archipelagic waters and territorial sea. 3. Within their archipelagic waters and territorial sea, in the exercise of their sovereignty and in recognition of general practice among States, States Parties, with a view to cooperating on the best methods of protecting State vessels and aircraft, should inform the flag State Party to this Convention and, if applicable, other States with a verifiable link, especially a cultural, historical or archaeological link, with respect to the discovery of such identifiable State vessels and aircraft. Article 8 – Underwater cultural heritage in the contiguous zone Without prejudice to and in addition to Articles 9 and 10, and in accordance with Article 303, paragraph 2, of the United Nations Convention on the Law of the Sea, States Parties may regulate and authorize activities directed at underwater cultural heritage within their contiguous zone. In so doing, they shall require that the Rules be applied. Article 9 – Reporting and notification in the exclusive economic zone and on the continental shelf 1. All States Parties have a responsibility to protect underwater cultural heritage in the exclusive economic zone and on the continental shelf in conformity with this Convention. Accordingly: (a) a State Party shall require that when its national, or a vessel flying its flag, discovers or intends to engage in activities directed at underwater cultural heritage located in its exclusive economic zone or on its continental shelf, the national or the master of the vessel shall report such discovery or activity to it; (b) in the exclusive economic zone or on the continental shelf of another State Party: (i) States Parties shall require the national or the master of the vessel to report such discovery or activity to them and to that other State Party; (ii) alternatively, a State Party shall require the national or master of the vessel to report such discovery or activity to it and shall ensure the rapid and effective transmission of such reports to all other States Parties. 2. On depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, a State Party shall declare the manner in which reports will be transmitted under paragraph 1(b) of this Article. 3. A State Party shall notify the Director-General of discoveries or activities reported to it under paragraph 1 of this Article. 4. The Director-General shall promptly make available to all States Parties any information notified to him under paragraph 3 of this Article. 5. Any State Party may declare to the State Party in whose exclusive economic zone or on whose continental shelf the underwater cultural heritage is located its interest in being consulted on how to ensure the effective protection of that underwater cultural heritage. Such declaration shall be based on a verifiable link, especially a cultural, historical or archaeological link, to the underwater cultural heritage concerned. Article 10 – Protection of underwater cultural heritage in the exclusive economic zone and on the continental shelf 1. No authorization shall be granted for an activity directed at underwater cultural heritage located in the exclusive economic zone or on the continental shelf except in conformity with the provisions of this Article. 2. A State Party in whose exclusive economic zone or on whose continental shelf underwater cultural heritage is located has the right to prohibit or authorize any activity directed at such heritage to prevent interference with its sovereign rights or jurisdiction as provided for by international law including the United Nations Convention on the Law of the Sea. 3. Where there is a discovery of underwater cultural heritage or it is intended that activity shall be directed at underwater cultural heritage in a State Party’s exclusive economic zone or on its continental shelf, that State Party shall: (a) consult all other States Parties which have declared an interest under Article 9, paragraph 5, on how best to protect the underwater cultural heritage; (b) coordinate such consultations as “Coordinating State”, unless it expressly declares that it does not wish to do so, in which case the States Parties which have declared an interest under Article 9, paragraph 5, shall appoint a Coordinating State. 4. Without prejudice to the duty of all States Parties to protect underwater cultural heritage by way of all practicable measures taken in accordance with international law to prevent immediate danger to the underwater cultural heritage, including looting, the Coordinating State may take all practicable measures, and/or issue any necessary authorizations in conformity with this Convention and, if necessary prior to consultations, to prevent any immediate danger to the underwater cultural heritage, whether arising from human activities or any other cause, including looting. In taking such measures assistance may be requested from other States Parties. 5. The Coordinating State: (a) shall implement measures of protection which have been agreed by the consulting States, which include the Coordinating State, unless the consulting States, which include the Coordinating State, agree that another State Party shall implement those measures; (b) shall issue all necessary authorizations for such agreed measures in conformity with the Rules, unless the consulting States, which include the Coordinating State, agree that another State Party shall issue those authorizations; (c) may conduct any necessary preliminary research on the underwater cultural heritage and shall issue all necessary authorizations therefore, and shall promptly inform the Director- General of the results, who in turn will make such information promptly available to other States Parties. 6. In coordinating consultations, taking measures, conducting preliminary research and/or issuing authorizations pursuant to this Article, the Coordinating State shall act on behalf of the States Parties as a whole and not in its own interest. Any such action shall not in itself constitute a basis for the assertion of any preferential or jurisdictional rights not provided for in international law, including the United Nations Convention on the Law of the Sea. 7. Subject to the provisions of paragraphs 2 and 4 of this Article, no activity directed at State vessels and aircraft shall be conducted without the agreement of the flag State and the collaboration of the Coordinating State. Article 11 – Reporting and notification in the Area 1. States Parties have a responsibility to protect underwater cultural heritage in the Area in conformity with this Convention and Article 149 of the United Nations Convention on the Law of the Sea. Accordingly when a national, or a vessel flying the flag of a State Party, discovers or intends to engage in activities directed at underwater cultural heritage located in the Area, that State Party shall require its national, or the master of the vessel, to report such discovery or activity to it. 2. States Parties shall notify the Director-General and the Secretary-General of the International Seabed Authority of such discoveries or activities reported to them. 3. The Director-General shall promptly make available to all States Parties any such information supplied by States Parties. 4. Any State Party may declare to the Director-General its interest in being consulted on how to ensure the effective protection of that underwater cultural heritage. Such declaration shall be based on a verifiable link to the underwater cultural heritage concerned, particular regard being paid to the preferential rights of States of cultural, historical or archaeological origin. Article 12 – Protection of underwater cultural heritage in the Area 1. No authorization shall be granted for any activity directed at underwater cultural heritage located in the Area except in conformity with the provisions of this Article. 2. The Director-General shall invite all States Parties which have declared an interest under Article 11, paragraph 4, to consult on how best to protect the underwater cultural heritage, and to appoint a State Party to coordinate such consultations as the “Coordinating State”. The Director-General shall also invite the International Seabed Authority to participate in such consultations. 3. All States Parties may take all practicable measures in conformity with this Convention, if necessary prior to consultations, to prevent any immediate danger to the underwater cultural heritage, whether arising from human activity or any other cause including looting. 4. The Coordinating State shall: (a) implement measures of protection which have been agreed by the consulting States, which include the Coordinating State, unless the consulting States, which include the Coordinating State, agree that another State Party shall implement those measures; and (b) issue all necessary authorizations for such agreed measures, in conformity with this Convention, unless the consulting States, which include the Coordinating State, agree that another State Party shall issue those authorizations. 5. The Coordinating State may conduct any necessary preliminary research on the underwater cultural heritage and shall issue all necessary authorizations therefor, and shall promptly inform the Director-General of the results, who in turn shall make such information available to other States Parties. 6. In coordinating consultations, taking measures, conducting preliminary research, and/or issuing authorizations pursuant to this Article, the Coordinating State shall act for the benefit of humanity as a whole, on behalf of all States Parties. Particular regard shall be paid to the preferential rights of States of cultural, historical or archaeological origin in respect of the underwater cultural heritage concerned. 7. No State Party shall undertake or authorize activities directed at State vessels and aircraft in the Area without the consent of the flag State. Article 13 – Sovereign immunity Warships and other government ships or military aircraft with sovereign immunity, operated for non-commercial purposes, undertaking their normal mode of operations, and not engaged in activities directed at underwater cultural heritage, shall not be obliged to report discoveries of underwater cultural heritage under Articles 9, 10, 11 and 12 of this Convention. However States Parties shall ensure, by the adoption of appropriate measures not impairing the operations or operational capabilities of their warships or other government ships or military aircraft with sovereign immunity operated for non-commercial purposes, that they comply, as far as is reasonable and practicable, with Articles 9, 10, 11 and 12 of this Convention. Article 14 – Control of entry into the territory, dealing and possession States Parties shall take measures to prevent the entry into their territory, the dealing in, or the possession of, underwater cultural heritage illicitly exported and/or recovered, where recovery was contrary to this Convention. Article 15 – Non-use of areas under the jurisdiction of States Parties States Parties shall take measures to prohibit the use of their territory, including their maritime ports, as well as artificial islands, installations and structures under their exclusive jurisdiction or control, in support of any activity directed at underwater cultural heritage which is not in conformity with this Convention. Article 16 – Measures relating to nationals and vessels States Parties shall take all practicable measures to ensure that their nationals and vessels flying their flag do not engage in any activity directed at underwater cultural heritage in a manner not in conformity with this Convention. Article 17 – Sanctions 1. Each State Party shall impose sanctions for violations of measures it has taken to implement this Convention. 2. Sanctions applicable in respect of violations shall be adequate in severity to be effective in securing compliance with this Convention and to discourage violations wherever they occur and shall deprive offenders of the benefit deriving from their illegal activities. 3. States Parties shall cooperate to ensure enforcement of sanctions imposed under this Article. Article 18 – Seizure and disposition of underwater cultural heritage 1. Each State Party shall take measures providing for the seizure of underwater cultural heritage in its territory that has been recovered in a manner not in conformity with this Convention. 2. Each State Party shall record, protect and take all reasonable measures to stabilize underwater cultural heritage seized under this Convention. 3. Each State Party shall notify the Director-General and any other State with a verifiable link, especially a cultural, historical or archaeological link, to the underwater cultural heritage concerned of any seizure of underwater cultural heritage that it has made under this Convention. 4. A State Party which has seized underwater cultural heritage shall ensure that its disposition be for the public benefit, taking into account the need for conservation and research; the need for reassembly of a dispersed collection; the need for public access, exhibition and education; and the interests of any State with a verifiable link, especially a cultural, historical or archaeological link, in respect of the underwater cultural heritage concerned. Article 19 – Cooperation and information-sharing 1. States Parties shall cooperate and assist each other in the protection and management of underwater cultural heritage under this Convention, including, where practicable, collaborating in the investigation, excavation, documentation, conservation, study and presentation of such heritage. 2. To the extent compatible with the purposes of this Convention, each State Party undertakes to share information with other States Parties concerning underwater cultural heritage, including discovery of heritage, location of heritage, heritage excavated or recovered contrary to this Convention or otherwise in violation of international law, pertinent scientific methodology and technology, and legal developments relating to such heritage. 3. Information shared between States Parties, or between UNESCO and States Parties, regarding the discovery or location of underwater cultural heritage shall, to the extent compatible with their national legislation, be kept confidential and reserved to competent authorities of States Parties as long as the disclosure of such information might endanger or otherwise put at risk the preservation of such underwater cultural heritage. 4. Each State Party shall take all practicable measures to disseminate information, including where feasible through appropriate international databases, about underwater cultural heritage excavated or recovered contrary to this Convention or otherwise in violation of international law. Article 20 – Public awareness Each State Party shall take all practicable measures to raise public awareness regarding the value and significance of underwater cultural heritage and the importance of protecting it under this Convention. Article 21 – Training in underwater archaeology States Parties shall cooperate in the provision of training in underwater archaeology, in techniques for the conservation of underwater cultural heritage and, on agreed terms, in the transfer of technology relating to underwater cultural heritage. Article 22 – Competent authorities 1. In order to ensure the proper implementation of this Convention, States Parties shall establish competent authorities or reinforce the existing ones where appropriate, with the aim of providing for the establishment, maintenance and updating of an inventory of underwater cultural heritage, the effective protection, conservation, presentation and management of underwater cultural heritage, as well as research and education. 2. States Parties shall communicate to the Director-General the names and addresses of their competent authorities relating to underwater cultural heritage. Article 23 – Meetings of States Parties 1. The Director-General shall convene a Meeting of States Parties within one year of the entry into force of this Convention and thereafter at least once every two years. At the request of a majority of States Parties, the Director-General shall convene an Extraordinary Meeting of States Parties. 2. The Meeting of States Parties shall decide on its functions and responsibilities. 3. The Meeting of States Parties shall adopt its own Rules of Procedure. 4. The Meeting of States Parties may establish a Scientific and Technical Advisory Body composed of experts nominated by the States Parties with due regard to the principle of equitable geographical distribution and the desirability of a gender balance. 5. The Scientific and Technical Advisory Body shall appropriately assist the Meeting of States Parties in questions of a scientific or technical nature regarding the implementation of the Rules. Article 24 – Secretariat for this Convention 1. The Director-General shall be responsible for the functions of the Secretariat for this Convention. 2. The duties of the Secretariat shall include: (a) organizing Meetings of States Parties as provided for in Article 23, paragraph 1; and (b) assisting States Parties in implementing the decisions of the Meetings of States Parties. Article 25 – Peaceful settlement of disputes 1. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention shall be subject to negotiations in good faith or other peaceful means of settlement of their own choice. 2. If those negotiations do not settle the dispute within a reasonable period of time, it may be submitted to UNESCO for mediation, by agreement between the States Parties concerned. 3. If mediation is not undertaken or if there is no settlement by mediation, the provisions relating to the settlement of disputes set out in Part XV of the United Nations Convention on the Law of the Sea apply mutatis mutandis to any dispute between States Parties to this Convention concerning the interpretation or application of this Convention, whether or not they are also Parties to the United Nations Convention on the Law of the Sea. 4. Any procedure chosen by a State Party to this Convention and to the United Nations Convention on the Law of the Sea pursuant to Article 287 of the latter shall apply to the settlement of disputes under this Article, unless that State Party, when ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention, or at any time thereafter, chooses another procedure pursuant to Article 287 for the purpose of the settlement of disputes arising out of this Convention. 5. A State Party to this Convention which is not a Party to the United Nations Convention on the Law of the Sea, when ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention or at any time thereafter shall be free to choose, by means of a written declaration, one or more of the means set out in Article 287, paragraph 1, of the United Nations Convention on the Law of the Sea for the purpose of settlement of disputes under this Article. Article 287 shall apply to such a declaration, as well as to any dispute to which such State is party, which is not covered by a declaration in force. For the purpose of conciliation and arbitration, in accordance with Annexes V and VII of the United Nations Convention on the Law of the Sea, such State shall be entitled to nominate conciliators and arbitrators to be included in the lists referred to in Annex V, Article 2, and Annex VII, Article 2, for the settlement of disputes arising out of this Convention. Article 26 – Ratification, acceptance, approval or accession 1. This Convention shall be subject to ratification, acceptance or approval by Member States of UNESCO. 2. This Convention shall be subject to accession: (a) by States that are not members of UNESCO but are members of the United Nations or of a specialized agency within the United Nations system or of the International Atomic Energy Agency, as well as by States Parties to the Statute of the International Court of Justice and any other State invited to accede to this Convention by the General Conference of UNESCO; (b) by territories which enjoy full internal self-government, recognized as such by the United Nations, but have not attained full independence in accordance with General Assembly resolution 1514 (XV) and which have competence over the matters governed by this Convention, including the competence to enter into treaties in respect of those matters. 3. The instruments of ratification, acceptance, approval or accession shall be deposited with the Director-General. Article 27 – Entry into force This Convention shall enter into force three months after the date of the deposit of the twentieth instrument referred to in Article 26, but solely with respect to the twenty States or territories that have so deposited their instruments. It shall enter into force for each other State or territory three months after the date on which that State or territory has deposited its instrument. Article 28 – Declaration as to inland waters When ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention or at any time thereafter, any State or territory may declare that the Rules shall apply to inland waters not of a maritime character. Article 29 – Limitations to geographical scope At the time of ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention, a State or territory may make a declaration to the depositary that this Convention shall not be applicable to specific parts of its territory, internal waters, archipelagic waters or territorial sea, and shall identify therein the reasons for such declaration. Such State shall, to the extent practicable and as quickly as possible, promote conditions under which this Convention will apply to the areas specified in its declaration, and to that end shall also withdraw its declaration in whole or in part as soon as that has been achieved. Article 30 – Reservations With the exception of Article 29, no reservations may be made to this Convention. Article 31 – Amendments 1. A State Party may, by written communication addressed to the Director-General, propose amendments to this Convention. The Director-General shall circulate such communication to all States Parties. If, within six months from the date of the circulation of the communication, not less than one half of the States Parties reply favourably to the request, the Director- General shall present such proposal to the next Meeting of States Parties for discussion and possible adoption. 2. Amendments shall be adopted by a two-thirds majority of States Parties present and voting. 3. Once adopted, amendments to this Convention shall be subject to ratification, acceptance, approval or accession by the States Parties. 4. Amendments shall enter into force, but solely with respect to the States Parties that have ratified, accepted, approved or acceded to them, three months after the deposit of the instruments referred to in paragraph 3 of this Article by two thirds of the States Parties. Thereafter, for each State or territory that ratifies, accepts, approves or accedes to it, the amendment shall enter into force three months after the date of deposit by that Party of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession. 5. A State or territory which becomes a Party to this Convention after the entry into force of amendments in conformity with paragraph 4 of this Article shall, failing an expression of different intention by that State or territory, be considered: (a) as a Party to this Convention as so amended; and (b) as a Party to the unamended Convention in relation to any State Party not bound by the amendment. Article 32 – Denunciation 1. A State Party may, by written notification addressed to the Director-General, denounce this Convention. 