Kiri

EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: RK/20-1157 - Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne Kohustuslikud kooskõlastajad: Kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Sotsiaalministeerium Arvamuse andjad: Õiguskantsleri Kantselei Kooskõlastamise tähtaeg: 30.09.2020 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0f0b49d2-751b-4ceb-9ad5-9310318bac3d Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0f0b49d2-751b-4ceb-9ad5-9310318bac3d?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main Haridus- ja Teadusministeerium Kultuuriministeerium Meie: 24.09.2020 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium nr 1-2/20-02032-1 Rahandusministeerium Sotsiaalministeerium Eesti Linnade ja Valdade Liit Õiguskantsleri Kantselei Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuande kooskõlastamiseks esitamine Esitame kooskõlastamiseks ligipääsetavuse rakkerühma vahearuande, millega on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil https://eelnoud.valitsus.ee. Palume eelnõu kooskõlastada hiljemalt 30. septembril 2020. a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Taimar Peterkop Riigisekretär Lisad: Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne Keit Parts 693 5636 [email protected] Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 700004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne 2 LIGIPÄÄSETAVUSE RIIGIKANTSELEI RAKKERÜHMA VAHEARUANNE 1  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne SISUKORD SISUKORD............................................................................................................................................. 2 SISSEJUHATUS .................................................................................................................................... 3 RAKKERÜHMA TÖÖ ÜLEVAADE .................................................................................................... 4 PEAMISED PROBLEEMID .................................................................................................................. 7 STATISTIKA ......................................................................................................................................... 9 1. HOONED JA LIGIPÄÄSETAVUSE RIIKLIK KORRALDUS .................................................. 12 2. ELUKONDLIK KINNISVARA ................................................................................................... 16 3. TEEDE TARISTU ........................................................................................................................ 20 4. ÜHISTRANSPORT ...................................................................................................................... 23 5. E-KESKKONNAD ....................................................................................................................... 27 6. AUDIOVISUAALMEEDIA ......................................................................................................... 30 7. TURISM ....................................................................................................................................... 33 KOKKUVÕTE ..................................................................................................................................... 36 2  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne SISSEJUHATUS Valitsuse tegevusprogramm 2019−2023 seab eesmärgiks luua ligipääsetavuse rakkerühm 1 . Ligipääsetavuse rakkerühma loomise otsustas Vabariigi Valitsus 26. septembril 2019. aastal tulenevalt valitsuse tegevusprogrammi 2019−2023 punktist 8.11 „Parandame elukeskkonna ligipääsetavust kõigi valdkondade üleselt“. Rakkerühma moodustas riigisekretär 8. novembril 2019. aastal käskkirjaga nr 36. Valitsuse otsuse kohaselt peab riigisekretär esitama rakkerühma tegevuste elluviimisest valitsusele vaheülevaate. Vahearuanne annab ülevaate rakkerühma esimese aasta tööst, peamistest ligipääsetavuse probleemidest ja võimalikest lahendustest. Vahearuanne esitab olulisemate elukeskkonna ja ühiskonna ligipääsetavust puudutavate poliitikavaldkondade kujundamiseks esialgsed ettepanekud, mille eesmärk on tagada kõikide elanike võrdne võimalus osaleda ühiskonnaelus. Ettepanekud on esmased ning rakkerühma teise tööaasta eesmärk on ettepanekuid täpsustada ning pakkuda välja detailsemad soovitused nende rakendamiseks. Rakkerühma töö toimub kahel tasandil – põhikoosseisus ja alatöörühmades. 1 Rakkerühma loomise ettepaneku tegi Sotsiaalministeerium. 3  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne RAKKERÜHMA TÖÖ ÜLEVAADE Ligipääsetavuse rakkerühma ülesanded: 1. Selgitada välja ligipääsetavuse olukord ja probleemid kõikides olulisemates elukeskkonna ja ühiskonna aspektides, sh ligipääs avaliku sektori hoonetele ja asutustele ning kogu avalikule ruumile ja selle eri osadele (kaubandusettevõtted, kultuuri- ja meelelahutusasutused, ühiskasutatavad välijõusaalid, kergliiklusteed, spordihooned jm), riigi ja erasektori teenustele (pangateenused, televisioon ja teised audiovisuaalmeedia teenused jm), e-teenustele, elukondlikule kinnisvarale ning transpordivahenditele. 2. Töötada välja poliitikasuunised ja lahendused, mis võimaldavad lähima kümne aasta jooksul liikuda kõikidele inimestele ligipääsetava ühiskonna, avaliku ruumi ja teenuste suunas. Eesmärgiks on ligipääsetavuse ja universaalse disaini põhimõtete rakendamine kõikide poliitikavaldkondade loomuliku osana, seades esikohale avaliku sektori eeskuju; samuti ligipääsetavuse alase teadlikkuse ja pädevuse suurendamine ühiskonnas läbivalt. Rakkerühma loomisel rõhutati, et eesmärk on töötada välja ettepanekud ja meetmed, mis toetavad ligipääsetavuse tagamist nii avalikus kui ka erasektoris. Meetmed hõlmavad uue loodava keskkonna ligipääsetavuse tagamist, olemasoleva keskkonna ligipääsetavuse parandamist ning ligipääsetavuse alase ühiskondliku teadlikkuse ja suutlikkuse suurendamist füüsilise ja infotehnoloogilise keskkonna ning teenuste kujundajate seas. Samuti on oluline parandada otsustajate ja kogu ühiskonna teadlikkust ligipääsetavuse teemal ning saavutada lähiaastatel olukord, kus loodav füüsiline ja e-keskkond vastab nüüdisaegsetele ligipääsetavuse põhimõtetele. Rakkerühma loomisel lähtuti olulisest põhimõttest vaadelda ligipääsetavuse sihtrühmana kogu elanikkonda elukaare vältel. Seniajani on valdkonda eelkõige arendatud puuetega inimeste erivajadustest lähtuvalt, kuid arvestades elanikkonna vananemisega peab riiklik poliitika võtma arvesse kõikide inimeste vajadusi ja elukeskkonna kujundamist sobivaks elukaare vältel. Vastasel juhul kasvavad riigi kulud ligipääsematu ühiskonna kompenseerimisel ning tagatud ei ole inimeste võrdne ligipääs ja võimalus ühiskonnaelust osa võtta. Mida kauem on rahvastiku vananedes võimalik tagada vanemaealiste pikaajaline aktiivsus ühiskonnas ja tööturul, seda edukam on ka majandus. Lühiülevaade senistest tegevustest Rakkerühma esimesel tööaastal on keskendutud probleemide laiapõhjalisele analüüsimisele ja lahenduste arutelule. Kuna ligipääsetavus on inimese teekonna põhine, siis on teema käsitlemine jagatud seitsmesse suuremasse alateemasse, mis tervikuna katavad pea kogu ühiskonna, millele ligipääs tuleb tagada. Alateemadeks on elukondlik kinnisvara, avalikku teenust pakkuvad hooned, ühistransport, teede taristu, audiovisuaalmeedia, e-keskkonnad ja turism (joonis 1). Valdkonna poliitikakujunduse põhimõtteid, mõisteid, olulisemaid riiklikke nõudeid, järelevalvet ja seoseid teiste valdkondadega käsitletakse ligipääsetavuse riikliku korralduse alateema all. Kõikide teemade peale kokku on aruteludes osalejaid olnud enam kui 100 inimest − eri valdkondade eksperdid, sihtrühma esindajad, poliitikakujundajad jt. 4  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne RIIKLIK KORRALDUS FÜÜSILINE KESKKOND INFO JA TEENUSED Ühis- Audio- sõidukid E- visual- keskkonnad meedia Teede Elukondlik taristu kinnisvara Turism Joonis 1. Rakkerühma teemad esimesel tööaastal Senise töö käigus on välja selgitatud iga alavaldkonna ligipääsetavuse probleemid, riiklike nõuete sisu ning järelevalve seis. Probleemide analüüsi baasil on välja töötatud põhimõttelised suunad, mille poole riiklik poliitika peab liikuma, et tagada inimese liikuvuse põhine terviklik vaade ja ligipääsetavus. Peamised põhimõtted Ligipääsetavus tähendab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, mis tähendab, et kõikidele inimestele olenemata nende vanusest või tervislikust seisundist on tagatud võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Ligipääsetavuse all võib mõista füüsilise ruumi, info ja teenuste ligipääsetavust (joonis 2). LIGIPÄÄSETAVUS Joonis 2. Ligipääsetavuse mõiste 5  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne Varem on ligipääsetavuse valdkonda iseloomustanud mõistete rohkus ja selge arusaama puudumine riikliku ligipääsetavuse poliitika eesmärkidest ja põhimõistetest. Rakkerühma aruteludes on peetud mõistlikuks lähtuda järgmistest mõistetest ja põhimõtetest: o Seada eesmärgiks saavutada ligipääsetav Eesti aastaks 2035. Eesmärk eeldab, et tervikliku ligipääsetavuse poliitika tulemusena lõppeb mitteligipääsetava keskkonna loomine, avalik sektor näitab eeskuju ning loob piisava motivatsiooni erasektorile luua ligipääsetavaid lahendusi ning teatud vajalikus mahus suudetakse rekonstrueerida olemasolevat keskkonda. o Teemavaldkonna käsitlemisel lähtutakse edaspidi kaasava disaini mõistest. Kaasav disain on laiatarbekaupade, keskkondade, hoonete ja teenuste disain, mille tulemus on ilma kohandusteta kasutatav ja ligipääsetav nii paljudele inimestele kui võimalik ja mõistlik. 2 Elukeskkonna ligipääsetavuse tagamine hõlmab kõikidele inimestele ligipääsu võimaldamist nii füüsilisele keskkonnale kui ka infovahetus- ja e-teenuste keskkonnale, tagades sel viisil võrdsed võimalused ning parandades kõikide ühiskonnaliikmete elukvaliteeti ning toimetulekuvõimet. o Lähtuda laiemast elukaarel põhinevast ligipääsetavuse kontseptsioonist ning mitte kitsast puuetega inimeste vaatest. Viimane ei võimalda arvestada avaliku ruumi loomisel paljude teiste sihtrühmade vajadusi, kelleks on lapsed, väikelaste vanemad, eakad, ajutise vigastusega inimesed jt. o Riiklik lähenemine ligipääsetavusele peab olema terviklik. Selleks, et iga inimene tunneks end ühiskonnas tegusa, väärika ja teretulnuna, ei piisa, et üksik teenus või ehitis vastaks kaasava disaini põhimõtetele – oluline on kasutaja teekonna tervikvaade alates koduuksest kuni teenuse või kaubani soovitud asukohas. Teekonna tervikvaade aitab näha ka ligipääsetavuse kui valdkonna ulatust ning toob esile suure arvu poliitikavaldkondi, mille loomulik osa peab olema ligipääsetavusega arvestamine – ruumiline planeerimine, hooned (sh avaliku otstarbega hooned ning äri- ja elukondlik kinnisvara), teede taristu, ühistransport, erinevad riigi ja erasektori teenused, e-keskkonnad ja -teenused, audiovisuaalmeedia jpm. o Ligipääsetava keskkonna loomine alates projekti algfaasist ei ole kulukam kui mitteligipääsetavate lahenduste loomine. Selle hinnangu juures lähtutakse kehtivatest ligipääsetavuse miinimumnõuetest3 hoonetele ja e-keskkondadele ning asjaolust, et kehtivate miinimumnõuete rakendamine, laiendamine elukondlikule kinnisvarale või muul viisil arendamine on proportsionaalne ja ületab sellest saadavat kasu ühiskonnale. Näiteks ehitus- või loomisprotsessis ei ole madalam äärekivi kallim kõrgest, laiem ukseava kitsast või ligipääsetav veebikeskkond kallim ligipääsematust. Sellest lähtuvalt on rakkerühma esimese tööaasta vältel enim keskendutud eri alavaldkondade olukorra ja nõuete väljaselgitamisele ning töötatud välja esialgsed ettepanekud, mis võimaldaksid tagada olukorra, kus uue keskkonna loomisel ei sünniks enam ligipääsematuid lahendusi. Ettepanekud ei sisalda tegevusi olemasoleva füüsilise keskkonna või e-keskkondade suuremahuliseks rekonstrueerimiseks, et tagada nende ligipääsetavus. Kuna tegemist on suuremaid rahalisi vahendeid eeldava tegevusega, siis nende väljapakkumine eeldab põhjalikumat analüüsi, millele keskendutakse rakkerühma teisel tööaastal. 2 Inclusive design toolkit. What is inclusive design? Definitions of design, http://www.inclusivedesigntoolkit.com/betterdesign2/whatis/whatis. html#p20 3 Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrus nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“. 