Elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmine

Kristen Michal Riigikogu [email protected] Meie 25.01.2023 nr 17-7/2023/514-1 Elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmine Austatud Kristen Michal Riigikogu majanduskomisjon algatas 29.09.2022 elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Riigikogu menetluses eelnõu nr 696 SE, edaspidi eelnõu), mille eesmärgiks on kiirendada taastuvenergiale üleminekut, luues taastuvenergia edendamist soodustavad eeldused. Saadame käesoleva kirjaga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi MKM) täiendavad ettepanekud nimetatud eelnõu muutmiseks arvestades selle eesmärki. Ettepanekud on esitatud alljärgnevalt eelnõu paragrahvide kaupa. Loodame, et saate nimetatud ettepanekud eelnõu menetlemisel arvesse võtta. I Eelnõu § 1. Elektrituruseaduse muutmine 1. Muuta eelnõu § 1 punkti 2 ja täiendada uue punktiga 3, muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „2) paragrahvi 57 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Vedelat biokütust käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses taastuva energiaallikana, kui see kütus vastab atmosfääriõhu kaitse seaduse § 120 lõike 1 alusel kehtestatud vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumidele ja energiamajanduse korralduse seaduse §-s 323 sätestatud põhimõtetele.“;“; Selgitus: tegemist on normitehnilise muudatusega. Muudatusega viiakse elektrituruseadus vastavusse energiamajanduse korralduse seaduse ja taastuvenergia direktiiviga, mis sätestavad, et taastuvenergiaks saab lugeda vaid säästlikkuse kriteeriumitele vastavat vedelat biokütust. 3) paragrahvi 57 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Biomasskütust käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses taastuva energiaallikana, kui see kütus vastab energiamajanduse korralduse seaduse §-s 323 sätestatud põhimõtetele.“; Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 Selgitus: tegemist on normitehnilise muudatusega. Muudatusega viiakse elektrituruseadus vastavusse energiamajanduse korralduse seaduse ja taastuvenergia direktiiviga, mis sätestavad, et taastuvenergiaks saab lugeda vaid säästlikkuse kriteeriumitele vastavat biomasskütust. Säästlikkuse kriteeriumitele peavad vastama elektri-, soojus- ja jahutusenergiat või kütust tootvad käitised, mille summaarne nimisoojusvõimsus on vähemalt 20 MW tahkete biomasskütuste puhul ning vähemalt 2 MW gaasiliste biomasskütuste puhul (energiamajanduse korraldus seaduse §323 punkt 9). Muudatusega tagatakse, et taastuvenergia toetuseid ei makstaks ning taastuvenergia tehnoloogiaga toodetud energia päritolutunnistusi ei antaks energiale, mis on toodetud taastuvenergia direktiivi kontekstis taastumatust allikast. 2. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 7, muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: „7) paragrahvi 594 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Valdkonna eest vastutav minister analüüsib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgi täitmise võimalikkust sotsiaalmajanduslikult kõige soodsamal viisil. Kui analüüsist selgub, et eesmärki ei ole võimalik täita, teeb valdkonna eest vastutav minister hiljemalt 2023. aasta 31. detsembril Vabariigi Valitsusele ettepaneku korraldada eesmärgi täitmiseks vähempakkumine uue meretuuleenergia tootmisvõimsuse turule toomiseks ulatuses, mis tagab eesmärgi täitmise.“;“; Selgitus: käesoleva ettepaneku koostamise ajal on teadaolevalt maismaal arendamisel ca 3700 MW ulatuses tuuleparke. 