2. The denunciation shall take effect twelve months after the date of receipt of the notification, unless the notification specifies a later date. 3. The denunciation shall not in any way affect the duty of any State Party to fulfil any obligation embodied in this Convention to which it would be subject under international law independently of this Convention. Article 33 – The Rules The Rules annexed to this Convention form an integral part of it and, unless expressly provided otherwise, a reference to this Convention includes a reference to the Rules. Article 34 – Registration with the United Nations In conformity with Article 102 of the Charter of the United Nations, this Convention shall be registered with the Secretariat of the United Nations at the request of the Director-General. Article 35 – Authoritative texts This Convention has been drawn up in Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish, the six texts being equally authoritative. Annex Rules concerning activities directed at underwater cultural heritage I. General principles Rule 1. The protection of underwater cultural heritage through in situ preservation shall be considered as the first option. Accordingly, activities directed at underwater cultural heritage shall be authorized in a manner consistent with the protection of that heritage, and subject to that requirement may be authorized for the purpose of making a significant contribution to protection or knowledge or enhancement of underwater cultural heritage. Rule 2. The commercial exploitation of underwater cultural heritage for trade or speculation or its irretrievable dispersal is fundamentally incompatible with the protection and proper management of underwater cultural heritage. Underwater cultural heritage shall not be traded, sold, bought or bartered as commercial goods. This Rule cannot be interpreted as preventing: (a) the provision of professional archaeological services or necessary services incidental thereto whose nature and purpose are in full conformity with this Convention and are subject to the authorization of the competent authorities; (b) the deposition of underwater cultural heritage, recovered in the course of a research project in conformity with this Convention, provided such deposition does not prejudice the scientific or cultural interest or integrity of the recovered material or result in its irretrievable dispersal; is in accordance with the provisions of Rules 33 and 34; and is subject to the authorization of the competent authorities. Rule 3. Activities directed at underwater cultural heritage shall not adversely affect the underwater cultural heritage more than is necessary for the objectives of the project. Rule 4. Activities directed at underwater cultural heritage must use nondestructive techniques and survey methods in preference to recovery of objects. If excavation or recovery is necessary for the purpose of scientific studies or for the ultimate protection of the underwater cultural heritage, the methods and techniques used must be as non-destructive as possible and contribute to the preservation of the remains. Rule 5. Activities directed at underwater cultural heritage shall avoid the unnecessary disturbance of human remains or venerated sites. Rule 6. Activities directed at underwater cultural heritage shall be strictly regulated to ensure proper recording of cultural, historical and archaeological information. Rule 7. Public access to in situ underwater cultural heritage shall be promoted, except where such access is incompatible with protection and management. Rule 8. International cooperation in the conduct of activities directed at underwater cultural heritage shall be encouraged in order to further the effective exchange or use of archaeologists and other relevant professionals. II. Project design Rule 9. Prior to any activity directed at underwater cultural heritage, a project design for the activity shall be developed and submitted to the competent authorities for authorization and appropriate peer review. Rule 10. The project design shall include: (a) an evaluation of previous or preliminary studies; (b) the project statement and objectives; (c) the methodology to be used and the techniques to be employed; (d) the anticipated funding; (e) an expected timetable for completion of the project; (f) the composition of the team and the qualifications, responsibilities and experience of each team member; (g) plans for post-fieldwork analysis and other activities; (h) a conservation programme for artefacts and the site in close cooperation with the competent authorities; (i) a site management and maintenance policy for the whole duration of the project; (j) a documentation programme; (k) a safety policy; (l) an environmental policy; (m) arrangements for collaboration with museums and other institutions, in particular scientific institutions; (n) report preparation; (o) deposition of archives, including underwater cultural heritage removed; and (p) a programme for publication. Rule 11. Activities directed at underwater cultural heritage shall be carried out in accordance with the project design approved by the competent authorities. Rule 12. Where unexpected discoveries are made or circumstances change, the project design shall be reviewed and amended with the approval of the competent authorities. Rule 13. In cases of urgency or chance discoveries, activities directed at the underwater cultural heritage, including conservation measures or activities for a period of short duration, in particular site stabilization, may be authorized in the absence of a project design in order to protect the underwater cultural heritage. III. Preliminary work Rule 14. The preliminary work referred to in Rule 10 (a) shall include an assessment that evaluates the significance and vulnerability of the underwater cultural heritage and the surrounding natural environment to damage by the proposed project, and the potential to obtain data that would meet the project objectives. Rule 15. The assessment shall also include background studies of available historical and archaeological evidence, the archaeological and environmental characteristics of the site, and the consequences of any potential intrusion for the long-term stability of the underwater cultural heritage affected by the activities. IV. Project objective, methodology and techniques Rule 16. The methodology shall comply with the project objectives, and the techniques employed shall be as non-intrusive as possible. V. Funding Rule 17. Except in cases of emergency to protect underwater cultural heritage, an adequate funding base shall be assured in advance of any activity, sufficient to complete all stages of the project design, including conservation, documentation and curation of recovered artefacts, and report preparation and dissemination. Rule 18. The project design shall demonstrate an ability, such as by securing a bond, to fund the project through to completion. Rule 19. The project design shall include a contingency plan that will ensure conservation of underwater cultural heritage and supporting documentation in the event of any interruption of anticipated funding. VI. Project duration – timetable Rule 20. An adequate timetable shall be developed to assure in advance of any activity directed at underwater cultural heritage the completion of all stages of the project design, including conservation, documentation and curation of recovered underwater cultural heritage, as well as report preparation and dissemination. Rule 21. The project design shall include a contingency plan that will ensure conservation of underwater cultural heritage and supporting documentation in the event of any interruption or termination of the project. VII. Competence and qualifications Rule 22. Activities directed at underwater cultural heritage shall only be undertaken under the direction and control of, and in the regular presence of, a qualified underwater archaeologist with scientific competence appropriate to the project. Rule 23. All persons on the project team shall be qualified and have demonstrated competence appropriate to their roles in the project. VIII. Conservation and site management Rule 24. The conservation programme shall provide for the treatment of the archaeological remains during the activities directed at underwater cultural heritage, during transit and in the long term. Conservation shall be carried out in accordance with current professional standards. Rule 25. The site management programme shall provide for the protection and management in situ of underwater cultural heritage, in the course of and upon termination of fieldwork. The programme shall include public information, reasonable provision for site stabilization, monitoring, and protection against interference. IX. Documentation Rule 26. The documentation programme shall set out thorough documentation including a progress report of activities directed at underwater cultural heritage, in accordance with current professional standards of archaeological documentation. Rule 27. Documentation shall include, at a minimum, a comprehensive record of the site, including the provenance of underwater cultural heritage moved or removed in the course of the activities directed at underwater cultural heritage, field notes, plans, drawings, sections, and photographs or recording in other media. X. Safety Rule 28. A safety policy shall be prepared that is adequate to ensure the safety and health of the project team and third parties and that is in conformity with any applicable statutory and professional requirements. XI. Environment Rule 29. An environmental policy shall be prepared that is adequate to ensure that the seabed and marine life are not unduly disturbed. XII. Reporting Rule 30. Interim and final reports shall be made available according to the timetable set out in the project design, and deposited in relevant public records. Rule 31. Reports shall include: (a) an account of the objectives; (b) an account of the methods and techniques employed; (c) an account of the results achieved; (d) basic graphic and photographic documentation on all phases of the activity; (e) recommendations concerning conservation and curation of the site and of any underwater cultural heritage removed; and (f) recommendations for future activities. XIII. Curation of project archives Rule 32. Arrangements for curation of the project archives shall be agreed to before any activity commences, and shall be set out in the project design. Rule 33. The project archives, including any underwater cultural heritage removedand a copy of all supporting documentation shall, as far as possible, be kept togetherand intact as a collection in a manner that is available for professional and public access as well as for the curation of the archives. This should be done as rapidly as possible and in any case not later than ten years from the completion of the project, in so far as may be compatible with conservation of the underwater cultural heritage. Rule 34. The project archives shall be managed according to international professional standards, and subject to the authorization of the competent authorities. XIV. Dissemination Rule 35. Projects shall provide for public education and popular presentation of the project results where appropriate. Rule 36. A final synthesis of a project shall be: (a) made public as soon as possible, having regard to the complexity of the project and the confidential or sensitive nature of the information; and (b) deposited in relevant public records. Done in Paris this 6th day of November 2001 in two authentic copies bearing the signature of the President of the thirty-first session of the General Conference and of the Director-General of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization, which shall be deposited in the archives of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization and certified true copies of which shall be delivered to all the States and territories referred to in Article 26 as well as to the United Nations.  EELNÕU VABARIIGI VALITSUS KORRALDUS Tallinn 2020 nr Veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni heakskiitmine Välissuhtlemisseaduse § 16 alusel: 1. Kiita heaks veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon, mis on koostatud 2001. aasta 2. novembril Pariisis. 2. Teha järgmised deklaratsioonid: 1) Eesti kohaldab kooskõlas konventsiooni artikli 9 lõikega 2 veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusest või veealuse kultuuripärandi leiust teavitamisel konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti b alapunkti ii; 2) Eesti kohaldab konventsiooni artikli 28 alusel veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust käsitlevat eeskirja ka veekogude suhtes, mis ei ole mereala osa. Jüri Ratas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär  Veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peakonverents, kogunenud 15. oktoobrist 3. novembrini 2001. aastal Pariisi 31. istungjärgule, tunnistades veealuse kultuuripärandi olulisust inimkonna kultuuripärandi lahutamatu osana ning olulise osana rahvaste ja riikide ajaloos ning nende ühise kultuuripärandiga seotud omavahelistes suhetes; mõistes veealuse kultuuripärandi kaitse ja säilitamise tähtsust ning asjaolu, et selle eest vastutavad kõik riigid; nentides üldsuse kasvavat huvi veealuse kultuuripärandi vastu ja selle suuremat väärtustamist üldsuses; olles veendunud teadusuuringute, teabe ja hariduse tähtsuses veealuse kultuuripärandi kaitsmisel ja säilitamisel; olles veendunud, et üldsusel on õigus hariduse ja vaba aja veetmise eesmärgil kasutada võimalusi, mida pakub vastutustundlik ja säästev juurdepääs veealusele kultuuripärandile in situ, ja et üldsuse teavitamine aitab suurendada teadlikkust veealusest kultuuripärandist ning aitab veealust kultuuripärandit väärtustada ja kaitsta; olles teadlikud asjaolust, et veealust kultuuripärandit ohustab sellele suunatud omavoliline tegevus, ning vajadusest tõhusamate meetmete järele sellise tegevuse tõkestamiseks; olles teadlikud vajadusest asjakohaselt reageerida negatiivsele mõjule, mida veealusele kultuuripärandile võib avaldada seda juhuslikult mõjutav õiguspärane tegevus; tundes sügavat muret veealuse kultuuripärandi üha suurema kasutamise üle ärieesmärgil, esmajoones teatavatel tegevusaladel, mille eesmärgiks on veealuse kultuuripärandi müük, omandamine või vahetus; olles teadlikud, et kõrgtasemel tehnoloogia, mis suurendab veealuse kultuuripärandi leidmise ja sellele juurdepääsu võimalusi, on kättesaadav; uskudes, et riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide, teadusasutuste, kutseorganisatsioonide, arheoloogide, tuukrite, teiste huvitatud isikute ning laiema üldsuse koostöö on veealuse kultuuripärandi kaitse seisukohalt oluline; arvestades, et veealuse kultuuripärandi uurimiseks, väljakaevamiseks ja kaitseks on vaja teaduslikke erimeetodeid ja nende rakendamist, sobivate võtete ja seadmete kasutamist ning kõrgtasemel kutsealast spetsialiseerumist, mis viitab ühtsete reguleerivate kriteeriumide vajalikkusele; 1 mõistes vajadust kodifitseerida ja järk-järgult täiendada veealuse kultuuripärandi kaitse ja säilitamise eeskirja kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste tavadega, sealhulgas UNESCO 14. novembri 1970. aasta kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsiooni, UNESCO 16. novembri 1972. aasta ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni ning ÜRO 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooniga; kohustudes suurendama rahvusvahelise, piirkondliku ja riigi tasandi meetmete tõhusust veealuse kultuuripärandi säilitamiseks in situ või vajadusel selle hoolikaks ülestõstmiseks teaduslikul või kaitse eesmärgil; olles otsustanud oma kahekümne üheksandal istungjärgul, et seda küsimust tuleks reguleerida rahvusvahelise konventsiooniga, võtab 2. novembril 2001 vastu käesoleva konventsiooni. Artikkel 1. Mõisted Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1. a) veealune kultuuripärand – kõik inimese olemasolu kultuurilised, ajaloolised või arheoloogilised jäljed, mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all, näiteks: i) muistised, rajatised, hooned, artefaktid ja inimsäilmed koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega; ii) laevad, õhusõidukid ja muud sõidukid või nende osad, nende last või muu sisu koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega; iii) esiajaloolised esemed; b) merepõhja paigaldatud torujuhtmeid ega kaableid ei loeta veealuseks kultuuripärandiks; c) merepõhja paigaldatud ja veel kasutusel olevaid rajatisi, mis ei ole torujuhtmed ega kaablid, ei loeta veealuseks kultuuripärandiks; 2. a) osalisriigid – riigid, kes on väljendanud nõusolekut end käesoleva konventsiooniga siduda ja kelle suhtes konventsioon kehtib; 2 b) konventsiooni kohaldatakse mutatis mutandis artikli 26 lõike 2 punktis b nimetatud territooriumide suhtes, kes saavad konventsiooni osaliseks kõnealuses lõikes sätestatud tingimustel ja ulatuses, milles mõiste osalisriik laieneb nendele territooriumidele; 3. UNESCO – ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon; 4. peadirektor – UNESCO peadirektor; 5. süvamerepõhi – merede ja ookeanide põhi ning selle all olev maapõu, mis jääb väljapoole riikide jurisdiktsiooni; 6. veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus – tegevus, mille esmane objekt on veealune kultuuripärand ning mis võib otse või kaudselt veealust kultuuripärandit füüsiliselt rikkuda või muul viisil kahjustada; 7. veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutav tegevus – tegevus, mille esmane objekt või üks objektidest ei ole veealune kultuuripärand, kuid mis võib sellest hoolimata veealust kultuuripärandit füüsiliselt rikkuda või muul viisil kahjustada; 8. riigile kuuluvad laevad ja õhusõidukid – sõjalaevad ja muud laevad või õhusõidukid, mille omanik või valdaja oli riik ning mida riik uppumise ajal kasutas ainult riiklikul mitteärilisel eesmärgil; need on sellisena identifitseeritud ja vastavad veealuse kultuuripärandi määratlusele; 9. eeskiri – konventsiooni artiklis 33 nimetatud eeskiri, mis käsitleb veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust. Artikkel 2. Eesmärgid ja üldpõhimõtted 1. Konventsiooni eesmärk on tagada veealuse kultuuripärandi kaitse ja seda tõhustada. 2. Osalisriigid teevad koostööd veealuse kultuuripärandi kaitsmisel. 3. Osalisriigid säilitavad veealuse kultuuripärandi inimkonna hüveks kooskõlas konventsiooniga. 4. Osalisriigid võtavad olenevalt vajadusest kas eraldi või koos konventsiooni ja rahvusvahelise õiguse kohaselt asjakohased meetmed, mis on vajalikud veealuse kultuuripärandi kaitseks, kasutades selleks oma võimaluste kohaselt nende käsutuses olevaid parimaid vahendeid. 5. Esimeseks valikuks enne veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse lubamist või alustamist loetakse veealuse kultuuripärandi säilitamist in situ. 3 6. Ülestõstetud veealune kultuuripärand võetakse hoiule ning seda säilitatakse ja hallatakse viisil, mis tagab pikaajalise säilimise. 7. Veealust kultuuripärandit ei kasutata ärieesmärgil. 8. Kooskõlas riigi tavade ja rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga, ei tõlgendata konventsiooni sätteid viisil, mis muudaks rahvusvahelise õiguse norme või riikide tavasid seoses suveräänse puutumatusega või riigi õigusi seoses riigile kuuluvate laevade ja õhusõidukitega. 9. Osalisriigid tagavad, et meres asuvaid inimsäilmeid koheldakse nõuetekohase lugupidamisega. 10. Kultuuripärandi vaatlemise või dokumenteerimise eesmärgil toimuvat vastutustundlikku ja säästvat juurdepääsu veealusele kultuuripärandile in situ soodustatakse, et üldsus teadvustaks, hindaks ja kaitseks kultuuripärandit, välja arvatud juhul, kui juurdepääs on vastuolus kultuuripärandi kaitse ja haldamisega. 11. Ükski konventsiooni alusel tehtud toiming ega tegevus ei anna alust esitada, kaitsta ega vaidlustada pretensioone riigi suveräänsuse või jurisdiktsiooni suhtes. Artikkel 3. Konventsiooni ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni vaheline suhe Konventsioon ei piira riikide rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga ettenähtud õigusi, jurisdiktsiooni ega kohustusi. Konventsiooni tõlgendatakse ja kohaldatakse kooskõlas rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga. Artikkel 4. Seos pääste- ja leiuõigusega Veealuse kultuuripärandiga seonduva tegevuse suhtes, mille puhul kohaldatakse konventsiooni, kohaldatakse pääste- ja leiuõigust ainult juhul, kui: a) pädevad ametiasutused on andnud selleks loa, b) tegevus on täielikus kooskõlas konventsiooniga, c) veealusele kultuuripärandile tagatakse ülestõstmise korral maksimaalne kaitse. Artikkel 5. Veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutav tegevus Osalisriik kasutab oma käsutuses olevaid parimaid vahendeid, et vältida või leevendada kahjulikku mõju, mis võib tuleneda osalisriigi jurisdiktsiooni all toimuvast veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutavast tegevusest. 4 Artikkel 6. Kahepoolsed, piirkondlikud või mitmepoolsed kokkulepped 1. Osalisriikidel soovitatakse veealuse kultuuripärandi säilitamiseks sõlmida kahepoolseid, piirkondlikke või mitmepoolseid kokkuleppeid või täiendada olemasolevaid kokkuleppeid. Need kokkulepped peavad olema täielikus kooskõlas konventsiooniga ega tohi vähendada konventsiooni universaalset olemust. Osalisriik võib nende kokkulepetega võtta vastu normid, mis tagavad veealuse kultuuripärandi parema kaitse kui konventsioon. 2. Kahepoolsete, piirkondlike või mitmepoolsete kokkulepete pooled võivad kutsuda kokkulepetega ühinema riike, kellel on eelkõige kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos asjaomase veealuse kultuuripärandiga. 3. Konventsiooni kohaldamine ei muuda osalisriigi uppunud laevade kaitsega seotud õigusi ega kohustusi, mis tulenevad enne konventsiooni vastuvõtmist sõlmitud teistest kahepoolsetest, piirkondlikest või mitmepoolsetest kokkulepetest, eriti nendest, mis on kooskõlas konventsiooni eesmärkidega. Artikkel 7. Veealune kultuuripärand sisevetes, saartevahelises meres ja territoriaalmeres 1. Osalisriigil on oma suveräänsuse teostamisel ainuõigus reguleerida ja lubada tema sisevetes, saartevahelises meres või territoriaalmeres asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust. 2. Ilma et see piiraks veealuse kultuuripärandi kaitset käsitlevate teiste rahvusvaheliste kokkulepete ja rahvusvahelise õiguse normide kohaldamist, nõuab osalisriik eeskirja kohaldamist oma sisevetes, saartevahelises meres ja territoriaalmeres asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse suhtes. 3. Saartevahelises meres ja territoriaalmeres oma suveräänsust teostades ja üldisi riikidevahelisi tavasid tunnustades peaks osalisriik selleks, et teha koostööd riigile kuuluvate laevade ja õhusõidukite parimal viisil kaitsmiseks, teavitama käesoleva konventsiooni osalist lipuriiki ning vajadusel teisi riike, kellel on leiuga eeskätt kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos, riigile kuuluvate identifitseeritavate laevade ja õhusõidukite leidmisest. Artikkel 8. Külgvööndis asuv veealune kultuuripärand Ilma et see piiraks artiklite 9 ja 10 kohaldamist ja neid artikleid täiendades ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 303 lõike 2 kohaselt võib osalisriik reguleerida ja lubada oma külgvööndis asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust. Seejuures nõuab osalisriik eeskirja kohaldamist. 5 Artikkel 9. Teatamine majandusvööndi ja mandrilava kohta 1. Osalisriik vastutab majandusvööndis ja mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi kaitse eest kooskõlas käesoleva konventsiooniga. Sellest tulenevalt: a) nõuab osalisriik, et kui tema kodanik või tema lipu all sõitev laev leiab tema majandusvööndis või mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi või kavandab sellisele veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, teatab kodanik või laeva kapten leiust või tegevusest sellele osalisriigile; b) teise osalisriigi majandusvööndi või mandrilava puhul: i) nõuab osalisriik, et kodanik või laeva kapten teataks leiust või tegevusest nii talle kui ka teisele osalisriigile; ii) teise võimalusena nõuab osalisriik, et kodanik või laeva kapten teataks leiust või tegevusest talle, ning tagab, et nimetatud teade edastatakse kiiresti ja tulemuslikult teistele osalisriikidele. 2. Ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes deklareerib osalisriik teatamise viisi käesoleva artikli lõike 1 punkti b alusel. 3. Osalisriik teatab peadirektorile talle käesoleva artikli lõike 1 alusel teatatud leiust või tegevusest. 4. Peadirektor teeb viivitamata osalisriikidele kättesaadavaks talle käesoleva artikli lõike 3 alusel edastatud teabe. 5. Osalisriik võib teatada sellele osalisriigile, kelle majandusvööndis või mandrilaval veealune kultuuripärand asub, oma huvist pidada nõu kõnealuse veealuse kultuuripärandi tulemusliku kaitse tagamise üle. Teate aluseks on eelkõige kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos asjaomase veealuse kultuuripärandiga. Artikkel 10. Majandusvööndis ja mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi kaitse 1. Majandusvööndis või mandrilaval asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust võib lubada ainult kooskõlas käesoleva artikliga. 2. Osalisriigil, kelle majandusvööndis või mandrilaval veealune kultuuripärand asub, on õigus keelata või lubada kõnealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, et ära hoida rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga sätestatud suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni rikkumist. 6 3. Osalisriigi majandusvööndis või mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi leidmisel või veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse kavandamisel, osalisriik: a) peab nõu teiste artikli 9 lõike 5 alusel oma huvist teatanud osalisriikidega, kuidas kõige paremini veealust kultuuripärandit kaitsta; b) koordineerib nimetatud nõupidamist kui koordineeriv riik, välja arvatud juhul, kui ta sõnaselgelt teatab, et ei soovi seda teha; sellisel juhul määravad artikli 9 lõike 5 alusel oma huvist teatanud osalisriigid koordineeriva riigi. 