6  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne PEAMISED PROBLEEMID Eesti ühiskond on kahanev ja vananev. Koos oodatud eluea ja tervelt elatud aastate kasvuga suureneb ka inimeste vajadus eneseteostuseks ning soov osaleda väärikalt ja iseseisvalt ühiskondlikus elus, seda sõltumata east, isiklikest võimetest või elukohast. Järjest enam pööratakse tähelepanu sundliikumise vähendamisele, mis aitab kokku hoida nii inimeste aega ja raha kui panustab ka inimeste tervise ja keskkonna hoidu. Suurimaks probleemiks ligipääsetavuse valdkonnas on elukeskkonna enamiku osade täielik või puudulik ligipääsetavus paljude inimeste jaoks. Elukeskkonna ja selle osade (teed, hooned, teenused, kaubad jm) kujundamisel ei võeta arvesse inimese elukaart ja asjaolu, et suure osa ühiskonnast moodustavad lapsed, vanemaealised, erivajadusega inimesed ja paljud teised, kes ei saa keskkonda samal viisil kasutada võrreldes näiteks keskmist kasvu ja heade füüsiliste võimetega inimesega (joonis 3). Toodete, teenuste ja avaliku ruumi kasutajakeskne disain tagab selle, et arvestatakse nii erivajadustega inimestega kui ka kõikide teiste inimeste muutuvate võimetega elukaare vältel. Lähtumine ainult n-ö keskmisest inimesest viib vananevas ühiskonnas olukorrani, kus ligipääsematu ühiskonna kompenseerimine muutub koormavaks riigieelarvele. ISESEISVUS tüüpiline keskkond VÕIME Laps Täiskasvanu Eakas (sõltuv) (iseseisev) (sõltuv) Joonis 3. Inimese võime elukaare vältel ühiskonnas iseseisvalt hakkama saada Probleemiks on ka asjaolu, et ligipääsetava keskkonna ning teenuste ja kaupade kujundamisel on valdavaks arusaamaks, et tegemist on väikese sihtrühma vajadustega. Eelkõige nähakse ligipääsetavust kitsalt puuetega inimeste vajadusena, mistõttu puudulik teadmine nii puuetega inimeste arvust ühiskonnas kui ka muude sihtrühmade vajadustest ligipääsetavate lahenduste järele toob kaasa teema vähese tähtsustamise ning sellega mittearvestamise. Ligipääsetavuse probleemistiku illustreerimiseks on järgnevalt toodud esile olulisemad ligipääsetavust vajavad sihtrühmad: 1. Lapsed ja noorukid. Lapsed ja noorukid moodustavad 2020. aasta jaanuari seisuga rahvastikust 19,3%, sealhulgas 16,5% on kuni 14-aastased. Ühiskonnas ei pöörata piisavalt tähelepanu lapsesõbralikele lahendustele nii avaliku ruumi ligipääsetavuse, info saamise ja mõistmise kui ka teenuste disaini puhul. Sotsiaalministeeriumi ja Riigikantselei tellitud 7  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne laste ligipääsetavuse uuringu kohaselt on lastele avalikus ruumis liikumisel ja tegutsemisel, sh kaupade ja teenuste tarbimisel mitmeid füüsilisi takistusi.4 2. Väikelaste vanemad. Eestis sünnib aastas keskeltläbi 13 000 last, kelle vanemad peavad esimestel eluaastatel arvestama väikelapsega liikumise eripäradega (nt lastevankrid, jalutuskärud) ning võivad kogeda ligipääsetavuse probleeme (nt lastele sobivate teenuste, neile kohandatud avaliku ruumi elementide jmt puudumine) nii avalikus ruumis liikudes kui ka elukondliku kinnisvara valikutes. Nii vanemate kui ka nooremate laste puhul tuleb arvestada, et nad on aktiivsed ühiskonna liikmed koos oma vanematega, mistõttu muutub lastele kättesaamatu teenus või raskesti läbitav keskkond probleemseks kogu perekonnale.5 3. Vanemaealised. 2019. aastal moodustasid vanemaealised (65-aastased ja vanemad) Eesti rahvastikust 19,8% (ligikaudu 261 000 inimest) ning prognooside kohaselt on 2030. aastal vanemaealisi 23,1% ja 2040. aastal 25,6% elanikkonnast. See tähendab, et 2050. aastaks on Eesti rahvastiku koosseisus ligikaudu 100 000 vanemaealist enam kui praegu ning samavõrra vähem tööealisi inimesi. Sellega kaasnev eeldus vanemaealiste töötajate osakaalu tõusmiseks ja aktiivseks vananemiseks üldisemalt nõuab ühiskonnas ja avalikus ruumis laiemalt seda muutust soosivaid tingimusi. Inimeste oodatav eluiga küll suureneb iga aasta, kuid pikenev eluiga toob paraku kaasa ka nende aastate pikenemise, mil inimesed kogevad tervisest tulenevaid piiranguid oma tegevustes. Statistilised andmed näitavad, et vanusega suurenevad igapäevategevuse piirangud – 62,5% (ligikaudu 164 000 inimest) eakatest ehk 65-aastastest ja vanematest hindab endal olevat mõningal või suurel määral igapäevategevuse piiranguid. 6 Kõige levinumate piirangutena võivad esineda kuulmislangus (vajadus näiteks subtiitrite järele televisioonis, ligipääsetav ehk kontrastne ja õige suurusega teksti kuvamine internetis), nägemislangus (nt vajadus suurema ja kontrastse info kuvamiseks bussipeatustes jm avalikus ruumis), füüsiliste võimete langus (nt vähenenud võime kasutada treppe, avada raskeid uksi, motoorikahäired jm) ja palju muud. Piiranguid annab lisaks meditsiinile märkimisväärselt leevendada kohandades ja luues keskkondi ja teenuseid selliselt, et need oleksid kasutatavad kõikidele inimestele. 4. Igas vanuses igapäevategevuse piiranguga inimesed. Igapäevategevuse piirangud ei eksisteeri ainult eakatel − 16-aastastest ja vanematest inimestest ligikaudu 380 000 on suurel või mõningal määral tervisest tingitult igapäevategevus piiratud (sh eelmises punktis toodud eakad). Need on inimesed, kellele ei ole määratud ametlikku puuet, kuid kes kogevad siiski mingit tervisest tulenevat piirangut igapäevastes tegevustes. Näitena võib siinkohal tuua nii eelmises punktis kirjeldatud taju ja võimete languse, samuti erinevate krooniliste haiguste tulemusena eksisteerivad piirangud, vigastuste tagajärjel tekkinud piirangud jm. 5. Puuetega inimesed. Puuetega inimeste arv ja osakaal rahvastikus on suurenemas. 2020. aasta alguse seisuga oli Eestis eri raskusastme ja puudeliigiga inimesi kokku umbes 4 Laste ligipääsetavuse uuring, https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content- editors/organisatsioon/failid/rakkeryhmad/loppraport_laste_ligipaasetavus.pdf 5 Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamine ja loomine, https://www.astangu.ee/sites/default/files/media/koiki_kaasava_elukeskkonna_kavandamine_loomine.pdf 6 Statistikaamet, http://andmebaas.stat.ee/OECDStat_Metadata/ShowMetadata.ashx?Dataset=TH81&Lang=et 8  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne 154 600, mis moodustas rahvastikust 11,7%.7 Prognooside kohaselt see osakaal suureneb ning 2040. aastaks võib olla erivajadustega inimeste osakaal Eestis hinnanguliselt 17%.8 Kõige suurema osa (37%) puudega inimestest moodustasid 2020. aasta jaanuari seisuga liikumispuudega inimesed, millele järgnes liitpuue 9 (31%) ja psüühikahäire (v.a vaimupuue) (14,6%). Kuulmis- ja nägemispuudega inimesed moodustasid kõigist puude liikidest vastavalt 1,4% ja 1,2% ning keele- ja kõnepuudega inimesed umbes 1%.10 6. Ajutise tervisest tuleneva tegevuspiiranguga inimesed. Avaliku ruumi ja elukondliku kinnisvara ligipääsetavuse vajadust rõhutab ka nende inimeste osakaal, kes kogevad ajutist liikumis-, kuulmis-, nägemis- või muud igapäevategevuse piirangut tulenevalt õnnetustest või planeeritud meditsiinilistest protseduuridest. Näiteks 2017. aastal registreerisid meditsiiniasutused vigastuse tõttu ravi vajanud inimeste arvuks 156 000 isikut. Siia alla kuuluvad nii liiklusõnnetustest, kukkumistest, mürgistustest kui ka muudest põhjustest tingitud vigastused. See annab üldistatud pildi vigastuste mõjust inimeste igapäevaelu piirangutele ja seeläbi ühiskonnaelus osalemisele ning tuleb arvestada, et ligipääsetav keskkond toetab kiiremat taastumist ja on väiksema kõrvalabi vajaduse vähem kulukam. STATISTIKA Hooned 2019. aastal kontrollis Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) järelevalve käigus 69 uut või renoveeritud ehitist, millest kõigil hoonetel oli rohkem kui üks puudus, st ükski hoone ei vastanud täielikult määrusega kehtestatud nõuetele (joonis 4). Kõige paremini olid täidetud vaatlusaluste hoonete üldnõuded (nõuded sisenemisalale, tuulekojale, jalarestidele jne), samuti ruumide sisustus ja seadmed (üldkasutatavate ruumide püsimööbel, sisseseade, aparatuur, valgustus, põrandakatted, teenindusletid jne). Rahuldavaks võib hinnata uste (sh lävepaku lubatav kõrgus, ukseklaaside markeerimine jms) ja hoonesiseste liikumisteede (ühendusteede olemasolu, tähistused jms) olukorda. Halb on olukord treppide, panduste ja käsipuude vallas (puuduvad käsipuud, äärised ja markeeringud, pikikalded on lubatust suuremad, käsipuude otsad ei ole nõuetekohaselt vormistatud jne) ning mitterahuldav on invatualettide olukord. 7 Sotsiaalkindlustusameti registriandmed, 2020. 8 Sotsiaalministeerium, 2020. 9 Liitpuue tähendab, et inimesel on takistused ja piirangud vähemalt kahes valdkonnas. Enamlevinud liitpuude kombinatsioonid on psüühikahäire kombinatsioonis mõne muu puudeliigiga, samuti liikumispuue kombinatsioonis nägemispuudega. See tähendab näiteks, et nägemispuudega inimesi on tegelikult rohkem kui vastav üksiku puudeliigi hulk näitab. 10 Sotsiaalkindlustusameti registriandmed, 2020. 9  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne LIGIPÄÄSETAVUSE PAIKVAATLUSE TULEMUSED 2019 (N=69) SISUSTUS, SEADMED 59 7 03 LIFT 26 0 43 0 INVATUALETT 1 61 7 0 UKSED, VÄRAVAD 43 25 01 HOONES. LIIKUMISTEE 45 23 01 KÄSIPUUD 7 44 13 5 PANDUSED 6 35 26 2 TREPID 0 46 18 5 ÜLDNÕUDED 60 9 0 hoones. üldnõude uksed, invatualet sisustus, trepid pandused käsipuud liikumiste lift d väravad t seadmed e vastab 60 0 6 7 45 43 1 26 59 ei vasta 9 46 35 44 23 25 61 0 7 ei esine 0 18 26 13 0 0 7 43 0 ei kontrollitud 0 5 2 5 1 1 0 0 3 Joonis 4. TTJA ligipääsetavuse paikvaatluse tulemused 2019. aastal Järgmine joonis (joonis 5) näitab, et avalik sektor ei ole praegu hoonete ligipääsetavuse nõuete järgimisel eeskujuks. Joonisel toodud andmed hõlmavad avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid, täidesaatva riigivõimu asutusi ning kohaliku omavalitsuse asutusi (vaatlusalusest 35 hoonest kuulus kohalikule omavalitsusele 26 hoonet). Toodud paikvaatluste tulem sarnaneb joonisel 4 kirjeldatud üldise ligipääsetavuse olukorraga, mis kinnitab oletust, et riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ligipääsetavus on võrreldav erasektorile kuuluvate hoonete ligipääsetavusega ning märkimisväärseid sektorite vahelisi erinevusi ei ole võimalik projekteerimis- ja ehituskvaliteedi kohta esile tuua. Arvestades kohalikule omavalitsusele seadusega antud pädevust projekteerimistingimuste väljastamisel ning ehitus- ja kasutuslubade menetlemisel, võiks avaliku sektori asutuste ligipääsetavus olla erasektori omast parem. 10  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne RIIGI- JA KOHALIKU OMAVALITSUSE ASUTUSTE LIGIPÄÄSETAVUS (N=35) SISUSTUS, SEADMED 30 5 0 LIFT 16 0 19 0 INVATUALETT 0 32 3 0 UKSED, VÄRAVAD 20 15 0 HOONES. LIIKUMISTEE 20 14 01 KÄSIPUUD 3 24 5 3 PANDUSED 4 18 11 2 TREPID 0 24 8 3 ÜLDNÕUDED 30 5 0 hoones. üldnõude uksed, invatualet sisustus, trepid pandused käsipuud liikumiste lift d väravad t seadmed e vastab 30 0 4 3 20 20 0 16 30 ei vasta 5 24 18 24 14 15 32 0 5 ei esine 0 8 11 5 0 0 3 19 0 ei kontrollitud 0 3 2 3 1 0 0 0 0 Joonis 5. Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ligipääsetavus 2019. aastal. Teede taristu 2019. aastal tehtud transpordi ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse analüüsi11 käigus selgitati välja 198 ülekäiguraja seisukord, mis paiknevad olulisemate transpordi sõlmpunktide (peatused, jaamad) vahetus läheduses üle Eesti. Uuringu kohaselt oli analüüsitud 198 ülekäigurajast nõuetele mittevastav kõnnitee serv 66 ülekäigurajal ehk 33% ülekäikudest ei vasta praegu kehtivatele nõuetele. Lisaks näitas uuring, et 198 objektist 65 puhul ei vastanud ülekäiguraja tähistus (sebra) nõuetele ehk oli kulunud, ülekäiguraja algus ja lõpp oli taktiilselt tähistatud vaid 22 (11%) objekti puhul (oluline pimedatele ja vaegnägijatele) ning ülekäigurajani suunamiseks ei kasutata reljeefset ehk kombatavat teekattematerjali pea mitte kusagil, välja arvatud kahel uuritud objektil. Mõnevõrra parem olukord oli järgnevate aspektidega: ülekäiguraja liikumissuunal puudusid takistused (betoonist vm materjalist tõkised, lagunenud asfalt ülekäiguraja all jm) 169 objektil (nõuetele ei vastanud 15% objektidest), ülekäiguraja teekate oli nõuetekohane ehk kasutatud ei olnud muna-, täringu- jm ebatasast katendit 172 objektil (nõuetele ei vastanud 13% objektidest). Levinud ei ole vaegnägijatele vajalik helisignaalide kasutamine ülekäigurajal (vaid 13 ülekäigurada 198-st signaaliga varustatud) ning eakatele, lastele ja liikumise abivahendit kasutavatele inimestele vajalik ülekäiguraja sekundinäit (vaid 1 sekundinäit 198-st objektist). 11 MTÜ Ligipääsetavuse Foorum, 2020. Transpordi ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse analüüs. Kättesaadav: https://www.sm.ee/sites/default/files/transpordi_ja_tehiskeskkonna_analyys.pdf 11  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne Ühistransport Ühissõidukite ligipääsetavuse suurimaks probleemiks võib pidada madala sisenemisega veeremi vähesust, mis tähendab, et suurele osale erivajadustega inimestest ei ole ühissõidukid kättesaadavad ning nende kasutamine on raskendatud lapsevankriga reisijatele, eakatele jt kasutajatele. Ühistranspordikeskuste opereeritavatel maakonnaliinidel on madala sisenemisega veeremi osakaal väike − 2020. aasta seisuga on maakonnaliinidel kasutusel kokku 680 bussi, millest 170 ehk 25% on madala sisenemisega ning 65 bussi ehk 9,5% on invavõimekusega12. Ligipääs ühissõidukite peatustesse ei ole alati tagatud ning peatused on väga erinevas olukorras ja erineva ligipääsetavuse tasemega. 2019. aastal analüüsiti uuringu käigus 400 b ussipeatust, millest selgus, et füüsiline ligipääs peatusesse erinevate liikumise abivahenditega puudus 13% peatustest, ooteplatvorm 10%-l peatustest, ootekoda 34%-l peatustest, istepink 20%-l peatustest ja puudulik valgustus oli 33%-l peatustest. Linnades on peatuste üldine seisukord maapiirkondadega (sh asulad, külad) võrreldes parem. Üle Eesti esitatakse ühissõidukite peatustes infot väga erineval kujul, mis muudab info loetavuse ja arusaadavuse ebaühtlaseks kõigi kasutajarühmade jaoks (nt puudega inimesed, turistid, lapsed, eakad). Uuritud 400 ühissõidukipeatusest 60% oli varustatud transpordi kaardi ja sõidugraafikuga ning 35%-l peatustest vastav info puudus. 1. HOONED JA LIGIPÄÄSETAVUSE RIIKLIK KORRALDUS Ligipääsetavuse riikliku korralduse alateema käsitleb avalikkusele mõeldud teenust osutavaid hooneid, ligipääsetavuse olukorda, nõudeid ja seoseid kõikide valdkondade üleselt, samuti lepitakse kokku ligipääsetavuse valdkonna mõisted ja põhimõtted. Teema käsitlemisel lähtutakse koostatava strateegia „Eesti 2035“ eesmärkidest ja põhimõtetest, eelkõige järgnevast strateegia aluspõhimõttest: Kõigil peab olema võrdne võimalus eneseteostuseks ja ühiskonnaelus osalemiseks, sõltumata individuaalsetest eripäradest ja vajadustest, kuuluvusest erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse, sotsiaal-majanduslikust võimekusest ja elukohast. 13 Teemarühma fookuses on ligipääsetavuse põhimõtete laiapõhjaline rakendamine ühiskonnas ja ruumiloomes, eelkõige ehitiste projekteerimisel, ehitamisel ja kasutamisel, mis on kooskõlas „Eesti 2035“ strateegilise sihiga: Elukeskkonna kujundamisel arvestatakse kõigi inimeste vajadustega ning otsustes järgitakse läbivalt kvaliteetse ruumi põhialuseid ja kaasava disaini põhimõtteid, et tagada igaühele nii vaimse, füüsilise kui ka digiruumi ligipääsetavus ja mugavus. Peamised probleemid: o Puudub ligipääsetavuse nn lai vaade ja seetõttu on teemakäsitlus õigusaktides jäänud puudega inimeste erivajaduste keskseks. Selline lähenemine võimaldab taandada kogu temaatika võrdlemisi väikese ühiskonna osa vajadustele, mis omakorda võimaldab argumenteerida ühiskonna jaoks näiliselt kulutõhusamate erilahenduste poolt (nt invatakso versus 12 Invatõstukiga bussid Harjumaal. 