2030. aasta eesmärkide saavutamiseks on vaja kas ca. 1900–2300 MW maismaatuult või 1400–1700 MW meretuult. Muudatusettepaneku koostamise ajal ei ole teadmist, kas maismaal arendamisel olevad tuulepargid planeeritud ulatuses ka tootmiseni jõuavad. Meretuule abil elektrienergia tootmine ca. 2 korda kallim kui maismaal taastuvenergia tootmine., Seega ettepaneku järgi peab valdkonna eest vastutav minister (antud juhul majandus- ja taristuminister) analüüsima 2023. a jooksul 2030. a taastuvenergia eesmärgi täitmise võimalusi sotsiaalmajanduslikult kõige soodsamal viisil. Kui selgub, et eesmärkide täitmiseks on vajalik kaasata ka avameretuuleparke, siis teeb minister ettepaneku Vabariigi Valitsusele vastava vähempakkumise korraldamiseks. 3. Muuta eelnõu § 1 punkt 9 järgmiselt: „9) paragrahvi 65 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Tootja liitumistaotluses, kehtivas liitumislepingupakkumises ja liitumislepingus toodud info on avalik alljärgnevalt toodud mahus, mille võrguettevõtja avaldab oma veebilehel: 1) turuosalise ärinimi; 2) liitumispakkumise väljastamise kuupäev ja pakkumise kehtivuse aeg; 3) liitumislepingu sõlmimise kuupäev ja liitumislepingu täitmise tähtaeg; 4) liitumispunkti asukoht ja liitumispinge; 5) elektrijaama nimi; 6) elektrijaama tüüp; 7) liitumisvõimsus; 8) aeg, millal tootmis- ja salvestusseade võrku lülitati.“;“; Selgitus: lõiget on täpsustatud tulenevalt Elering AS tagasisidest. Selle järgi peab võrguettevõtja avaldama oma veebilehel võrguettevõtjale esitatud liitumistaotluse ning kehtiva liitumispakkumises või liitumislepingus toodud info liituja nime, pakkumise väljastamise kuupäeva ja selle kehtivuse kohta jne. Nimekiri tagab selguse info kohta, mis kuulub võrguettevõtja veebilehel avalikustamisele. 2 (12) 4. Muuta eelnõu § 1 punkt 11 järgmiselt: „11) seadust täiendatakse paragrahviga 871 järgmises sõnastuses: „§ 871. Tootmissuunalise liitumise lepingutingimused (1) Üle 15 kW elektrilise võimsusega seadme võrguga liitmiseks tootmissuunalise liitumistaotluse esitamise ajaks on turuosaline kohustatud maksma võrguettevõtjale tagatiseks deposiiti 38 000 eurot megavoltampri kohta. Võrguettevõtja ei rakenda tagatise nõuet, kui taotleja on tasunud vähemalt 70 protsenti liitumistasust. Tagatis tagastatakse turuosalisele või see tasaarvestatakse tema liitumistasu katteks vaid juhul, kui turuosaline on alustanud liitumistaotluse kohase tootmisseadmega elektrienergia tootmist käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud perioodi jooksul või juhul kui liitumistaotlust ei võetud menetlusse. Muul juhul tagatis tagastamisele ei kuulu. (2) Tagatiseks võib olla: 1) krediidiasutuse, finantseerimisasutuse või kindlustusandja garantii; 2) tagatisraha, mis on kantud võrguettevõtja esitatud arvelduskontole. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud krediidiasutuse, finantseerimisasutuse või kindlustusandja reiting peab olema vähemalt investeerimisjärgu krediidireiting. (4) Tootmise alustamiseks ettenähtud periood on päikesepaneelide paigaldamisel üks aasta, avameretuuleparkide paigaldamisel kolm aastat ja muude tehnoloogiate puhul kaks aastat alates liitumispunkti valmimisest või võrguettevõtja poolsest liitumislepingu täitmise lõpptähtajast. Liitumistaotluses toodud elektrienergia tootmise tehnoloogiat muuta ei tohi. Elektrienergia tootmise tehnoloogia muutmiseks loetakse muu hulgas ka olukorda, kus liitumislepingus toodud võrguga ühendatav tootmisseade muudetakse mitte olulise ruumilise mõjuga ehitisest olulise ruumilise mõjuga ehitiseks planeerimisseaduse tähenduses. (5) Kui tootmissuunalise liitumislepingu sõlminud turuosaline ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud perioodi möödumisel oma liitumislepingu järgset tootmisvõimsust kasutanud, tasub turuosaline võrguettevõtjale alates nimetatud tähtaja saabumisest mittekasutatava tootmissuunalise võrguühenduse võimsuse ulatuses tasu. Tasu suurus on 38 000 eurot ühe megavoltampri kohta aastas. Üle 100 MW netovõimsusega tootmisseadme puhul rakendab võrguettevõtja tasu 30 protsendi ulatuses esimesel aastal ning 60 protsendi ulatuses teisel aastal