4. Ilma et see piiraks osalisriigi kohustust kaitsta veealust kultuuripärandit rahvusvahelise õiguse kohaselt võetud asjakohaste meetmete abil, et ära hoida vahetu oht veealusele kultuuripärandile, sealhulgas rüüstamine, võib koordineeriv riik võtta vajadusel ka enne nõupidamist asjakohased meetmed ja/või anda välja vajaliku loa kooskõlas käesoleva konventsiooniga, et tõkestada veealust kultuuripärandit ähvardavat vahetut ohtu, mille on põhjustanud inimtegevus või muu asjaolu, sealhulgas rüüstamine. Nimetatud meetmeid võttes võib paluda abi teistelt osalisriikidelt. 5. Koordineeriv riik: a) võtab kaitsemeetmed, milles on nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, kokku leppinud, välja arvatud juhul, kui nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, lepivad kokku, et kõnealuseid meetmeid võtab teine osalisriik; b) annab kooskõlas eeskirjaga välja kokkulepitud meetmete võtmiseks vajaliku loa, välja arvatud juhul, kui nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, lepivad kokku, et kõnealuse loa annab välja teine osalisriik; c) võib teha vajalikud veealuse kultuuripärandi esialgsed uuringud ja annab välja vajaliku loa ning teatab viivitamata tulemustest peadirektorile, kes omakorda teeb nimetatud teabe viivitamata kättesaadavaks teistele osalisriikidele. 6. Nõupidamise koordineerimisel, meetmete võtmisel, esialgsete uuringute tegemisel ja/või loa väljastamisel käesoleva artikli kohaselt toimib koordineeriv riik mitte enda huvides, vaid kõigi osalisriikide nimel. Selline tegevus ei ole iseenesest aluseks ühegi eesõiguse ega jurisdiktsiooniga seonduva õiguse kehtestamisel, mis ei ole sätestatud rahvusvahelises õiguses, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonis. 7. Riigile kuuluvatele laevadele ja õhusõidukitele suunatud tegevus toimub ainult lipuriigi nõusolekul ja koostöös koordineeriva riigiga, kui käesoleva artikli lõigetes 2 ja 4 ei ole sätestatud teisiti. 7 Artikkel 11. Teatamine süvamerepõhja kohta 1. Osalisriik vastutab süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi kaitse eest kooskõlas konventsiooniga ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikliga 149. Sellest tulenevalt näeb osalisriik ette, et kui osalisriigi kodanik või osalisriigi lipu all sõitev laev leiab süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi või kavandab sellele suunatud tegevust, teatab osalisriigi kodanik või laeva kapten nimetatud leiust või tegevusest osalisriigile. 2. Osalisriik teavitab talle teatatud leiust või tegevusest peadirektorit ja Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni peasekretäri. 3. Peadirektor teeb osalisriigi esitatud teabe viivitamata kättesaadavaks kõigile osalisriikidele. 4. Osalisriik võib teatada peadirektorile oma huvist pidada nõu kõnealuse veealuse kultuuripärandi tulemusliku kaitse tagamise üle. Teate aluseks on tõendatav seos veealuse kultuuripärandiga, eriti võetakse arvesse nende riikide eesõigusi, kust veealune kultuuripärand kultuuriliselt, ajalooliselt või arheoloogiliselt pärineb. Artikkel 12. Süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi kaitse 1. Luba süvamerepõhjas asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuseks antakse ainult kooskõlas käesoleva artikliga. 2. Peadirektor teeb artikli 11 lõike 4 alusel oma huvist teatanud osalisriikidele ettepaneku pidada nõu selle üle, kuidas kõige paremini kaitsta veealust kultuuripärandit, ning määrata üks osalisriik nõupidamist koordineerima kui koordineeriv riik. Peadirektor kutsub nõupidamises osalema ka Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni. 3. Kooskõlas käesoleva konventsiooniga võib osalisriik võtta vajadusel enne nõupidamist kõik asjakohased meetmed, et ära hoida vahetu oht veealusele kultuuripärandile, mille on põhjustanud inimtegevus või muu asjaolu, sealhulgas rüüstamine. 4. Koordineeriv riik: a) võtab kaitsemeetmed, milles on kokku leppinud nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, välja arvatud juhul, kui nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, lepivad kokku, et kõnealused meetmed võtab teine osalisriik; b) annab kooskõlas konventsiooniga välja kokkulepitud meetmete võtmiseks vajaliku loa, välja arvatud juhul, kui nõu pidavad riigid, sealhulgas koordineeriv riik, lepivad kokku, et kõnealuse loa annab välja teine osalisriik. 8 5. Koordineeriv riik võib teha vajalikud veealuse kultuuripärandi esialgsed uuringud ja annab välja vajaliku loa ning teatab viivitamata tulemustest peadirektorile, kes omakorda teeb nimetatud teabe kättesaadavaks teistele osalisriikidele. 6. Nõupidamise koordineerimisel, meetmete võtmisel, esialgsete uuringute tegemisel ja/või loa väljastamisel käesoleva artikli kohaselt toimib koordineeriv riik kõigi osalisriikide nimel kogu inimkonna hüveks. Eriti võetakse arvesse nende riikide eesõigusi, kust veealune kultuuripärand kultuuriliselt, ajalooliselt või arheoloogiliselt pärineb. 7. Osalisriik ei alusta ega luba süvamerepõhjas asuvatele riigile kuuluvatele laevadele ega õhusõidukitele suunatud tegevust ilma lipuriigi nõusolekuta. Artikkel 13. Suveräänne puutumatus Mitteärilisel eesmärgil kasutatavad suveräänse puutumatusega sõjalaevad ja teised riigile kuuluvad laevad või sõjalennukid, mida kasutatakse nende tavaliseks tegevuseks, mitte veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuseks, ei ole kohustatud teatama veealuse kultuuripärandi leidmisest konventsiooni artiklite 9, 10, 11 ja 12 alusel. Osalisriigid võtavad siiski meetmeid, mis ei halvenda mitteärilisel eesmärgil kasutatavate suveräänse puutumatusega sõjalaevade ja teiste riigile kuuluvate laevade või sõjalennukite kasutamist ega kasutusvõimalusi, et tagada konventsiooni artiklite 9, 10, 11 ja 12 järgimine põhjendatud ja võimalikul määral. Artikkel 14. Kontroll territooriumile toimetamise, äritehingute ja valdamise üle Osalisriik võtab meetmed, et takistada ebaseaduslikult eksporditud ja/või üles tõstetud veealuse kultuuripärandi toimetamist oma territooriumile, sellega seotud äritehinguid ning selle valdamist, kui ülestõstmine oli vastuolus konventsiooniga. Artikkel 15. Osalisriigi jurisdiktsiooni all oleva mereala mittekasutamine Osalisriik võtab meetmed, et keelata oma territooriumi, sealhulgas meresadamate, aga ka osalisriigi ainupädevuses või ainukontrolli all olevate tehissaarte, seadmete ja rajatiste kasutamine, kui selle eesmärk on toetada veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, mis ei ole kooskõlas konventsiooniga. Artikkel 16. Meetmed seoses kodanike ja laevadega Osalisriik võtab sobivad meetmed, et tagada olukord, kus tema kodanikud või tema lipu all sõitvad laevad ei tegele veealuse kultuuripärandile suunatud tegevusega viisil, mis ei ole kooskõlas konventsiooniga. Artikkel 17. Karistused 9 1. Osalisriik rakendab karistusi, kui rikutakse konventsiooni rakendamiseks võetud meetmeid. 2. Rikkumise suhtes kohaldatavad karistused on piisavalt ranged, et tagada tulemuslik konventsiooni järgimine, hoida rikkumine ära ja jätta rikkuja ilma ebaseaduslikust tegevusest saadavast kasust. 3. Osalisriigid teevad koostööd, et tagada käesoleva artikli alusel kehtestatud karistuste rakendamine. Artikkel 18. Veealuse kultuuripärandi arestimine ja käsutamine 1. Osalisriik võtab meetmed veealuse kultuuripärandi arestimiseks oma territooriumil, kui kultuuripärand on üles tõstetud viisil, mis ei ole kooskõlas konventsiooniga. 2. Osalisriik registreerib konventsiooni alusel arestitud veealuse kultuuripärandi, kaitseb seda ja võtab põhjendatud meetmed kultuuripärandi seisundi stabiliseerimiseks. 3. Osalisriik teavitab konventsiooni alusel toimunud veealuse kultuuripärandi arestimisest peadirektorit ja teisi osalisriike, kellel on eelkõige kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos asjaomase veealuse kultuuripärandiga. 4. Veealuse kultuuripärandi arestinud osalisriik tagab, et seda käsutatakse üldsusele kasulikul viisil, võttes arvesse konserveerimis- ja uurimisvajadust, laialipaiskunud kogumi taastamise vajadust, vajadust tagada üldsusele juurdepääs, eksponeerimine ja õppe-eesmärgil kasutamine, ning riikide huvid, kellel on asjaomase veealuse kultuuripärandiga eeskätt kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos. Artikkel 19. Koostöö ja teabevahetus 1. Osalisriigid teevad koostööd ning abistavad üksteist veealuse kultuuripärandi kaitsmisel ja haldamisel konventsiooni alusel ning teevad võimalusel koostööd nimetatud kultuuripärandi uurimisel, väljakaevamisel, dokumenteerimisel, konserveerimisel, tundmaõppimisel ja esitlemisel. 2. Osalisriik kohustub konventsiooni eesmärkidele vastavas ulatuses jagama teiste osalisriikidega teavet veealuse kultuuripärandi, sealhulgas selle leidmise ja asupaiga kohta, kultuuripärandi kohta, mis on konventsiooniga vastuolus või muul viisil rahvusvahelist õigust rikkudes välja kaevatud või üles tõstetud, asjakohase teadusliku metoodika ja tehnoloogia ning kultuuripärandit käsitlevate õigusnormide väljatöötamise kohta. 3. Osalisriikide vahel või UNESCO ja osalisriikide vahel vahetatavat teavet veealuse kultuuripärandi leidmise või asukoha kohta käsitletakse osalisriikide õigusega sätestatud ulatuses konfidentsiaalsena ja kättesaadavana ainult osalisriikide pädevatele ametiasutustele, kui avalikustamine võib seada ohtu veealuse kultuuripärandi säilitamise. 10 4. Osalisriik võtab sobivad meetmed, et võimalusel asjakohaste rahvusvaheliste andmekogude kaudu levitada teavet veealuse kultuuripärandi kohta, mille väljakaevamisel või ülestõstmisel ei ole järgitud konventsiooni või on muul viisil rikutud rahvusvahelist õigust. Artikkel 20. Üldsuse teadlikkus Osalisriik võtab sobivad meetmed, et suurendada üldsuse teadlikkust veealuse kultuuripärandi väärtusest ja tähendusest ning selle kaitsmise tähtsusest konventsiooni alusel. Artikkel 21. Allveearheoloogia alane väljaõpe Osalisriigid teevad koostööd väljaõppe korraldamisel allveearheoloogia ja veealuse kultuuripärandi konserveerimisvõtete alal ning kokkulepitud tingimustel veealuse kultuuripärandiga seotud tehnoloogiasiirde alal. Artikkel 22. Pädevad ametiasutused 1. Konventsiooni nõuetekohaseks rakendamiseks asutab osalisriik pädevad ametiasutused või tugevdab vajadusel olemasolevaid, et luua veealuse kultuuripärandi register, seda hooldada ja ajakohastada ning veealust kultuuripärandit tõhusalt kaitsta, konserveerida, tutvustada, hallata, uurida ja õppe-eesmärgil kasutada. 2. Osalisriik edastab peadirektorile veealuse kultuuripärandiga tegelevate pädevate ametiasutuste nimetused ja aadressid. Artikkel 23. Osalisriikide koosolekud 1. Peadirektor kutsub osalisriikide koosoleku kokku ühe aasta jooksul konventsiooni jõustumisest ning seejärel vähemalt kord kahe aasta jooksul. Osalisriikide enamuse taotlusel kutsub peadirektor kokku osalisriikide erakorralise koosoleku. 2. Osalisriikide koosolek määrab kindlaks oma ülesanded ja kohustused. 3. Osalisriikide koosolek võtab vastu töökorra. 4. Osalisriikide koosolek võib moodustada teaduslik-tehnilise nõuandekogu mis koosneb ekspertidest, kelle on määranud osalisriigid, võttes arvesse tasakaalustatud geograafilise jaotuse põhimõtet ning soovitatavat naiste ja meeste võrdset esindatust. 5. Teaduslik-tehniline nõuandeorgan abistab asjakohaselt osalisriikide koosolekut eeskirja rakendamisega seonduvates teaduslikku ja tehnilist laadi küsimustes. 11 Artikkel 24. Konventsiooni sekretariaat 1. Peasekretär tagab konventsioonile sekretariaaditeenused. 2. Sekretariaadi ülesanded on järgmised: a) osalisriikide koosolekute korraldamine artikli 23 lõike 1 kohaselt; b) osalisriikide abistamine osalisriikide koosolekutel tehtud otsuste rakendamisel. Artikkel 25. Vaidluste rahumeelne lahendamine 1. Kahe või enama osalisriigi vahelised konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlused lahendatakse heas usus toimuvate läbirääkimistega või muul nende valitud rahumeelsel viisil. 2. Kui läbirääkimistel ei ole võimalik vaidlust mõistliku aja jooksul lahendada, võib asjaomaste osalisriikide omavahelisel kokkuleppel esitada vaidluse UNESCO-le vahendamiseks. 3. Kui vahendamist ei toimu või kui vahendamise abil vaidlust ei lahendata, kohaldatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni XV osas sisalduvaid vaidluste menetlemise sätteid mutatis mutandis kõikide käesoleva konventsiooni osalisriikide vahel konventsiooni tõlgendamise ja kohaldamise üle peetavate vaidluste suhtes olenemata sellest, kas need osalisriigid on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni osalised või mitte. 4. Menetlust, mille käesoleva konventsiooni ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni osalisriik on valinud mereõiguse konventsiooni artikli 287 kohaselt, kohaldatakse käesolevas artiklis käsitletud vaidluste menetlemisel, välja arvatud juhul, kui kõnealune osalisriik on konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes või ükskõik millisel ajahetkel pärast seda valinud konventsioonist tulenevate vaidluste lahendamiseks artikli 287 kohase muu menetluse. 5. Konventsiooni osalisriik, kes ei ole Ühinenud Rahvaste Organisatsioonimereõiguse konventsiooni osaline, võib konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes või ükskõik millisel ajahetkel pärast seda kirjaliku deklaratsiooniga valida käesolevas artiklis käsitletud vaidluste menetlemiseks ühe või mitu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 287 lõikes 1 sätestatud instantsidest. Artiklit 287 kohaldatakse nimetatud deklaratsiooni ja vaidluse suhtes, milles kõnealune riik osaleb ning mille kohta ei ole kehtivat deklaratsiooni. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni V ja VII lisa kohaselt on riigil õigus määrata lepitus- ja vahekohtumenetluse jaoks lepitajad ja vahekohtunikud, kes lisatakse V lisa artiklis 2 ja VII lisa artiklis 2 nimetatud nimekirjadesse, et menetleda konventsioonist tulenevaid vaidlusi. 12 Artikkel 26. Ratifitseerimine, heakskiitmine või ühinemine 1. UNESCO liikmesriigid ratifitseerivad või kiidavad konventsiooni heaks. 2. Konventsiooniga võivad ühineda: a) riigid, kes ei ole UNESCO liikmesriigid, kuid on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni või mõne Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriorganisatsiooni või Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri liikmesriigid või Rahvusvahelise Kohtu statuudi osalisriigid, ja kõik teised riigid, keda UNESCO peakonverents on kutsunud konventsiooniga ühinema; b) territooriumid, kelle omavalitsuslikku staatust on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tunnustanud, kuid kes ei ole saavutanud täielikku iseseisvust Peaassamblee resolutsiooni 1514 (XV) kohaselt, ning kes on pädevad konventsiooniga reguleeritavates küsimustes, sealhulgas pädevad sõlmima nende küsimustega seotud lepinguid. 3. Ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjad antakse hoiule peadirektorile. Artikkel 27. Jõustumine Konventsioon jõustub kolme kuu möödumisel artiklis 26 nimetatud kahekümnenda dokumendi hoiuleandmise kuupäevast, kuid ainult nende kahekümne riigi või territooriumi suhtes, kes on oma dokumendi hoiule andnud. Kõigi teiste riikide ja territooriumide suhtes jõustub konventsioon kolme kuu möödumisel riigi või territooriumi dokumendi hoiuleandmise kuupäevast. Artikkel 28. Deklaratsioon veekogude suhtes, mis ei ole mereala osa Riik või territoorium võib konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes või ükskõik millisel ajahetkel pärast seda deklareerida, et eeskirja kohaldatakse veekogude suhtes, mis ei ole mereala osa. Artikkel 29. Geograafilise kohaldamisala piirangud Konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes võib riik või territoorium esitada hoiulevõtjale deklaratsiooni, et konventsiooni ei kohaldata tema territooriumi teatavate osade, sisevete, saartevahelise mere või territoriaalmere suhtes, ning põhjendab sellise deklaratsiooni esitamist. Riik soodustab võimaluste piires ja võimalikult kiiresti selliste tingimuste loomist, mis võimaldavad konventsiooni kohaldada deklaratsioonis nimetatud piirkondade suhtes, ning võtab oma deklaratsiooni tervikuna või osaliselt tagasi niipea, kui eesmärk on saavutatud. Artikkel 30. Reservatsioonid 13 Konventsiooni suhtes ei või teha reservatsioone, välja arvatud artikli 29 alusel. Artikkel 31. Muudatused 1. Osalisriik võib peadirektorile saadetud kirjaliku teatisega teha ettepaneku konventsiooni muutmiseks. Peadirektor edastab nimetatud teatise osalisriikidele. Kui kuue kuu jooksul pärast teatise edastamise kuupäeva vastavad vähemalt pooled osalisriigid taotlusele pooldavalt, esitab peadirektor ettepaneku osalisriikide järgmisele koosolekule arutamiseks ja võimalikuks vastuvõtmiseks. 2. Muudatused võetakse vastu kohalolevate ja hääletavate osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega. 3. Pärast vastuvõtmist peab osalisriik konventsiooni muudatused ratifitseerima, heaks kiitma või nendega ühinema. 4. Osalisriigi suhtes, kes on muudatused ratifitseerinud, heaks kiitnud või nendega ühinenud, jõustuvad muudatused kolme kuu möödumisel kuupäevast, millal kaks kolmandikku osalisriikidest on käesoleva artikli lõikes 3 nimetatud dokumendid hoiule andnud. Seejärel jõustub muudatus riigi või territooriumi suhtes, kes on muudatuse ratifitseerinud, heaks kiitnud või sellega ühinenud, kolme kuu möödumisel kuupäevast, millal osalisriik oma ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andis. 5. Riiki või territooriumi, kes saab käesoleva artikli lõike 4 kohaselt konventsiooni osaliseks pärast muudatuste jõustumist ja kes ei ole väljendanud sellest erinevat soovi, käsitatakse: a) muudetud konventsiooni osalisena; b) muutmata konventsiooni osalisena nende osalisriikide puhul, kelle suhtes muudatus ei ole siduv. Artikkel 32. Denonsseerimine 1. Osalisriik võib peadirektorile saadetud kirjaliku teatega konventsiooni denonsseerida. 2. Denonsseerimine jõustub kaheteistkümne kuu möödumisel teate kättesaamise kuupäevast, kui teates ei ole määratud hilisemat kuupäeva. 3. Denonsseerimine ei mõjuta osalisriigi kohustust täita konventsiooniga ettenähtud kohustusi, mis kehtivad tema suhtes rahvusvahelise õiguse kohaselt konventsioonist olenemata. Artikkel 33. Eeskiri 14 Konventsioonile lisatud eeskiri moodustab konventsiooni lahutamatu osa ning viitega konventsioonile viidatakse ka eeskirjale, kui ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti. Artikkel 34. Registreerimine Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis Konventsioon registreeritakse peadirektori taotlusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis. Artikkel 35. Autentsed tekstid Konventsioon on koostatud araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles; kõik kuus teksti on autentsed. Lisa Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust käsitlev eeskiri I. Üldpõhimõtted Reegel 1. Veealuse kultuuripärandi kaitsmise esimeseks võimaluseks loetakse säilitamist in situ. Sellest tulenevalt on veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus lubatud viisil, mis on kooskõlas kultuuripärandi kaitsega; selle nõude kohaselt võib lubada tegevust, mille eesmärk on oluliselt kaasa aidata veealuse kultuuripärandi kaitsele, tutvustamisele või väärtustamisele. Reegel 2. Veealuse kultuuripärandi ärieesmärgil kasutamine kauplemiseks või spekuleerimiseks või selle pöördumatu laialijagamine on täielikus vastuolus veealuse kultuuripärandi kaitse ja nõuetekohase haldamisega. Veealuse kultuuripärandiga ei tohi kaubelda, seda ei tohi müüa, osta ega vahetada nagu kaubanduslikku laadi kaupa. Reeglit ei tohi tõlgendada selliselt, et see takistaks: a) erialaste arheoloogiateenuste või nendega seonduvate vajalike lisateenuste osutamist, mis on laadilt ja eesmärgilt täielikus kooskõlas konventsiooniga ning mida osutatakse pädevate ametiasutuste loal; b) uurimisprojekti käigus konventsiooniga kooskõlas üles tõstetud veealuse kultuuripärandi hoiulevõtmist tingimusel, et hoiulevõtmine ei kahjusta teaduslikke ega kultuurilisi eesmärke või ülestõstetud materjali terviklikkust ega põhjusta selle pöördumatut laialijagamist, hoiulevõtmine on kooskõlas reeglitega 33 ja 34 ning toimub pädevate ametiasutuste loal. Reegel 3. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus ei tohi kahjustada veealust kultuuripärandit rohkem, kui on vaja projekti eesmärkide saavutamiseks. 15 Reegel 4. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuses tuleb objekti ülestõstmisele eelistada võtteid ja vaatlusmeetodeid, mis objekti ei kahjusta. Kui väljakaevamist või ülestõstmist on vaja teadusuuringuteks või veealuse kultuuripärandi lõplikuks kaitseks, tuleb kasutada meetodeid ja võtteid, mis kahjustavad võimalikult vähe ning aitavad kaasa säilmete säilitamisele. Reegel 5. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusega seoses ei tohi põhjuseta rikkuda inimsäilmete ega pühapaikade rahu. Reegel 6. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus peab olema rangelt reguleeritud, et tagada kultuurilise, ajaloolise ja arheoloogilise teabe nõuetekohane salvestamine. Reegel 7. Üldsuse juurdepääsu veealuse kultuuripärandile in situ soodustatakse juhul, kui juurdepääs vastab kaitse- ja haldusnõuetele. Reegel 8. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusega seoses ergutatakse rahvusvahelist koostööd, et soodustada arheoloogide ja teiste vajalike spetsialistide tõhusat vahetamist ja nende teadmiste kasutamist. II. Projekti kavand Reegel 9. Enne veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse alustamist töötatakse välja tegevusega seotud projekti kavand, mis esitatakse pädevatele ametiasutustele loa ja asjakohase eksperdihinnangu saamiseks. Reegel 10. Projekti kavand sisaldab järgmist: a) varasemate uuringute või eeltöö hinnang; b) projekti kokkuvõte ja eesmärgid; c) kasutatavad meetodid ja võtted; d) eeldatav rahastamine; e) projekti lõpetamise eeldatav ajakava; f) töörühma koosseis; töörühma iga liikme erialane ettevalmistus, kohustused ja kogemused; g) välitöödele järgneva analüüsi ja muu tegevuse kava; h) artefaktide ja muistise konserveerimise kava tihedas koostöös pädevate ametiasutustega; i) muistise haldus- ja hoolduspõhimõtted projekti kestel; 16 j) dokumenteerimiskava; k) ohutuspõhimõtted; l) keskkonnahoiupõhimõtted; m) koostöökokkulepped muuseumide ja teiste asutustega, eeskätt teadusasutustega; n) aruande koostamine; o) arhiivimaterjali hoiustamine, sealhulgas ülestõstetud veealuse kultuuripärandi kohta; p) teabe avaldamise kava. Reegel 11. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust korraldatakse pädevate ametiasutuste heakskiidetud projekti kavandi kohaselt. Reegel 12. Ootamatu leiu või asjaolude muutumise korral vaadatakse projekti kavand läbi ja muudetakse seda pädevate ametiasutuste nõusolekul. Reegel 13. Edasilükkamatul juhul või juhusliku leiu korral võib veealuse kultuuripärandi kaitse eesmärgil lubada ilma projekti kavandita veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, sealhulgas konserveerimismeetmeid või lühiajalist tegevust, esmajoones muistise seisundi stabiliseerimist. III. Eeltöö Reegel 14. Reegli 10 punktis a nimetatud eeltöö sisaldab hinnangu andmist veealuse kultuuripärandi ja ümbritseva looduskeskkonna olulisusele ja vastuvõtlikkusele kavandatava projekti kahjustavale mõjule ning hinnangut võimalusele saada andmeid, mis vastavad projekti eesmärkidele. Reegel 15. Hinnang sisaldab taustauuringuid kättesaadavate ajalooliste ja arheoloogiliste tõendite ning muistise arheoloogiliste ja keskkonnanäitajate ning võimaliku sekkumise tagajärgede kohta tegevusest mõjutatud veealuse kultuuripärandi pikaajalisele stabiilsele seisundile. IV. Projekti eesmärk, metoodika ja võtted Reegel 16. Metoodika peab vastama projekti eesmärkidele ning kasutatavad võtted peavad olema võimalikult säästvad. 17 V. Rahastamine Reegel 17. Välja arvatud juhul, kui tekib veealuse kultuuripärandi kaitsega seotud hädaolukord, tagatakse enne tegevuse alustamist vajalik rahastamine, millest piisab, et lõpetada projekti kõik etapid, sealhulgas ülestõstetud artefaktide konserveerimine, dokumenteerimine ja säilitamine ning aruande koostamine ja levitamine. Reegel 18. Projekti kavandis peab näiteks tagatisega võlakirja abil tõendama, et projekti suudetakse rahastada lõpetamiseni. Reegel 19. Projekti kavand peab sisaldama varuplaani, mis tagab veealuse kultuuripärandi ja sellega seonduva dokumentatsiooni säilitamise, kui eeldatav rahastamine katkeb. VI. Projekti kestus. Ajakava Reegel 20. Enne veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse alustamist koostatakse asjakohane ajakava, mis tagab projekti kõigi etappide lõpetamise, sealhulgas ülestõstetud veealuse kultuuripärandi konserveerimise, dokumenteerimise ja säilitamise ning aruande koostamise ja levitamise. Reegel 21. Projekti kavand peab sisaldama varuplaani, mis tagab veealuse kultuuripärandi ja sellega seonduva dokumentatsiooni säilitamise, kui projekt katkestatakse või lõpetatakse. VII. Pädevus ja kvalifikatsioon Reegel 22. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust korraldatakse ainult juhul, kui seda juhib ja kontrollib regulaarselt kohalviibiv kvalifitseeritud allveearheoloog, kelle teaduspädevus vastab projektile. Reegel 23. Kõigil isikutel projekti töörühmas on kvalifikatsioon ja tõendatud pädevus, mis vastab nende ülesannetele projektis. VIII. Konserveerimine ja muistise haldamine Reegel 24. Konserveerimiskavas nähakse ette arheoloogiliste säilmete käsitlemine veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse kestel, transportimisel ja pikema aja jooksul. Konserveerimine toimub kehtivate erialastandardite kohaselt. Reegel 25. Muistise haldamise kavas nähakse ette veealuse kultuuripärandi kaitse ja haldamine in situ välitööde ajal ja pärast nende lõppu. Kava sisaldab üldsuse teavitamist, põhjendatud abinõusid muistise seisundi stabiliseerimiseks, seiret ja kaitset häirimise eest. IX. Dokumentatsioon 18 Reegel 26. Dokumenteerimiskavas nähakse arheoloogiliste dokumentide koostamist käsitlevate kehtivate erialastandardite kohaselt ette üksikasjalik dokumentatsioon, sealhulgas veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse käik. Reegel 27. Dokumentatsioon hõlmab vähemalt muistise üksikasjalikku ülevaadet, sealhulgas veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse käigus teise asukohta viidud või üles tõstetud veealuse kultuuripärandi päritolu, välitööde märkmeid, kavasid, jooniseid, lõikeid ning fotosid või teistel andmekandjatel asuvaid salvestisi. X. Ohutus Reegel 28. Töötatakse välja ohutuspõhimõtted, mis on kooskõlas kehtivatest õigusaktidest tulenevate ja erialanõuetega ning piisavad projekti töörühma ja kolmandate isikute ohutuse ja tervise tagamiseks. XI. Keskkond Reegel 29. Töötatakse välja keskkonnahoiupõhimõtted, mis on piisavad, et tagada olukord, kus merepõhja ja merekeskkonna elu asjata ei häirita. XII. Aruandlus Reegel 30. Vahe- ja lõpparuanded tehakse kättesaadavaks projekti kavandis ettenähtud ajakava kohaselt ning antakse hoiule asjakohasesse avalikku registrisse. Reegel 31. Aruanded sisaldavad järgmist: a) ülevaade eesmärkidest; b) ülevaade kasutatud meetoditest ja võtetest; c) ülevaade saavutatud tulemustest; d) peamised graafilised ja fotodokumendid tegevuse kõigi etappide kohta; e) muistise ning ülestõstetud veealuse kultuuripärandi konserveerimise ja haldamise soovitused; f) soovitused edasiseks tegevuseks. XIII. Projekti arhiivi säilitamine 19 Reegel 32. Projekti arhiivi säilitamise kokkulepped sõlmitakse enne tegevuse alustamist ning esitatakse projekti kavandis. Reegel 33. Projekti arhiivi, sealhulgas ülestõstetud veealust kultuuripärandit ja sellega seonduvate dokumentide koopiaid hoitakse võimalusel ühes kohas asuva tervikliku kogumina viisil, mis tagab juurdepääsu erialaseks ja üldiseks kasutamiseks ning arhiivi säilitamiseks. Seda tuleks teha võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kümme aastat pärast projekti lõpetamist, võttes arvesse veealuse kultuuripärandi konserveerimist. Reegel 34. Projekti arhiivi hallatakse rahvusvaheliste erialastandardite kohaselt ning pädevate asutuste loal. XIV. Levitamine Reegel 35. Projektis nähakse ette üldsuse teavitamine ning vajadusel projekti tulemuste esitamine populaarses vormis. Reegel 36. Projekti lõppkokkuvõte: a) avalikustatakse võimalikult kiiresti, võttes arvesse projekti keerukust ning teabe konfidentsiaalset ja tundlikku laadi; b) antakse hoiule asjakohasesse avalikku registrisse. Koostatud 6. novembril 2001 Pariisis kahes autentses eksemplaris, millele on alla kirjutanud ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peakonverentsi kolmekümne esimese istungjärgu eesistuja ning ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni peadirektor ning mis antakse hoiule ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni arhiivi; tõestatud koopiad edastatakse artiklis 26 nimetatud riikidele ja territooriumidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile. 20  Vabariigi Valitsuse korralduse „Veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni heakskiitmine“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon (edaspidi konventsioon) võeti vastu 2. novembril 2001 Pariisis ja see jõustus 2. jaanuaril 2009, kolme kuu möödumisel kahekümnenda ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise kuupäevast. 14. septembri 2020 seisuga on konventsiooni ratifitseerinud või heaks kiitnud 64 riiki.1 Euroopa Liidu liikmesriikidest on konventsiooni ratifitseerinud Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Horvaatia, Itaalia, Leedu, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia ja Ungari. Konventsiooni eesmärk on tagada veealuse kultuuripärandi kaitse ja seda tugevdada. Konventsiooni vastuvõtmine oli rahvusvahelise üldsuse reageering tähelepanuväärsetele arengutele süvamere tehnoloogias, mis olid toimunud eelneva 20 aasta jooksul. Need edusammud muutsid laevavrakid ja muu veealuse kultuuripärandi esimest korda kergesti haavatavaks inimese vahetu sekkumise tõttu. Kogu maailmas oli kasvanud vrakkide, veealuste ehitiste, asulakohtade või laevahukukohtade rikkumine näiteks traalimise ja süvendamise teel, samuti vrakkidele ja veealustele ehitistele sukeldumine ning kultuuriväärtuslike vrakkide lammutamine või rikkumine eesmärgiga müüa vraki ülestoodud osasid. Veealused mälestised ja kaitsealad toovad endaga kaasa eripalgelised haldamise, kaitsmise ja säilimise probleemid, mida ei saa lahendada olemasolevate maismaa strateegiatega, vaid mis vajavad iseseisvaid lahendusi. Näiteks paikneb suur osa veealusest kultuuripärandist väljaspool rannikuriikide jurisdiktsiooni ja kontrolli, samas kui kultuuripärand maismaal asub riigi territooriumil. Konventsiooni üks eesmärke on anda õiguslik raamistik aardeküttide tegevuse kontrollimiseks rahvusvahelistes vetes. Konventsioon reguleerib veealusele kultuuripärandile suunatud otsest tegevust kõikidel merealadel ning konventsioonis on käsitletud ka veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutada võivat tegevust. Eesti ühinemine konventsiooniga annab veealuse kultuuripärandi kaitsele kindlama aluse ja edendab rahvusvahelist koostööd, samuti kasvatab konventsiooniga ühinemine Eesti kui mereriigi mainet. Konventsiooniga ühinemine on ette nähtud arengukavas „Eesti merenduspoliitika 2012– 2020“. 2 Samuti on see kooskõlas Euroopa Komisjoni rohelise raamatuga „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses“3, milles soovitati liikmesriikidel konventsiooniga ühineda. 1 http://www.unesco.org/eri/la/convention.asp?KO=13520&language=E 2 https://valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/eesti_merenduspoliitika_2012-2020.pdf 3 KOM/2006/0275 lõplik: http://eur-lex.europa.eu/legal- content/EN/TXT/?qid=1456837982936&uri=CELEX:52006DC0275(02) 1 1.2 Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Muinsuskaitseameti allveearheoloogia nõunik Maili Roio (557 2041, [email protected]), Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna muinsuskaitsenõunik Liina Jänes (628 2381, [email protected]) ning õigus- ja varahaldusosakonna juhataja Merle Põld (628 2347, [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Kultuuriministeeriumi kantselei sekretär-keeletoimetaja Anni Viirmets (628 2220, [email protected]). Konventsiooni tõlke on keeleliselt toimetanud vandetõlk Tiia Eisen (626 0439, [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Konventsiooni ei tule Riigikogus ratifitseerida, sest ei esine põhiseaduse §-s 121 sätestatud ratifitseerimise aluseid. Konventsiooni rakendamiseks ei ole vaja muuta Eesti seadusi. 1. mail 2019 jõustunud muinsuskaitseseadus (edaspidi ka MuKS) arvestab konventsioonist tulenevate nõuetega. 2. Korralduse eesmärk Korralduse eesmärk on kiita heaks UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon. Konventsiooni eesmärk on tagada veealuse kultuuripärandi kaitse ja seda tõhustada. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Korralduse eelnõu koosneb kahest punktist. Punktiga 1 kiidetakse konventsioon heaks. Punktiga 2 tehakse deklaratsioonid lähtudes konventsiooni artikli 9 lõikest 2 ning artiklist 28. Konventsioon koosneb 35 artiklist ning eeskirjast, mis on konventsiooni lahutamatu osa. Artiklis 1 määratletakse konventsioonis kasutatavad mõisted. Lõikes 1 määratletakse veealune kultuuripärand järgmiselt: veealune kultuuripärand on kõik inimese olemasolu jäljed, millel on kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline iseloom ja mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all. Selleks on näiteks muistised, rajatised, hooned, esemed ja inimsäilmed koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega; laevad, õhu- ja muud sõidukid või nende osad, nende last või muu sisu koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega. Sinna hulka kuuluvad ka maa peal paiknevad laevavrakid või asulakohad, mis on perioodiliselt tõusuvete all. Veealuseks kultuuripärandiks ei loeta merepõhja paigaldatud torujuhtmeid ega kaableid, samuti merepõhja paigaldatud ja kasutusel olevaid rajatisi. 2 Peamiselt laevavrakkide kaitseks kehtestatud saja-aastast piirmäära leidub mitmete riikide seadustes. See on levinud näiteks Skandinaavias. Soomes ja Norras kehtib 100 aasta vanustele laevavrakkidele automaatne kaitse. Taanis arvestatakse 100 aastat uppumishetkest, Rootsis on ajaliseks piiriks 1850. aasta, millest varasemad muistised on automaatselt kaitse all (kuni 2013. aastani kehtis Rootsis samuti 100 aasta piirmäär). Samas ei tähenda 100 aasta piirmäär, et kõik sellele vastav veealune kultuuripärand tuleks võtta riikliku kaitse alla või et laevavrakid, mis on uuemad kui 100 aastat, ei omaks väärtust. Ehkki konventsioon uuemat pärandit ei käsitle, saab selle kaitse kultuuriväärtuse tuvastamise korral tagada riikliku seadusandlusega. Eestis on kultuuripärandi uurimine ja kaitse reguleeritud erinevate õigusaktidega, kuid kultuuripärandi legaaldefinitsiooni Eesti õiguses sätestatud ei ole. Kultuuripärandit, sh veealust kultuuripärandit kaitstakse: - kultuurimälestisena, arheoloogilise leiu või leiukohana muinsuskaitseseaduse järgi (vt lähemalt art 4); - uuringute teostamisega veealuse kultuuripärandi kaitseks, mis ei ole tunnistatud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks muinsuskaitseseaduse järgi; - museaalina muuseumiseaduse järgi (vt lähemalt art 2 ja 4); - üleriigilise planeeringu mereala teemaplaneeringus muinsuskaitseliste meetmete määramisega planeerimisseaduse alusel; - maakonnaplaneeringus kultuuripärandi säilitamiseks üldiste kasutustingimuste määramisega planeerimisseaduse alusel; - üldplaneeringus kohaliku tähtsusega kultuuripärandi säilitamise meetmete, sh selle üldiste kasutustingimuste määramisega planeerimisseaduse alusel; - teaduslike mereuuringute reguleerimisega majandusvööndis majandusvööndi seaduse järgi; - mõju hindamisega kultuuripärandile keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse järgi; - kultuuripärandi kaitsega keskkonnahäiringute vähendamise abil keskkonnaseadustiku üldosa seaduse järgi; - kultuuriväärtuste väljaveo reguleerimisega kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse järgi, mis kehtib nii kultuurimälestiste, ajutise kaitse alla võetud asjade kui ka Eestis ehitatud ja Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alustelt aladelt leitud veesõidukite ja nende osade, lasti ning muu sisu kohta, mis pärinevad enne 1945. aastat (vt lähemalt art 14); - hoonestusloaga veeseaduse alusel; - looduskaitseseaduse alusel, mille alusel saab kaitsta ajaloolis-kultuurilise väärtusega loodusobjekte ja kultuuripärandit rahvusparkides. Muinsuskaitseseadus käsitleb veealust kultuuripärandit mitmel moel. Esiteks on võimalik selle kaitse kultuurimälestisena. Mälestis on riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega vallas- või kinnisasi, selle osa, asjade kogum, maa-ala või ehituslik kompleks (MuKS § 8). MuKS sätestab ka riikliku kaitse kehtestamise eelduse. Selleks peab kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindama Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või säilitamise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust (MuKS § 10 lg 1). Konventsiooni artikli 1 lõike 1 kohaselt on veealuse kultuuripärandi 3 kaitsmise eeldus selle kultuuriline, ajalooline ja arheoloogiline iseloom. Selles osas konventsiooni säte ning MuKS-i § 10 lõige 1 kattuvad. MuKS sätestab ka veealuse mälestise mõiste. MuKS-i § 12 lõike 1 järgi võib veealune mälestis olla sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis paiknev mälestis koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega. Veealune mälestis ei ole eraldi mälestise liik, vaid viitab selle asukohale vee all. MuKS-i § 11 lõige 1 liigitab mälestised ajaloo-, arheoloogia-, ehitis-, kunsti-, tehnikamälestiseks ja ajalooliseks looduslikuks pühapaigaks. Veealused mälestised võivad kuuluda erinevatesse mälestise liikidesse. Alates 2006. aastast on kultuuriväärtusega laevavrakid võetud kaitse alla arheoloogiamälestistena, sest laevavrakid on arheoloogilised ajalooallikad, seostudes laialipillatud esemete ja laeva detailidega, mis on osaliselt mattunud setete alla. Ajaloomälestistena on kaitse alla võetud lautrikohti ning ehitismälestisena Tallinna lahes asuv merepatarei. Teiseks võimaldab MuKS kaitsta veealust kultuuripärandit arheoloogilise leiuna, kui see vastab arheoloogilise leiu mõistele (MuKS § 24) või kui avastatud leiud osutavad kultuurkihile, siis ka arheoloogilise leiukohana (MuKS § 25). Eestis ei ole seaduse tasandil seatud mälestiseks tunnistamisel vanusepiiri ning seda ei ole otstarbekas ka teha. Samuti ei tulene sellist nõuet osalisriikidele konventsioonist. Vanusepiiri mittesätestamine annab vajaduse korral võimaluse kaitsta hõlpsamini ka uuemaid kui 100 aasta vanuseid vrakke, sest needki võivad omada kultuuriväärtust. Näiteks on Eestis kaitse alla võetud teise maailmasõja ajast pärinevaid laevavrakke, mis on lisaks merehauad (meri uppunu hauana) ja üks 1989. aastal uppunud allveelaeva vrakk. Muinsuskaitseamet kaalub mälestiseks tunnistamise menetluse käigus ka asja säilivust, terviklikkust, allikaväärtust, päritoluriikide huvi jm. Lisaks tooks see kaasa põhjendamatu erisuse teiste mälestise liikide suhtes, kus asja vanus võib olla vaid üks mälestiseks tunnistamise kriteerium. Lõigetes 2–4 selgitatakse mõisteid „osalisriigid“, „UNESCO“ ja „peadirektor“. Lõikes 5 defineeritakse süvamerepõhi. See on merede ja ookeanide põhi ning selle all olev maapõu, mis jääb väljapoole riikide jurisdiktsiooni. Lõigetes 6 ja 7 tehakse vahet veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusel ja seda juhuslikult mõjutaval tegevusel. Esimene on tegevus, mille otsene objekt on veealune kultuuripärand, näiteks allveearheoloogilised uuringud. Veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutav tegevus võib olla näiteks mereala planeerimine, sadamate arendused, süvendustööd jms. Lõikes 8 eristatakse riigile kuuluvad laevad ja õhusõidukid, st laevad ja õhusõidukid, mis uppumise hetkel kuulusid riigile või olid riigi valduses ja riiklikus mitteärilises kasutuses. Selline teave peab olema tõendatav. Lõikes 9 defineeritakse eeskiri. See on konventsiooni artiklis 33 nimetatud eeskiri, mis käsitleb veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust. 4 Artiklis 2 sätestatakse konventsiooni eesmärgid ja üldpõhimõtted. Lõigetes 1–2 sätestatakse konventsiooni põhieesmärk – tagada veealuse kultuuripärandi kaitse ja seda tõhustada – ja määratakse osalisriikidele kohustus teha selleks koostööd. Lõike 3 kohaselt säilitavad osalisriigid veealuse kultuuripärandi inimkonna hüveks kooskõlas konventsiooniga. Lõike 4 järgi võtavad osalisriigid olenevalt vajadusest kas eraldi või koos konventsiooni ja rahvusvahelise õiguse kohaselt asjakohased meetmed, mis on vajalikud veealuse kultuuripärandi kaitseks, kasutades selleks oma võimaluste kohaselt nende käsutuses olevaid parimaid vahendeid. Lõike 5 järgi loetakse esimeseks valikuks enne mistahes veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse lubamist või alustamist veealuse kultuuripärandi säilitamist in situ. Sellise eelistusega rõhutatakse ajaloolise ja loodusliku konteksti tähtsust ja veealuse keskkonna poolt juba loodud häid säilimistingimusi. Eestis järgitakse sama põhimõtet. Kultuuriministri 15. mai 2019. a määrus nr 25 „Uuringu liigid, uuringu tegemise ja sellega seotud kulu hüvitamise kord ning uuringuteatise vorminõuded ja teatise esitamise kord“4 sätestab, et allveearheoloogilise uuringu puhul eelistatakse esemete ja detailide säilitamist leidmise algses asukohas. Allveearheoloogilised uurimismeetodid, eriti laevavrakkide uurimisel, on muutunud järjest tehnilisemaks ning pärandit vähem hävitavaks kui kaevamised maismaal. Objekti kohta saadav informatsioon osutub täiesti piisavaks ja täpseks. Seetõttu ei ole veealuse pärandi ühe rohkearvulisema liigi – laevavrakkide – väljakaevamine ja ülestõstmine enamasti põhjendatud. Juhul, kui veealuse kultuuripärandi ülestõstmine on vältimatu, tuleb riigil lõike 6 järgi tagada ülestõstetud pärandi pikaajaline säilimine. Keskkonna muutuse tõttu vajavad ülestõstetud materjalid kohest konserveerimist ja säilitamist ruumis, mis vastab temperatuuri- ja niiskuse nõuetele. Eestis hoiustatakse arheoloogilisi leide Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi teaduskogudes ning suuremates muuseumides, näiteks Eesti Ajaloomuuseumis, kus on tagatud leidude nõuetekohane säilitamine. Muuseumides võetakse ülestõstetud objektid arvele museaalidena, misjärel rakendub neile muuseumiseadus. Muuseumiseaduse § 2 lõike 1 kohaselt on muuseumi ülesanne koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel. Problemaatilisem on väljakaevatud suuremõõtmeliste laevavrakkide konserveerimine ja hoiustamine. Selline vajadus võib tekkida arheoloogilistel kaevamistel ja vajab erilahendusi. Näiteks leiti 2015. aasta suvel Tallinnas Kadrioru ja mere vahelisel alal toimunud ehitustööde käigus endisest merepõhjast kaks ajaloolist laevavrakki. Vrakid kaevati välja ja toestati, et neid oleks võimalik terviklikult välja tõsta ja säilitada sobivates tingimustes. Aastasadu märjas pinnases olnud vrakid säilivad kõige paremini veealuses keskkonnas ehk kinnikaetuna merepõhjas. Kuna aga üks leitud vrakkidest osutus 14. sajandi keskpaigast pärit haruldaseks 4 https://www.riigiteataja.ee/akt/116052019003 5 kogeks5, mis koos rikkaliku leiumaterjaliga iseloomustab keskaegset Tallinna ja Hansa Liidu ajalugu, sai sellest Eesti Meremuuseumi Paksu Margareeta keskseid eksponaate. Teine leitud vrakk uputati merepõhja selleks ette nähtud kohta ja kaeti kinni, kus see säilib kõige paremini ja on tagatud ajalooallika pikaajaline säilimine järgmistele põlvkondadele. Veealuse kultuuripärandi ümberpaigutamine leiuasukohast uuele veealusele säilituskohale nähakse ette juhtudel, kui see on teostatav ning planeeringust või õigusaktidest tulenev arendustegevus või looduslikud protsessid seavad ohtu laevavraki säilimise selle senises asukohas. Säilitusalad nähakse ette mereala planeeringus. Lõike 7 järgi ei tohi veealust kultuuripärandit kasutada ärieesmärgil. Konventsioonis ei määratleta täpselt, mis on pärandi ärieesmärgil kasutamine, kuid seda on käsitletud eeskirjas, mis on konventsiooni lahutamatu osa. Selle järgi ei tohi veealuse kultuuripärandiga kaubelda nagu kaubanduslikku laadi kaubaga. Pärandi kasutamine hariduslikel, teaduslikel ja kultuurilistel eesmärkidel on lubatud, sh fotografeerimine, sukeldumiste korraldamine, ülestoodud esemete eksponeerimine, samuti nende tegevuste eest raha küsimine, kui need toimuvad kooskõlas konventsiooniga (vt põhjalikumat seletust eeskirja reegli nr 2 juures). Lõike 8 järgi ei tohi konventsiooni tõlgendada nii, et see muudaks rahvusvahelise õiguse norme või riikide tavasid seoses suveräänse puutumatusega või riigi õigusi seoses temale kuuluvate laevade ja õhusõidukitega. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) mereõiguse konventsiooni artiklites 95 ja 96 on sätestatud, et avamerel 6 sõitvatel sõjalaevadel ja riigile kuuluvatel mitteärilistel eesmärkidel kasutatavatel laevadel on puutumatus mistahes riigi jurisdiktsiooni suhtes, v.a nende lipuriik. Printsiip laieneb ka laevadele, mis sõidavad teise riigi majandusvööndis, niivõrd kui see toimub ÜRO mereõiguse konventsiooni osa V järgi ja samuti territoriaalmeres, juhul kui on järgitud rahumeelse läbisõidu reegleid (artikkel 32). Puutumatus rakendub üksnes nendele riigile kuuluvatele alustele, mida kasutatakse mitteärilistel eesmärkidel. Riigi omandis laevu, mida kasutatakse kommertseesmärkidel, koheldakse samaväärselt eravalduses olevate laevadega. Lõike 9 järgi tuleb osalisriikidel tagada, et kõiki meres asuvaid inimsäilmeid koheldakse nõuetekohase lugupidamisega. Lõike 10 järgi tuleb soodustada kultuuripärandi vaatlemise või dokumenteerimise eesmärgil toimuvat vastutustundlikku ja säästvat juurdepääsu veealusele kultuuripärandile in situ, et üldsus kultuuripärandit teadvustaks, oskaks seda hinnata ja kaitsta, v.a juhul, kui juurdepääs on vastuolus kultuuripärandi kaitse ja haldamisega. Lõikes 11 sätestatakse, et ükski konventsiooni alusel tehtud toiming ega tegevus ei anna alust esitada, kaitsta ega vaidlustada pretensioone riigi suveräänsusele või jurisdiktsioonile. Artiklis 3 määratletakse konventsiooni seos rahvusvahelise õigusega: konventsioon ei piira riikide rahvusvahelise õiguse, sh ÜRO mereõiguse konventsiooniga ettenähtud õigusi, 5 Koge – keskaegne ühe- või kahemastiline purjelaeva tüüp, mida kasutati nii kauba- kui sõjalaevana. 6 Avameri – riigi majandusvööndist, territoriaalmerest või sisevetest või saarestikuriigi saartevahelisest merest väljapoole jääv mereala (ei kätke endas merepõhja). 6 jurisdiktsiooni ega kohustusi. Konventsiooni tõlgendatakse ning kohaldatakse seotuna ja kooskõlas rahvusvahelise õigusega, sh ÜRO mereõiguse konventsiooniga. Eesti on ühinenud nii arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni 7 kui ka ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooniga.8 ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklis 303 käsitletakse meres leiduvaid arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemeid ning määratakse riikidele üldine kohustus meres leiduvate arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemete kaitsmiseks ja sel eesmärgil koostöö tegemiseks. Sama artikli lõikes 2 on sätestatud, et selliste esemetega kaubitsemise kontrollimiseks võib rannikuriik artiklit 33 kohaldades lähtuda asjaolust, et nimetatud artiklis käsitletud merepiirkonnast ilma rannikuriigi nõusolekuta esemete eemaldamine merepõhjast on artiklis nimetatud õigusaktide rikkumine tema territooriumil või territoriaalmeres. 9 Lisaks artiklile 303 käsitletakse arheoloogilisi või ajaloolisi esemeid ka artiklis 149, milles kehtestatakse, et kõik süvamerepõhjast leitud arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed säilitatakse või loovutatakse kogu inimkonna hüvanguks, arvestades päritoluriigi eelisõigusi või selle riigi eelisõigusi, kellele ese kuulub kultuurilisest, ajaloolisest või arheoloogilisest vaatekohast. Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni artikli 1 järgi on konventsiooni eesmärk kaitsta arheoloogiapärandit kui Euroopa ühise mälu allikat ning ajalooliste ja teaduslike uuringute läbiviimise vahendit. Sel eesmärgil loetakse arheoloogiapärandi hulka kõik sellised inimkonna varasematest epohhidest pärit säilmed ja esemed ning muud inimtegevuse jäljed, mis asuvad konventsiooni osaliste jurisdiktsiooni kuuluvatel aladel. Veealuseid leiukohti käsitletakse reeglina arheoloogiliste meetoditega ja kaitstakse enamasti just arheoloogiapärandina. Artikkel 4 määratleb seose pääste- ja leiuõigusega. Konventsiooni järgi kohaldatakse veealuse kultuuripärandiga seotud tegevuse suhtes pääste- ja leiuõigust ainult järgnevatel juhtudel: 1) pädevad ametiasutused on selleks loa andnud; 2) tegevus on täielikult kooskõlas konventsiooniga; 3) veealusele kultuuripärandile tagatakse ülestõstmise korral maksimaalne kaitse. Eesti on ühinenud vara merepääste 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooniga.10 Selle artikli 1 a) kohaselt on päästeoperatsioon merel või muudes laevatatavates vetes ohus oleva laeva või muu vara päästmiseks tehtavad toimingud. Konventsioon ei kohaldu sõjalaeva ega riigile kuuluva või riigi käsutuses oleva muu seda laadi laeva suhtes, millele rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete järgi on päästeoperatsiooni ajaks antud riiklik puutumatus, kui riik ei ole otsustanud teisiti. Vara merepääste 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse § 3 lõike 3 punkti 3 järgi ei kohalda Eesti konventsiooni merekultuurilisest, ajaloolisest või arheoloogilisest seisukohast tähtsale mere põhjas asuvale varale. Muinsuskaitseseaduse § 24 lõike 4 järgi kuulub arheoloogiline leid, mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, riigile. Leiu kultuuriväärtuse tuvastab Muinsuskaitseamet. Arheoloogiline leid on maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle põhjasetetesse 7 https://www.riigiteataja.ee/akt/25177 8 https://www.riigiteataja.ee/akt/911163 9 ÜRO mereõiguse konventsiooni artikkel 33 käsitleb külgvööndit. 