13Strateegia „Eesti 2035“ kooskõlastamisele ja avalikule konsultatsioonile esitatud eelnõu, https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/Eesti2035/eesti_2035_eelnou_200612.pdf 12  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne ligipääsetavad ühissõidukipeatused ja veerem). See tähendab, et sihtrühmadena ei arvestata lapsi, väikelastega vanemaid, eakaid ja ajutise vigastusega inimesi, nagu seda eeldaks inimese elukaarel põhinev ligipääsetavuse kontseptsioon. Eelnevat arvesse võttes on endiselt puudulik ühiskondlik arusaamine ja kokkulepe kõigi ühiskonnaliikmetega arvestamisel (nt esineb probleeme asukohtade leidmisega puuetega inimestele mõeldud hoonetele ning kohaliku omavalitsuse üksustes on erinev praktika eluruumide kohandamise küsimustes). o Peamiseks valdkonda reguleerivaks õigusaktiks on ehitusseadustiku alusel kehtestatud ettevõtlus- ja infotehnoloogia ministri 29. mai 2018. a määrus nr 28 „Puudega inimeste erivajadusest tulenevad nõuded ehitisele“ (edaspidi määrus 28). Määrus 28 kitsendab täiendavalt ligipääsetavuse nõuete rakendamise kohustust, lähtudes ehitise tüübist (nt rakenduvad nõuded vaid hoonetele, kus pakutakse avalikkusele suunatud teenuseid). Määrus 28 sätestab konkreetsed ja täpsed nõuded ehitistele, kuid võimaldab sealjuures neid rakendamata jätta, jättes reguleerimata, mil viisil sellisel juhul tagatakse ehitise nõuetele vastavus. Samuti on tegemist hoonepõhise määrusega, mis kohaldub ainult uutele või renoveeritavatele hoonetele, jättes võimaluse pakkuda avalikku teenust vanemates ligipääsematutes hoonetes. o Puudub ligipääsetavuse liikuvusepõhine vaade. Näiteks planeerimisseaduses on nõrk ligipääsetavuse käsitlus ruumilise keskkonna kujundamisel (mõiste vaikimisi kajastatud elukeskkonna kasutajasõbralikkuse all, mis vajab lisaselgitust). Samuti ei ole tagatud teema läbiv ja kestlik kajastus alates planeerimisetapist kuni ehitusprojektini. Praegu hinnatakse ligipääsetavuse seisukohast vaid üksikobjekti või -teenust. Asjaolu, et näiteks perearstikeskuse ruumid või muuseumi püsiekspositsioon on lahendatud ligipääsetavana lähtudes kaasava disaini põhimõtetest, ei taga veel kõigile juurdepääsu teenuseni, kui tänavaruum või ühistransport ei toeta samu põhimõtteid. o Tervikliku liikuvuspõhise vaate puudumine ei võimalda vähendada sihtrühma liikumisvajadustest (nt lapse viimine kooli, liikumispuudega inimese viimine teatrisse või eaka viimine arsti juurde) tingitud sundliikumisi sellisel määral, et sellega kaasneks ühiskonna jaoks märgatav kulude kokkuhoid, olgu see siis transpordi, keskkonnahoiu või sotsiaalhoolduse valdkonnas. o Ligipääsetavust on põhjalikult käsitletud vaid avalikkusele mõeldud ehitiste nõuetes, kuid mõiste puudub pea täielikult teistes olulisi avaliku ruumi osade (teed, ühistransport, elukondlik kinnisvara) loomist reguleerivates aktides. Seetõttu on ligipääsetavuse tagamise seisukohast teiste avaliku ruumi objektide projekti menetlused võrreldes hoonete ehitusprojektiga veelgi halvemas olukorras. Teede ja tänavate puhul on tellija, rahastaja, menetleja ja järelevalve teostaja sama isik (kohalik omavalitsus või Maanteeamet olenevalt sellest, kas on tegemist kohaliku teega või riigiteega), mistõttu on arvestatav huvide konflikti võimalus. Olukorra muudab keerukamaks, et erinevalt hoonetest puudub avalikel tänavatel kasutusloa kohustus, ilma milleta puudub kontrolli kohustus ja võimalus sõltumatu järelevalve teostamiseks objekti projektikohase ehituse üle, sh ligipääsetavuse lahenduste üle. o Kehtiva regulatsiooni kohaselt rakenduvad ligipääsetavuse nõuded vaid ehitistele, milles pakutakse avalikkusele mõeldud teenust. Kuna mõiste on üheselt määratlemata, jätab see võimaluse „hallide alade“ tekkeks, millega kogemuslikult kaasneb suurem halduskoormus nii ehitus- ja kasutuslubade kui ka riikliku järelevalve menetlustes. Isegi juhul kui mõiste täpsemini määratleda, loob selline lähenemine võimaluse, et suur hulk teenuseid jääb sihtrühmadele kättesaamatuks, mis väärikaks eneseteostuseks ja ühiskonnaelus osalemiseks võrdsete võimaluste loomise seisukohast ei ole aktsepteeritav. 13  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne o Ligipääsetavus ei ole olnud riiklikul tasandil prioriseeritud ja on seetõttu jäänud tagaplaanile. Ehitusseadustikus keskendutakse eelkõige ohutusele, seetõttu on ehitusprojektide menetlemisel väga olulisel kohal tuleohutuse nõuete täitmise kontrollimine, samal ajal kui ehitise ruumikvaliteedile, sh ligipääsetavusele, üldjuhul sama suurt tähelepanu ei pöörata. Teine valdkond, mida on ehitamise juures riiklikult tähtsaks peetud, on ehitiste energiatõhusus. Majandus- ja taristuministri 17. juuli 2015. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ 14 kohaselt on tuleohutus ja energiatõhusus ehitusprojekti eraldiseisvad osad, seevastu ligipääsetavus üks mitmest alateemast, mida käsitletakse arhitektuuri osa all. Ehitusseadustikus on energiatõhususele pühendatud lausa eraldiseisev peatükk. o Ehitusprojektide koostamisel ja riikliku järelevalve teostamisel puututakse sageli kokku väitega, et ligipääsetavuse nõuete täitmine on raskesti ühildatav teiste erinõuetega – näiteks muinsuskaitse või tuleohutusnõuetega. See tähendab, et valdkondade kokkupuutepunktid on läbi analüüsimata ning see takistab praktikas heade lahenduste sündi. o Ligipääsetavuse alane kompetents Eestis on piiratud, teadmised ja kogemused vähesed ning hoiakud iganenud. Samas on teemavaldkond ka keerukas – sageli on vajadus nn rätsepalahenduse järele, mille puhul kehtestatud miinimumnõuete täitmisest üksi ei piisa, vaid tuleb leida parimatel kogemustel ja kaasava disaini põhimõtetel tuginev lahendus (hooned, mille kasutusfunktsioon eeldab rohkemat kui ainult ligipääsetavuse miinimumnõuete täitmine, nt lasteaiad, koolid jm, samuti olemasolevate hoonete rekonstrueerimine ja muinsuskaitsealused hooned). Selleks, et kiiremini suurendada ühiskondlikku teadlikkust, spetsialistide pädevust ning investorite soovi panustada ligipääsetavasse elukeskkonda, on vaja peale õigusaktide kohandamise ja lisanõuete kehtestamise rakendada ka toetavad nõustamis-, haridus- ja motivatsioonimeetmed. Esialgsed ettepanekud: Et rääkida 2035. aastal Eestist kui ligipääsetavast riigist, tuleb ligipääsetavus ja kaasava disaini põhimõtete rakendamine riiklikul tasandil prioriseerida, kohandada vastavalt õigusakte, suurendada teemavaldkonna osakaalu elukeskkonna planeerimisel, ehitiste projekteerimisel ning ehitus- ja kasutuslubade menetlemisel, tõhustada järelevalvet, rakendada erasektori kaasamiseks motivatsioonimeetmeid, luua üleriigiline nõustamissüsteem ning lisada teemakäsitlus õppekavadesse. Täpsemad ettepanekud selleks on: o Lähtuda ligipääsetavuse käsitlemisel nn laiast vaatest, mis annab kõigile kogu elukaare vältel liikuvuspõhise võimaluse eneseteostuseks ning väärikalt ja iseseisvalt ühiskonnaelus osalemiseks: o Ehituseadustiku paragrahvis 11 asendada kitsas, puudega inimeste erivajadusi puudutav sõnastus ligipääsetavuse laia vaadet kirjeldava sõnastusega. o Määruse 28 pealkirjas ja 1. peatükis „Üldsätted“ asendada kitsas, puudega inimeste erivajadusi puudutav sõnastus ligipääsetavuse laia vaadet kirjeldava sõnastusega. Seejuures laiendatakse määruse kohaldamisala kõigile uutele ja rekonstrueeritavatele ehitistele, olenemata nendes pakutavate teenuste iseloomust. o Määruses 28 sisalduvad nõuded ehitistele vaadata üle, täiendada ja täpsustada neid, lähtudes ligipääsetavuse laiast vaatest ja kaasava disaini põhimõtetest. 14 https://www.riigiteataja.ee/akt/118072015007 14  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne o Ligipääsetavuse käsitlemisel kasutada läbivalt mõistet „kaasav disain“, mille eesmärgiks on lisaks miinimumnõuete täitmisele järjepidevalt luua paremat elukeskkonda, lähtudes parimatest tavadest ja kasutajakogemusest. Kirjeldatud käsitlust rõhutada olulistes riiklikes arengudokumentides sarnaselt strateegiaga „Eesti 2035“. Kaaluda kvaliteetse elukeskkonna arengudokumendi koostamist, mis lähtuks kvaliteetse ruumi põhimõtetest ning sisaldaks põhimõtete elluviimiseks vajalikke tegevusi eri ministeeriumide vastutusalades. o Lisaks ehitusseadustikule kaaluda kaasava disaini põhimõtetest lähtuva ligipääsetavuse käsitluse toomist planeerimisseadusesse, et tagada teema kestlik käsitlus kavandamisest ehitamiseni. Vastavalt täiendatakse näiteks planeerimisseaduse paragrahvi 8 „Elukeskkonna parendamise põhimõte“ ning vajaduse korral paragrahve, milles sätestatakse erinevate planeeringuliikide ülesanded. Otstarbekas on koostada teemakohane planeerimisalane juhend vastavalt planeerimisseaduse paragrahvile 7 või täiendada olemasolevat dokumenti „Planeerimise põhimõtete rakendamine“.15 o Leida võimalused kajastada ligipääsetavust eraldi peatükina kohaliku omavalitsuse üksuste arengukavades või koostada vastav teemavaldkonna arengukava. o Suurendada ligipääsetavuse prioriteetsust ehitusprotsessis: o Kaaluda ehitusseadustiku 1. jakku „Põhimõtted“ kvaliteetse elukeskkonna põhimõtte, mis hõlmaks ka ligipääsetavust, lisamist. o Ehitusseadustikku täiendada ligipääsetavust ja kaasava disaini põhimõtteid käsitleva peatükigak analoogselt ehitusseadustiku 7. peatükiga „Hoone energiatõhusus“. o Täiendada nõudeid ehitusprojektidele, et lisada ehitusprojekti osaks ligipääsetavus ning tagada seeläbi järelevalve ligipääsetavuse nõuete üle ehitus- ja kasutusloa menetlustes ja hõlbustada riikliku järelevalve teostamist. Sh täiendada vastavalt hoone ehitusprojekti käsitlevat standardit EVS 932. o Pakkuda omavalitsusüksuste ehitusjärelevalve spetsialistidele koolitusi ligipääsetavuse nõuete täitmise kontrollimiseks ehitusprojekti koosseisus ja ehitusloa väljastamisel. o Kaaluda määrusesse 28 nõuete lisamist, mis lubaks kavandada ja kontrollida ligipääsetavuse erilahendusi, mis asendavad määruses sätestatud nõudeid (variantidena kaaluda nt ekspertiisi tegemist ehitusprojektile, kasutuseelset auditit lähtudes ehitusseadustiku vastavatest sätetest vmt). o Vaadata üle ja tagada ülaltoodud põhimõtetega kooskõla ka teistes ehitisi puudutavates õigusaktides: o Muinsuskaitseseaduse paragrahvi 3 lõikes 3 asendada kitsas, puudega inimeste erivajadusi puudutav sõnastus ligipääsetavuse laia vaadet kirjeldava sõnastusega. o Kaaluda muinsuskaitseseaduse paragrahvi 50 lõike 4 täiendamist punktiga, mille kohaselt tuleb muinsuskaitse eritingimustes käsitleda ka ehitise ligipääsetavust. o Analüüsida võimalusi lisada muinsuskaitseseaduse paragrahvi 35 lõike 2 alusel koostatud kultuuriministri 9. mai 2019. a määruse nr 22 „Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise toetamise tingimused ja kord“ kohaselt toetatavaks tegevuseks ka ehitise ligipääsetavaks ehitamine. o Käsitleda ligipääsetavust ehitiste tuleohutuse (eelkõige ohust teavitamise ja evakuatsiooni) kavandamisel ning lisada vastav regulatsioon siseministri 30. märtsi 2017. a määrusesse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje veevarustusele“ või määrusesse 28. 15 https://planeerimine.ee/static/sites/2/planeerimise-pohimotted_2016.pdf 15  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne o Ehitise ligipääsetavuse hindamiseks luua (nt koostöös Riigi Kinnisvara AS-iga märgist katsetades) sarnaselt energiamärgisega hoonete ligipääsetavuse märgis või kaaluda kompleksmärgise väljatöötamist, mis võtaks arvesse elukeskkonna kvaliteeti laiemalt. Märgise väljastamine ehitisele oleks kohustuslik ning selle eesmärgiks ehitiste ligipääsetavuse andmete talletamine, kasutajatele teabe jagamine ehitise ruumilise kvaliteedi kohta ning arendajate motiveerimine kujundama paremat elukeskkonda konkurentsiolukorras. o Projekteerijate, kohaliku omavalitsuse üksuste jt nõustamiseks ning valdkondliku innovatsiooni edendamiseks luua ligipääsetavuse ja kaasava disaini alal pädevatest isikutest koosnev kompetentsi koondav üksus, mis koondaks valdkondlikke teadmisi ja kogemusi. Üheks asutuseks, mille alla selline funktsioon võiks kuuluda, on riigiasutuste baasil loodav nn Ruumiamet.16 o Ühiskondliku teadlikkuse suurendamiseks ja väärtushinnangute kujundamiseks lisatakse ligipääsetavuse teema riiklikesse õppekavadesse: o Põhikooli õppekavades käsitletaks teemat ühiskonnaõpetuse tundides, suunates lapsi märkama eri inimeste vajadusi ning takistusi hoonetes ja avalikus ruumis. o Kõrghariduses on eesmärgiks koolitada spetsialiste, kelle erialased teadmised aitaksid kujundada ligipääsetavat kõrgetasemelist elukeskkonda. Sellest lähtuvalt lisada ligipääsetavust puudutav sisu arhitektuuri (Eesti Kunstiakadeemia, TalTech, Tallinna Tehnikakõrgkool) ja ehitusinsenerõppe (TalTech, Tallinna Tehnikakõrgkool, Eesti Maaülikool) õppekavadesse, samuti erinevate kõrgkoolide disaini, urbanistika, sotsiaal- ja ühiskonnateaduste ning pedagoogika õppekavadesse. Arhitektuuri õppekavades peaks olema ligipääsetavus ja kaasav disain väga mitmetes õppeainetes ja moodulites, ehitusinsenerõppe puhul kaaluda kas eraldi õppeainet või ligipääsetavuse käsitlemist arhitektuuri õppeaine mahus. o Täiendõppe eesmärgiks on jagada valdkondlikke teadmisi eespool toodud eriala omandanud spetsialistidele, samuti õpetajatele vastava metoodika tõhusaks juurutamiseks. o Kaasava disaini põhimõtetele tuginev ligipääsetavuse käsitlus lisada seotud erialade kutsestandarditesse. 