tingimusel, et esimesel aastal kasutati liitumislepingu järgset tootmisvõimsust vähemalt 50 protsendi ulatuses. (6) Tootmissuunalise võrgulepingu sõlminud turuosaline, kes ei ole viimase kahe aasta jooksul oma võrgulepingu järgset tootmisvõimsust kasutanud, tasub võrguettevõtjale mittekasutatava tootmissuunalise võrguühenduse võimsuse ulatuses tasu käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud suuruses. (7) Tootmissuunalise võimsuse kasutamiseks loetakse liitumis- või võrgulepingu järgse tootmissuunalise võrguühenduse võimsuse liitumispunktist võrguettevõtja võrgu suunas edastamist, mis on fikseeritud võrguettevõtja mõõteseadmega ning mille alusel tuvastatakse kasutatud tootmissuunaline võimsuse suurus. (8) Kui tootmissuunalise liitumis- või võrgulepingu sõlminud isik ei tasu tähtaegselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tasu, ei väljasta võrguettevõtja turuosalisele liitumislepingu pakkumist, millega liitumismenetlus lõpeb või kaotab liitumisleping kehtivuse. Kui tootmissuunalise liitumis- või võrgulepingu sõlminud isik ei tasu tähtaegselt käesoleva paragrahvi lõigetes 5 või 6 nimetatud tasu, ei taga võrguettevõtja turuosalisele liitumis- või võrgulepinguga kokkulepitud võrguühendust tootmissuunalise võimsuse ulatuses, mida turuosaline ei ole kasutanud. Liitumispunktis vajaliku tootmissuunalise võimsuse taastamiseks esitab turuosaline uue liitumistaotluse. (9) Käesoleva paragrahvi lõigete 1, 5 või 6 alusel tasutud rahalisi vahendeid kasutab võrguettevõtja oma võrgu läbilaskevõime suurendamisega seotud investeeringukulude katmiseks. Laekunud tasu ja selle kasutamise üle peab võrguettevõtja raamatupidamisarvestuses eraldi arvestust.“;“; 3 (12) Selgitus: lõikes 1 täpsustatakse tagatise tagastamise praktilisi detaile. Muudatuse järgi kuulub tagatis tagastamisele ainult siis, kui liitumise taotleja on elektrienergia tootmisega päikese puhul ühe aasta, meretuuleparkide puhul kolme aasta või muude tehnoloogiate puhul kahe aasta jooksul alates liitumispunkti väljaehitamisest või ajast, mil liitumispunkt pidi valmis saama (kumb juhtub hiljem). Tagatis kuulub tagastamisele ka siis, kui liitumistaotlust ei võeta menetlusse. Muudel juhtudel ei saa võrguettevõtja tagatist tagastada. Lõikes 4 täpsustatakse tehnoloogia muutmise keelu sisu. Selle järgi on tehnoloogia muutmine ka see, kui liituja muudab näiteks esialgu liitumistaotluses toodud väiketuuliku hiljem nt 250 m kõrguseks tuulikuks. Sellisel juhul muutub mitte olulise ruumilise mõjuga ehitis olulise mõjuga ehitiseks. See ei tohi aga liitumisprotsessi jooksul muutuda. Lõike 8 järgi jätab võrguettevõtja liitumispakkumise väljastamata ja lõpetab liitumismenetluse, kui deposiit ei ole tähtaegselt tasutud. Siinkohal on oluline selgitada kogu paragrahvi võimalikku kooskõla põhiseadusega (PS). Elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse § 1 punktidega 4 ja 11 kavandatud tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus PS § 113 tähenduses. Seejuures ei ole tegemist trahviga, kuivõrd trahv on rahaline karistus, mille eesmärk on sundida isikut lõpetama seadusvastane käitumine ning hoidma õigusrikkujat ja teisi isikuid uute õigusrikkumiste toimepanemisest tulevikus (eri- ja üldpreventsioon). Kavandatud tasu on PS §-s 113 otsesõnu nimetamata avalik-õiguslik rahaline kohustus sui generis. Ühelt poolt motiveerib see loodud liitumispunktide sihtotstarbelist kasutuselevõttu, teisalt tagab, et tühjalt seisvate liitumispunktide arvelt ei jääks täitmata riiklikud eesmärgid suurendada energia tootmises ja kasutamises taastuvenergia osakaalu. Arvestades seda, et PS § 113 on lihtsa seadusereservatsiooniga norm, võib seadusandja avalik- õigusliku rahalise kohustuse kehtestada mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. (3-2-1-71-14, p 100). Eesti kohustus edendada taastuvenergia tootmist ja ühes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega tagada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia üldise osakaalu tõus liidu summaarses energia lõpptarbimises tuleneb Euroopa Liidu õigusest (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta), mille järgi peab ka Eesti Euroopa liidu liikmesriigina suurendama taastuvate energiaallikate osakaalu kogu energiatarbimises. Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 järgi kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega on Euroopa Liidu õigusest tulenev eesmärk soodustada taastuvenergia tootmist põhiseadusega kooskõlas. Konkreetse avalik-õigusliku rahalise kohustuse põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb analüüsida: 1. kas see vastab §-s 113 toodud formaalsetele põhiseaduspärasuse nõuetele; 2. kas see vastab §-s 113 materiaalse põhiseaduspärasuse nõuetele. Seejuures tuleb kaaluda, kas see on ilmselgelt ülemäärane §-des 31 ja 32 sätestatud õiguste suhtes (vt ka RKÜKo 15.12.2015, 3-2-1-71-14, p 122; RKPJKo 30.06.2017, 3-4-1-5-17). Antud juhul ei ole kahtlust, et tasu maksmise kohustus ja selle määr oleks kehtestatud formaalselt põhiseaduspäraselt. PS §-s 113 sätestatud üldisest seadusereservatsioonist tulenevalt on avalik- õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamine seadusandja ainupädevuses. Riigikohtu üldkogu on varem leidnud, et PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus nr 3-4-1-10-00, p 20). Materiaalse põhiseaduspärasuse puhul on Riigikohtu üldkogu leidnud, et juhul, kui seadusandja valib avalik-õigusliku rahalise kohustuse sätestamise viisiks mitte maksu, vaid mingi spetsiifilise eesmärgiga avalik-õigusliku rahalise kohustuse (tasu) kehtestamise, on see tasu põhiseadusega kooskõlas juhul, kui tasu kehtestatakse üksnes selle eesmärgi saavutamiseks, st tegu ei ole varjatud maksustamisega, seda eesmärki on võimalik selle meetmega saavutada ning tasu määr ei ole selle kehtestamisega taotletavaid eesmärke silmas pidades ilmselgelt põhjendamatu . (3-2-1-71-14, p 105). 4 (12) Arvestades seda, et seadusandjal on avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisel ulatuslik otsustusruum ja et regulatsiooni väljatöötamisel kaaluti erinevaid võimalusi olukorra parandamiseks ja konsulteeriti ka turuosalistega ning lisaks arvestades, kui oluline on kõnesoleva tasu kehtestamise eesmärk, ei saa tasu ega selle suurust pidada ilmselgelt põhjendamatuks ega ülemääraseks. 5. Muuta eelnõu § 1 punkt 13 järgmiselt: „13) paragrahvi 1113 täiendatakse lõigetega 11–17 järgmises sõnastuses: „(11) Käesoleva seaduse § 65 lõiget 12 rakendatakse käesoleva lõike jõustumise seisuga esitatud liitumistaotluse, liitumispakkumiste ja liitumislepingute suhtes alates 30 päeva möödumisest käesoleva lõike jõustumisest arvates. (12) Käesoleva seaduse § 871 lõikes 4 kehtestatud tehnoloogia muutmise keeld rakendub nii enne kui pärast käesoleva seaduse § 871 lõike 4 jõustumist esitatud liitumistaotluste või sõlmitud liitumislepingute suhtes. (13) Käesoleva seaduse § 871 lõikes 1 nimetatud tagatist rakendatakse käesoleva lõike jõustumise seisuga esitatud liitumistaotluste ning sõlmitud ja täitmisel oleva tootmissuunalise liitumislepingu suhtes alates 60 päeva möödumisest käesoleva lõike jõustumisest arvates. (14) Käesoleva seaduse § 871 lõikes 5 nimetatud tasu rakendatakse käesoleva lõike jõustumise seisuga sõlmitud ja täitmisel oleva tootmissuunalise liitumislepingu suhtes alates käesoleva seaduse § 871 lõikes 4 nimetatud perioodi möödumist. (15) Käesoleva seaduse § 871 lõikes 5 nimetatud tasu rakendatakse käesoleva lõike jõustumise seisuga võrguettevõtja poolt täidetud tootmissuunalise liitumislepingu suhtes alates käesoleva seaduse § 871 lõikes 4 nimetatud perioodi möödumisest. (16) Käesoleva seaduse § 871 lõikes 