10 https://www.riigiteataja.ee/akt/27141 7 ladestunud või peidetud arheoloogiline, sh ajaloolise, kunstilise, teadusliku või muu kultuuriväärtusega inimtekkeline ese või esemete kogum (MuKS § 24 lg 1). MuKS-i § 27 lõike 1 järgi on kultuuriväärtusega asja leidja kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning teatama leiust viivitamata Muinsuskaitseametit. See kohustus laieneb ka juhul, kui leid leitakse teise riigi majandusvööndist, mandrilavalt või süvamerepõhjast (MuKS § 27 lg 4). Merre uppunud vara ülestõstmise kord on Eestis sätestatud kaubandusliku meresõidu koodeksi11 (edaspidi ka KMSK) ja MuKS-iga. See küsimus on Veeteede Ameti pädevuses, v.a kultuuriväärtusega uppunud vara korral. KMSK-i § 1181 järgi toimub kultuuriväärtusega uppunud vara kaitse, uurimine ja ülestõstmine MuKS-is sätestatud korras. MuKS-i § 32 sätestab, et veealust kultuuripärandit, sh seni avastamata või uurimata veealust kultuuripärandit ohustava tegevuse korral tehakse enne uuring. Allveearheoloogilise uuringu definitsioon ütleb, et selle puhul eelistatakse esemete ja detailide säilitamist leidmise algses asukohas. 12 Seega hõlmab allveearheoloogiline uuring ka uppunud asja ülestõstmist, sellisel juhul peab väljatõstmine olema heaks kiidetud uuringukava osana. Seni on Eesti vetes väljatõstetud vrakke kolm: arvatava koge parras 1991. aastal Pärnu jõest, Maasilinna vrakk 1987. aastal Väikese väina põhjast ja 19. sajandi vrakk 2018. aastal Tallinna Vanasadamast. Maasilinna vrakk ja Pärnu koge on ülestõstmise järel arvele võetud museaalidena ja eksponeeritud muuseumis (Maasilinna vrakk Pärnu muuseumis ja koge Eesti Meremuuseumis). Tallinna Vanasadama vrakk on pärast väljakaevamist uputatud Tallinna lahe säilitusalale. Lisaks on Lodjakojas Tartus konserveerimisel ja eksponeerimisel Peipsi järvest tormiga kaldale paiskunud Peipsi lodja jäänused. Artiklis 5 käsitletakse veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutavat tegevust ehk tegevust, mille esmane objekt ei ole veealune kultuuripärand, kuid mis võib sellest hoolimata veealust kultuuripärandit füüsiliselt kahjustada või seda ohtu seada. Osalisriikidel on kohustus kasutada oma käsutuses olevaid parimaid vahendeid, et vältida või leevendada kahjulikku mõju, mis võib tuleneda veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutavast tegevusest, mis toimub tema jurisdiktsiooni all. Sellised juhuslikud tegevused võivad olla erinevad planeeringud merealadel, sh tuulepargid, sadamate arendused, süvendustööd, ehitamine jms. Eestis on vastavad tegevused reguleeritud planeerimisseaduse, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse, veeseaduse ning majandusvööndis majandusvööndi seadusega. Mälestiseks tunnistatud pärandi puhul lisanduvad ehitusseadustiku ja maapõueseaduse regulatsioonid. 1. juulil 2015 jõustunud planeerimisseadusega (edaspidi ka PlanS) laienes selle kohaldamisala selgemalt veekogudele, sh avalikele veekogudele ja majandusvööndile. Konkreetse planeeringu kohaldamise ulatust täpsustatakse liikide järgi, st kellel on millistes veekogudes planeerimisalane pädevus. PlanS-ist tulenev üldine pädevusjaotus on järgmine: planeerimispädevus avalikes veekogudes on riigil, teiste veekogude puhul üldjuhul kohaliku omavalitsuse üksusel. Avalike veekogude nimekiri tuleneb VeeS-i § 23 lõikest 1, kus on muu hulgas suuremad järved ning merealad. PlanS-i § 13 lõike 1 alusel koostatakse üleriigiline 11 https://www.riigiteataja.ee/akt/KMSK 12 Kultuuriministri 15.05.2019 määrus nr 25 „Uuringu liigid, uuringu tegemise ja sellega seotud kulu hüvitamise kord ning uuringuteatise vorminõuded ja teatise esitamise kord“. 8 planeering kogu riigi territooriumi ja majandusvööndi kohta. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib üleriigilise planeeringu koostada teemaplaneeringuna merealade ja nendega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi planeerimiseks. Muu hulgas on PlanS-i § 13 lõikes 2 nimetatud teemaplaneeringu ülesandeks muinsuskaitseliste väärtuste tagamiseks vajalike meetmete määratlemine (PlanS § 14 lg 2 p 11). Üleriigiline planeering koostatakse koostöös ministeeriumidega, sh Kultuuriministeeriumiga. Üleriigilise planeeringu korral tehakse keskkonnamõju strateegiline hindamine. Maakonnaplaneeringu, mis koostatakse kogu maakonna, selle osa või muu regiooni ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemiseks, ülesanneteks on muu hulgas avalike veekogude kasutamise üldiste põhimõtete määramine ja kultuuripärandi säilitamiseks üldiste kasutustingimuste määramine (PlanS § 55 lg 1, § 56 lg 1 p 4 ja 6). Maakonnaplaneeringu võib koostada nii maismaa kui ka avalike veekogude kohta, välja arvatud sise- ja territoriaalmere kohta (PlanS § 55 lg 11). Maakonnaplaneering koostatakse koostöös ministeeriumide, planeeringuala kohaliku omavalitsuse üksuste ja valitsusasutustega, kelle valitsemisalas olevaid küsimusi maakonnaplaneering käsitleb ning planeeringualaga piirnevate maakondade maavanematega (PlanS § 57 lg 1). Sinna alla kuuluvad Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet. 2017. aastal algatas Vabariigi Valitsus üleriigilise planeeringu teemaplaneeringu Eesti mereala ja sellega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi planeerimiseks (koostamisel). 13 Merealade ruumilise planeerimise käigus toimub ka keskkonnamõjude hindamine, sh hinnatakse mõjusid veealusele kultuuripärandile. Planeeringus määratakse vrakkide säilitusalad järgmiste kriteeriumide alusel: a) asukoht sügavusel 20–30 meetrit; b) asukoht ei kattu ankrualade, varjumispaikade, laevateede ega veeliiklusaladega; c) asukoht ei kattu tuuleenergeetika aladega; d) asukoht ei kattu kaadamisaladega. Lisaks on PlanS-i sisse viidud uue planeeringu liigina riigi eriplaneering, mille eesmärk on sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Riigi eriplaneering koostatakse eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks riigikaitse ja julgeoleku, energeetika, gaasi transpordi, jäätmemajanduse ning maavarade kaevandamise valdkonnas või eelnimetatud huvide väljendamiseks avalikus veekogus ja majandusvööndis (PlanS § 27 lg 1). Veeseaduse §-d 217–229 reguleerivad hoonestuslubade menetlemist. Hoonestusluba on tähtajaline õigus koormata avaliku veekogu piiritletud osa selle põhjaga püsivalt ühendatud ehitisega, mis ei ole püsivalt ühendatud kaldaga. Pädev asutus (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet) teeb hoonestusloa menetluse algatamise või algatamata jätmise otsuse pärast asjaomastelt asutustelt arvamuse saamist. Asjaomaseks asutuseks tuleb lugeda ka Muinsuskaitseametit. Elektrituruseaduse § 921 lõike 1 alusel peab avaliku veekogu tuuleelektrijaamaga koormamise kavandamiseks taotlema Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt veeseaduse § 217 lõike 1 kohase hoonestusloa. Majandusvööndi seaduse § 2 lõike 2 järgi on Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile majandusvööndis allutatud muu hulgas teaduslikud mereuuringud, tehissaarte rajamine ja seadmestiku 13 https://www.rahandusministeerium.ee/et/planeeringud 9 paigaldamine ning muu majandustegevus. Teaduslikke mereuuringuid võib majandusvööndis teha ainult Vabariigi Valitsuse pädevaks tunnistatud riigiasutuste nõusolekul (§ 7 lg 1). Eraldi peatükk on mereuuringuteks ka veeseaduses (§-d 244–249). Mereuuring on veeseaduse tähenduses Eesti Vabariigi territoriaalmeres või majandusvööndis tehtav elusa või eluta loodusvara teaduslik uuring teadmiste suurendamiseks merekeskkonnast ÜRO mereõiguse konventsiooni XIII osa tähenduses. Uuringuluba menetleb Keskkonnaministeerium. Kuna Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse kuulub loodus- ja mereuuringute, geoloogiliste, kartograafiliste ja geodeetiliste tööde korraldamine, on pädev uuringulubade sisu üle otsustaja ja nende andja Keskkonnaministeerium. Kuna uuring võib häirida laevaliiklust, ohustada kultuuriväärtusega objekte muinsuskaitseseaduse mõttes, kujutada endast ohtu julgeolekule või omada välispoliitilist mõju on sätestatud kooskõlastamine asjasse puutuva haldusorganiga ja nende allasutustega (Välisministeerium, Kaitseministeerium, Kultuuriministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Siseministeerium) enne loa andmist (§ 245 lg 1). MuKS-i § 31 lõike 1 järgi on mistahes paigas, kus avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja trasside rajamisel või muude mulla- ja kaevetööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht või maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid, kohustatud leidja tööd peatama, säilitama koha muutmata kujul ning teavitama sellest viivitamata Muinsuskaitseametit. Sama paragrahvi lõike 2 alusel on Muinsuskaitseametil nimetatu avastamisel õigus tööd peatada, et teha kindlaks uuringute vajalikkus või hinnata asja vastavust riikliku kaitse eeldusele. MuKS-i § 32 kohaselt tehakse sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis enne ehitamist, sh rajatise ja seadmestiku paigaldamist või veealuse kultuuripärandi säilimist ohustada võiva muu tegevuse kavandamist, uuring. See nõue kehtib ka seni avastamata või uurimata veealuse kultuuripärandi kohta, mis ei ole tunnistatud mälestiseks ega arheoloogiliseks leiukohaks. Ehitamist avalikus veekogus reguleerivad ehitusseadustiku (edaspidi ka EhS) §-d 104–113. Regulatsioon kohaldub avalikus veekogus kaldaga püsivalt ühendatud või ühendamata ehitiste ehitamisele. EhS-i § 104 lõike 4 järgi kohaldatakse mälestisele avalikus veekogus MuKS-ist tulenevaid erisusi, et välistada avalikus veekogus olevate mälestiste kahjustamine. Avalikus veekogus projekteerimistingimuste andmiseks, ehitamise lubamiseks ja ehitusloa andmiseks pädev asutus kooskõlastab ehitusseadustiku üldosa sätete alusel loa andmise vajaduse korral asutusega, kelle õigusaktist tulenev pädevus on seotud taotluse esemega. Selles on pädev asutus Muinsuskaitseamet. Maapõueseaduses sätestatakse (§ 27 lg 6), et üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu loa andmiseks muinsuskaitsealal ja kinnismälestisel või nende kaitsevööndites on vajalik Muinsuskaitseameti kooskõlastus. Artikli 6 lõigetes 1 ja 2 soovitatakse osalisriikidel veealuse kultuuripärandi säilitamiseks sõlmida kahepoolseid, piirkondlikke või muid mitmepoolseid kokkuleppeid. Need kokkulepped peavad olema täielikus kooskõlas konventsiooniga ega tohi vähendada konventsiooni universaalset olemust. Osalisriik võib nende kokkulepetega võtta vastu normid, mis tagavad veealuse kultuuripärandi parema kaitse kui konventsioon. Lõike 2 kohaselt võivad kahepoolsete, piirkondlike või mitmepoolsete kokkulepete pooled kutsuda kokkulepetega ühinema riike, kellel on eelkõige kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos asjaomase veealuse kultuuripärandiga. 10 Eesti on sõlminud teiste riikidega mitmeid kahepoolseid kokkuleppeid ja kultuuri koostööprogramme. Kultuuripärandialase koostöö arendamine laiemalt sisaldub peaaegu igas kokkuleppes, kuid ei puuduta konkreetselt veealust kultuuripärandit. Eesti on sõlminud ühe rahvusvahelise kokkuleppe: Eesti Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vaheline kokkulepe reisiparvlaeva Estonia kohta sõlmiti Tallinnas 23. veebruaril 1995 (RT II 1995, 114). Mootorlaev Estonia lebab Soome majandusvööndis. Lõike 3 järgi enne konventsiooni ratifitseerimist sõlmitud kokkuleppeid konventsiooni kohaldamine ei muuda. Artiklis 7 käsitletakse veealust kultuuripärandit sisevetes, saartevahelises meres ja territoriaalmeres, kus osalisriigil on oma suveräänsuse teostamisel ainuõigus reguleerida ja lubada veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust (lõige 1). Lõike 2 kohaselt nõuab osalisriik, ilma et see piiraks veealuse kultuuripärandi kaitset käsitlevate teiste rahvusvaheliste kokkulepete ja rahvusvahelise õiguse normide kohaldamist, eeskirja kohaldamist oma sisevetes, saartevahelises meres ja territoriaalmeres asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse suhtes. Eesti maismaa pindalaks loetakse 43 698 km2, millest 889 km2 on siseveed. Eestile kuulub Peipsi, Lämmijärve ja Pihkva järve kogupindalast 1529 km2. Eesti sisemeri on 13 140 km2 ja territoriaalmeri 11 810 km2. Kogu Eesti mereala pindala on kokku ligikaudu 36 500 km2, millest majandusvöönd moodustab peaaegu ühe kolmandiku (11 300 km2).14 Eesti territoriaalveed on Eesti territoriaalmeri. Eesti Vabariigi jurisdiktsioon laieneb territoriaalvete põhjale ning maapõuele selle all riigipiiri seaduse § 3 lõike 1 alusel. Riigipiiri seaduse § 3 lõike 2 alusel on Eesti siseveed: 1) Eesti sisemeri; 2) sadamarajatiste kõige merepoolsemaid punkte ühendavast mõttelisest joonest kalda poole jäävad Eesti sadamate veed; 3) jõgede, järvede ja muude veekogude, mille kõik kaldad asuvad Eesti maa-alal, veed. Veeseaduse § 23 lõike 1 alusel on avalikud veekogud sisemeri, territoriaalmeri, Peipsi järv, Võrtsjärv, Mullutu laht, Suurlaht, Narva veehoidla, Narva jõgi, Emajõgi, Nasva jõgi, Väike Emajõgi Jõgeveste sillast kuni Võrtsjärveni, Kasari jõgi Vigala jõe suudmest kuni merre suubumiseni. Veeseaduse § 23 lõike 2 järgi kuuluvad avalikud veekogud riigile ega ole tsiviilkäibes. MuKS-i § 12 lõike 2 järgi kuulub veealune mälestis, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, riigile. Veealuseid mälestisi haldab Muinsuskaitseamet. Haldamise all on silmas peetud, et Muinsuskaitseamet teostab järelevalvet veealuste mälestiste üle, kaardistab, plaanistab ning kannab registrisse, peab nende üle arvestust ja korraldab teavitustööd. MuKS-is on reguleeritud Eesti vetes teostatavad allveearheoloogilised uuringud, mälestisele sukeldumine ja otsinguvahendi kasutamine nii maa sees kui ka vee all olevate 14 Veeteede Ameti andmed. 11 arheoloogiliste leidude otsimiseks. Ankurdamine, traalimine, süvendamistööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine on keelatud veealusel mälestisel (MuKS § 52 lg 6) ning teavitamiskohustusega veealuse mälestise kaitsevööndis (MuKS § 58 lg 3 p 4). Kui tegu on veealuse arheoloogilise leiukohaga, peab nendele tegevustele eelnema uuring (MuKS § 26 lg 1). Lõike 3 järgi peaksid osalisriigid selleks, et teha koostööd riigile kuuluvate laevade ja õhusõidukite parimal viisil kaitsmiseks, teavitama konventsiooniosalist lipuriiki ning vajaduse korral teisi riike, kellel on leiuga eeskätt kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos, riigile kuuluvate identifitseeritavate laevade ja õhusõidukite leidmisest. Teise riigi teavitamine on Eestis seni toimunud Muinsuskaitseametilt saadava info põhjal diplomaatiliste kanalite kaudu koostöös Välisministeeriumi ja vajaduse korral teiste ministeeriumidega. Ka konventsiooniga ühinemise järel jääb pädevaks asutuseks Muinsuskaitseamet, kes vastutab teiste asutuste õigeaegse informeerimise eest, et konventsioonis nõutud teave saaks korrektselt edastatud. Näiteks, kui leitud vrakid on olnud sõjalaevad, on kaasatud Kaitseministeerium. Tavapäraselt on teavitamine toimunud mälestiseks tunnistamise menetluses, mille käigus on küsitud lipuriigi arvamust kaitse alla võtmise kohta. Näiteks küsiti sõjalaeva Virsaitis kaitse alla võtmise menetluse käigus Läti Vabariigi seisukohta, sest alus on kultuuriliselt ja ajalooliselt Lätiga seotud. Samuti anti Läti Vabariigile üle vrakilt üles toodud laevakell. Sõjalaevadel on tähtis roll ajaloosündmustes. Sõjalaeva vraki leiukoht on võimas riiklik sümbol ja mälestusmärk ning seetõttu on sel suur kultuuriväärtus. Selliste aluste kaotus on enamasti seotud paljude inimeste hukkumisega ning riikide esmane mure on väga sageli hukukoha ja inimsäilmete asjakohase kohtlemise tagamine. Sõjahaudade kaitse seadus ei käsitle otseselt merehaudu. Artiklis 8 antakse osalisriigile õigus reguleerida ja lubada oma külgvööndis asuvale veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust. Seejuures on osalisriikidel kohustus nõuda eeskirja kohaldamist. Merealapiiride seadus15 ei sätesta külgvööndit, mis võib ÜRO mereõiguse konventsiooni järgi ulatuda kuni 24 meremiilini territoriaalmere lähtejoontest ning milles rannikuriigile on antud teatud kontrollõigused. Artiklis 9 käsitletakse teatamist leiust või tegevusest, mis tehakse majandusvööndis või mandrilaval. Lõike 1 punkti a järgi nõuab osalisriik, et kui tema kodanik või tema lipu all sõitev laev leiab tema majandusvööndis või mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi või kavandab sellisele veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, teatab kodanik või laeva kapten sellisest leiust või tegevusest sellele osalisriigile. Sellise leiu tõenäosus on väike. Eesti kodanike ega Eesti lipu all sõitvate laevade senistest vastavatest leidudest ega tegevustest teateid ei ole. Ka konsultatsioon konventsiooni sekretariaadiga kinnitas, et osalisriikide selliseid teateid esineb harva. 15 https://www.riigiteataja.ee/akt/24407 12 Majandusvööndi seaduse § 131 alusel kaitstakse veealust kultuuripärandit, sh veealuseid kultuurimälestisi, arheoloogilisi leide ja leiukohti vastavuses Eesti Vabariigi välislepingute, muinsuskaitseseaduse ja teiste Eesti õigusaktidega. Kõik majandusvööndis tegutsevad juriidilised ja füüsilised isikud peavad hoiduma tegevustest, mis võivad kahjustada veealuseid kultuurimälestisi või nende kaitsevööndeid, arheoloogilisi leide ja leiukohti ning sellise tegevuse ilmnemise korral teatama kohe pädevale riigiasutusele (§ 132). Majandusvööndi seadus viitas ka varem kultuurimälestiste kaitsele, kuid selle 2019. aastal jõustunud muudatus nimetab ära ka arheoloogilised leiud ja leiukohad. MuKS-i § 27 lõige 4 sätestab omakorda, et kui arheoloogiline leid leitakse teise riigi majandusvööndist, mandrilavalt või süvamerepõhjast, on Eesti kodanik või Eesti lipu all sõitva laeva kapten kohustatud leiust viivitamata teavitama Muinsuskaitseametit. Samuti on muinsuskaitseseaduses sätestatud, et seadus kehtib ka majandusvööndis majandusvööndi seaduse tähenduses. Sellega on tagatud majandusvööndis arheoloogilise leiu kaitse ja leiust teavitamine. Lõike 1 punkti b kohaselt nõuab osalisriik teise osalisriigi majandusvööndi või mandrilava puhul, et tema kodanik või tema lipu all sõitva laeva kapten teataks sellisest leiust või tegevusest nii talle kui ka teisele osalisriigile. Teise võimalusena võib osalisriik nõuda, et tema kodanik või tema lipu all sõitva laeva kapten teataks sellisest leiust talle, ning tagab ise, et nimetatud teade edastatakse kiiresti ja tulemuslikult kõigile teistele osalisriikidele. See on kaetud MuKS-i § 27 lõikega 4. Seal nähakse ette kohustus teavitada leiust Muinsuskaitseametit, kes teavitab leiust teist osalisriiki. Selline lahendus on konventsiooniga kooskõlas ning koormab vähem ka kohustatud isikuid. Lõike 2 järgi peab osalisriik ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes deklareerima teatamisviisi, mil moel edastatakse info tegevuse või leiu kohta, mis tehakse teise osalisriigi majandusvööndis või mandrilaval. Eesti valib teavitamisviisiks artikli 9 lõike 1 punkti b alapunktis ii toodud viisi ehk teavitada tuleb Eesti riiki (Muinsuskaitseametit), kes omakorda teavitab teisi osalisriike. Vastavasisuline deklaratsioon sisaldub konventsiooni heakskiitmise eelnõus. Lõigetes 3–5 reguleeritakse infovahetust osalisriigi, UNESCO peadirektori (edaspidi peadirektor) ja tegevuse või leiuga seotud osalisriigi vahel. Osalisriigil on kohustus teatada lõike 1 alusel talle teatatud tegevusest või leiust peadirektorile, kes teeb selle info viivitamata kättesaadavaks teistele osalisriikidele. Osalisriik, kel on asjaomase veealuse kultuuripärandiga kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos, võib leiukohajärgsele osalisriigile teada anda oma huvist selle säilitamise üle nõu pidada. Konventsiooni rakendusjuhiste järgi toimub artiklites 9–13 toodud raporteerimine, teavitamine ja infovahetus osalisriikide ja peadirektori vahel diplomaatiliste kanalite kaudu, mille kaudu edastatakse info omakorda artikli 22 alusel määratud pädevale ametiasutusele. Konventsiooni rakendusjuhistes on toodud teavitamise vorm, mille järgi toimub teavitamine elektroonselt või posti teel inglise või prantsuse keeles, täites vastava vormi ja lisades sellele soovi korral lisamaterjale.16 16 Rakendusjuhised ja vormid on kättesaadavad http://www.unesco.org/new/en/culture/themes/underwatercultural-heritage/2001-convention/operational- guidelines 13 Artiklis 10 sätestatakse majandusvööndis ja mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi kaitse. Osalisriigil, kelle majandusvööndis või mandrilaval veealune kultuuripärand asub, on õigus keelata või lubada ükskõik millist kõnealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, et ära hoida oma rahvusvahelise õigusega, sh ÜRO mereõiguse konventsiooniga sätestatud suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni rikkumist. ÜRO mereõiguse konventsiooni 5. ja 6. osas on määratletud õigused, mis kohalduvad sellele punktile olenevalt tegevusest, näiteks uurida, kasutada, kaitsta ja majandada meres ja merepõhjas ning selle all asuvas maapõues leiduvaid elus ja eluta loodusvarasid, ning muul viisil vööndi kasutamisel ja uurimisel tegutseda, näiteks toota vee-, hoovuse- ja tuuleenergiat. Veealune kultuuripärand on tihedalt seotud loodusvaradega, sest on aja jooksul saanud osaks looduskeskkonnast. Näiteks võivad paljud vrakid omada väärtust erinevate liikide elupaikadena (tehisrifi efekt). Mereõiguse konventsiooni artikli 77 järgi on mandrilava loodusvarade uurimine ja kasutamine rannikuriigi suveräänne õigus. Tegemist on juba kehtiva rannikuriigi ainuõigusega, mistõttu ei tohi teine riik ilma rannikuriigi sõnaselge nõusolekuta mandrilava loodusvarasid uurida ega kasutada. Lõikes 2 antud õigus on laialdane ja see aitab muu hulgas tagada veealuse kultuuripärandi kaitset. Eesti majandusvöönd asub mandrilava kohal. Majandusvööndi pindala on 11 310 km2 ning riigi suveräänseid õigusi ja jurisdiktsiooni majandusvööndis reguleerib majandusvööndi seadus, mille järgi on riigi suveräänsed õigused majandusvööndis merepõhja katvas vees, merepõhjas ja selle all maapõues asuvate elus ja eluta loodusvarade uurimine, hõlvamine, säilitamine ja haldamine ning muu tegevus majandusvööndi uurimisel ja kasutamisel. Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile majandusvööndis on allutatud: 1) teaduslikud mereuuringud; 2) merekeskkonnakaitse; 3) tehissaarte rajamine ja seadmestiku paigaldamine; 4) muu majandustegevus. Lisaks on MuKS-is reguleeritud allveearheoloogiliste uuringute teostamine ning veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis teostatavad tegevused, näiteks sukeldumine. Lõige 3. Osalisriigi majandusvööndis või mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi leidmisel või veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse kavandamisel osalisriik: a) peab nõu teiste artikli 9 lõike 5 alusel oma huvist teatanud osalisriikidega selle kohta, kuidas kõige paremini veealust kultuuripärandit kaitsta; b) koordineerib nimetatud nõupidamist, v.a juhul, kui ta sõnaselgelt teatab, et ei soovi seda teha; sellisel juhul määravad artikli 9 lõike 5 alusel oma huvist teatanud osalisriigid koordineeriva riigi. Lõige 4. Koordineeriv riik võib vajaduse korral võtta ka enne nõupidamist kasutusele asjakohased meetmed ja/või anda välja vajaliku loa kooskõlas konventsiooniga, et tõkestada veealust kultuuripärandit ähvardav vahetu oht, mille põhjustab inimtegevus või muu asjaolu, sh rüüstamine. Nimetatud meetmeid võttes võib paluda abi teistelt osalisriikidelt. Majandusvööndi seaduse § 131 alusel teostatakse veealuste kultuurimälestiste kaitset vastavuses Eesti Vabariigi välislepingute, muinsuskaitseseaduse ja teiste Eesti õigusaktidega. MuKS-i § 12 lõike 1 alusel võib veealune mälestis olla muu hulgas majandusvööndis paiknev mälestis koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega. Lisaks sätestab majandusvööndi seadus, et MuKS-is arheoloogilise leiu ja leiukoha suhtes sätestatu kohaldub ka majandusvööndis. 