2. ELUKONDLIK KINNISVARA Elukondliku kinnisvara alateemas käsitletakse kogu elukondlikku kinnisvara, mille all peetakse eelkõige silmas hooneid, mis liigituvad elamute alla vastavalt majandus- ja taristuministri 2. juuni 2015. a määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisale (tähistatuna koodiga 11101...11322). Teema all vaadeldakse nii olemasolevat kui ka uut projekteeritavat kinnisvara ja pearõhuga korterelamutel. Seda põhjusel, et ligikaudu kaks kolmandikku Eesti elanikest elab kortermajades, kusjuures 82% korteritest on eraomandis.17 Nõukogude Liidu perioodil ehitatud elamute puhul oli esmatähtis kasvava elanikkonna elamispinna vajaduse rahuldamine. Ligipääsetavusele erilist tähelepanu tol ajal ei pööratud ning kortermajadele on iseloomulikud suhteliselt väikesed ruumid ja kitsad ukseavad, vähe abiruume, madalad laed. Arvukad viiekordsed tellisest ja raudbetoon-suurpaneelidest korterelamud projekteeriti ja ehitati tolle aja nõuete 16 Ettepanek on kooskõlas ruumiloome ekspertrühma soovitusega konsolideerida riigis olemasolev ruumipädevus (https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/ruumiloome_lopparuanne_.pdf). 17 Statistikaamet, 2016. www.stat.ee 16  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne kohaselt ilma liftita. Samuti on esimene korrus maapinna suhtes üldiselt poole korruse võrra tõstetud, et pakkuda paremat turvalisust esimese korruse elanikele ning võimaldada keldri ehitamist. Autostumisest tulenevalt on praegu hoonete juures ebapiisavalt parkimiskohti. Elanike võimalike erivajadustega ei ole piisavalt arvestatud ka hoone lähiümbruses (prügimaja, kõnniteed, valgustus, istumise võimalused, rekreaktsiooniala jms). Võttes arvesse tüüpseeria kortermajade ehituslikke lahendusi ja nende levikut võib öelda, et märkimisväärne ligipääsetavuse parandamise potentsiaal on hinnanguliselt vähemalt poolel olemasolevast elamufondist. Kuna vananevaid kortermaju tuleb nüüdisaja nõuetele ja ootustele vastavaks, samuti energiatõhususe ja sisekliima parandamiseks renoveerida igal juhul18, oleks mõistlik tervikrenoveerimise käigus parandada ka nende ligipääsetavust. See põhimõte on kooskõlas ka Tallinna Tehnikaülikoolis 2020. aastal koostatud „Hoonete pikaajalise rekonstrueerimise strateegiaga“, mille peatükis 11.2 on nimetatud ligipääsetavuse parandamine strateegia koostamisse kaasatud sidusrühmade olulise ettepanekuna. Peamised probleemid projekteeritava kinnisvara puhul: o Projekteeritava elukondliku kinnisvara ligipääsetavuse vallas esineb eri raskusastmega ligipääsetavuse probleeme ning seda peamiselt põhjusel, et projekteeritavate elukondlike hoonete puhul on peamiseks nõudeks lifti olemasolu nelja- ja enamakorruselistes hoonetes vastavalt majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 3 lõikele 4 (kehtiv redaktsioon alates 27.08.2018). See tähendab, et kõik eri sihtrühmade ligipääsu ja kasutajamugavust reguleerivad nõuded (mis on kasutusel avalikkusele mõeldud hoonete puhul määruses 28) puuduvad. Muu hulgas võimendab elukondliku kinnisvara probleeme eelmises alateemas kirjeldatud planeerimist puudutav probleem, mille kohaselt ligipääsetavust ei käsitleta ruumilises planeerimises olulise komponendina, mis ei taga projekteeritavate eluhoonete asetsemist ligipääsetavas asukohas või piisavaid ühendusteid (ühissõidukipeatuste lähedus, ühenduvus kergliiklusteedega jm). Peamised probleemid enne 1993. aastat ehitatud elukondliku kinnisvara puhul: o Kõige suuremaks olemasoleva ehk enne 1993. aastat ehitatud elukondliku kinnisvara ligipääsetavuse probleemiks võib pidada lifti puudumist viiekordsetes kortermajades. Seda põhjusel, et seda tüüpi kortermajad on väga levinud ning kulutõhusad lahendused probleemi lahendamiseks sisuliselt puuduvad (hoonete sees puudub liftile vajalik ruum, lifti lisamine on võimalik ainult maja välisküljele, kus see tuleks aga lisada iga püstaku juurde, mis tähendab, et ehituskulud on ebaproportsionaalsed võrreldes ligipääsetavusest kasusaavate elanike arvuga). Samuti on liftikabiinid (lifti olemasolu korral) liikumise abivahendi (nt ratastool, lapsevanker) jaoks liiga väikesed ja lifti sissepääs liiga kitsas. Lifti olemasolul puudub kõneväljund vaegkuulja ja/või punktkirjas/taktiilsed liftinupud vaegnägija jaoks, samuti on 18 S. Ilomets, Renovation Need and Performance of Envelopes of Concrete Apartment Buildings in Estonia, (Eesti raudbetoon suurpaneelelamute piirdetarindite renoveerimisvajadus ja toimivus) Doctoral thesis of Tallinn University of Technology, 2017 17  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne probleemiks puutetundlikud lifti nupud nii kutsunginuppudena kui ka lifti sees. Kui vaegkuulja peaks lifti kinni jääma, siis ei pruugi ta kuulda, mida lifti teeninduskeskusest vastatakse. o Hoonet ümbritsev väline ruum ei ole siseruumiga funktsionaalselt seotud. See tähendab näiteks, et ligipääs hoone juurde pole tagatud, puudub ühendustee rekreatsioonialaga ja/või jalgteed, hoovi inventar ei ole sobilik kõigile, puuduvad taktiilsed juhtteed peasissepääsuni ning pääs prügikastide/pakendikonteinerite juurde ei ole kõikidele tagatud või ei arvesta prügimajad ja konteinerid erivajadusega inimeste liikumisega. Parkimiskohti kortermaja ümber on ebapiisavalt ning invakohad kas puuduvad või on sissepääsust kaugel. Parkimiskohtade ja hoone vahel eksisteerivad kõrged äärekivid ja ebatasased kõnniteed. Viited on vaegnägijate jaoks kehvasti ligipääsetavad/loetavad ning välise ruumi valgustus kohati ebapiisav. o Peasissepääsu ees puuduvad kaldteed, käsipuud ja piirded, mis võimaldaks ajutise või püsiva liikumisraskusega inimesel, aga ka lapsevankriga mugavalt ja ohutult välisukse juurde jõuda. Varikatus välisukse kohal üldjuhul kas puudub või on see liiga kitsas, samuti liiga väike manööverdamisruum ukse ees muudab sisenemise või fonoluku kasutamise vihmase ilma korral ebamugavaks eelkõige ratastoolis või lapsevankriga kasutaja jaoks. Trepiastmete ja/või fonoluku kontrasttähistus ei arvesta nägemise erivajadusega kasutajaid nagu ka puutetundlik (samuti mittekombatav) fonolukk. Fonoluku häälsignaal ei ole kuuldav vaegkuuljatele ja kurtidele, kes ei suuda tuvastada suhtlust läbi fonoluku ning seda, millal uks on avatud. o Kehvasti ligipääsetavad / halvasti loetavad / ebapiisavalt valgustatud viited, infotahvlid, maja ja korteri numbrid ei ole mugavalt kasutatavad vaegnägijatele nagu ka mittekombatavad ja puutetundlikud fonoluku nupud. Tavapärased fonolukud peasissepääsu juures ei ole kuulmislangusega inimestele sobilikud, kui on tarvis läbi fonoluku suhelda. Liiga kõrgel paiknev fonolukk ja/või raskesti avanev välisuks ei arvesta väikelastega, vanuritega ja ratastooli kasutajatega. Metallvõrgust kaldtee või vale suurusega poriresti ribid põhjustavad liikumise abivahendi (kepp, kark, abiraam jms) kiilumist ribide vahele. Välisuksest sisse pääsedes jõuab inimene väiksesse tuulekotta, mille sisemine uks avaneb evakuatsiooni nõuetest tulenevalt tuulekotta, jättes kahe ukse vahele ebapiisavalt ruumi liikumise erivajadusega või lapsevankriga inimese jaoks. o Hoone sees esineb väikeseid ja kitsaid esikuid, trepikodasid ja trepimademeid. Koridorid ja ukse valgusavad laiusega alla 800−900 mm on liiga kitsad ratastooli kasutajale või karkudega liikujale ning lapsevankriga inimesele (sh arvestades kahe lapse käru). Hoones olevad künnised, lävepakud, astmed, süvendid (nt poriresti süvend) või kõrge harjasmatt on takistuseks liikumise erivajaduse puhul nagu ka ebapiisav ruum ratastooli manööverdamiseks. Trepikodade/koridoride ebapiisav valgustus ning kehv akustika häirivad vastavalt vaegnägijat ning vaegkuuljat. o Trepiastmed või poolkorruse kõrgune trepimarss peasissepääsu ja lifti alumise tasapinna vahel on probleem paljudes kortermajades peamiselt ratastooli kasutajatele, aga ka teistele liikumise erivajadusega ühiskonna liikmetele ja väikelaste vanematele. Teatud kortermajade puhul on tagatud pääs 1. korrusele, aga mitte kõrgemale. Tihti puudub vaegnägija vajadusi arvestav treppide kontrasttähistus. Trepi käsipuu võiks mugavamaks liikumiseks olla trepi mõlemal pool, kuid on valdavalt ainult ühel pool ning teise käsipuu lisamine vähendaks evakuatsioonitee laiust. o Korterisisesed liikumisteed on normaallaiusega ratastooliga läbimiseks liiga kitsad ja pöörderaadiused väikesed, sanitaarruumid väikesed ja kitsa uksega, korterisisesed uksed liiga kitsad. Ruumid on nüüdisaja kontekstis liiga väikesed ning väike WC ja väike vannituba üldiselt eraldi. Liikumisraskusega kasutaja vajadusi ei arvesta vannitoas olev vann või alusega dušš, samuti tasapinna erinevus >2 cm sanitaarruumide ja ülejäänud korteri vahel. Tavapärasel kõrgusel akende käepidemed ning tavapärased köögid ei ole sobilikud ratastooli kasutajale. 18  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne o Mugavat pääsu rõdule või terrassile takistab rõdu ukse all olev tüüpiline künnis ning kui rõdule ka pääseks, on need ebamugavalt kitsad. Väljapool korterit elamu üldaladest on kelder ja panipaigad raskesti ligipääsetavad ratastooli kasutajale või väga keerulise ligipääsuga (lapsevankrile, jalgrattale). Panipaiku napib, mistõttu ladustatakse asju trepikodades, korterite esikutes ja mujal selleks mitte ettenähtud kohtades. Samuti on ebapiisavalt pinda korteris/koridoris/trepikojas invarolleri ja/või (elektrilise) ratastooli parkimiseks. o Samuti võib pidada üldiseks probleemiks inimeste vähest teadlikkust ning soovi nõudeid rakendada või oma elukeskkonda parandada − levinud on arvamus, et tavalist erivajaduseta täiskasvanut see teema lähiajal ei puuduta. Nii korteriühistute kui ka kortermajade elanike seas on valdav vähene teadlikkus ja teavitamine (vähene avalik diskussioon, ebapiisav käsitlus meedias), mis ei aita edendada arusaama, et ligipääsetavus ei ole ainult erivajadustega inimesi või lapsevankritega vanemaid puudutav teema, vaid kogu vananeva elanikkonna teema. Kinnisvara on osalt amortiseerunud, mistõttu on renoveerimise mõttekus koos ligipääsetavuse parandamisega kehvas seisukorras või perspektiivitus (nt kahaneva rahvastikuga) asukohas hoonete puhul küsitav. Samuti eksisteerivad mitmed õigusalased probleemid − erinevad omandisuhted, otsuste tegemine korteriühistus olemasolevate õigusaktide raames ja korteriühistute toimimist puudutav regulatsioon, aga ka ligipääsetavuse nõuete/standardi puudumine. Esialgsed ettepanekud: o Kaaluda olemasoleva elamufondi (tervik)rekonstrueerimisel miinimumnõuete seadmist peamiselt erinevatele korterelamutele (kood 11222), aga ka hoolekandeasutuste (kood 11310) ning ühiselamu tüüpi (11320) hoonetele. Ühiselamute kohta on välja pakutud kaks alamjaotust (tulenevalt välise lifti lisamise võimalikkusest – koridor kas ulatub otsaseinani või mitte) ning korterelamute seas tüpoloogiast tulenevalt üheksa alamjaotust. Nimetatud miinimumnõuded esitatakse rakkerühma lõppraportis ning lähtuvad järgmistest põhimõtetest: o Enne 1993. aastat ehitatud korterelamute ligipääsetavuse tingimuste loomine peab lähtuma hoonete tüüpprojektist tulenevatest võimalustest ning arvestama hoone asukohta ja sellest tulenevat perspektiivi, hoone tehnilist seisukorda, võimaliku (tervik)rekonstrueerimise maksumust, kasutusiga ja selle pikendamise võimalusi. o Ligipääsetavate lahenduste loomine peab olema kulutõhus ning toimuma viisil, mis loob ligipääsetavuse võimalikult paljudele sihtrühmadele; rekonstrueerimistööde ligipääsetavust parandav maksumus peab jääma suhteliselt väikeseks rekonstrueerimistööde kogumaksumuses – suurusjärk üks kümnendik koguinvesteeringust. o Viia ellu riiklik katseprojekt üheksakordsete raudbetoon-suurpaneelelamutega, mille puhul on võimalik lifti alumine asend tuua poole korruse võrra madalamale peasissepääsu tasandile. Katseprojekt annab vajaliku tehnilise ja maksumuse info, mille alusel on võimalik planeerida riiklike toetusmeetmeid ja poliitikat ligipääsetavuse vallas nendes hoonetes, kus lifti toomine sissepääsu tasandile annab ligipääsetavuse väga suurele hulgale kasutajatele. Samuti otsida lahendusi viiekordsetele tüüpprojektide järgi ehitatud kortermajadele liftide lisamiseks. o Seada miinimumnõuded uuele, projekteeritavale elukondlikule kinnisvarale (eelkõige kortermajad). Nõuete seadmisel lähtutakse põhimõttest, et projekteeritava kinnisvara puhul on eesmärk vältida ligipääsematuid lahendusi ning planeerimise ja projekteerimise algfaasis ligipääsetavusega arvestades on kaasnev ehitusmaksumuse suurenemine marginaalne, kuid saadav hüve pikaajaline ning parandab kogu ehitatud keskkonna kvaliteeti. Projekteeritavatele 19  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne hoonetele seatavad miinimumnõuded on rangemad kui olemasolevate puhul, kus ligipääsetavuse parandamine on tulenevalt olemasolevast ehituslikust lahendusest keerukam ja kulukam. Vastavad ettepanekud esitatakse rakkerühma lõppraportis. o Ehitise ligipääsetavuse hindamiseks luua (nt koostöös Riigi Kinnisvara AS-iga märgist katsetades) sarnaselt energiamärgisega hoonete ligipääsetavuse märgis või kaaluda kompleksmärgise väljatöötamist, mis võtaks arvesse elukeskkonna kvaliteeti laiemalt. Märgise väljastamine ehitisele oleks kohustuslik ning selle eesmärgiks ehitiste ligipääsetavuse andmete talletamine, kasutajatele teabe jagamine ehitise ruumilise kvaliteedi kohta ning arendajate motiveerimine kujundama paremat elukeskkonda konkurentsiolukorras. 3. TEEDE TARISTU Teede taristu alateema all käsitletakse linnatänavate ja maanteede ligipääsetavust. Teed ja selle juurde kuuluv taristu on loodud eesmärgiga võimalda lisaks kaupadele ka inimestel liikuda eluks vajalikel trajektooridel, sest liikumise tagamisega luuakse võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks ning teenuste ja kaupade tarbimiseks. Teed on oluline lüli ülejäänud avaliku ruumi objektide vahel, mille ligipääsetavuse tagamine on tähtis inimese teekonna terviklikkuse tagamisel (joonis 6). RIIK (transpordisüsteem) Ohutus Liikluse läbilaskvus Teetaristu kvaliteet Inimesed Varad Tee tasasus (liiklejad) (teetaristu) Tee seisundinõuded Vajadused Vastavus vajadustele (liikumisvajadus) (teetaristu kvaliteet) … Ootused Ligipääsetavuse Ressursid (ligipääsetavusele) (teetaristu kvaliteedi tagamine) nõuded Joonis 6. Teetaristu ligipääsetavuse asetumine riigi struktuuri Teede taristu vallas on riik seadnud oma liikuvusega seonduvate teemade üheks eesmärgiks autokasutuse vähendamise ja alternatiivsete liikumisviiside, eelkõige ühissõidukite kasutuse, aga ka jalgsi- ja jalgrattaliikluse osakaalu kasvu. Taristu planeerimise ja projekteerimise valdkonnas on välja töötatud erinevad juhised, standardid ja määrused, et saavutada avaliku ruumi kvaliteedi paranemine, millest elanikkonnal ka kasu oleks. Sellegipoolest ei ole kõikide liiklejate liikuvustingimused piisavad ja ilma sõidukita liiklejate ligipääsetavust võib pidada rahuldavaks. Näiteks ei ole teede võrgustiku planeerimisel alati tagatud jalakäijate liikumisteede terviklikkus või uute objektide vastuvõtmisel vaadatud, et ülekäiguraja äärekivid oleks piisavalt madalal (< 30 mm). Arvestades jalgrattaga liiklejaid ja kasvavat elektritõukerattaga liikujate osakaalu laieneb ligipääsetavust vajavate kasutajate ring. Lisaks ei ole praegu täielikult tagatud teede taristul liikumine kogu taristu elukaare jooksul, hõlmates ehitamist, hooldamist, remonti ja lammutamist, mistõttu võib muidu hästi lahendatud tee ligipääsetavus väheneda või kaduda talvise teehoolduse või remonttööde käigus. 20  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne Võib öelda, et liikluskultuur ja autoga liikluses osalejate vähene teadlikkus teiste liiklejatega arvestamise olulisusest nii liiklemisel kui ka parkimisel tekitab probleeme ja ebaturvalist keskkonda kokkupuutepunktides autoliiklusega. Kõikide jalgsi liiklejate seisukohast on oluline tagada teede taristu ühtne kasutusmugavus ja loogilised ühendused, sh vajalikel suundadel kergliiklusteed, teede omavaheline ühenduvus ja muu taristu ühenduvus ühissõidukite peatustega. Peamised probleemid: o Ligipääsetavus ei ole teede taristut reguleerivates aktides ja standardites reguleeritud ega kajastatud põhimõttena, mida tuleb taristu loomisel järgida. Nõuded teede taristu ligipääsetavusele tulenevad määrusest nr 28 ning ei ole loogiliselt seotud teede ehitust reguleerivate muude aktidega. Sellest tulenevalt on sageli ülekaalus lähenemine, kus teid ei käsitleta kui avalikku ruumi, vaid transiidikoridori, mille kesksel kohal on liiklus. o Määruse nr 28 nõuete täitmine on kohustuslik ainult asula sees. See tähendab, et asula märgiga tähistamata, kuid asula tunnustega asumeid läbivad maanteed ei pea järgima ligipääsetavuse nõudeid ning ligipääsetavuse nõuded ei kehti ka maapiirkondades ja maanteede ääres. Ei ole selge, milline on optimaalne taristu ja millised peaksid olema ligipääsetavuse nõuded maapiirkondades. o Teede projekteerimisele esitatavad nõuded linnatänaval ja maanteedel on reguleeritud erinevalt ja see mõjutab muu hulgas ligipääsetavuse nõuete rakendamist. Linnatänavaid projekteeritakse enamasti riikliku standardi EVS 843 järgi ning maanteede ehitamist majandus- ja taristuministri 5. augusti 2015. a määruse nr 106 „Tee projekteerimise normid“ järgi. Sellest tulenevalt ei ole selge, kas ja mil määral arvestatakse ligipääsetavusega läbivalt ning just kahe regulatsiooni kokkupuutekohtades. o Teede projekteerimisel kasutusel olev riiklik standard EVS 843 „Linnatänavad“ on suures mahus loodud toimima paremini uue linnaruumi rajamisel, mistõttu olemasoleva linnaruumi kujundamisel on standardit raske rakendada selliselt, et kergliiklejate huvid ja ligipääsetavus ei jääks tagaplaanile võrreldes autoliiklusega. Seda põhjusel, et tegelikkuses on enamik projekteerimisest seotud olemasolevate teede rekonstrueerimisega olemasolevas linnaruumis ja ruumi puudusel kannatavad standardi rakendamisel kergliiklejad, mitte sõidukid. o Puudub kokkulepe riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel, millistele nõuetele (sh ligipääsetavuse nõuded) peab vastama asulasisene maantee. Maanteeameti ehitatavaid riigiteid nähakse pigem transiidikoridorina, mis on vastuolus kohaliku omavalitsuse sooviga käsitleda ka asulasiseseid maanteid kvaliteetse ja kohalikku elanikku ning kergliiklejat arvestava avaliku ruumina. o Taristu planeerimisel kasutatud liiklussageduse prognoosi metoodikas on autoga liikleja vajadused jätkuvalt esikohal ja ruumi puudusel vähendatakse pigem autota liiklejatele mõeldud ruumi. o Teede ehituse nõuete ja standardite seisukohast on probleemiks asjaolu, et tellija teadlikkuse tase on üldiselt madal, mistõttu ligipääsetavuse nõudeid ja kaasava disaini põhimõtteid rakendatakse väga erinevalt ning häid disainilahendusi ei kasutata ega levitata järjepidevalt. Samuti puudub laiem teave heade näidete kohta. o Teede ja tänavate puhul on tellija, rahastaja, ehitusloa menetleja ja järelevalve teostaja sama isik (kas kohalik omavalitsus või Maanteeamet), mistõttu on arvestatav huvide konflikti võimalus. Olukorra muudab keerukamaks, et erinevalt hoonetest puudub avalikel tänavatel kasutusloa kohustus, ilma milleta puudub kontrolli kohustus ja võimalus sõltumatu järelevalve teostamiseks objekti projektikohase ehituse üle, sh ligipääsetavuse lahenduste üle. Seega 21  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne erinevalt avalikkusele mõeldud teenust pakkuvatest hoonetest puudub sõltumatu järelevalve teede ja tänavate projekteerimisel ja ehitamisel. o Majandus- ja taristuministri 9. jaanuari 2020. a määrus nr 2 „Tee ehitusprojektile esitatavad nõuded“ nõuab teema käsitlemist vaid liikluskorralduse alapeatükis, mistõttu ei pruugi tee ehitusprojektis olev ligipääsetavuse käsitlus olla piisav. o Mõõdetavate suuruste kohta puuduvad jalakäija ja jalgratturi mõistliku ruumivajaduse selgelt sõnastatud eesmärgid, piirsuurused ja hindamismetoodikad. Näiteks ei ole selles teemas käsitletud laste nähtavuskauguseid või teeninduskõrguseid (paljud foorinupud keskmise täiskasvanu kõrguse järgi), ratastooli või lapsevankri vajalikke pöördenurkasid või liikumistee pikkuse suhet pikkusega linnulennult. o Määruses nr 28 tuleb tähelepanu juhtida liikumisruumi kitsendavate elementide nagu liiklusmärkide, prügikastide ja treppide asetsemisele teedel. Praeguses regulatsioonis ei ole nende asetsemine kõrguse suhtes selgelt sõnastatud, mistõttu võivad nad piirata ruumi vertikaalsuunas ja olla seetõttu lisaks jalakäijatele väga suureks ohuks pimedatele ja vaegnägijatele. o Ligipääsetavuse tase ja kvaliteet teede taristul on väga kõikuv eri aastaaegadel ja ehitustööde ajal, mil kas teehooldus ei suuda tagada jalgsi ja kergliiklejate ligipääsetavust või ajutiste ehitustööde ajal ei ole kasutajatele tagatud ohutuid ja ligipääsetavaid liikumisteid. o Kõige kriitilisemad liikluskorralduse probleemid on seotud nägemispuudega liiklejatega, kelle teekonnal on katkestused nii reljeefses teekattes kui ka eri materjalide kasutuses ja kelle jälgitavuse tagamiseks ei ole rajatud piisavalt helisignaalidega suunaviitasid nii ülekäigurajal kui ka väljaspool. o Vastavalt liiklusseadusele on liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus, kuid kahjuks on enamik korraldusest mõeldud sõidukiga liiklejatele, millest tulenevalt on puudulikud ilma sõidukita liiklejate suunaviitade ja infoviitade nõuded, liikumisteel olevad suunavad piirded ning suuna- ja kohaviitade järjepidevus. Tegemist on probleemiga, mis on olulisena esile toodud nii ühistranspordi kui ka turismi alateemade all, sest linnaruumi selge viidastamine nii elanikule kui ka turistile on oluline osa ligipääsetavast keskkonnast. Esialgsed ettepanekud: o Lähtuda ligipääsetavuse käsitlemisel nn laiast vaatest, mis annab kõigile kogu elukaare vältel liikuvuspõhise võimaluse eneseteostuseks ning väärikalt ja iseseisvalt ühiskonnaelus osalemiseks. Selleks asendada ehituseadustiku paragrahvis 11 olev kitsas, puudega inimeste erivajadusi puudutav sõnastus ligipääsetavuse laia vaadet kirjeldava sõnastusega ning sama teha vajaduse korral teede ehitust reguleerivates õigusaktides. o Vaadata üle määruses nr 28 sätestatud teetaristu projekteerimise nõuded koos kohaldamisalaga, mh kaaluda nõuete tõstmist määrusesse „Tee projekteerimise normid“ (koostamisel uus terviktekst). o Kaaluda määruse nr 28 § 1 lõike 3 ümbersõnastamist, et tagada paremat õigusselgust ja vältida määruse nõuetest möödamineku võimalusi. o Määruse „Tee projekteerimise normid“ uue tervikteksti koostamisel käsitleda võrdselt tänavaid ja maanteid ning kaaluda teede liigitamist lisaks liiklusvoogudele ka funktsionaalsuse alusel, mis tagab parema nõuete seotuse ja terviklikkuse ning ühtlasema ligipääsetavuse nõuete rakendamise, sh asula piirialadel. 22  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne o Määruses „Tee ehitusprojektile esitatavad nõuded“ tuua paremini esile ligipääsetavuse osa, nt sätestada ühe nõudena kohustus käsitleda ligipääsetavust ehitusprojekti seletuskirjas. o Kaaluda ligipääsetavuse lisamist teede taristul tehtavate auditite koosseisu eesmärgiga tagada ligipääsetavuse nõuete üle pisteline kontroll. o Vaadata üle määruse „Tee seisundinõuded“ nõuded eesmärgiga parendada ligipääsetavust ja kergliiklejate taristu kasutusmugavust talvisel ajal. o Algatada Eesti standardi EVS 843 „Linnatänavad“ revisjon. Revisjoni käigus vaadata üle tänavate rekonstrueerimise võimalused ja parimad kogemused kitsas linnaruumis ning motoriseeritud liikluse ja kergliiklejate tasakaal. Kaaluda toetava juhendmaterjali koostamist, mis koondaks parimad tavad ligipääsetavuse tagamiseks kõigile inimrühmadele. o Analüüsida võimalusi ligipääsetavuse parendamiseks tee ehitustööde ajal. o Sõltumatu järelevalve loomiseks määruse nr 28 nõuete täitmise üle teetaristu ehitamisel kaaluda vastava pädevuse ja ressursi andmist Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile. o Teha eraldi analüüs, et käsitleda ligipääsetavat teetaristut maapiirkonnas, sh leida kokkuleppeline ligipääsetavuse tase väljaspool asulaid olevates ühissõidukite peatustes, kergliiklejate liikumisvõimalused maanteel ja kergliiklusteedel. o Lisada riigiteede teehoiukavasse liikuvusmeede, mille eesmärk on soodustada väikeinvesteeringute kaudu säästlikke liikumisviise ja luua võrdsed liikumisvõimalused eri liiklejatele. Seeläbi aitab see kaasa ligipääsetavuse tagamisele riigiteede taristul. Kaaluda meetme fookuse laiendamist ning lisavahendite taotlemist riigi eelarvestrateegiast. o Taotleda riigi eelarvestrateegia raames lisavahendid määruse „Kohaliku tee ehitamiseks juhtumipõhise investeeringutoetuse andmise põhimõtted“ raames ligipääsetavuse meetme loomiseks (juhtumipõhise toetuse lisameede). o Analüüsida liiklusseaduse 9. peatükki eesmärgiga käsitleda liikumispuudega inimese ja pimeda inimese liiklemise tagamise teemat laiemalt kui ainult parkimise korraldamine. o Erinevate osaliste teadlikkuse suurendamiseks lisada ligipääsetavuse teadlikkuse nõue teedeehitusega seotud õppekavade õpiväljunditesse ja kutsekvalifikatsioonidesse. Lisaks kaaluda õppe- või juhendmaterjali koostamist ning koolituste korraldamist praegustele tellijatele, projekteerijatele ja ehitajatele. o Kaaluda invakoha nõuete kehtestamist avalikkusele ligipääsetavale erateele (avaliku kasutusega eraparklatele). 4. ÜHISTRANSPORT Ühissõidukite ligipääsetavuse olukorra käsitlemisel vaadeldakse eraldi füüsilist ligipääsetavust peatusesse (sh jaamadesse, terminalidesse) ja ligipääsetavust informatsioonile nii peatuses kui ka sõidukis (sh rongid, bussid, trammid/trollid). Kuna ühistranspordi korraldusega tegelevad Eestis mitmed eri tasandi ametkonnad, siis on ka neid käsitletud eri tasanditel (riik − näiteks rongiliiklus ja riigimaanteed, maakonnad − ühistranspordi korraldus maakondlikul tasandil (ühistranspordi keskused, edaspidi ÜTK), suuremad linnad (eelkõige Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva, kus ühistranspordil on suur tähtsus liikuvuse ja säästlikkuse seisukohast lähtuvalt) ning muud kohalikud omavalitsused (vallad). Ligipääsetavuse alateemas ei käsitleta ühistranspordi liinivõrgu sobivust ja vastavust nõudlusele, peatuste paiknemist, sõiduplaane jms. Teema käsitlust näitab joonis 7. 23  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne Haldustasand: riik, linnad, maakonnad, omavalitsused Peatused, jaamad, Ühissõidukid terminalid Füüsiline ligipääsetavus Ligipääsetavus informatsioonile Joonis 7. Lähenemisviis ühistranspordi ligipääsetavuse temaatikale. Eesti on seadnud oma liikuvusega seonduvate teemade puhul üheks eesmärgiks autokasutuse vähendamise ja alternatiivsete liikumisviiside − eelkõige ühissõidukite kasutuse, aga ka jalgsi- ja jalgrattaliikluse − osakaalu kasvu. Transpordi arengukava 2014−2020 seadis eesmärgiks selle näitaja jõudmise vähemalt 25%ni. 19 Reaalselt ei ole aga riik neid eesmärke saavutanud. Ühissõidukite kasutajate, jalgsi ja jalgrattaga liikujate osakaal on jätkuvalt probleemne. Kuigi alates 2018. aastast on enamikul maakonnaliinidel bussisõit reisijatele tasuta ning Tallinnas kehtib tasuta sõit elanikele juba varasemast, ei ole saavutatud ühissõidukite kasutatavuse fundamentaalset tõusu ja eelistamist. Tööl käimiseks kasutas 2019. aastal ühissõidukeid, käis jala või sõitis rattaga vaid 38,8% inimestest (eesmärk 2023. aastaks on 50%).20 Suure tõenäosusega 2023. aasta eesmärki ei saavutata. Üheks ühissõidukite kasutuse suurendamist piiravaks teguriks on piirangud ligipääsetavusele. Kui ühissõidukite ligipääs on takistatud, siis takistab see ühissõidukite kasutajate arvu kasvu. Ühissõidukite ligipääsetavuse riskirühmad, kelle jaoks ligipääs ühissõidukisse kas täielikult puudub või on raskendatud, on puudega inimesed, eakad, lapsevankriga liiklejad jt (nt ajutise vigastusega inimesed). Nimetatud kasutajarühmadele valmistab enim raskusi madala sisenemisega veeremi puudumine paljudes maakondades ja ka mõnedes suuremates linnades. Linnades on suund üha enam madalapõhjalise sisenemisega veeremi kasutuselevõtuks, kuid enne kui saavutatud ei ole 100%-list kaetust, ei saa kasutaja olla kindel, et tal on võimalik oma teekond läbida või lõpetada soovitud kohas (nt ei ole kõik väljumised madalapõhjalise veeremiga või ei ole madalapõhjalisus tagatud ümberistumise korral). Lisaks on vähese ligipääsetavuse tõttu sageli raskendatud ühissõidukite kasutamine laste jaoks, kellele on oluline info selge edastamine nii peatuses kui ka veeremis. Ühissõidukite ligipääsetavuse kohta kehtib põhimõte, et ligipääsetavuse tagamine riskirühmadele tähendab sisuliselt ligipääsetavust ja kasutajamugavust kõikidele kasutajatele. Peamised probleemid: o Ühissõidukite ligipääsetavuse vallas võib suurimaks probleemiks pidada madalapõhjalise sisenemisega veeremi vähesust, mis tähendab, et suurele osale erivajadustega inimestest ei ole 19 Transpordi arengukava 2014−2020 20 Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021+ eelnõu. 