14 Lõike 5 järgi rakendab koordineeriv riik nõupidamise järel kokkulepitud meetmeid, väljastab vajalikud load, teostab vajaduse korral esialgsed uuringud ja teavitab nende tulemustest peadirektorit. Lõike 6 järgi tegutseb koordineeriv riik selliste veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuste tegemisel ja lubade väljastamisel, mille kohta on enne nõu peetud mitte enda huvides, vaid kõigi osalisriikide nimel. Lipuriigi nõusolek on igal juhul vajalik neil juhtudel, kui leitud veealune kultuuripärand on riigile kuuluv laev või õhusõiduk. Lõike 7 kohaselt toimub riigile kuuluvatele laevadele ja õhusõidukitele suunatud tegevus ainult lipuriigi nõusolekul ja koostöös koordineeriva riigiga, kui käesoleva artikli lõigetes 2 ja 4 ei ole sätestatud teisiti. Artikli 11 järgi näeb osalisriik ette, et juhul kui osalisriigi kodanik või osalisriigi lipu all sõitev laev leiab süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi või kavandab sellele suunatud tegevust, teatab osalisriigi kodanik või laeva kapten nimetatud leiust või tegevusest osalisriigile. Nii selle konventsiooni kui ka ÜRO mereõiguse konventsiooni järgi on süvamerepõhi merede ja ookeanide põhi ning selle all olev maapõu, mis jääb väljapoole riikide jurisdiktsiooni, st väljapoole riikide majandusvööndit ja mandrilava. Tänu tehnika arengule on süvamerepõhi saanud ligipääsetavaks. Süvamerepõhjas asuv veealune kultuuripärand võib olla väga hästi säilinud ja selle tähtsus on aastate jooksul kasvanud. Seetõttu on selle kaitsmiseks vajalikud efektiivsed meetodid. Lõike 1 järgi vastutavad osalisriigid süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi kaitse eest kooskõlas selle konventsiooniga ja ÜRO mereõiguse konventsiooni artikliga 149. Kaitsmise kohustuse tõttu kohustatakse osalisriike ette nägema, et juhul kui osalisriigi kodanik või osalisriigi lipu all sõitev laev leiab süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi või kavandab sellele suunatud tegevust, teatab osalisriigi kodanik või laeva kapten nimetatud leiust või tegevusest osalisriigile. Eesti nägi selle kohustuse ette MuKS-is arheoloogilise leiu leidja kohustusi reguleerivas paragrahvis (MuKS § 27 lg 4). Lõigetega 2–4 reguleeritakse infovahetust osalisriigi, peadirektori, Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni peasekretäri ja tegevuse või leiuga seotud osalisriigi vahel. Osalisriikidel on kohustus teatada lõike 2 alusel neile teatatud tegevusest või leiust peadirektorit, kes teeb selle info kättesaadavaks kõikidele osalisriikidele, ning Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni peasekretäri. Eestis vastutab vastava info vajalikele osapooltele edastamise eest Muinsuskaitseamet, kellel on pädevus veealuse kultuuripärandiga tegelemisel. Osalisriik, kel on asjaomase veealuse kultuuripärandiga tõendatav seos, võib peadirektorile teada anda oma huvist selle säilitamise üle nõu pidada. Tõendatav seos tähendab peamiselt seda, et leid pärineb kultuurilises, ajaloolises või arheoloogilises mõttes huvitatud osalisriigist. Artiklis 12 käsitletakse süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi kaitset. Seni on süvamerepõhjas asuva veealuse kultuuripärandi kaitset käsitletud vaid ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklis 149. Selle järgi säilitatakse või loovutatakse kõik süvamerepõhjast leitud 15 arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed kogu inimkonna hüvanguks, arvestades päritoluriigi eelisõigusi või selle riigi eelisõigusi, kellele ese kuulub kultuurilisest, ajaloolisest või arheoloogilisest seisukohast. Artikli 12 lõigetes 1–7 on toodud protseduurid, mida järgida süvamerepõhjas asuvale kultuuripärandile suunatud tegevuste puhul. Nende põhjal konsulteerib peadirektor kõigi oma huvi väljendanud osalisriikide ja Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooniga ning määrab koordineeriva riigi. Järgnevad protseduurid on samad, mis artiklis 10 majandusvööndis ja mandrilaval asuva veealuse kultuuripärandi kohta. Kuna Läänemere piirkonnas süvamerepõhja ei ole, puudutab artikkel 12 Eestit üksnes juhtudel, kui Eesti kui lipuriigi alus leiaks või uuriks mujalt süvamerepõhjast leitud kultuuripärandit või kui leitud kultuuripärandi päritoluriik on Eesti. Esimesel juhul tuleb leiust teavitada osalisriiki, teisel juhul anda teada riigi huvist leiu vastu. Eestis vastutab vastava info vajalikele osapooltele edastamise eest Muinsuskaitseamet, kellel on pädevus veealuse kultuuripärandiga tegelemisel ning Eesti kui päritoluriigi hindamisel. Artikli 13 järgi ei ole mitteärilisel eesmärgil kasutatavad suveräänse puutumatusega sõjalaevad ja muud riigile kuuluvad laevad ja sõjalennukid kohustatud teatama veealuse kultuuripärandi leidmisest konventsiooni artiklite 9, 10, 11 ja 12 alusel. Samas peavad osalisriigid tagama, et sõjalaevad järgivad mainitud artikleid sel määral, kui see on põhjendatud ja võimalik. Muinsuskaitseameti ja Mereväe 28. veebruaril 2011 sõlmitud koostööleping käsitleb muu hulgas teavitamist veealuse kultuuripärandi leidmisest. Artikliga 14 kohustatakse osalisriike võtma kasutusele meetmed, et takistada ebaseaduslikult eksporditud ja/või üles tõstetud veealuse kultuuripärandi toimetamist oma territooriumile. Eesti on ühinenud UNESCO kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsiooniga (nn 1970. a konventsioon). 17 See loob õigusliku raamistiku rahvusvaheliseks koostööks võitluses kultuuriväärtuste varguste, salakaubanduse ning ebaseadusliku sisse- ja väljaveoga. Konventsioon jõustus Eesti suhtes 27. jaanuaril 1996. Eestis tegeleb selle valdkonnaga Muinsuskaitseamet koostöös Politsei- ja Piirivalveameti ning Maksu- ja Tolliametiga. Muu hulgas nõuab konventsioon kultuuriväärtuste väljaveoloa kehtestamist (artikkel 6). Sama nõuab Euroopa Liidu Nõukogu määrus (EÜ) nr 116/2009 kultuuriväärtuste ekspordi kohta. Eestis kehtib kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seadus 18 , mille järgi mõistetakse kultuuriväärtusena muu hulgas näiteks laevade ankruid, illuminaatorite vaskraame, suurtükke, pronkskellasid, kompasse, roolirattaid ja nimetahvleid, mis pärinevad enne 1945. aastat. Kultuuriväärtusega asjade väljavedu on lubatud ainult Muinsuskaitseameti loa alusel. Kooskõlas UNESCO 1970. aasta konventsiooniga ja määrusega nr 116/2009 kultuuriväärtuse sisseveo korral luba ei nõuta. Kultuuripärandi ebaseadusliku välja- ja sisseveoga võitlemine on rahvusvaheline koostöö. Salakaubandusega võitlemise eelduseks on, et ka teistes riikides on väljavedu reguleeritud ja seda kontrollitakse. Eestis teeb Muinsuskaitseamet tõhusat koostööd Maksu- ja Tolliametiga. Maksu- ja Tolliamet kontrollib piiril riiki saabujaid ning kõigi kahtlaste 17 https://www.riigiteataja.ee/akt/24911 18 https://www.riigiteataja.ee/akt/112072014088?leiaKehtiv 16 leidude puhul võtab kohe ühendust Muinsuskaitseametiga, kes annab asja kultuuriväärtuse kohta hinnangu. Lisaks nimetatud õigusaktidele on Eesti õigusesse üle võetud Euroopa nõukogu direktiiv 2014/60/EL Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta.19 Direktiivi järgi kuuluvad liikmesriigist ebaseaduslikult välja viidud kultuuriväärtused tagastamisele liikmesriigi esitatud taotluse alusel. Artikliga 15 reguleeritakse osalisriikide jurisdiktsiooni all oleva mereala mittekasutamist. Osalisriigid võtavad kasutusele meetmed, et keelata oma territooriumi, sh meresadamate, aga ka tehissaarte, rajatiste ja konstruktsioonide kasutamine, kui selle eesmärk ei ole kooskõlas konventsiooniga. Eestis on avalikku veekogusse ehitamine reguleeritud veeseaduse, planeerimisseaduse ja ehitusseadustikuga. Mälestiste kaitse on reguleeritud muinsuskaitseseadusega. Artikliga 16 kohustatakse osalisriike võtma tarvitusele kõiki võimalikke meetmeid, et tagada tema kodanike või tema lipu all sõitvate laevade tegevuse kooskõla konventsiooniga. Eesti astus olulise sammu veealuse kultuuripärandi kaitseks 2011. aastal, mil muinsuskaitseseaduses reguleeriti veealuse pärandiga seonduv esimest korda. Kuigi esimesed veealused mälestised võeti Eestis kaitse alla 1999. aastal, sai täpsem regulatsioon seaduses käsitletud alates 2011. aastast. Lisaks said veealust kultuuripärandit puudutavad muudatused sisse viidud 2019. aastal jõustunud uude muinsuskaitseseadusesse. MuKS-is on sätestatud seaduse kehtivus majandusvööndis (§ 2), reguleeritud veealuse mälestise mõiste (§ 12 lg 1), kuuluvus (§ 12 lg 2), arvestuse pidamine (§ 78), tähistamine (§ 79), veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis kehtivad kitsendused (§ 52 lg 6 ja § 58 lg 4) ja sellele sukeldumise kord (§ 42), arheoloogilise leiu ja leiukoha kaitse (§ 24–27), samuti sellise veealuse kultuuripärandi kaitse, mis ei ole tunnistatud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks (§ 32), arheoloogilise leiu otsimine otsinguvahendiga (§ 29) ning vastutus, muu hulgas sukeldumise nõuete rikkumise eest (§ 87). Kultuuriväärtusega uppunud vara kaitses, uurimises ja ülestõstmises toetub MuKS-ile ka kaubandusliku meresõidu koodeks (§1181). Veealustele mälestistele laienevad MuKS-i § 52 lõikes 1 sätestatud loakohustuslikud tegevused. Veealuste mälestiste eripära tõttu kehtivad neile lisaks täiendavad kitsendused MuKS-i § 52 lõike 6 järgi, st tegevused, mida ei tohi teha üksnes veealusel mälestisel. Veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis on keelatud ankurdamine, traalimine, süvendamine ja tahkete ainete kaadamine. Need tegevused ohustavad veealuste kultuuripärandi objektide säilimist. Praktikas on ilmnenud, et enamikku merealadel paiknevaid laevavrakke on kahjustatud traalimise tagajärjel. Traalvõrgu ja veealuse mälestise kokkupuutel kahjustuvad mõlemad, mistõttu on mälestistest eemalehoidmisest huvitatud ka kalurid. Levinud on veealustele mälestistele sukeldumise käigus neile ankurdamine. See kahjustab sageli objekti, näiteks võib vrakk talle rakendatava jõu tagajärjel laguneda. Rauast vrakkide puhul kiirendavad ankurdamisel tekkinud pisivigastused korrosiooni teket. Süvendamine ehk veealune kaevandamine, lõhkamine või setete ärauhtumine laevateede rajamiseks võib oluliselt kahjustada või täielikult hävitada 19 Üle võetud Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seadusega. Vt https://www.riigiteataja.ee/akt/114032014021?leiaKehtiv. 17 veealuse mälestise, selle arheoloogilise ja loodusliku ümbruskonna, kultuurkihi ja seal sisalduva teadusliku informatsiooni. Veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis on ilma Muinsuskaitseameti loata sukeldumine keelatud. Erinevalt eelmainitud tegevustest on võimalik taotleda sellekohast kirjalikku luba, mis antakse kultuuriministri 24. aprilli 2019 määrusega nr 16 kehtestatud korras. 20 Veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis lubatud sukeldumise teine eeldus on eelnev teavitamine. Täpsem teavitamise kord on sätestatud nimetatud määruses koos lubade andmise korraga. Artiklis 17 käsitletakse karistusi, mis aitavad veealuse kultuuripärandi konventsiooni põhimõtteid rakendada. Karistused moodustavad ühe osa konventsiooni üldisest skeemist, mille peamine eesmärk on tagada veealuse kultuuripärandi kaitse ja seda tugevdada, nagu on toodud artiklis 2. Selleks on osalisriikidel kohustus võtta kasutusele kõik asjakohased meetmed, mida täiendavad karistused. Lõikes 1 kohustatakse osalisriike rakendama karistusi. Samas ei ole karistuste olemus täpselt määratletud ja sõltub riikide seadusandlusest. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades on Eestis reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatükis ning kaetud mitmete riikidevaheliste koostöölepingutega (nt Ameerika Ühendriikidega, Vene Föderatsiooniga) ning rahvusvaheliste konventsioonidega (nt väljaandmise Euroopa konventsioon ja selle lisaprotokollid, kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsioon ja selle lisaprotokoll, kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon ja selle lisaprotokoll, kriminaalmenetluse ülevõtmise Euroopa konventsioon). Lõikes 2 nähakse ette, et rikkumiste vastu kohaldatavad karistused peavad olema piisavalt ranged, et tagada tulemuslikult selle konventsiooni järgimine, hoida ära rikkumised ja jätta rikkuja ilma ebaseaduslikust tegevusest saadavast kasust. Lõikes 3 on toodud, et artikli 17 alusel kehtestatud karistuste rakendamise tagamiseks on oluline osalisriikide vaheline koostöö. Kuna ei ole täpsustatud, millist laadi koostöö ette on nähtud, jääb see osalisriikide otsustada. Eesti õiguses on vastutus reguleeritud karistusseadustikus ja MuKS-is. Karistusseadustik sätestab süüteokoosseisud, mis puudutavad kultuuriväärtuse vastu suunatud rünnet (KarS § 107), kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargust (KarS § 199 lg 2 p 3) ja röövimist (KarS § 200 lg 2 p 3), kultuurimälestise rikkumist ja hävitamist (KarS § 204 ja § 205). Karistustena on ette nähtud nii vangistus kui ka rahaline karistus. MuKS-i järgi on väärteona karistatav arheoloogilise leiu ja leiukohaga seotud nõuete rikkumine (MukS § 83), loata otsinguvahendi kasutamine (MukS § 88); kinnismälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendiga otsimise keelu rikkumine (MukS § 86), veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumine (MukS § 87). Rikkumise eest on karistusena sätestatud rahatrahv. Muinsuskaitseamet on menetlenud veealust pärandit puudutavaid väärtegusid, kuid KarS-i alusel ei ole seni menetlusi algatatud. 20 https://www.riigiteataja.ee/akt/129042019002 18 KarS-i § 6 lõike 2 järgi kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eestis registreeritud laeval, sõltumata laeva asukohast süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest. KarS-i § 8 kohaselt kehtib karistusseadus teo kohta, mis on suunatud rahvusvaheliselt kaitstud õigushüve vastu, kui karistatavus tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest kohustusest. Konventsioon on pärast jõustumist Eestile siduv rahvusvaheline kohustus. Artiklis 18 käsitletakse veealuse kultuuripärandi arestimist ja käsutamist. MuKS-is sätestatud kohustuste täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet Muinsuskaitseamet. MuKS-i § 81 lõike 1 alusel võib Muinsuskaitseamet kohaldada muu hulgas korrakaitseseaduse §-s 52 sätestatud erimeedet, milleks on vallasasja hoiule võtmine. Seda näiteks vahetu ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks või kui see on vajalik, et võtta vallasasja kohta proovi, samuti teostada vallasasja mõõtmisi või teha ekspertiisi. KoRS-i § 52 lõike 2 alusel hoiab hoiulevõetud asja korrakaitseorgan. Kui korrakaitseorganil ei ole asja omaduste tõttu võimalik või otstarbekas asja hoida, võib ta anda asja hoiule muule isikule, kellel on selleks vajalikud tingimused täidetud. Korrakaitseorgan või muu isik, kellele on asi hoiule antud, peab hoidma asja selle säilimist tagaval viisil (vastab lõikele 2). Tolliseaduse § 78 lõike 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada tolliseaduse §-des 69–72 nimetatud väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme või aine konfiskeerimist karistusseadustiku § 83 järgi. KoRS-i § 52 järgi on politseil või Muinsuskaitseametil õigus võtta kultuuriväärtusega asja hoiule ja pöörata riigi omandisse. Muinsuskaitseamet korraldab koostöös Kultuuriministeeriumiga asja konserveerimise ja edaspidise hoiustamise muuseumis. Veealuse kultuuripärandi suhtes ei ole sellist meedet seni kasutatud. Lõike 3 alusel teavitab osalisriik arestitud veealusest kultuuripärandist peadirektorit ja osalisriike, kellel on asjaomase objektiga tõendatav kultuuriline seos. Veealune kultuuripärand on iseloomult rahvusvaheline (st võib olla väga erinevat päritolu) – seepärast on tavaline, et leiu korral tehakse koostööd teiste riikide muinsuskaitsjatega. Peadirektori teavitamisel toimitakse sarnaselt konventsiooni artikli 11 lõikega 4. Lõige 4 sätestab, et veealuse kultuuripärandi arestinud osalisriik peab tagama, et seda käsutatakse üldsusele kasulikul viisil, võttes arvesse konserveerimis- ja uurimisvajadust, laialipaiskunud kogumi taastamise vajadust, vajadust tagada üldsusele juurdepääs, eksponeerimine ja õppe-eesmärgil kasutamine. Samuti tagab osalisriik nende riikide huvid, kellel on asjaomase veealuse kultuuripärandiga kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline tõendatav seos. Artiklis 19 käsitletakse koostööd ja teabevahetust. Riikidevaheline koostöö on oluline konventsiooni eesmärkide saavutamiseks ja see on aluseks artiklitele 9, 10, 11 ja 12. Artiklis 19 käsitletakse koostöökohustust laiemalt. Artikli lõigetega 1–4 kohustatakse osalisriike tegema koostööd ning abistama üksteist veealuse kultuuripärandi kaitsmisel ja haldamisel. Kaitse ja haldamine võib tähendada nii uurimist, 19 väljakaevamist, dokumenteerimist, konserveerimist, tundmaõppimist kui ka esitlemist ning õigusaktide väljatöötamist. Lõike 2 kohaselt kohustub osalisriik konventsiooni eesmärkidele vastavas ulatuses jagama teiste osalisriikidega teavet veealuse kultuuripärandi, sh selle leidmise ja asupaiga kohta, kultuuripärandi kohta, mis on konventsiooniga vastuolus või muul viisil rahvusvahelist õigust rikkudes välja kaevatud või üles tõstetud, asjakohase teadusliku metoodika ja tehnoloogia ning kultuuripärandit käsitlevate õigusnormide väljatöötamise kohta. Lõike 3 kohaselt käsitletakse osalisriikide vahel või UNESCO ja osalisriikide vahel vahetatavat teavet veealuse kultuuripärandi leidmise või asukoha kohta osalisriikide õigusega sätestatud ulatuses konfidentsiaalsena ja kättesaadavana ainult osalisriikide pädevatele ametiasutustele, kui avalikustamine võib seada ohtu veealuse kultuuripärandi säilitamise. Lõike 4 kohaselt võtab osalisriik sobivad meetmed, et võimaluse korral asjakohaste rahvusvaheliste andmekogude kaudu levitada teavet veealuse kultuuripärandi kohta, mille väljakaevamisel või ülestõstmisel ei ole järgitud konventsiooni või on muul viisil rikutud rahvusvahelist õigust. Eesti osaleb veealuse kultuuripärandi alases koostöös nii Läänemere regioonis kui ka Euroopas. Läänemere maade kultuuriministrite algatusena pandi selle piirkonna kultuuripärandialasele koostööle alus 1997. aastal Lüübeki Deklaratsiooniga, mille alusel asutati 1998. aastal Baltic Sea Heritage Committee (endise nimega Baltic Sea Monitoring Group on Heritage Cooperation). Komitee töös osalevad Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet. Selle koostöö raames tegutseb omakorda veealuse kultuuripärandi töörühm, mille töös osaleb Muinsuskaitseamet alates 2004. aastast. Alates 2007. aasta oktoobrist osaleb Muinsuskaitseamet ka Euroopa Arheoloogia Nõukogu veealuse kultuuripärandi kaitse töögrupis, mis tegeleb peamiselt veealuse kultuuripärandi haldamise küsimustega. Seega tegelevad riikidevahelise koostööga nii Kultuuriministeerium kui ka Muinsuskaitseamet vastavalt oma pädevusele. Läänemereäärsete riikide vahelise koostöö edendamiseks on Muinsuskaitseamet algatanud ja viinud ellu mitmeid rahvusvahelisi projekte. Näiteks projektid „Koostöö ning uute meetodite väljatöötamine veealuse kultuuripärandi säilimiseks“ (Collaboration and Development of new Methods for the Preservation of Underwater Cultural Heritage ehk CODEUCH), 21 „Läänemere veealuse pärandi universaalse väärtuse hindamine“ (Evaluating the Universal Value of the Submerged Heritage of the Baltic Sea ehk USHer), mis analüüsis Läänemere unikaalse veealuse kultuuripärandi võimalusi saada UNESCO maailmapärandi nimekirja kandidaadiks22 või Baltacar (Baltic History Beneath Surface: Underwater Heritage Trails In Situ and Online), mis koondas Eesti, Soome ja Rootsi seitsme erineva asutuse jõupingutusi huvitavamate laevavrakkide arendamiseks sukeldumisturismi sihtkohtadena. Artikli 20 järgi tegeleb osalisriik üldsuse teadlikkuse tõstmisega veealuse kultuuripärandi ja selle kaitsmise olulisuse kohta. Teadlikkus on väärtuste mõistmise eeltingimus. Selleks, et 21 https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/ameti-tegevus/loppenud-projektid/koostoo-ning-uute- meetoditevaljatootamine-veealuse-kultuuriparandi 22 https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/ameti- tegevus/koostooprojektid/rahvusvahelisedkoostooprojektid/laanemere-uppunud-parandi 20 ühiskond hindaks veealuse kultuuripärandi väärtust ja tähtsust, peab mõistma ajalugu ja füüsilise pärandi seotust sellega. Kultuuripärand, mis ei ole igaühele näha (on vee all), on raskemini mõistetav ja seetõttu on ettekujutused sellega seonduvatest tegevustest aeg-ajalt ekslikud. Näiteks kujutatakse aardekütte sageli positiivses võtmes ja sellist käsitlust tuleb muuta. Teadlikkust saab tõsta nii meedia vahendusel kui ka näituste, koolituste, õppekavade jm tutvustava tegevuse abil. Sellega tegelevad Eestis Muinsuskaitseamet ja mitmed muuseumid. Muinsuskaitseamet on üle 10 aasta järjekindlalt tegelenud veealuse pärandi uurimise, kaitse korraldamise ja populariseerimisega. Muinsuskaitseamet on publitseerinud veealusest kultuuripärandist infovoldikuid 23 ja avaldanud artikleid erinevates populaarteaduslikes väljaannetes („Muinsuskaitse aastaraamat“) ning teadusväljaannetes („Arheoloogilised välitööd Eestis“). Alates 2011. aastast korraldab Muinsuskaitseamet regulaarselt sukeldujatele suunatud infopäevi ning tutvustab Eesti vetes paiknevat pärandit ja regulatsioone vastavatel infopäevadel ka väljaspool Eestit. Samuti toimub teavitustegevus erinevatel avalikel üritustel, nagu meremess ja merepäevad, ning sotsiaalmeedia kaudu. Eesti-Soome-Rootsi koostööprojektiga Baltacar arendas Muinsuskaitseamet aastatel 2017–2019 sukeldumisradasid vrakkidele, kasutades ära Läänemere potentsiaali suure veealuse muuseumina, mis ootab külastamist. Teadlikkuse tõstmisele aitavad kaasa ka ühekordsed üritused ja kampaaniad. 2013. aastal toimus Muinsuskaitseameti eestvõttel Tallinnas rahvusvaheline kultuuripärandi foorum, mis keskendus mere- ja allveepärandile ning tõstatas selle teema nii rahvusvahelisel, riiklikul kui ka rannikuäärsete omavalitsuste tasandil (foorumi ettekanded ja publikatsioon on kättesaadavad aadressil http://tallinnforum.eu/). 2016. aasta oli Eestis kuulutatud merekultuuriaastaks. Teema- aastat korraldas Eesti Meremuuseum ning sellega pöörati tähelepanu Eesti rikkalikule mereajaloole ja merega seotud traditsioonidele, sh veealusele pärandile.24 Muinsuskaitseameti, Rahvusarhiivi, Eesti Meremuuseumi ja Rootsi Rahvusliku Meremuuseumi koostöös valmis ühisprojekt SHIPWHER („Laevavrakid: digitaliseerimine ja avatud ligipääs mereajalooallikatele“) 25 . Rahvusvahelise projekti SHIPWHER ühe tulemusena on Muinsuskaitseameti veebilehele koondatud arhiivimaterjalid laevahukkude kohta ja allveearheoloogiliste uuringute tulemused. 26 Need andmed on avalikult kättesaadavad. 2020. aasta seisuga on olemas 1278 kannet, päringuid saab teha nii päritoluriigi, laevatüübi, leiukoha kui ka muu järgi. Artikliga 21 kohustatakse osalisriike tegema koostööd allveearheoloogia väljaõppes, veealuse kultuuripärandi konserveerimise ja vastava tehnoloogia alal. Eestis on Muinsuskaitseamet teinud veealuse kultuuripärandi kohta aktiivselt rahvusvahelist koostööd. Selle näideteks on eelnimetatud rahvusvahelised projektid CODEUCH ja USHer ning kultuuripärandi foorum (2013). Kõigi nende initsiaator oli Muinsuskaitseamet. Eesti arheoloogid ja konservaatorid on kasutanud rahvusvaheliste koostööprojektide korraldamiseks eri toetusprogramme ja stipendiumivõimalusi. Kuna Eestis puudub võimekus konserveerida 23 Veealune kultuuripärand Eestis. Muinsuskaitseamet, 2008. 24 http://merekultuur.ee 25 Projekti üks väljendus oli kolmekeelne raamat: Shipwreck Heritage. Laevavrakid. Skeppsvrak. Digitizing and Opening Access to Maritime History Sources. Digitaliseerimine ja avatud ligipääs mereajalooallikatele. Digitalisering och förmedling av det maritima kulturarvet. Koostaja ja toimetaja Maili Roio. Muinsuskaitseamet, 2013. 26 http://register.muinas.ee/public.php?menuID=wreckregistry 21 näiteks suuremõõtmelisi puitesemeid, on selliste projektide puhul rahvusvaheline koostöö ja välisekspertide kaasamine vältimatu. Koostöö tagab ka Eesti spetsialistide väljaõppe. Artiklis 22 käsitletakse pädevaid ametiasutusi. Lõike 1 järgi asutavad osalisriigid pädevad ametiasutused või tugevdavad olemasolevaid, kes peaks veealuse kultuuripärandi registrit ning tegeleks veealuse pärandi kaitse, konserveerimise, tutvustamise ja haldamisega, uurimise ja õppe-eesmärgil kasutamisega. Konventsiooniga seotud kaitsemeetmete võtmisel on pädevus nii Kultuuriministeeriumil kui ka Muinsuskaitseametil. Kaitsemeetmeid tuleb vaadata koosmõjus ministeeriumi ja valitsusasutuse põhimäärustest tulenevate ülesannetega. Kultuuriministeeriumi põhimääruse 27 punkti 7 järgi korraldab ministeerium muu hulgas muinsuskaitse valdkonna arendamist ja probleemide lahendamist; muinsuskaitset muinsuskaitseseaduse järgi, osaleb riigi kultuuri- ja spordialase hariduse kavandamises, koordineerib täiendkoolituse korraldamist oma valitsemisalas, suunab ja tellib teadus- ja rakendusuuringuid, koordineerib kultuuri- ja spordialaste teadusürituste korraldamist. Kultuuriministeeriumi valitsemisalas juhib muinsuskaitsealast tegevust ja teeb riiklikku järelevalvet Muinsuskaitseamet. Muinsuskaitseameti põhimääruse28 § 1 lõike 2 järgi esindab ta oma ülesannete täitmisel riiki ning tema tegevusvaldkond on riigi kultuuripärandipoliitika ja arengukavade elluviimine. Muinsuskaitseamet korraldab ka veealuse kultuuripärandi kaitset. Ameti missioon on kindlustada veealuse kultuuripärandi säilimine erinevate huvigruppide jaoks nii hariduslikul kui ka vaba aja veetmise eesmärgil ning tagada, et informatsioon kultuuripärandi kohta oleks kättesaadav nii uurijatele kui ka laiemale üldsusele. Kultuurimälestiste üle arvestuse pidamiseks, andmete koondamiseks ja järelevalve teostamiseks peab Muinsuskaitseamet kultuurimälestiste registrit (http://register.muinas.ee). Register kannab ka üldsuse teavitamise eesmärki: sinna on kantud kõik kultuurimälestisena kaitse all olevad objektid, sh veealune pärand. 