24  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne ühissõidukid kättesaadavad ning nende kasutamine on raskendatud lapsevankriga reisijatele, eakatele jt kasutajatele. Ühistranspordikeskuste opereeritavatel maakonnaliinidel on madala sisenemisega veeremi osakaal väike − 2020. aasta seisuga on maakonnaliinidel kasutusel kokku 680 bussi, millest 170 ehk 25% on madala sisenemisega ning 65 bussi ehk 9,5% on invavõimekusega 21 . Olukorda komplitseerib asjaolu, et veeremi hankimise lepingud on pikaajalised ning iga kõrge sisenemisega veeremi hange tähendab praeguse olukorra pikenemist. o Ühistranspordiseaduses toodud ühistranspordi kavandamise ja korraldamise alused ei ole täidetud, sest §-s 10 nimetatud puuetega inimeste ja eakate nõudlus liikumisvajadusele ei ole rahuldatud, sh on suur osa puuetega inimeste liikumisvajadusest ühissõidukitega täiesti tagamata ehk neil puudub ligipääs ühistranspordi teenusele. o Ligipääs ühissõidukite peatustesse ei ole alati tagatud ning peatused on väga erinevas olukorras ja erineva ligipääsetavuse tasemega. Kõikidest peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused, kuid raudteepeatuste puhul esineb probleeme jaama pääsemisega. Bussipeatuste ligipääsetavus on parim suuremates linnades – Tallinn, Tartu, Pärnu. Maakondades on ligipääsetavuse kvaliteet väga erinev ning ulatub väga headest lahendustest kuni peatusteni, kus mingeid meetmeid pole rakendatud ja puudub kõik peatusele vajalik. 22 o Peatuste varustatuse tase ligipääsetavuse elementidega on väga erinev (näiteks ootekojad, valgustus, info edastamine peatuses jm). Erinevates peatustes esitatakse infot väga erineval kujul, mis muudab info loetavuse ja arusaadavuse ebaühtlaseks kõigi kasutajarühmade jaoks (näiteks puudega isikud, välismaalased, lapsed, eakad), samuti on puudulik reaalajas info kättesaadavus. Ühistranspordiinfo ligipääsetavus nii veebis kui ka peatustes ja veeremis on äärmiselt oluline ka turistidele ühe klienditeekonna osana. o Riik ei suuna ja ega nõusta ühistranspordi veeremi hankimist piisavalt ning ei ole kehtestanud ühtseid teenindustasemete nõudeid ja kriteeriume, millest ühistranspordi veeremi hankijad saaksid lähtuda: o Hangete korraldus maakonna tasandil ja Maanteeameti juhendamisel ei taga ühetaoliste veeremi omaduste ja info edastamise viiside hankimist ÜTK-de poolt ning riigis puudub ka kokkulepe, milline on kõiki kasutajaid arvestav ja kaasavast disainist lähtuv ligipääsetav ühistransport. Kuna korraldajate rahalised võimalused ja kompetents on erinevad, siis tingib see erinevaid lahendusi ja teadlikkust ühistranspordi korralduses, sealhulgas ka ligipääsetavuse vallas. o Kuna ühistranspordisüsteem on kasutajate vaatest üks ning kasutajale ei ole oluline, milline on ühistranspordi korraldamise halduslik pool, siis on vajalik ühtlustada nii maakonnaliinidel kui ka linnaliinidel sõitva veeremi ja info edastamise põhimõtteid. Jättes teatud otsustusõiguse korraldajatele on vajalik kokku leppida miinimumkriteeriumid peatuses ja veeremis esitatava info kohta ning saavutada madala sisenemisega veeremi kasutuselevõtt igal pool. 21 Invatõstukiga bussid Harjumaal. 22 MTÜ Ligipääsetavuse Foorum, 2020. Transpordi ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse analüüs. Kättesaadav: https://www.sm.ee/sites/default/files/transpordi_ja_tehiskeskkonna_analyys.pdf 25  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne Esialgsed ettepanekud: o Kaaluda ühistranspordiseaduse23 lähtealustesse (§ 10) ligipääsetava ühistranspordi põhimõtte toomist, mis oleks üks oluline ühistranspordi kavandamise ja korraldamise lähtealus ning võtaks arvesse kõiki kasutajaid. o Lisada ühistranspordiseaduse § 20 avaliku teenindamise lepingu kohustuslike teemakäsitluste loetellu üheksanda nõudena teenusele kohaldatavad ligipääsetavuse nõuded. o Täpsustada ühistranspordiseaduse § 17 lõike 2 punktis 2 sisalduvat ministri määruse volitusnormi nii, et teenindustaseme normid sisaldavad ligipääsetavuse nõudeid, mis kehtivad kõikidele riigieelarvest finantseeritud avaliku teenindamise lepingu alusel toimuvatele liinivedudele. Kaaluda volitusnormi laiendamist ka kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud ja finantseeritud avalikele liinivedudele. Kehtestatavad ühistranspordi teenindustaseme normid peaksid olema miinimumkriteeriumid, mis sätestavad ligipääsetava (sh madala sisenemisega) veeremi üleriigilise kasutuselevõtu ja ühistransporti puudutava info ligipääsetava esitamise nii peatuses kui ka veeremis, võttes arvesse kõikide kasutajate vajadusi. o Avaliku teenindamise lepingu raames uute sõidukite hankel seada ligipääsetavuse üldnõudena sõiduki madal astmeteta sisenemine-väljumine, häälteavitus ja infotabloo veeremis. Erandid on lubatud vaid põhjendatud juhtudel avaliku teenuse toimepidevuse tagamiseks, sh kohalike erisusi ja turupiiranguid arvestavalt. o Maanteeametil tagada ühistranspordikeskuste poolt halduslepingute alusel korraldatava ühistranspordi teenuse hankedokumentide tehnilistes tingimustes ühtlustatud nõuded, et saavutada ligipääsetava veeremi kasutusele võtmine üle riigi. o Kui kahe eelneva punkti elluviimisel ilmneb selleks vajadus, siis näha riigieelarves ja riigi eelarvestrateegias ette vahendid, et võimaldada avaliku teenindamise lepingute hangetel soetada vaid ligipääsetavaid sõidukeid, vajaduse korral kavandada riigieelarves kohaliku omavalitsuse üksustele vastav toetusmeede või vajaduspõhine toetusmeede vallaliinidele. o Korraldada arutelud kommertsvedude ligipääsetavuse teemal, vajaduse korral kaaluda kommertsvedajatele riigieelarves toetusmeetme loomist, millega kompenseeritakse ligipääsetavusega uute kaugliinibusside (nn turisti tüüpi) soetusmaksumuse kallinemine (sh sidudes ka kõrgema keskkonna nõudega). o Kommerts- ja kaugliinide puhul sätestada liiniloa andja poolt ühistranspordiseaduse kohase veotingimuste samaväärsuse hindamismetoodikas ligipääsetavust tagava veoteenuse eelistamine. o Ühistranspordiseaduse § 48 punktis 3 sätestada otsene viide liiniloa andja õigusele keelduda liiniloa väljastamisest või liiniloa alusel teenindatava kommertsliini sõiduplaani kinnitamisest, kui seaduse tähenduses veotingimuste samaväärsuse hindamise tulemusena eksisteerib oht ligipääsetavust tagava liiniväljumise kestlikkusele. o Leida võimalused kavandada riigi eelarvestrateegias vahendid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi koostöös tellitud ühistranspordi sõlmpunktide ligipääsetavuse uuringu tulemuste rakendamiseks, mille eesmärk on viia olulisemad ühistranspordi sõlmpunktid ja peatused kooskõlla ligipääsetavuse nõuetega. o Maanteeametil koostöös puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega korraldada ligipääsetavuse teemalisi koolitusi ja teabepäevi ühistransporti korraldavatele asutustele, vedajatele ja ühistranspordi jaamade/terminalide käitajatele. 23 https://www.riigiteataja.ee/akt/130062020024 26  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne 5. E-KESKKONNAD E-keskkondade alateema vaatleb nii avaliku kui ka erasektori veebilehti ja e-teenuseid ning nende ligipääsetavust. Ligipääsetav e-keskkond on kasutajasõbralikum, võimaldab info lihtsamini kätte saada ning toimingud kiiremini lõpule viia. E-keskkondade ligipääsetavuse tagamine annab võrdsed võimalused võimalikult paljudele inimestele, olenemata nende võimetest, haridusest või erivajadustest, et pääseda ligi veebis olevale infole ja teenustele. E-keskkondade ja -teenuste omanikele tähendab ligipääsetavus suuremat ja rahulolevamat kasutajate hulka, turueelist ning paremat leitavust otsingumootorite abil. Ligipääsematut veebisisu tuleb aga riigil kasutajatele muude vahenditega kompenseerida. Näiteks peab kompenseerima ligipääsematut veebipoodi ning pakiautomaati sotsiaaltöötaja näol, kes käib kliendi eest poes ära ning viib kaubad talle koju. Puuetega inimeste jaoks on ligipääsetav veeb oluline, sest seda on võimalik kasutada ka mittetraditsioonilisel viisil, mis on paljude erivajaduste puhul ainsaks võimaluseks veebi kasutada (kasutades ainult klaviatuuri, kasutades ekraanilugejat ehk programmi, mis loeb pimeda jaoks ette kõik ekraanil toimuva, kasutades häälkäsklusi, pilguga juhtimist jm tugitehnoloogiaid). Samas ei ole veebi ligipääsetavus vähem oluline lastele, noortele jt esmakasutajatele, vanemaealistele, vanemate seadmete või aeglase internetiühendusega arvutikasutajatele jpt inimestele, kelle jaoks ligipääsetavus tähendab ka kasutusmugavust. Ligipääsematu veeb vaid suurendab noorema ja vanema generatsiooni vahel haigutavat digilõhet − vanemaealistel kasutajatel, kel on elu jooksul olnud vähem kokkupuuteid digitaalse maailmaga, läheb veebist info kättesaamiseks rohkem aega, neil on raskem uute e- keskkondadega kohaneda ning ümber õppida, nad pole nii vastuvõtlikud uutele tehnoloogilistele lahendustele ning võivad vajada mõne tugitehnoloogia (näiteks ekraani suurendusprogrammi) kasutamist. Ligipääsetav veeb on ka eakate ja esmakasutajate jaoks mõistetav, nähtav ja kasutatav, mis tähendab, et ligipääs infole on vaid pealehakkamise asi, mitte ei jää kinni veebilehe tehnoloogilise lahenduse taha. Digiriigi arengukava üheks sihiks on asutusteüleste sündmuspõhiste teenuste arendamine, mis toimuksid automaatselt ning vähendaksid märgatavalt inimese panuse vajadust, hoides kokku kasutajate aega ja vaeva. Seega ei jääks riigi e-teenuste tarbimine enam e-keskkondade ligipääsetavuse taha, sest inimesed ei peakski neis ise toimetama. Sündmusteenuste arendamine on aga pikk protsess ning kõiki avaliku sektori e-teenuseid ei olegi võimalik sündmusteenusteks muuta. Ligipääsetavusega tuleb tegeleda sündmusteenustest olenemata, sest lisaks riigi e-teenustele tuleb ligipääsetavaks muuta ka kõik teised riigi ja kohalike omavalitsuste e-keskkonnad. Samuti on oluline, et kõik uued loodavad lahendused vastaksid ligipääsetavuse nõuetele. Praegu on teadlikkus ligipääsetavusest veebi kontekstis väike ning nii riigi kui ka erasektori e- keskkondadel esineb arvukalt probleeme nii ligipääsetavuse kui ka kasutajamugavusega. Alates 2012. aastast on riigi ja kohaliku omavalitsuse lehtedel olnud kohustus vastata veebi sisu ligipääsetavussuuniste standardi WCAG (Web Content Accessibility Guidelines) 2.0 AA tasemele. Paraku ei toonud see kohustus kaasa suurt ligipääsetavuse kasvu. 2018. aastast kehtib riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele, avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ning avalikke ülesandeid täitvatele eraõiguslikele juriidilistele ja füüsilistele isikutele Euroopa Liidu direktiiv (EL 2016/2102), mis 27  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne kohustab nende e-keskkondi vastama ligipääsetavuse nõuetele24 (praktikas WCAG 2.1 AA tasemele). Sarnane direktiiv valitud erasektori veebilehtedele hakkab kehtima aastal 2025. Seega on väga oluline suurendada teadlikkust ligipääsetavuse teemal juba praegu. Ligipääsetavuse rakkerühma e-keskkondade projekti raames tehti kasutatavuse testimised kolmele avaliku ning kolmele erasektori teenusele, millel osalesid kasutajad eri ligipääsetavuse sihtrühmadest. Testiti e-rahvastikuregistrit, e-Maksu- ja Tolliametit, üleriigilist digiregistratuuri, Swedbanki internetipanka, e-Coopi ning Bolti mobiilirakendust. Avaliku sektori veebilehti testisid üks täiskasvanu, üks eakas, üks pime ning üks intellektipuudega kasutaja. Erasektori veebilehti testisid üks täiskasvanu, üks eakas, üks pime ning üks alaealine kasutaja. Testimised tõid selgelt esile, et ligipääsematuid e- keskkondi kasutades ei jää hätta ainult erivajadustega inimesed, vaid kõik kasutajad. Joonised 8 ja 9 illustreerivad paari tuvastatud probleemi. Joonis 8. Üleriigilise digiregistratuuri testijatel oli keeruline leida visiidi broneerimise lehte. Kasutajad keskendusid esilehel olevale tabelile ega märganud menüü neljandat punkti „Otsi saatekirjata aeg“, kuhu tuleb vajutada uue visiidi broneerimiseks. Joonis 9. Rahvastikuregistri testijatel ei õnnestunud sisestada uut elukoha aadressi. Aadressi sisestamisel pakuti kasutajale täiesti valet aadressi või ilma majanumbrita aadressi. Veateadet kas ei kuvatud või kui kuvati, siis ei antud teada, mida kasutaja valesti tegi. Peamised probleemid: o Nii riigi- kui ka erasektori veebilehti ja e-teenuseid iseloomustab puudulik ligipääsetavus, mis tuleneb peamiselt vähesest ligipääsetavuse alasest teadlikkusest nii tellijate kui ka veebilehe arendajate seas. Veebilehtede ja teenuste omanike seas puudub arusaamine, mis on ligipääsetavus veebikeskkonnas, kellele seda on vaja ning kuidas enamik kasutajaid tõlgendavad seda kasutusmugavusena. 24 Veebilehe vastavust ligipääsetavuse nõuetele eeldatakse, kui see vastab Euroopa standardiga EN 301 549 V2.1.2 (2018- 08) kehtestatud nõuetele, mis omakorda viitavad ligipääsetavussuuniste standardi WCAG 2.1 nõuetele. 