2020. aasta seisuga on Eestis riikliku kaitse all ja registrisse kantud 89 laevavrakki. Lõike 2 kohaselt teavitavad osalisriigid oma pädevatest asutustest ja nende kontaktandmetest UNESCO peadirektorit. Konventsiooni rakendamise seisukohast on seega otstarbekas edastada pädeva ametiasutusena hoiulevõtjale Muinsuskaitseameti andmed. Muinsuskaitseameti nimi ning kontaktandmed antakse noodis, millega edastatakse hoiulevõtjale – UNESCO peadirektorile – Eesti heakskiitmiskiri. Konventsiooni kõrgeim organ on osalisriikide koosolek. Artikliga 23 kehtestatakse osalisriikide koosolekute pidamise kord (lõiked 1–5). Peadirektor kutsub osalisriikide koosoleku kokku ühe aasta jooksul konventsiooni jõustumisest ning pärast seda vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. Nii on osalisriikide koosolekud toimunud alates 2009. aastast iga kahe aasta järel Pariisis UNESCO peakorteris. Osalisriikide koosolekutel osaleb valdkonna ekspert, kes riigis veealuse kultuuripärandi eest vastutab. Eestis on pädev asutus Muinsuskaitseamet, kelle esindaja koosolekutel osaleb. Kõik osalemisega seotud kulud katavad osalejaid lähetavad 27 https://www.riigiteataja.ee/akt/104082015006 28 https://www.riigiteataja.ee/akt/106122019006 22 asutused. Osalisriikide enamuse taotluse korral kutsub peadirektor kokku osalisriikide erakorralise koosoleku. Lõike 2 kohaselt määrab osalisriikide koosolek kindlaks oma ülesanded ja kohustused. Lõike 3 kohaselt võtab osalisriikide koosolek vastu töökorra. Lõike 4 kohaselt võib osalisriikide koosolek moodustada teaduslik-tehnilise nõuandekogu, mis koosneb ekspertidest, kelle on määranud osalisriigid, võttes arvesse tasakaalustatud geograafilise jaotuse põhimõtet ning soovitatavat naiste ja meeste võrdset esindatust. Lõike 5 kohaselt abistab teaduslik-tehniline nõuandekogu asjakohaselt osalisriikide koosolekut eeskirja rakendamisega seonduvates teaduslikku ja tehnilist laadi küsimustes. Osalisriikide esimesel istungil lepiti kokku, et töötatakse välja konventsiooni rakendusjuhised. Need kinnitati 4. istungil 2011. aastal ja täiendati 5. istungil 2013. aastal.29 Rakendusjuhised ei interpreteeri, täienda ega paranda konventsiooni teksti, vaid hõlbustavad praktilise abivahendina selle rakendamist. Muu hulgas sisaldavad rakendusjuhised osalisriikide ja peadirektori vahelise teavitamise vorme ja rahalise abi taotlusvormi Veealuse Kultuuripärandi Fondist. Kooskõlas artikli 23 lõikega 3 moodustas osalisriikide esimene istung nõuandva koguna teadusliku ja tehnilise nõukoja. Nõukoda arutab veealuse kultuuripärandi kaitse aktuaalseid küsimusi ja töötab välja soovitusi. Teaduslik ja tehniline nõukoda koosneb 12-st veealuse arheoloogia eksperdist. Nõukoja liikmed valitakse konventsiooni üldkogul nende kandidaatide seast, kelle konventsiooniosalised riigid esitavad. Eksperdid esindavad riike. Ühinemise järel on Eestil võimalik teiste liikmesriikidega võrdsetel alustel oma kandidaat esitada. Varem on Eesti olnud UNESCO maailmapärandi komitee ja vaimse kultuuripärandi komitee liige, mis on võimaldanud panustada rahvusvahelisse koostöösse ja vastava valdkonna praktika kujundamisse. Praegu on Eesti UNESCO rahvusvahelise komitee (nn Haagi konventsiooni komitee) liige, mis tegeleb kultuuriväärtuste kaitsega relvakonflikti korral. Kõik need komiteed on seotud vastavate UNESCO konventsioonidega. Artikliga 24 kohustatakse peadirektorit tagama konventsioonile sekretariaaditeenused ja määratakse sekretariaadi ülesanded, milleks on osalisriikide koosolekute korraldamine ja osalisriikide abistamine osalisriikide koosolekutel tehtud otsuste rakendamisel. Artiklis 25 sätestatakse vaidluste rahumeelne lahendamine. Lõike 1 järgi tuleb vaidlused, mis tõusetuvad kahe või enama osalisriigi vahel konventsiooni tõlgendamisest või kohaldamisest, lahendada läbirääkimiste teel või muul nende enda valitud rahumeelsel viisil. Lõige 2 näeb ette, et kui vaidlust läbirääkimiste teel mõistliku aja jooksul ei lahendata, võib selle asjaomaste osalisriikide kokkuleppel esitada vahendamiseks UNESCO-le. Lõike 3 sätestab, et kui vaidluse vahendamist ei toimu või selle abil vaidlust ei lahendata, kohaldatakse ÜRO mereõiguse konventsiooni XV osas sisalduvaid vaidluse menetlemise sätteid. 29 Rakendusjuhised on kättesaadavad veebis: http://www.unesco.org/new/en/culture/themes/underwater- culturalheritage/2001-convention/operational-guidelines 23 Lõige 4 alusel kohaldatakse vaidluse mistahes menetlust, mis konventsiooni ja ÜRO mereõiguse konventsiooni osalisriik on valinud, mereõiguse konventsiooni artikli 287 järgi. ÜRO 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni ja selle XI osa rakenduskokkuleppega ühinemise seaduse § 1 lõike 2 punkti 2 järgi on Eesti Vabariik valinud konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidluse menetlemiseks konventsiooni lisa VI alusel loodud Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu ja Rahvusvahelise Kohtu. Lõike 5 kohaselt konventsiooni osalisriik, kes ei ole Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni osaline, võib konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes või ükskõik millisel ajahetkel pärast seda kirjaliku deklaratsiooniga valida käesolevas artiklis käsitletud vaidluste menetlemiseks ühe või mitu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikli 287 lõikes 1 sätestatud instantsidest. Artiklit 287 kohaldatakse nimetatud deklaratsiooni ja vaidluse suhtes, milles kõnealune riik osaleb ning mille kohta ei ole kehtivat deklaratsiooni. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni lisa V ja VII kohaselt on riigil õigus määrata lepitus- ja vahekohtumenetluse jaoks lepitajad ja vahekohtunikud, kes lisatakse lisa V artiklis 2 ja lisa VII artiklis 2 nimetatud nimekirjadesse, et menetleda konventsioonist tulenevaid vaidlusi. Artiklis 26 sätestatakse konventsiooni ratifitseerimine, heakskiitmine või sellega ühinemine. UNESCO liikmesriigid ratifitseerivad või kiidavad konventsiooni heaks. Konventsiooniga võivad ühineda: a) riigid, kes ei ole UNESCO liikmesriigid, kuid on ÜRO või mõne ÜRO süsteemi spetsialiseeritud asutuse või Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri liikmesriigid või Rahvusvahelise Kohtu põhikirja osalisriigid, ja kõik teised riigid, keda UNESCO peakonverents on kutsunud konventsiooniga ühinema; b) territooriumid, kelle omavalitsuslikku staatust on ÜRO tunnustanud, kuid kes ei ole saavutanud täielikku iseseisvust Peaassamblee resolutsiooni 1514 (XV) kohaselt, ning kes on pädevad konventsiooniga reguleeritavates küsimustes, sh pädevad sõlmima nende küsimustega seonduvaid lepinguid. Konventsioon kas ratifitseeritakse või kiidetakse heaks olenevalt riikide õiguskorrast. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 121 kohaselt ratifitseerib Riigikogu Eesti Vabariigi lepingud: 1) mis muudavad riigipiire; 2) mille rakendamiseks on tarvis Eesti seaduste vastuvõtmist, muutmist või tühistamist; 3) mille kohaselt Eesti Vabariik ühineb rahvusvaheliste organisatsioonide või liitudega; 4) millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi; 5) milles ratifitseerimine on ette nähtud. Kuivõrd puuduvad Eesti Vabariigi põhiseaduses toodud alused konventsiooni ratifitseerimiseks, tuleb konventsioon heaks kiita Vabariigi Valitsuse korraldusega. Välissuhtlemisseaduse § 8 lõike 1 punkti 7 järgi sõlmib Vabariigi Valitsus Eesti Vabariigi nimel Riigikogus ratifitseerimisele mittekuuluvad välislepingud. Vabariigi Valitsuse korraldusega on 24 heaks kiidetud ka UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon 30 ning kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioon31. Ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjad antakse hoiule peadirektorile. Artiklis 27 sätestatakse konventsiooni jõustumine. Konventsioon jõustub kolme kuu möödumisel artiklis 26 nimetatud kahekümnendast dokumendi hoiuleandmise kuupäevast, kuid ainult nende kahekümne riigi või territooriumi suhtes, kes on oma dokumendi hoiule andnud. Kõigi teiste riikide ja territooriumide suhtes jõustub konventsioon kolme kuu möödumisel riigi või territooriumi dokumendi hoiuleandmise kuupäevast. Konventsioon jõustus 2. jaanuaril 2009 – see on kolme kuu möödumisel kahekümnendast ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise kuupäevast. Artiklis 28 nähakse ette deklaratsioon seoses veekogudega, mis ei ole mereala osa, mille all on artiklis silmas peetud jõgesid, järvi, allikaid, vallikraave jne. Iga riik või territoorium võib konventsiooni ratifitseerides, heaks kiites või sellega ühinedes või millal tahes pärast seda teatada, et konventsiooni lisaks olevat eeskirja kohaldatakse veekogude suhtes, mis ei ole mereala osa. 2016. aastal kooskõlastamiseks esitatud konventsiooni tõlkes oli lauseosa „… the Rules shall apply to inland waters not of a maritime character“ tõlgitud järgnevalt: „… eeskirja kohaldatakse sisevete suhtes, välja arvatud sisemeri“. Tulenevalt Keskkonnaministeeriumi märkusest asendada sõnad „välja arvatud sisemeri“ sõnadega „mis ei ole mereala osa“, muudeti artikli tõlget ka muus osas, et paremini edasi anda sätte sisu. Mereõigust puudutavad mõisted UNESCO konventsioonis tulenevad ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsioonist. Mereõiguses kasutatakse mõistet „internal waters“ – siseveed (territoriaalmere lähtejoonest maismaa poole jäävad veed). Konventsiooni artiklis 7 kasutatakse „internal waters“ ja artiklis 28 „inland waters not of a maritime character“ (seal ei kasutata mereõigusest tulenevat mõistet). Selguse huvides võiks antud juhul lähtuda ka veeseadusest ja kasutada mõistet „veekogu“ (sisaldab ka piiriveekogusid). Uus sõnastus on: „… eeskirja kohaldatakse veekogude suhtes, mis ei ole mereala osa“. Kuna MuKS kohaldub ühetaoliselt kogu Eesti territooriumi suhtes, kohaldab Eesti konventsiooni eeskirja ka veekogude suhtes, mis ei ole mereala osa, ja annab sellest heakskiitmiskirjas teada. Vastavasisuline deklaratsioon sisaldub konventsiooni heakskiitmise eelnõus. Artikli 29 järgi võib riik või territoorium esitada hoiulevõtjale deklaratsiooni, et konventsiooni ei kohaldata tema territooriumi teatavate osade, sisevete, saartevahelise mere või territoriaalmere suhtes, ning põhjendab sellise deklaratsiooni esitamist. Muul juhul kehtib konventsioon osalisriikide kogu jurisdiktsiooni, sh süvamerepõhja kohta. Kui riik esitab deklaratsiooni, et konventsiooni ei kohaldata mõne piirkonna suhtes, oodatakse, et riik loob võimalikult kiiresti tingimused, mis lubavad deklaratsiooni tervikuna või osaliselt tagasi võtta. Eesti ei esita nimetatud deklaratsiooni ühegi oma territooriumi osa kohta. 30 https://www.riigiteataja.ee/akt/980899 31 https://www.riigiteataja.ee/akt/12754904 25 Artiklis 30 sätestatakse, et konventsiooni suhtes ei või teha reservatsioone, v.a artikli 29 alusel. Eesti ei tee konventsiooni suhtes reservatsioone. Artiklis 31 käsitletakse konventsiooni muutmist. Konventsiooni osalisriik võib peadirektorile saadetud kirjaliku teatisega teha ettepaneku konventsiooni muutmiseks. Peadirektor edastab nimetatud teatise osalisriikidele. Kui kuue kuu jooksul pärast teatise edastamise kuupäeva vastavad vähemalt pooled osalisriigid taotlusele pooldavalt, esitab peadirektor ettepaneku osalisriikide järgmisele koosolekule arutamiseks ja võimalikuks vastuvõtmiseks. Konventsiooni muudatused võetakse vastu kohalolevate ja hääletavate osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega (lõige 2). Pärast vastuvõtmist peab osalisriik konventsiooni muudatused ratifitseerima, heaks kiitma või nendega ühinema. Seda olenevalt riikide õiguskorrast (lõige 3). Lõike 4 kohaselt osalisriigi suhtes, kes on muudatused ratifitseerinud, heaks kiitnud või nendega ühinenud, jõustuvad muudatused kolme kuu möödumisel kuupäevast, millal kaks kolmandikku osalisriikidest on käesoleva artikli lõikes 3 nimetatud dokumendid hoiule andnud. Seejärel jõustub muudatus riigi või territooriumi suhtes, kes on muudatuse ratifitseerinud, heaks kiitnud või sellega ühinenud, kolme kuu möödumisel kuupäevast, millal osalisriik oma ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andis. Lõike 5 kohaselt riiki või territooriumi, kes saab artikli lõike 4 kohaselt konventsiooni osaliseks pärast muudatuste jõustumist ja kes ei ole väljendanud sellest erinevat soovi, käsitatakse: a) muudetud konventsiooni osalisena; b) muutmata konventsiooni osalisena nende osalisriikide puhul, kelle suhtes muudatus ei ole siduv. Artiklis 32 käsitletakse konventsiooni denonsseerimist. Konventsiooni osalisriik võib peadirektorile saadetud kirjaliku teatega konventsiooni denonsseerida. Denonsseerimine jõustub kaheteistkümne kuu möödumisel teate kättesaamise kuupäevast, kui teates ei ole määratud hilisemat kuupäeva. Denonsseerimine ei mõjuta osalisriigi kohustust täita konventsiooniga ettenähtud kohustusi, mis kehtivad tema suhtes rahvusvahelise õiguse kohaselt konventsioonist olenemata. Artikli 33 järgi on konventsioonile lisatud eeskiri konventsiooni lahutamatu osa ning viitega konventsioonile viidatakse ka eeskirjale, kui ei ole selgelt sätestatud teisiti. Eeskiri sisaldab veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuste põhimõtteid ja miinimumnõudeid, sh näiteks nõudeid projekti kavandile, dokumentatsioonile, ohutusele, keskkonnahoiule, aruandlusele ja arhiveerimisele. Artiklis 34 sätestatakse, et konventsioon registreeritakse peadirektori taotlusel ÜRO põhikirja artikli 102 järgi ÜRO sekretariaadis. Artikli 35 järgi on konventsioon koostatud araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles ning kõik kuus teksti on võrdselt autentsed. 26  Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust käsitlev eeskiri Konventsioonil on lisa, mis koosneb veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusi käsitlevast eeskirjast. Eeskiri moodustab konventsiooni lahutamatu osa. See käsitleb arheoloogiliste uuringute praktilisi tegevusjuhiseid ja eetilisi põhimõtteid. Reguleeritud on nii sisevetes kui ka merealadel uppunud pärandi vastutustundlik haldamine, arheoloogiliste projektide ettevalmistamine, uuringute teostajate kompetents ja kvalifikatsioon. 1. Üldpõhimõtted Reegliga 1 sätestatakse veealuse kultuuripärandi kaitsmise esimese eelistusena säilitamine in situ selleks, et rõhutada objekti, selle ajaloo, kujunemise ja ümbruse vastastikuse mõju, leiukoha konteksti ja autentsuse olulisust. Füüsiline sekkumine on õigustatud ainult põhjendatud juhtudel (nt teaduslikud uuringud eesmärgiga määratleda arheoloogilise kultuurkihi ulatus, säilitada materjal, mis on sattunud ohtu arendustööde või looduslike protsesside tõttu jms) ja lubatud viisil, mis on kooskõlas kultuuripärandi kaitsega. Lubada võib tegevust, mille eesmärk on oluliselt kaasa aidata veealuse kultuuripärandi kaitsele, tutvustamisele või väärtustamisele. Uuring, mälestisel tööde tegemine ja arheoloogiline leid ning leiukoht on reguleeritud MuKS-is. Arheoloogilist ja allveearheoloogilist uuringut võib sise- ja piiriveekogudes, sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis teha Muinsuskaitseameti loal. Kultuuriministri 15. mai 2019. a määruse nr 25 „Uuringu liigid, uuringu tegemise ja sellega seotud kulu hüvitamise kord ning uuringuteatise vorminõuded ja teatise esitamise kord“ järgi on allveearheoloogilise uuringu puhul eelistatud esemete ja detailide säilitamine nende algses asukohas. Leiukoha väljakaevamised peavad toimuma kooskõlas kultuuripärandi kaitsega ehk tagatud peab olema artefaktide konserveerimine, korrektne tööde aruanne ning ülestõstetud esemete säilitamine ja eksponeerimine. Teaduslike väljakaevamiste tegemise otsustamisel tuleb kaaluda kõiki olemasolevaid tänapäevaseid meetodeid ja vahendeid, mis võiksid vastata tõstatunud küsimustele ja kahjustaksid leiukohta kõige vähem. Läänemeri pakub veealusele kultuuripärandile häid säilimistingimusi ja seal leidub sadu aastaid vanu purjekate vrakke, mille tekiehitised ja mastid võivad olla veel säilinud oma algsel kujul. Sellise säilivusastmega vrakid on unikaalsed kogu maailma kontekstis ja samas omavad ka Läänemere-äärsete riikide ajaloolise arengu mõistmisel ja riike ühendava ajalooallikana märgilist tähendust. Hästi säilinud vraki ülestõstmist võib kaaluda üksnes juhul, kui avalik huvi selle eksponeerimise vastu on erakordselt suur. Näiteks on tekkinud selline arutelu Soomes 18. sajandi snau tüüpi purjelaeva Vrow Maria leidmise ja uurimisega. Üks suuremaid ja tuntumaid konserveeritud ja eksponeeritud vrakke on Rootsi sõjalaev Vasa. Palju halvem on metallist vrakkide säilimisvõimalus – nende olukord halveneb aastatega. Näiteks ei ole setetega hästi kaitstud I ja II maailmasõja aegsete vrakkide kered ning tõenäoliselt variseb kere aja jooksul kokku osades, mida setted ei kaitse. Sellele vaatamata on ka nende, suhteliselt uute vrakkide säilitamine in situ esimene eelistus, sest kere kokkukukkumine ei hävita veel leiukoha arheoloogilist konteksti ega autentsust. Ka pärast kere kokkukukkumist säilib leiukoha allikaväärtus. Seetõttu on oluline säilitada selliseidki vrakke in situ, väärtustada nende ajalugu, dokumenteerida ja identifitseerida mittedestruktiivsete meetoditega enne kokkukukkumist ja tagada üldsuse juurdepääs vrakkidele ilma väljakaevamiste ja esemete ülestoomiseta. 27 Reegli 2 järgi ei tohi veealuse kultuuripärandiga kaubelda, seda ei tohi müüa, osta ega vahetada nagu kaubanduslikku laadi kaupa. Reegli järgi ei tohi veealust pärandit vahetada millegi, näiteks raha, teiste esemete või ka veealuste kultuuriväärtuslike objektide vastu. Reegel ei keela erialaste arheoloogiateenuste osutamist ega kultuuripärandi hoiulevõtmist teaduslikel või kultuurilistel eesmärkidel, kui seda tehakse pädevate ametiasutuste loal. Samuti ei keelata reegliga veealuste leiukohtade kasutamist tegevusteks, nagu pärandist piltide ja fotode tegemine ja nende müümine ega sukeldumiste korraldamine veealusele pärandile. Samuti ei puuduta reegel ülestoodud esemete eksponeerimist ega selle eest raha küsimist (nt muuseumis), kui esemed on üles toodud kooskõlas konventsiooni reeglitega. Reegliga 3 rõhutatakse, et projekti eesmärkide saavutamisel tuleb tagada minimaalne mõju veealusele pärandile. Projekti definitsioon ja selgitused on toodud reeglites 9–13. Reegli 4 järgi tuleb veealusele kultuuripärandi objekti ülestõstmisele eelistada võtteid ja vaatlusmeetodeid, mis objekti ei kahjusta. Kui väljakaevamist või ülestõstmist on vaja teadusuuringuteks või objekti lõplikuks kaitseks, tuleb kasutada meetodeid ja võtteid, mis kahjustavad objekti võimalikult vähe ning aitavad kaasa jäänuste säilitamisele. Uued tehnilised vahendid lihtsustavad veealuse pärandi uurimist ilma leiukohta kahjustamata. Leiukoha arheoloogiline väljakaevamine on destruktiivne meetod, mida saab teha ainult üks kord ning allikast endast jäävad alles väljakaevatud ja ülestõstetud esemed ning leiukoha dokumentatsioon. Kui samadele uurimisküsimustele on võimalik saada vastused vähemdestruktiivsete meetoditega, tuleb eelistada neid. Teatud olukordades võivad väljakaevamised osutuda möödapääsmatuks, et vastata konkreetsetele küsimustele või päästa allikmaterjali ohustatud leiukohast. Sellisel juhul peab leiukoha dokumentatsioon olema tehtud kõrgel tasemel. Reegliga 5 kohustatakse neid, kes korraldavad veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusi, ära hoidma inimsäilmete ja pühapaikade rahu rikkumist nii palju kui võimalik. Enamikul juhtudel kaasneb inimsäilmete ja pühapaikade rahu rikkumine väljakaevamiste situatsioonis, mil inimsäilmed on otseselt seotud leiukohaga. Leiukoha riikliku kaitse alla võtmine mälestise või arheoloogilise leiukohana on võimalus reguleerida veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusi ja tagada sel moel ka inimsäilmete puutumatus. Reegliga 6 sätestatakse riikidele nõue reguleerida veealusele kultuuripärandile suunatud tegevust, et tagada kultuurilise, ajaloolise ja arheoloogilise teabe nõuetekohane salvestamine. Eesti õiguse kohaselt on allveearheoloogilise uuringu eesmärk lisaks veealuste kultuuriväärtusega asjade ja kultuurikihi otsimisele, tuvastamisele ja lokaliseerimisele ka dokumenteerimine. Allveearheoloogiliste uuringute aruandes esitatakse uuringuala üldiseloomustus, eelnevate uuringute tulemuste kokkuvõte, ülevaade tehtud uuringutest, nende erinevatest järkudest ja kasutatud uurimismeetoditest ja -võtetest, uuringute ja analüüside tulemused, soovitused edasiseks tegevuseks uuringualal ning ettepanekud uuringukoha säilitamiseks. Aruandele lisatakse leidude nimekiri ning iga uuringujärku kajastavad joonised ja fotod.32 32 Kultuuriministri 15.05.2019 määrus nr 25 „Uuringu liigid, uuringu tegemise ja sellega seotud kulu hüvitamise kord ning uuringuteatise vorminõuded ja teatise esitamise kord“ § 16 lg 9. 28 Reeglis 7 korratakse konventsiooni sissejuhatavat osa ja artikli 2 lõiget 10, milles käsitletakse üldsuse juurdepääsu veealusele kultuuripärandile in situ. Üldsuse juurdepääsu soodustamine on konventsiooni eesmärk, et rõhutada avalikkuse rolli veealuse pärandi väärtustamisel ja säilimisel. Pärandit kaitstakse ennekõike avalikust huvist lähtudes ja sellest peaks osa saama nii palju inimesi kui võimalik. Kultuuripärandil on alati ka sotsiaalmajanduslik väärtus, tõstes piirkonna atraktiivsust, kui pärand on teada ja ligipääsetav. Merepärandi kasutamine säästva turismi teenuste mitmekesistamiseks aitab kaasa nii rannikualade ja saarte konkurentsivõimele kui ka nende piirkondade kultuuripärandi säilimisele ja arendamisele. Juurdepääsu saab pärandile tagada nii otseselt kui ka kaudselt. Otsese ligipääsu all mõistame sukeldumist veealustele leiukohtadele. Juurdepääs pärandile in situ võib olla reguleeritud või teatud juhtudel täielikult keelatud, mis on tavapäraselt tingitud pärandi vastuvõtlikkusest välistele mõjudele. Eestis on veealustele mälestistele sukeldumine reguleeritud MuKS-is. Nõutav on eelnev koolitus, et tagada vastutustundlik ja teadlik sukeldumine mälestisele seda kahjustamata. Veealustele leiukohtadele saab tagada juurdepääsu ka kaudselt, kasutades eri visualiseerimisvõimalusi, nagu veebikaamerad, allveerobotid, 3D-mudelid jms. Reeglis 8 käsitletakse rahvusvahelise koostöö soodustamist, arheoloogide ja teiste spetsialistide vahetamist ja nende teadmiste kasutamist. Allveearheoloogiaalane rahvusvaheline koostöö on vajalik nii allveearheoloogiliste välitööde ajal kui ka konserveerimistööde tõttu. Näiteks puudub Eestis võimekus konserveerida suuremõõtmelisi puitesemeid, mille korrektne konserveerimine võib kesta mitmeid aastaid. Seetõttu on projektide puhul, mis näevad ette suuremahulist konserveerimistööd, vajalik juba eelnev koostöö ja spetsialistide kaasamine. Kuna suurt osa objekte saab uurida mittedestruktiivseid meetodeid kasutades ning klassikalisi allveearheoloogilisi väljakaevamisi võetakse nende kalliduse tõttu ette harva, on ka allveearheoloogide jaoks oma professionaalsuse säilitamiseks vajalik osaleda väljakaevamistel väljaspool koduvett. 2. Projekti kavand Reeglites 9–13 käsitletakse veealusele kultuuripärandile suunatud konkreetsete tegevuste planeerimist. Reegli 9 järgi tuleb enne veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse alustamist töötada välja projekti kavand ning saada luba ja asjakohane eksperdihinnang pädevalt ametiasutuselt. Igasuguse veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse käigus peab olema tagatud pärandi kaitse. Selleks on oluline, et enne tööde alustamist kavandatakse ja põhjendatakse üksikasjalikult valitud meetodeid ja tegevusi, mille väljundiks on projekti kavand. MuKS-i § 32 sätestab, et sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis tehakse enne ehitamist, sh rajatise ja seadmestiku paigaldamist või veealuse kultuuripärandi säilimist ohustada võiva muu tegevuse kavandamist, uuring. Uuringu vajaduse ja ulatuse määrab Muinsuskaitseamet lähtudes kavandatud tööde iseloomust ja mahust (MuKS § 46 lg 2). Seadus määrab kohustuse koostada enne uuringu tegemist uuringukava. Uuringukavasid ja uuringu teatisi vaatab läbi Muinsuskaitseamet. Lisaks vaatab suuremahuliste tööde ja 29 teaduslikel eesmärkidel tehtavate uuringute kavasid läbi ja annab hinnangu Muinsuskaitseametit nõustav arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu.33 Reegliga 10 sätestatakse projekti kavandi sisu: a) varasemate uuringute või eeltöö hinnang; b) projekti kokkuvõte ja eesmärgid; c) kasutatavad meetodid ja võtted; d) eeldatav rahastamine; e) projekti lõpetamise eeldatav ajakava; f) töörühma koosseis; töörühma iga liikme erialane ettevalmistus, kohustused ja kogemused; g) välitöödele järgneva analüüsi ja muu tegevuse kava; h) artefaktide ja muistise konserveerimise kava tihedas koostöös pädevate ametiasutustega; i) muistise haldus- ja hoolduspõhimõtted projekti kestel; j) dokumenteerimiskava; k) ohutuspõhimõtted; l) keskkonnahoiu põhimõtted; m) koostöökokkulepped muuseumide ja teiste asutustega, eeskätt teadusasutustega; n) aruande koostamine; o) arhiivimaterjali hoiustamine, sh ülestõstetud veealuse kultuuripärandi kohta; p) teabe avaldamise kava. Sellega on antud projekti kavandi põhistruktuur, mida võib objekti kohaselt täiendada lisainformatsiooniga. Järgmistes punktides nõudeid selgitatakse ja laiendatakse. MuKS-i järgi vastab projekti kavandile uuringukava. Uuringukavas esitatakse kavandatavad uuringu liigid, nende eesmärk ning tegemise meetodid ja ajakava, vajaduse korral joonised uuringu teostamise kohtade ja ulatuse kohta ning muud olulised andmed sõltuvalt uuringu liigist. Punktis k toodud ohutuse all peetakse silmas üldisi ohutuspõhimõtteid (nt sukeldumistegevus kui oht inimesele). Kui tegevus toimub veeteel, on vajalik Veeteede Ameti luba; kui looduskaitsealal, siis Keskkonnaameti luba. Välitööde esmane publitseerimine toimub reeglina uuringule järgneval aastal perioodilises väljaandes „Arheoloogilised välitööd Eestis / Archaeological Fieldwork in Estonia“ (AVE), mis koondab informatsiooni iga-aastastest arheoloogilistest välitöödest Eestis. AVE on peamine Eesti arheoloogilisi välitöid ja arheoloogia laiemaid sõlmküsimusi kajastav eelretsenseeritav teadusväljaanne, mis ilmub Muinsuskaitseameti, Tartu Ülikooli arheoloogia osakonna ja Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi koostöös. Reegliga 11 sätestatakse, et veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus toimub pädevate ametiasutuste heakskiidetud projekti kavandi järgi. Pädevate ametiasutuste heaks kiidetud projekti kavand on aluseks veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse korraldamisel. Pädeva ametiasutuse ülesanne on hinnata kavandi vastavust nõuetele ja kontrollida selle täitmist. Eestis on pädev ametiasutus Muinsuskaitseamet, kes vaatab läbi uuringukavasid ja uuringuteatiseid ning kooskõlastab veealusele kultuuripärandile suunatud tegevusi. 