28  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne o Riigi teenused ei ole sageli kasutajale veebis lihtsasti leitavad. See tähendab, et riigi e- keskkondi ei kuvata otsingumootorites esimeste vastetena, Eesti.ee keskkonnas leiavad kasutajad õige sisu asemel ühe teema kohta mitmeid viiteid ja artikleid ning kasutajad ei tea sageli, milline asutus tegeleb neile olulise teemaga, oskamata seetõttu alustada otsingut selle asutuse veebilehelt. Probleemi suurendab asjaolu, et palju teenuseid on sellised, mida ei kasutata iga päev. o Avaliku sektori eri teenuste veebilehed on erineva välimuse ja ülesehitusega, mistõttu kasutaja peab eri keskkondade vahel liikudes pidevat ümber õppima ja harjuma. Olenemata sarnasest välimusest käituvad keskkonnad erinevalt, näiteks sisselogimine näeb välja ja käitub eri e- teenuste puhul täiesti erinevalt. Tihti kasutatakse avaliku sektori lehtedel ka tavainimese jaoks keerulist keelt ja termineid. Samas on Eesti valitsuskommunikatsiooni käsiraamatus ühe põhiväärtusena esile toodud arusaadavus, mis tähendab, et kasutatakse lihtsat, selget ja arusaadavat eesti keelt ning edastatakse teavet ka erivajadustega inimestele sobival moel. o Vaatamata kohustusele ei vasta suur osa avaliku sektori e-keskkondadest ja teenustest veebi ligipääsetavuse nõuetele. Kahe aasta jooksul ei ole Andmekaitse Inspektsioonis käivitunud kohustuse üle järelevalvefunktsioon, mis tähendab, et veebilehtede ja teenuste omanikel puudub täpsem arusaam, mida kontrollitakse, juhised ja nõustamine oma veebilehe ligipääsetavaks muutmisel. o Nõudluse puudumine ligipääsetavuse auditite, kasutatavuse testimiste ja nõustamise järele takistab ligipääsetavuse oskusteabe pakkumise teket eraturul, mida veebilehtede omanikud saaksid kasutada. o Paljud ligipääsetavuse nõuded nagu mittetekstilise sisu alternatiivid, sisu loetavus ja mõistetavus võivad jääda täitmata, sest sisuloojatel ei ole ligipääsetavusest piisavaid teadmisi ega töövahendeid. Näiteks unustatakse lehele sisestatud piltidele ja videotele kirjutada tekstilised alternatiivid ning pimedad jäävad sellest infost ilma, sest ekraanilugeja ei oska nende jaoks visuaalset sisu tõlgendada. Võib juhtuda ka, et tekst pannakse lehele pildi kujul (näiteks skaneeritud paberdokument) ning seetõttu ei saa vaegnägija seda teksti suurendada ega muul viisil loetavamaks muuta. See probleem esineb nii era- kui ka avaliku sektori e-keskkondades. Esialgsed ettepanekud: o Kujundada Eesti.ee baasil ühtne digivärav nii kodanike kui ka ettevõtete jaoks, mis oleks sisenemispunktiks kõikide avaliku sektori teenuste lehtedele. Teenuste lingid asuksid ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste veebilehtedel ehk kohtades, kust teadlik kasutaja neid otsima on harjunud. Lisaks ühtsele digiväravale tuleb igal asutusel tegeleda enda leitavuse optimeerimisega otsingumootorites ning kontrollida, et kodanikule vajalikud lehed poleks otsingumootorites peidetud. Kuigi pikas perspektiivis on eesmärgiks tark digiriik, kus kodanikule tullakse võimalikult palju vastu ja temalt nõutakse võimalikult vähe, siis on oluline, et soovitud digiriigi kujunemise ajal on riigi e-teenused inimestele lihtsasti leitavad ja kasutatavad. o Kohalike omavalitsuste andmete saatmiseks ühtsesse digiväravasse tuleb välja töötada korralik tehniline lahendus, mis vähendaks mitmekordset andmete sisestamise vajadust ning tagaks, et digiväravas on ajakohane info ja viited. o Jätkata ühise avaliku sektori veebiraamistiku – Veera stiiliraamatu – arendamisega, kuhu koonduksid erinevad teenuste kvaliteedinõuded ja head tavad, luues keskkonna, kust uue avaliku sektori veebiprojektiga alustades materjale hankida. 29  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne o Leida lahendused veebi ligipääsetavuse alase kompetentsi tekkeks riigis, mis lubaks juhendada ja nõustada veebilehtede ja teenuste omanikke ligipääsetavuse kohustuse vallas. o Teha kindlaks, et riigi pakutavad veebiteenused ja üldkasutatavad komponendid, näiteks riigi autentimisteenus, Maa-ameti integreeritav aadressiotsingu kasutajaliides (In-ADS) ja Maa- ameti kaardirakendus, vastaksid ligipääsetavuse nõuetele. o Töötada välja ja hoida ajakohasena eestikeelne kommenteeritud WCAG versioon, kust disainer, arendaja ja sisulooja leiaksid endale olulised suunised ning avaliku või erasektori teenuseomanik saaks kontrollida, millistele nõuetele tema keskkond peab vastama. o Kirjutada avaliku sektori e-keskkondade arendushangetesse sisse kasutatavuse testimised eri kasutajarühmade esindajatega. Iga arendatavat veebilehte või e-teenust peaks olema testinud näiteks järgmised kasutajad (testitavate valik sõltub ka konkreetsest teenusest ja tuleb iga kord läbi mõelda): täiskasvanud kasutaja, alaealine (eas, kus juba kasutatakse iseseisvalt veebilehti), 65aastane ja vanem, pime või vaegnägija (kes kasutab ekraanilugejat), motoorikahäirega kasutaja (kes ei kasuta tavapärasel moel hiirt ja klaviatuuri). o Riigikantseleil jätkata avaliku sektori veebilehtede tagasisidestamise süsteemi loomisega ning lisada selle juurde ka ligipääsetavuse tagasiside osa. o Riigi Infosüsteemi Amet peab jätkama sisuhaldussüsteemi lahenduse arendamist, mis võimaldaks sisu sisestada ühes kohas, kuid avaldada mitmel lehel. Selle juurde tuleb ehitada ka tehniliste ligipääsetavuse nõuete kontrollimise tööriist, mis ei laseks lehele üles panna täiesti ligipääsematut sisu. o Luua e-keskkondade omanikele juhend oma veebilehele ligipääsetavuse teemalise lehekülje koostamiseks, mis sisaldaks infot selle kohta, millised osad veebilehest ei ole ligipääsetavad ning mis on ligipääsematute osade alternatiivid, kuidas saab veebilehele tagasisidet anda, milliste brauseri ja ekraanilugeja kombinatsioonidega veebileht kõige paremini töötab ning võimaluse korral ka viipekeelne teema kokkuvõte. o Leida võimalused sisutoimetajatele ligipääsetava sisu loomise koolituste korraldamiseks ning veebisisu ligipääsetavuse kontrollimiseks ja parandamiseks vajalike programmide väljaõppe võimaldamiseks. Luua sisutoimetajatele koostöös juristide ja keelespetsialistidega juhend lihtsama keele kasutamiseks keerulistes situatsioonides. o Ligipääsetavus peab olema iga veebiarenduse loomulik osa, mitte hiljem arenduste käigus lisatav element. Lisada ligipääsetavus koolide infotehnoloogia, infoteaduse ja kommunikatsioonierialade õppekavadesse. Kutseõppeasutustesse lisada arendajatele ja disaineritele mõeldud ligipääsetavuse teemalisi täiendkoolitusi. o Luua veebilehtedele ja mobiilirakendustele (äppidele) kvaliteedimärgis, mis annaks kasutajale märku, et asjaomane leht/äpp on ligipääsetav. Tunnustada näiteks igal aastal parima ligipääsetavusega e-keskkondi või neid, kes on selles vallas enim edasi arenenud, ligipääsetavuse auhindadega. 6. AUDIOVISUAALMEEDIA Audiovisuaalmeedia alateema vaatleb audiovisuaalmeedia teenuste sisu ning online-uudismeedia kanalite sisu ligipääsetavust. Audiovisuaalmeedia teenustest on vaatluse all enim jälgitavad meediaplatvormid − televisioon (lineaarne ja mittelineaarne) ja online-uudiseportaalid ja nõudevideo keskkonnad. Praeguses infoühiskonnas on meediasisule ligipääsetavus elukvaliteedi oluliseks näitajaks. Väga suur osa igapäevases elus toimetulekuks vajalikust informatsioonist ning ka meelelahutusest ja muust 30  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne huvipakkuvast jõuab meieni meedia vahendusel. Televisiooni jälgib iga päev üle 80% 25 Eesti elanikkonnast ja ligi 90%26 Eesti elanikkonnast kasutab aktiivselt internetti. Samas pole televisioonis ja online-uudismeedias edastatav meediasisu võrdselt kõigile ligipääsetav. Eestikeelsete subtiitrite puudumise tõttu ei saa vaegkuuljad ja kurdid jälgida telekanalite eestikeelset originaaltoodangut, kirjeldustõlke ning heliliste subtiitrite puudumise tõttu ei saa filme ja teletoodangut jälgida ka vaegnägijad. Erakanalite eestikeelsel programmil subtiitrid enamasti puuduvad. WCAG standardile mittevastavuse tõttu on vaegnägijatel raske jälgida uudiseportaale ja tarbida nõudevideo keskkondade meediasisu. Kõik nimetatud probleemid puudutavad laiemat kasutajate rühma kui ainult ametliku puudestaatusega inimesed, sest nägemis- ja kuulmislangus on levinud kogu elanikkonnas, sh vanemaealiste hulgas. Kehtiv meediateenuste seaduse § 23 seab audiovisuaalmeedia teenuse osutajale kohustuse teha oma teenus kättesaadavaks nägemis- ja kuulmispuudega inimestele, kasutades selleks muu hulgas saate varustamist subtiitritega, viipekeelset tõlget, eraldi audiokanaleid ja teisi lisateenuseid. Samas puudub seaduses igasugune konkreetsus ja nõudlikkus selle paragrahvi täitmise suhtes. Sellest tulenevalt ei ole seaduse mõju telekanalite ligipääsetavuse parandamisele olnud piisav. Hiljemalt käesoleva aasta sügiseks tuleb Eestil üle võtta audiovisuaalmeedia direktiiv ning selleks on Kultuuriministeeriumis valminud eelnõu. Eelnõu järgi tekib meediateenuste osutajatele küll kohustus esitada järelevalveorganile ligipääsetavuse parandamise tegevuskava ja selle täitmise aruanne, kuid proportsionaalsuse klauslile viidates jätab eelnõu ligipääsetavuse parandamiseks tehtavate tegevuste tegeliku ulatuse meediateenuse osutaja otsustada. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 5 sätestab, et teleprogrammide originaalsaated peavad Eesti Rahvusringhäälingu (edaspidi ERR) võimaluste piires olema maksimaalselt kättesaadavad vaegkuuljatele. Erameediaga võrreldes on ERR ligipääsetavuse parandamiseks seni selgelt rohkem panustanud (eetris on regulaarsed viipekeelsed uudised, toimub populaarseimate originaalsaadete ja seriaalide subtiitrimine jms), kuid sellegipoolest on veel suur osa ERR-i originaaltoodangust subtiitrimata. Peamised probleemid: o Suurel osal Eesti telekanalites ja nõudevideote platvormidel edastatavatel Eestis toodetud saadetel puudub eestikeelsete subtiitrite valiku võimalus. See probleem puudutab kõiki vaegkuuljaid ja kurte 27 , kuulmislangusega eakaid ja suurt osa ülejäänud vaatajatest, kes soovivad paralleelselt programmi heliga jälgida ka subtiitreid (nt väikelaste vanemad). Praegu kehtiv seadusandlik raamistik meediaettevõtetele probleemi lahendamiseks konkreetseid kohustusi ei kehtesta. Kuna erameedia ei näe subtiitrimist kui neile kasumlikku teenust, siis sellesse ka ei panustata – võimalikus auditooriumi suurendamises ei nähta lisatulu teenimiseks piisavat potentsiaali. 25 Meediapoliitika olukorra ja arengusuundade uuring. 2019. Kultuuriministeerium. https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/2019_meediapoliitika_olukord_arengusuunad_aruanne.pdf 26 Eesti Statistika. IT32: 16-74-aastased arvuti- ja internetikasutajad isikute rühma järgi. http://andmebaas.stat.ee/?lang=et 27 Ametliku statistika kohaselt on Eestis määratud kuulmispuue 2160 inimesele (2019. a seisuga) ning kuuldeaparaadi on aastatel 2016−2019 saanud 20 030 inimest. Tegelik kuulmislangusega inimeste arv on tunduvalt suurem ametlikust statistikast, nt WHO hinnangul on kuulmislangus keskmiselt 5% elanikkonnast ehk Eesti puhul ligikaudu 66 000 inimesel). Suure osa sellest moodustavad ka eakad. Eesti Vaegkuuljate Liidu hinnangul on Eestis hinnanguliselt 180 000−200 000 kuulmislangusega inimest ja umbes 3000 kurti. 31  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne o Kehtivas Eesti Rahvusringhäälingu seaduses puudub ligipääsetavuse tagamise suhtes konkreetsus. Kohustus tagada vaegkuuljatele teleprogrammide originaalsaadete kättesaadavus kehtib ainult võimaluste piires. Seega puudub ERR-il selge arusaam, kui suures ulatuses peab ta oma saated vaegkuuljatele kättesaadavaks tegema, ning senine ligipääsetava sisu maht ei ole sihtrühma jaoks piisav. Konkreetseid eesmärke ei ole seni sõnastatud ka ERR-i arengukavades. o Puudub ühtne kokkulepe, millised riiklikult olulised sündmused peaksid olema kõikidele Eesti elanikele ligipääsetavad (laulu- ja tantsupidu, presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtt, peaministri ja riigikogu esimehe pöördumised jms), mistõttu ülekannetele lisatakse kirjeldustõlge ja helilised subtiitrid enamasti huvirühma algatusel ja nende leitud välisrahastuse toel. o Eesti suurimad uudisteportaalid (delfi.ee, postimees.ee ja err.ee) ei vasta veebi ligipääsetavuse ehk WCAG standardile, mis tähendab, et nende sisu on raskesti kättesaadav pimedatele ja vaegnägijatele ning sisu kasutamismugavus on häiritud suurele hulgale kasutajatest (eri tegevuspiirangutega eakad, motoorikahäirega inimesed jt). Rakkerühma tellitud ligipääsetavuse automaattestid näitasid, et kõikidel uudisportaalidel oli suuri ligipääsetavuse puudusi ning väikese eelisega oli kõige vähem puudusi err.ee lehel. Esialgsed ettepanekud: o Viia lõpule plaan luua riigi toel reaalajas toimiv automaatse subiitrimise tarkvara, mille saaksid kasutusele võtta ERR ja teised telekanalid ning nõudevideo platvormid. o Kaaluda meediateenuste seaduses meediamajadele konkreetsete ligipääsetavust parandavate eesmärkide seadmist aastate kaupa. Hinnata kohustuste täitmist mh meediateenuste lubade väljastamisel. o Leppida kokku, millised riiklikult olulised sündmused (laulu- ja tantsupidu, presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtt, peaministri ja riigikogu esimehe pöördumised jms) peavad olema ligipääsetavad (subtiitritud, viipekeelse tõlkega, kirjeldustõlke ja/või heliliste subtiitritega) ning tagada ürituste sisu ligipääsetavus püsivalt ERR-i ülekannetes. Juhul kui riiklike suursündmuste ülekandeid teeb erameedia, siis peaks vastavad nõuded sisalduma ülekandeõiguse lepingus. o Tagada teatud mahus kirjeldustõlge, helilised subtiitrid ja viipekeelne tõlge ka ERR-i lastesaadetele. o Kaaluda meediateenuste seaduses kohustust esitada subtiitritega ja viipekeelse tõlkega kõiki riigi erakorralisi teateid. o Eesti riigi rahalisel toel valminud filmitoodangu puhul peaks kirjeldustõlke ja eestikeelsete subtiitrite loomise nõue olema riigilt raha saamise tingimuste vääramatu osa. Selleks tuleks täiendada kultuuriministri 31. detsembri 2018. a määruse nr 25 „Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“ § 5 „Nõuded taotlusele“ lõiget 9 „Tootmistoetuse taotluse eelarves peavad kajastuma“ punktiga 9 eestikeelsete subtiitrite ja kirjeldustõlke kulud. o Kõigi riikliku rahastusega filmide produtsendid ja/või filmide levitajad peavad levilepingutes sätestama nõude, et telekanalitel ja nõudevideo platvormidel oleks filmidel linastuste ajal kirjeldustõlge jm tõlked ka kättesaadavad. o Leida võimalus tagada tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste osutajate poolt (nt Telia ja Elisa videolaenutus) eestikeelsete subtiitrite olemasolu ka eestikeelsel originaaltoodangul ja 32  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne kirjeldustõlke olemasolu riiklikult rahastatud filmidel (filmide puhul, millel vastav ligipääsetavuse funktsioon on loodud). o Sõltumatute tootjate poolt riigi toeta toodetava originaaltoodangu puhul peaksid programmide tellijad tellima kohe ka eestikeelsed subtiitrid ja soovitavalt ka kirjeldustõlke (seda eelkõige filmide puhul). o Kuna ERR täidab ühiskonnas olulist rolli erapooletu avaliku teabe esitajana, mis peab jõudma kõikide Eesti elanikeni, siis tunnistada kehtetuks avaliku teabe seaduses ERR-ile tehtud ligipääsetavuse tagamise ehk WCAG standardi järgimise kohustuse erand veebilehel err.ee. See võimaldaks uudistest osa saada suurel hulgal vaegnägijatel või pimedatel inimestel, motoorikahäirega inimestel jt. o Kaaluda WCAG standardi kohustuslikuks muutmist erasektori uudisteportaalidele, võttes arvesse, et see kohustus ei tohi seada meediateenuste osutajatele sõltumatust ja ajakirjandusvabadust piiravaid kohustusi (sh reklaami piiramine). 7. TURISM Turismi alateema all vaadeldakse nii sise- kui ka välisturisti ligipääsetavuse vajadusi avalikus ruumis liikudes ning teenuseid ja kaupu tarbides, sh ühepäevakülastajaid. Eesti majandusele on turismisektor laiaulatusliku mõjuga, koos kaudse mõjuga annavad turism ning sellega seotud tooted ja teenused ligi 8% riigi SKPst 28 . Valdkonnas töötab 28 000 inimest 29 . Turismiteenused moodustavad kogu teenuste ekspordist kolmandiku, reisiteenuste eksport ehk välisturistide kulutused Eestis aastal 2019 olid 1,56 miljardit eurot, turismiteenuste eksport oli 2,07 miljardit eurot30. Ülevaatlikku statistikat erivajadustega inimeste osakaalu kohta turistide hulgas ei ole, kuid ainuüksi demograafilistele andmetele põhinedes on selge, et kasvutrendis on erivajadustega inimeste ja eakate osakaal. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (edaspidi EAS) turismiarenduskeskuse tootearenduse ja turunduse fookuses on viimastel aastatel olnud nt lastega pered. Turistide ja ühepäevakülastajate seas on mitmeid ligipääsetavuse sihtrühmi ning eelduseks on võetud, et elukaare eri etappides on kõigil inimestel mingil perioodil erivajadused. Lisaks puuetega inimestele (nt vaegnägijad, vaegkuuljad, liikumispuudega inimesed jt) on erivajadused ligipääsetavuse kontekstis ka lastega peredel, eakatel, toidutalumatusega inimestel, välisturistidel keelekasutuse vallas jt. Parema ligipääsetavuse tagamine turismivaldkonnas tähendab suuremat turismiteenuste kasutajate arvu ja enamiku turismiteenuste tarbijate terviklikumat külastuselamust, samuti suuremat turvalisust ja mugavust. Klienditeekonna põhiselt läbi mõeldud ja tagatud ligipääsetavus nii paljudele inimestele kui võimalik ja mõistlik tähendab sageli paremat teenust kõigile. Terviklikum ja kvaliteetsem teenuskogemus ja külastuselamus motiveerib turiste korduvkülastusteks, mis tähendab teenusepakkujale suuremat tulu, ja teenusepakkujate paremad majandustulemused omakorda tähendavad suuremat maksutulu kohalikele omavalitsustele ja riigile. Samuti toetab ligipääsetavuse tagamine sidusamat ühiskonda. Koostamisel olev Eesti turismi programm 2021−2024 seab oma üldeesmärgiks järgneva: „Eesti on turismisihtkohana ligipääsetav ja väärtustatud, turismisektori ettevõtjad on edukad, sihtkohad üle Eesti on elujõulised.“ Sellele vaatamata on ligipääsetavus turismis veel väga vähe teadvustatud ning kõikidele kasutajatele ligipääsetavaid atraktsioone ja sihtkohti 28 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2019, Haabu, 2020 29 SA Kutsekoda, 2018, Haabu 2020 30 EAS, 2020, Eesti Pank 2020 33  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne peaaegu ei ole, seda eriti võttes arvesse, et turisti elamust tuleb vaadelda teekonna põhiselt ning üksik ligipääsetav objekt ei taga ligipääsetavat teekonda. Peamised probleemid: o Suure osa turismiteenuste pakkujate hulgas on teadvustamata, et toimumas on muutused turu nõudluses ning ligipääsetavus tähendab paremat teenust kõigile. Kasvamas on nii eakate kui ka puuetega inimeste osatähtsus rahvastikus ning siiani ei osata läheneda kõikide klientide ja nende vajaduste keskselt. o Teenusepakkujate hulgas ja ühiskonnas laiemalt on teadvustamata, et erivajadus on laiem mõiste kui puue, ligipääsetavuse tagamine on majanduslikult kasulik võimalus teenusepakkujale. o Turismivaldkonna õigusaktides ja strateegilistes raamdokumentides puudub terviklik ja turismivaldkonna toimimist horisontaalselt kattev ligipääsetavuse teemakäsitlus. o Veebikeskkondades ei ole ligipääsetavus tagatud. o Turistidele ja külastajatele mõeldud turismiportaale visitestonia.com ja puhkaeestis.ee hindavad eksperdid keskmiselt ligipääsetavaks 31 . Ligipääsetavuse teema ei ole veebilehtedel eraldi esile tõstetud, st erivajadustega inimestel on keeruline leida endile sobivaid teenuseid ja panna kokku marsruute. o Turismiteenuste pakkujate veebid ei ole ligipääsetavad paljudel juhtudel, samuti puudub kodulehtedel info ligipääsetavuse kohta turismiobjektidel ja turismiettevõtetes, puudub eraldi punkt kodulehe menüüs, klienditeekonna vaates on info antud lünklikult, nt pole kajastatud ühissõidukiga ligipääs, liikumisvõimalused peatusest objektile, erinevatele erivajadustele kohaldatud võimalused. o Atraktsioonide arendajad, muude turismiteenuste arendajad, kohalik omavalitsus ehitusjärelevalve teostajana, projekteerijad, ehitajad pole teadlikud või ei järgi kehtestatud nõudeid ehitistele, kus pakutakse avalikkusele mõeldud teenust, mis tähendab, et ligipääs hoonetesse on puudulik. o Turismiatraktsioonide, turismitoodete sisuline ligipääsetavus (narratiivide, elamuste, kogemuste ligipääsetavus) ei ole tagatud, sageli ei käsitleta sisuliselt toote arendamisel ligipääsetavuste aspekte, mis valdavalt tuleneb vähesest teadlikkusest, kuid ka ressursi piiratusest. o Avalikus ruumis puudub selge ja ühene ligipääsetavuse märgistamise süsteem, mis oleks arusaadav kõigile, sh nii sise- ja välisturistile kui ka kohalikele elanikele. Puudub ühtne märgisüsteem objektidel, milline on objekti ligipääsetavus (erinevad erivajadused). Samuti on puudulik erivajadustest tulenevat ligipääsetavust kajastav märgistus ja viidastamine avalikus ruumis (suunaviidad, olulistele turismiobjektidele ligipääsu võimaldavates ühissõidukipeatustes, sõidukites, liinide infograafikas). Esialgsed ettepanekud: o Täiendada turismivaldkonna toimimist reguleerivaid raamdokumente (eelkõige valdkonna strateegia) ligipääsetavuse põhimõtete ja eesmärkidega, mis tagaks teema piisava teadvustamise ja arengu ning praeguste õigusaktidest tulenevate kohustuste (eelkõige 31 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Turismiarenduskeskuse andmed. 34  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne kehtiv määrus nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“) teadvustamise. o Analüüsida ettevõtlus- ja tehnoloogiaministri määruse nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“ muutmisel kehtivaid ligipääsetavuse nõudeid majutusettevõtetele eesmärgiga tagada ligipääsetavuse lai ehk kõikide kasutajate vajadusi arvesse võttev vaade. Majutusettevõtete nõuetesse (majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus nr 43 „Nõuded majutusettevõttele“) lisada viide üldistele ligipääsetavuse nõuetele, muu hulgas tagades kooskõla määruses 28 toodud asjakohaste nõuetega. Vajaduse korral analüüsida majandus- ja kommunikatsiooniministri määruses nr 43 „Nõuded majutusettevõttele“ toodud majutusruumi nõuete sobivust ligipääsetavuse aspektist nii puuetega inimestele kui ka teistele ligipääsetavuse sihtrühmadele. o Tuua ligipääsetavuse põhimõtted ka turismivaldkonnaga seotud valdkondade raamdokumentidesse ja õigusaktidesse, mis käsitlevad erinevaid turismiobjekte. Näiteks, tuua muuseumiseadusesse ligipääsetava muuseumi põhimõtted. o Viia ligipääsetavuse põhimõte koostatavasse dokumenti „Kultuuripoliitika põhialused 2030“ eesmärgiga tagada muuseumide, teatrite jm kultuurivormide ligipääsetavus nii füüsilises kui ka kultuurielamuse vahendamise mõttes. o Järjepideva teavitustöö tegemine, koolituste pakkumine ja juhendite väljatöötamine ning nende vaba kättesaadavuse tagamine turismivaldkonnas ligipääsetava turismi teemal EAS turismiarenduskeskuse koordineerimisel ja koostöös piirkondlike turismiarendus- ja sihtkohtade arendusorganisatsioonidega. Tegevuste raames keskenduda nii ligipääsetava atraktsiooni kujundamisele kui ka klienditeenindusele (kuidas arvestada klientide erinevate vajadustega, kuidas suhelda eri klientidega ja toetada positiivse külastuskogemuse pakkumist). o Luua visitestonia.com ja puhkaeestis.ee avalehtedel eraldi sektsioon ligipääsetavate teenuste ja toodete kohta ning liikumisvõimaluste ja info saamise võimaluste kohta kogu Eestis, lisaks luua ligipääsetavuse info ja otsingu võimalus erinevate ligipääsetavuse kriteeriumide alusel (nt liikumispuudega inimestele ligipääsetavad, nägemispuudega inimestele ligipääsetavad, kuulmispuudega inimestele ligipääsetavad objektid ja teenused). o Teenusepakkujate kodulehtedel tagada eraldi rubriigi olemasolu erivajadustega inimeste ligipääsetavuse võimaluste kohta. o Edendada WCAG ehk veebi ligipääsetavuse standardi järgimist turismiettevõtetes. o Töötada koostöös teenusepakkujate ja kohalike omavalitsustega välja 3−5 ligipääsetavat turismimarsruuti, mida kuvada visitestonia.com lehel ning kasutada Eesti turismi turundamisel. Ligipääsetavate marsruutide kohta võiksid olla erinevate puuetega inimestele keskenduvad lahendused, kuid mitte ainult. Marsruudid võiks olla nii Tallinna katvad kui ka muude Eesti piirkondade põhised. o Uue struktuurivahendite perioodi ja muude rahastamismeetmete kujundamisel tagada, et toetuste andmise eelduseks on ligipääsetavuse tagamine nii objektile kui ka atraktsiooni sisuline ligipääsetavus erinevatele sihtrühmadele, sh puuetega inimestele. Võimaluse korral luua eraldi ligipääsetavuse rahastamismeede, mille eesmärk on olemasolevate atraktsioonide, toodete ja teenuste sisulise ligipääsetavuse parandamine (nt kirjeldustõlge, audiogiid, punktkiri, taktiilsed eksponaadid, tähised, liikumisteed jm). o Toetada EASi turismiarenduskeskuse koordineerimisel ligipääsetavuse auditite tegemist klienditeekonna tervikvaatest lähtuvalt. o Kehtestada kokkuleppeline, rahvusvahelisest heast tavast juhinduv viida- ja märgisüsteem avalikus ruumis (sh teede taristu, kaubandus- ja teenindusasutused, ühistransport), turismiobjektidel ja turismiettevõtetes. 35  Ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne KOKKUVÕTE Kõiki alateemasid koos vaadeldes võib öelda, et kuivõrd ligipääsetavus ei ole olnud riiklikult prioriseeritud ja seda reguleerib vaid üks määrus, siis ei ole ligipääsetavuse poliitikakujundus olnud terviklik. See tähendab, et olulisemates valdkondlikes arengukavades ei ole seatud ligipääsetavuse alaseid eesmärke ning ligipääsetavus ei ole jõudnud inimese teekonda reguleerivatesse olulisematesse õigusaktidesse, seda kasvõi üldpõhimõtete tasandil. Seega ei ole kujunenud terviklikku ja sidusat ligipääsetavuse poliitikat strateegiliste eesmärkide ja regulatsiooni tasandil, mis lubaks luua ligipääsetavat keskkonda inimese teekonna terviklikust vaatest. Rakkerühma esimese tööaasta arutelude tulemina on kujunenud arusaam, et aruandes korduvalt mainitud ettevõtlus- ja tehnoloogiaministri määrus nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“ on sobilik alus ligipääsetavuse miinimumnõuete jaoks. Käesolevas aruandes esitatakse ettepanekud miinimumnõuete arendamiseks ja laiendamiseks, et tagada kõikide oluliste elukeskkonna ja avaliku ruumi osade ligipääsetav ja kaasavast disainist lähtuv planeerimine ja loomine. Esimese tööaasta järeldus on, et nimetatud miinimumnõuete baasil peab ligipääsetavuse poliitika laienema kõikidesse olulistesse ligipääsetavuse valdkondadesse, mis tagab selle, et tellijad, projekteerijad jt spetsialistid oleksid teadlikud ligipääsetavuse nõuetest ja oskaksid neid oma töös rakendada. Sellest lähtuvalt esitatakse aruandes esialgsed ettepanekud ligipääsetavuse põhimõtte toomiseks olulistesse strateegiatesse ja regulatsioonidesse, et tagada ühtlane teemakäsitlus sektorite üleselt. Vähemoluline ei ole võtmevaldkondade spetsialistide teadlikkuse suurendamine ligipääsetavusest, mis teatud määral peab algama juba üldhariduses ning spetsiifilisemalt jätkuma olulisemate erialade õppes kutse- ja kõrghariduse tasandil ning täiendkoolituses. Samuti on oluline ühiskonna üldine teadlikkuse kasv teemast ning teema teadvustamine nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi spetsialistide ja poliitikakujundajate seas. Rakkerühma teisel tööaastal keskendutakse aruandes esitatud ettepanekute täpsustamisele, koostatakse tegevuskava poliitikameetmete elluviimiseks ning analüüsitakse (mitte)ligipääsetavuse tulu ja kulu riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil, mis võimaldaks leida prioriteetsemad valdkonnad, millesse riik peaks panustama. Käesoleva aruande koostamisse panustasid järgmised rakkerühma teemajuhid: Endrik Mänd (riiklik korraldus), Sander Sein (teede taristu), Simo Ilomets (elukondlik kinnisvara), Ülle Puustusmaa (turism), Dago Antov (ühistransport), Mari-Ell Mets (e-keskkonnad) ja Andres Jõesaar (audiovisuaalmeedia). 36