33 https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/noukogud 30 Reegli 12 järgi vaadatakse ootamatu leiu või asjaolude muutumise korral projekti kavand uuesti läbi ja muudetakse seda pädevate ametiasutuste nõusolekul. Aeg-ajalt võib esineda kõrvalekaldeid algselt kavandatust. Näiteks võib laevavraki leiukoha allveearheoloogiliste väljakaevamiste käigus selguda, et uuritava vraki all asub veel üks vrakk. Ootamatute leidude puhul tuleb teha projekti kavandis muudatusi. Reegliga 13 antakse võimalus tegutseda ilma projekti kavandita, kui on leitud juhuslik leid või on tegu muu edasilükkamatu juhtumiga, mis on vajalik muistise seisundi stabiliseerimiseks. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse peamine eesmärk on selle säilimise tagamine. Kui veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse käigus on siiski tekkinud oht selle säilimisele ning säilimise tagamiseks tuleb kiiresti sekkuda, on lubatud projekti esialgsest kavandist kõrvale kalduda. 3. Eeltöö Reeglis 14 selgitatakse reegli 10 punktis a nimetatud eeltööd. Eeltöö sisaldab hinnangu andmist veealuse kultuuripärandi ja seda ümbritseva looduskeskkonna olulisusele ja nende vastuvõtlikkusele kavandatava projekti kahjustavale mõjule ning hinnangut, kas tegevustega on võimalik täita projekti eesmärke. Veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse puhul tuleb hinnata tegevuse mõjusid nii veealusele kultuuripärandile kui ka seda ümbritsevale looduskeskkonnale. Kultuuripärandi olulisuse hindamisel võetakse tavapäraselt aluseks teatud eeldused. Näiteks selgub ajaloolise laevavraki tõeline tähtsus alles pärast uuringute lõpetamist. Enne põhjalikke uuringuid võib informatsiooni hulk olla väike ja seetõttu ei ole võimalik igakülgselt hinnata ka vraki olulisust. Reeglis 15 lisatakse, et hinnang peab sisaldama ka taustauuringuid kättesaadavate ajalooliste ja arheoloogiliste tõendite ning muistise arheoloogiliste ja keskkonnanäitajate ning sekkumise tagajärgede kohta veealuse kultuuripärandi säilimisele. Konventsioon tervikuna rõhutab veealuse kultuuripärandi säilitamist in situ. Seetõttu tuleb igasugusel sekkumisel arvestada olemasoleva informatsiooniga ja seda mõjude hindamisel analüüsida. Iga leiukoht on erinev ja seetõttu võib ka olemasoleva informatsiooni hulk olulisel määral varieeruda. Ajaloolist informatsiooni ei saa arvestada, kui vrakk on veel identifitseerimata. Sageli ongi arheoloogilised tõendid leiukoha kohta esmane informatsioon. Ajaloos toimunud laevahukkude kohta on Muinsuskaitseamet koostöös Ajalooarhiiviga koondanud andmed vrakkide ning arhiivi- ja allveearheoloogiliste uuringute kohta Vrakiregistrisse. 34 Kogutud andmed kergendavad oluliselt olemasolevate materjalide kättesaadavust ja analüüsimist taustauuringute tegemisel. 4. Projekti eesmärk, metoodika ja võtted Reeglis 16 korratakse, et metoodika peab vastama projekti eesmärkidele ning kasutatavad võtted peavad olema võimalikult säästvad. Iga veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse projektis peab eesmärk olema selgelt sõnastatud ning metoodika ja võtted valitud selle põhjal. Säästvad võtted ei kahjusta leiukohta ja meetodi valik sõltub nii leiukohast kui ka 34 http://register.muinas.ee/public.php?menuID=wreckregistry 31 uurimisküsimusest. Arheoloogi ülesanne on valida kõige säästvam tänapäevane meetod ja põhjendada oma valikut projekti eesmärke silmas pidades. 5. Rahastamine Reeglis 17 sätestatakse, et enne mistahes tegevuse alustamist tuleb tagada selle vajalik rahastamine, et lõpetada projekti kõik järgud. Lisaks allveearheoloogiliste uuringute rahastamisele peab olema tagatud ülestõstetud esemete konserveerimine, dokumenteerimine ja säilitamine ning aruannete koostamine ja levitamine. Sageli esinevadki projekti planeerimisel puudused nendes. Nii väljakaevatud esemete säilimise tagamine kui ka tegevuse korralik dokumentatsioon on alus leiukohal destruktiivsete meetodite kasutamise lubamiseks. Reegel ei kehti veealuse kultuuripärandi kaitsega seotud hädaolukordades. MuKS-i järgi on Muinsuskaitseametil uuringukava kontrollides õigus määrata uuringu tegemiseks vajaduse korral lisatingimused või otsustada uuringu lubatavus. Reeglis 18 tuuakse näitena projekti kavandis tagatisega võlakirja abil projekti rahastamise tõendamine. Reegliga rõhutatakse, et rahastuse olemasolu ei saa olla seotud arheoloogi lootusega raha juurde saada vms. Projektikava esitamisel peab rahastus olema tagatud ja selle olemasolu tõestatud kõikide etappide jaoks. Reeglis 19 nähakse ette varuplaan eeldatava rahastuse katkemisel. Kui tegemist on säästvaid võtteid kasutavate uuringutega, näiteks sonariuuringute või videodokumentatsiooni puhul, on eeldatava rahastuse katkemise mõju pärandi säilimisele minimaalne ning peamine küsimus on sellisel juhul dokumentatsiooni säilimine. Vastupidine olukord on leiukoha täieliku väljakaevamise korral. Varuplaani koostamine on raskendatud, kui ei ole teada, mis ajal eeldatav rahastamine katkeb ja kui leiurikka kohaga on tegemist. Vastavaid riske tuleb hinnata ja tarvitusele võtta ettevaatusabinõud, et tegevusega ei seataks ohtu pärandi säilimist. 6. Projekti kestus. Ajakava Reegliga 20 sätestatakse projekti asjakohase ajakava koostamise vajadus. Ajakava on vajalik kõikidele asjaosalistele, et vastavaid tegevusi ette valmistada ja lõpetada. Näiteks olenevalt leiukoha spetsiifikast võib olla vajalik suuremahuline, mitmeid aastaid kestev konserveerimine, mis nõuab põhjalikku ettevalmistust ja konserveerimislabori ajalist valmisolekut leidude käitlemiseks. Reegel 21 on seotud reegliga 19, millega nähti ette varuplaan eeldatava rahastuse katkemisel. Selle reegliga nähakse ette konkreetsete sammude astumine, et tagada veealuse kultuuripärandi ja sellega seotud dokumentatsiooni säilimine, kui projekt katkestatakse või lõpetatakse. 7. Pädevus ja kvalifikatsioon Reegli 22 järgi võib veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus toimuda ainult juhul, kui seda juhib ja kontrollib regulaarselt kohalviibiv kvalifitseeritud allveearheoloog, kelle teaduspädevus vastab projektile. 32 Reeglina mõistetakse kvalifitseeritud allveearheoloogi all spetsialisti, kellel on teaduskraad arheoloogias, kes on spetsialiseerunud allveearheoloogiale ja kes on saanud väljaõppe vee all töötamiseks sukeldudes. Teaduspädevust hinnatakse sarnaste projektide juhtimise praktilise kogemuse ja ilmunud artiklite põhjal. Allveearheoloogi kohustus on juhtida ja kontrollida projekti tegevusi, viibides kohapeal regulaarselt. Allveearheoloogiliste uuringute juhtimine distantsilt ei ole aktsepteeritav ning olulisemaid töid allveearheoloogi puudumisel teha ei tohi. MuKS-i § 68 lõike 1 järgi peab muinsuskaitse valdkonnas tegutseval ettevõtjal olema tööl pädev isik või ta peab olema füüsilisest isikust ettevõtjana ise pädev isik selleks, et teha järgmisi tegevusi: uuringukava koostamine ja uuringu tegemine, mälestise konserveerimine ja restaureerimine ning selleks tegevuskava koostamine, veealusele mälestisele sukeldumise teenuse pakkumine. Pädev isik on asjatundja, kes teeb, kontrollib või juhib tööd oma pädevusega seonduval muinsuskaitse valdkonna tegevusalal ja vastutab selle eest. Isiku pädevust tõendab kas pädevustunnistus (MuKS § 70 lg 1) või kutseseaduse kohane kutse, kui kutsestandard sisaldab muinsuskaitsealast pädevust (lg 2). MuKS-i § 71 lõike 1 järgi peab töid juhtival isikul olema riiklikult tunnustatud kõrgharidus vastavalt tegevusalale (nt arheoloogiaalane kõrgharidus) või sellele vastav välisriigi kvalifikatsioon ning ta peab olema soovitud tegevusalal pidevalt tegutsenud vähemalt neli viimast aastat. Reegliga 23 nõutakse projekti töörühma kõigi isikute pädevust vastavalt nende ülesannetele projektis. Reegel lubab projektis allveearheoloogi juhendamisel osaleda isikutel, kellel ei ole allveearheoloogi kvalifikatsiooni, ent kellel on arheoloogilistest võtetest alusteadmised ja olenevalt töölõigust ka praktilised kogemused vee all töötamiseks. 8. Konserveerimine ja muistise haldamine Reeglis 24 käsitletakse konserveerimiskava ja rõhutatakse, et konserveerimine ei ole ühekordne tegevus, vaid jätkuv protsess. See algab kohe pärast esimest sekkumist ja ei lõpe kunagi. Näiteks algab ühe eseme konserveerimine selle ülestõstmisega, jätkub hilisema konserveerimisega laboris ja säilitamisega hoidlas. Hoidlas tuleb eseme seisukorda regulaarselt hinnata ja vajaduse korral tarvitusele võtta täiendavad meetmed selle säilimiseks. Konserveerimine peab toimuma kehtivate erialastandardite järgi. Reegliga 25 rõhutatakse, et muistise täielik kaitse tuleb tagada nii välitööde ajal kui ka pärast nende lõppu. Näiteks allveearheoloogiliste väljakaevamiste korral võib olla vajalik täiendavalt kindlustada kaevandit ning pärast uuringuid katta leiukoht täiendavalt liivakottidega vms. Samuti tuleb teavitada üldsust, teha seiret ja kaitsta muistist häirimise eest. Muistise haldamise kava sisaldab ka põhjendatud abinõusid muistise seisundi stabiliseerimiseks. Üldsuse teavitamine on vajalik mitte ainult seepärast, et neil on õigus teada, mida kultuuripärandiga tehakse, vaid ka võimalike arusaamatuste ärahoidmiseks. Näiteks on laevaliiklusega aladel oluline teavitada merel liiklejaid võimalikest liikumispiirangutest uuringualal. 9. Dokumentatsioon Reegliga 26 sätestatakse dokumenteerimiskava koostamine arheoloogiliste dokumentide koostamist käsitlevate kehtivate erialastandardite järgi. Arheoloogilised uuringud võivad olla 33 destruktiivsed. Kõik veealusele kultuuripärandile suunatud tegevused – kui ei ole tegemist mittedestruktiivsete tegevustega – toovad kaasa muistise osalise hävitamise. Neil juhtudel on dokumentatsioon ainus allikas, mis muistisest säilib. Reegliga 27 täiendatakse eelmist reeglit dokumenteerimiskava miinimumnõuetega ning see on otseselt seotud reegliga 31. Dokumentatsioon peab hõlmama vähemalt muistise üksikasjalikku ülevaadet, sh veealusele kultuuripärandile suunatud tegevuse käigus teise asukohta viidud või üles tõstetud artefaktide päritolu, välitööde märkmeid, kavasid, jooniseid, lõikeid ning fotosid ja muudel andmekandjatel olevaid salvestisi. 10. Ohutus Reegliga 28 sätestatakse ohutuspõhimõtete vajadus, mis oleks piisav projekti töörühma ja kolmandate isikute ohutuse ja tervise tagamiseks. Ohutus on tööde tegemisel väga tähtis – selle tagamine on olulisem näiteks ajaplaani täpsest kinnipidamisest. Kui ilmastikuolud vm tingimused kujutavad endast tööde tegemisel ohtu, tuleb ennekõike lähtuda turvalisusest. Ohutuspõhimõtete väljatöötamine, neist kinnipidamine ja nende selgitamine töörühma liikmetele on töid juhtiva allveearheoloogi ülesanne. 11. Keskkond Reegli 29 järgi on vaja välja töötada keskkonnahoiupõhimõtted, mis tagaksid, et merepõhja ja merekeskkonna elu asjata ei häirita. Olenevalt valitud metoodikast võib veealusele kultuuripärandile suunatud tegevus kujutada suuremat või väiksemat merepõhja ja merekeskkonna elu kahjustamist. Mittedestruktiivsete meetodite kasutamisel on mõju ümbritsevale keskkonnale peaaegu olematu. Allveearheoloogiliste väljakaevamiste puhul on mõju suurem ja seetõttu tuleb arvestada, et merepõhja ja merekeskkonna elu põhjuseta ei häiritaks. 12. Aruandlus Reegliga 30 sätestatakse aruandekohustus. Aruandlus on projekti lahutamatu osa. Aruandeid säilitatakse Muinsuskaitseameti arhiivis. Lisaks esitatakse aruanded tava kohaselt arheoloogilisi leide säilitava asutuse arhiivi. Olenevalt veealusele pärandile suunatud tegevuse kestvusest tuleb esitada kas üks lõpparuanne või vahe- ja lõpparuanne. Mitmeaastaste tööde puhul esitatakse tavapäraselt mitu aruannet. Reegliga 31 määratletakse miinimumnõuded aruandele: a) ülevaade eesmärkidest; b) ülevaade kasutatud meetoditest ja võtetest; c) ülevaade saavutatud tulemustest; d) põhilised graafilised ja fotodokumendid tegevuse kõigi etappide kohta; e) muistise ning ülestõstetud veealuse kultuuripärandi konserveerimise ja haldamise soovitused; f) soovitused edasiseks tegevuseks. Uuringu aruannete esitamise kohustus ja sisu on kehtestatud kultuuriministri 15. mai 2019. a määrusega nr 25. Määruse § 16 lõike 9 järgi esitatakse allveearheoloogiliste uuringute aruandes 34 uuringuala üldiseloomustus, eelnevate uuringute tulemuste kokkuvõte, ülevaade tehtud uuringutest, nende erinevatest järkudest ning kasutatud uurimismeetoditest ja -võtetest, uuringute ja analüüside tulemused, soovitused edasiseks tegevuseks uuringualal ning ettepanekud uuringukoha säilitamiseks. Aruandele lisatakse leidude nimekiri, iga uuringujärku kajastavad joonised ning värvifotod koos nende loeteluga. 13. Projekti arhiivi säilitamine Reegliga 32 nõutakse, et projekti arhiivi säilitamise kokkulepped sõlmitakse enne tegevuse alustamist ning esitatakse projekti kavandis. Sellega korratakse üle vajadus, et uurimistööd peavad olema põhjalikult planeeritud ja kokkulepped erinevate institutsioonide vahel sõlmitud enne tööde alustamist. Reegliga 33 nähakse ette, et projekti arhiivi, sh ülestõstetud veealust kultuuripärandit ja dokumente, tuleb võimaluse korral hoida ühes kohas tervikliku kogumina viisil, mis tagab juurdepääsu erialaseks ja üldiseks kasutamiseks ning arhiivi säilitamiseks. Seda tuleks teha võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kümme aastat pärast projekti lõpetamist, võttes arvesse veealuse kultuuripärandi konserveerimist. Projekti arhiiv koosneb tavapäraselt kahest osast – originaaldokumentatsioonist ja leidudest. Väljakujunenud tava kohaselt säilitatakse originaaldokumentatsiooni (nt leiuplaane, kaevamispäevikuid, fotosid) leidudega samas asutuses, milleks on peamiselt Tartu Ülikooli või Tallinna Ülikooli teaduskogud. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on käsikirjaliste materjalide hulk märgatavalt vähenenud ning digitaalselt tekkivate andmete hulk suurenenud. Andmete kogumise muutumise tõttu on suurenenud projekti aruandluse osakaal, mille juurde on võimalik lisada suurel hulgal digitaalselt talletatud materjali. Kultuuriministri 15. mai 2019. a määruse nr 25 järgi tuleb uuringu aruanne esitada Muinsuskaitseametile. Aruandeid säilitatakse ameti arhiivis, mis on Riigiarhiivi osa. Reegliga 34 nõutakse, et projekti arhiivi hallataks rahvusvaheliste erialastandardite järgi ning pädevate asutuste loal. Projekti arhiivi haldab ja hoiustab tavapäraselt vastav akadeemiline institutsioon (nt Tallinna Ülikool) või muuseum. Materjalide ja leidude hoiustamisel lähtutakse nii rahvuslikest kui ka rahvusvahelistest koodeksitest. 14. Levitamine Reeglis 35 sätestatakse, et projektis nähakse ette üldsuse teavitamine ning vajaduse korral projekti tulemuste esitamine populaarses vormis. Allveearheoloogilised uuringud toimuvad peamiselt kas teadusprojekti raames või erinevate arendusprojektidega seoses tellitud tööna. Mõlemal juhul on üldsuse teavitamine harilikult juba rahastajapoolne nõue. Sageli algab üldsuse teavitamine kaevamiste ajal kohapeal. Ehkki allveearheoloogilisi uuringuid on kohapeal komplitseeritum tutvustada, on võimalik leida selleks kaldal erinevaid visuaalseid lahendusi. Samuti on populaarne kasutada teavitamiseks erinevaid sotsiaalmeediakanaleid – seda selleks, et anda igapäevaseid ülevaateid nii ekspeditsioonidest kui ka näiteks konserveerimisprotsessidest. 35 Reegliga 36 nähakse ette projekti lõppkokkuvõtte avalikustamine ja hoiule andmine asjakohasesse avalikku registrisse. Projekti lõppkokkuvõtte avalikustamise aeg sõltub projekti mahukusest ja pikkusest ning teabe konfidentsiaalsusest ja tundlikkusest. Tavaliselt on ka pikemate projektide korral tehtud vahekokkuvõtteid ja aasta jooksul pärast projekti lõppu ilmunud ülevaade Muinsuskaitseameti, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli väljaandes „Arheoloogilised välitööd Eestis“. Selles teadusväljaandes avaldatakse sageli esmane ja mõningatel juhtudel ka ainus publikatsioon. Kõik välitööde aruanded antakse üle Muinsuskaitseameti arhiivi. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi mõisteid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Konventsioon ja sellega ühinemine on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. 2005. aasta märtsis esitas Euroopa Komisjon Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika kohta teatise, milles määratleti Euroopa Liidu merenduspoliitika tulevikku käsitleva rohelise raamatu eesmärgid, mida võib pidada esimeseks sammuks Euroopa Liidu üldise merenduspoliitika loomise suunas. 2006. aastal võttis Euroopa Komisjon vastu rohelise raamatu „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses“. 35 Tegemist on nõuandva dokumendiga ja selle eesmärk oli algatada Euroopa Liidu kodanike ja teiste huvirühmade seas laiaulatuslikku arutelu Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika üle, mis käsitleb meresid ja ookeane terviklikult. Rohelisele raamatule järgnesid kogu aasta kestvad konsultatsioonid. Rohelise raamatu 6. peatükk käsitleb Euroopa merepärandi hoidmist ning eurooplaste kui mererahva identiteedi tugevdamist. Samas peatükis on tähelepanu pööratud ka sellele, et liikmesriike tuleb innustada ühinema UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga ning vaatama läbi õppekavasid, et need peegeldaksid paremini merenduse tähtsust Euroopa jaoks. Rohelise raamatu konsultatsiooniperioodi lõppemisel alustas Euroopa Komisjon selle põhjal Euroopa Liidu merenduspoliitikaga seotud rakendustegevust. 2007. aastal võttis Euroopa Komisjon vastu teatise Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika kohta. 36 Integreeritud merenduspoliitika on raamistik, mille eesmärk on lihtsustada erinevate merega seotud ja mõnikord vastuoluliste tegevuste arendamist ja koordineerimist. Teatisele lisatud tegevuskava käsitles muu hulgas liikmesriikide mereala ruumilist planeerimist. 2014. aastal võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi 2014/89/EL, millega loodi mereruumi planeerimist käsitlev ühine raamistik. 37 Ehkki iga liikmesriik sai oma merealase tegevuse planeerimisel otsustusvabaduse, kehtestati kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil toimuva, merealadega seotud planeerimistegevuse miinimumnõuded. Eestis on üleriigilise 35 KOM/2006/0275 lõplik: http://eur-lex.europa.eu/legal- content/EN/TXT/?qid=1456837982936&uri=CELEX:52006DC0275(02) 36 KOM(2007) 575 lõplik: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52007DC0575 37 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0089 36 planeeringu teemaplaneering Eesti mereala ja sellega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi planeerimiseks, koostamisel.38 6. Eelnõu mõjud Konventsiooniga ühinemise üldine mõju on positiivne. Eesti ühinemine konventsiooniga annab veealuse kultuuripärandi kaitsele kindlama aluse ja edendab rahvusvahelist koostööd, samuti kasvatab Eesti kui mereriigi mainet. Järgnevalt on toodud välja valdkonnad, kus konventsiooniga ühinemine mõju avaldab. 6.1 Sotsiaalsed, sh demograafilised mõjud Konventsioon on loodud veealuse kultuuripärandi kaitse arenguks. Konventsiooniga sätestatakse riigi õigus kujundada ja viia ellu veealuse kultuuripärandi kaitse poliitikat ning võtta meetmeid veealuse pärandi kaitseks ja edendamiseks nii riigi territooriumil kui ka majandusvööndis. Ühinemisel on positiivne mõju kultuuri korraldusele, täpsemalt muinsuskaitse valdkonna arengule ja kultuuripärandi säilimisele. Kultuuripärand on oluline osa Eesti kultuurist, mille säilimine läbi aegade on riigi põhiseaduslik ülesanne. Veealune pärand on oluline osa Eesti kui mereäärse riigi ajaloost. Läänemeri on veealuse kultuuripärandi poolest väga rikkalik ning selles leidub väidetavalt kuni 20 000 laevavrakki. Siinne veealune maastik kujutab endast unikaalset ökoloogilist ja kultuuriajaloolist miljööd, mis on kombinatsioon pikast ja rikkalikust meresõiduajaloost ja headest säilimistingimustest. Laevavrakid annavad informatsiooni meresõidust, sh mereteedest, kaubandusest, majandusseisust, meremeeste eluolust, tehnika arengust jpm. 6.2 Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Konventsiooniga ühinemine mõjub positiivselt Eesti suhetele välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega (UNESCO-ga). Veealuse kultuuripärandi puhul avaldub sageli rahvusvaheline huvi, sest see on riikide ja rahvaste ühine kultuuripärand või on seotud konkreetse päritoluriigiga või -riikidega. Eesti on Läänemere-äärsete riikide hulgas juba pälvinud aktiivse riigi staatuse, kes algatab veealuse kultuuripärandiga seotud rahvusvahelisi projekte ning on astunud samme oma ja Läänemere ühise kultuuripärandi kaitseks. Ka kahepoolsetes riikidevahelistes suhetes on Eesti kuvand veealuse kultuuripärandi kaitse valdkonnas positiivne. Ühinemine konventsiooniga, millel on oluline roll veealuse kultuuripärandi kaitsmisel ja säilitamisel ning vastavate põhimõtete ühtlustamisel, omab rahvusvahelise suhtluse seisukohalt veelgi suuremat positiivset mõju. 6.3 Mõju loodus- ja elukeskkonnale Veealune kultuuripärand on tihedalt seotud loodusvaradega, sest on aja jooksul saanud osaks looduskeskkonnast. Näiteks võivad paljud vrakid omada väärtust erinevate liikide elupaikadena (tehisrifi efekt). Kuna veealuse kultuuripärandi säilitamisel on esimene valik selle säilitamine algses asukohas ehk in situ, mõjutab see positiivselt ka näiteks laevavraki ümber tekkinud looduskeskkonna säilimist. Negatiivset mõju võivad avaldada keskkonnaohtlikud vrakid. Nende väljaselgitamiseks, ohu hindamiseks ja meetmete võtmiseks on Muinsuskaitseamet teinud erinevaid projekte. 38 https://www.rahandusministeerium.ee/et/planeeringud 37 6.4 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele Eesti viis veealuse kultuuripärandi kaitseks MuKS-i muudatused sisse esimest korda 2011. aastal, täiendades neid 2019. aastal. Muinsuskaitseameti tegevuses konventsiooniga ühinemine senisega võrreldes olulisi muudatusi kaasa ei too. Muinsuskaitseamet tegeles ka siiani veealuse kultuuripärandi uurimise, kaitse ja vastava teabe levitamisega. Ka oma teistes tegevustes teeb Muinsuskaitseamet rahvusvahelist koostööd nii UNESCO kui ka teiste organisatsioonide ja riikidega. Muudatus ei eelda täiendavaid rahalisi vahendid ega tööjõudu. 7. Eelnõu rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatavad tulud Konventsioon ei määra osalisriikidele rahalisi kohustusi. Konventsiooniga seotud rahalised kohustused on pigem kaudsed või sisaldavad juba olemasolevaid kohustusi veealuse pärandi kaitses. Eesti on viinud veealuse kultuuripärandi kaitseks oma õigusaktidesse muudatused sisse ning selle järgi on korraldatud Muinsuskaitseameti ülesanded ja protseduurid – loodud on allveearheoloogia nõuniku ametikoht ning selleks on eelarvevahendid ette nähtud Muinsuskaitseameti eelarves. Konventsiooni osalisriikide koosolekud toimuvad iga kahe aasta järel Pariisis UNESCO peakorteris. Osalisriikide koosolekutel esindab Eestit Muinsuskaitseamet. Kõik osalemisega seotud kulud katab osalejat lähetav asutus. Selleks on eelarvevahendid ette nähtud Muinsuskaitseameti eelarves. 8. Rakendusaktid Eelnõuga ei kaasne rakendusaktide kehtestamise ega muutmise vajadust. 9. Jõustumine Korraldus jõustub üldises korras. Artikli 27 järgi jõustub konventsioon kolme kuu möödumisel kahekümnendast artiklis 26 nimetatud dokumendi hoiuleandmise kuupäevast, kuid ainult nende kahekümne riigi või territooriumi suhtes, kes on oma dokumendi hoiule andnud. Kõigi muude riikide ja territooriumide suhtes jõustub konventsioon kolme kuu möödumisel riigi või territooriumi dokumendi hoiuleandmise kuupäevast. 10. Eelnõu kooskõlastamine Konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati 2016. aastal kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja arvamuse avaldamiseks Eesti Meremuuseumile, Tartu Ülikoolile, Tallinna Ülikoolile, TTÜ Eesti Mereakadeemiale, SA-le UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon ja Eesti Muinsuskaitse Seltsile. Ratifitseerimise seaduse eelnõu jäi ootele, sest konventsioonist tulenevad nõuded otsustati lisada väljatöötatavasse muinsuskaitseseadusesse, mis jõustus 1. mail 2019. 38 Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Välisministeeriumile, Keskkonnaministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Rahandusministeeriumile. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Rahandusministeerium kooskõlastasid eelnõu. Keskkonnaministeeriumi märkusega täiendada seletuskirja viitega looduskaitseseadusele on arvestatud. Välisministeeriumi märkustega seletuskirja ja tõlke kohta on arvestatud või need on täiendavalt Välisministeeriumiga läbi räägitud. 39