6 nimetatud tasu rakendatakse käesoleva lõike jõustumise seisuga sõlmitud tootmissuunaliste võrgulepingute suhtes alates kahe aasta möödumisest käesoleva lõike jõustumisest arvates. (17) Käesoleva seaduse § 871 lõigetes 5 või 6 nimetatud tasu rakendatakse riikliku julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud piirangute piirkonnas käesoleva lõike jõustumise seisuga tuulest elektrienergia tootmiseks sõlmitud võrgu- või liitumislepingu suhtes mitte varem kui alates 2025. aasta 1. jaanuarist käesoleva seaduse § 871 lõikes 4 nimetatud perioodi möödumisel tingimusel, et piirangud on kõrvaldatud.“.“. Selgitus: lõige 11 täpsustab liitumistaotluste, liitumispakkumiste ja liitumislepingute info avalikustamise üleminekusätet. Selle järgi peab vastav info olema avalikustatud võrguettevõtja veebilehel 30 päeva jooksul alates seaduse jõustumisest. Lõike 12 muudatus käsitleb tehnoloogia muutmise keelu rakendamist. Selle järgi kehtib tehnoloogia muutmise keeld nii enne muudatuse jõustumist esitatud liitumistaotluste ja liitumislepingute kui ka pärast seaduse muudatuse kehtima hakkamist esitatavate liitumistaotluste ja liitumislepingute suhtes. Lõige 13 täpsustab tähtaega, mille jooksul peab võrguettevõtja olemasolevate liitumiste suhtes tagatise nõuet rakendama. Üleminekuajaks on 60 päeva alates käesoleva seaduse jõustumisest. See annab turuosalistele piisava aja, et tagada tagatise olemasolu. Lõige 14 käsitleb võimsustasu rakendamist seaduse jõustumise ajaks sõlmitud liitumislepingute suhtes. Võimsustasu rakendatakse sellistele isikutele alates § 871 lõikes 4 nimetatud üleminekuperioodi möödumist. Näiteks päikeseelektrijaamadele rakendatakse tasu ühe aasta möödumisel seaduse jõustumisest. Lõigete 15-16 sisu ei muudeta, muutub lõigete numeratsioon. Lõike 17 muudatuse järgi rakendub kõrguspiirangute piirkonnas võimsustasu arvestus alates 2025. aasta algusest § 871 lõikes 4 nimetatud ajaperioodi möödumisel. Nii näiteks rakendub 5 (12) sellistes piirkondades rajatud päikeseparkidele võimsustasu ühe aasta möödudes alates 2025. aasta 1. jaanuarist ehk tasu rakendamist alustatakse mitte varem kui alates 2026. aasta 1. jaanuarist. Maismaatuulikute puhul rakendatakse tasu aga mitte varem kui 2027. aasta 1. jaanuarist. Kui aga kõrguspiirangute eemaldamine võtab rohkem aega või tootmisseade alustab tootmist hiljem kui näiteks 2027. aasta, saab võrguettevõtja võimsustasu rakendada ka hiljem. Muudatus on vajalik, et tagada kõrguspiirangute alal kiire liitumispunktide kasutuselevõtt. II Eelnõu § 3. Ehitusseadustiku muutmine 1. Täiendada seletuskirjas eelnõu § 3 punkti 12 selgitust järgmises sõnastuses: Selgitus: Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna § 1139 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, mis tingimustel pädev asutus hindab konkureerivaid taotlusi. Ehitusseadustiku muudatuse eelnõu (430 SE) menetlemisel muudeti § 1139 lõigete 1 ja 3 sõnastust ning sellega seonduvalt konkureerivate taotluste hindamise põhimõtet. Pädev asutus kontrollib konkureerivate taotluste hindamisel, kas taotluses esitatud meetmed riskide maandamiseks on piisavad. Näiteks, kui asjaomane asutus on andnud arvamuse, et hoonestusloa taotleja või temaga seotud isik või isikud võivad kujutada endas riski riigi julgeolekule, siis saab pädev asutus esitada hoonestusloa taotlejale täiendava järelepärimise, kas asjaomase asutuse poolt väljatoodud riski on võimalik mingil moel vältida või maandada. Hoonestusloa taotluse osas, mida menetles enne 01.07.2015. a esitatud taotluse puhul Vabariigi Valitsus, on sellist võimalust kasutatud. Tegemist on asjaomase asutuse arvamusega ja ei ole koheselt aluseks keeldumise otsuse tegemiseks. EhS § 1139 lõike 2 punktide 2 ja 3 puhul kontrollib pädev asutus, kas taotlus vastab merealaplaneeringule, sh keskkonnatingimustele meretuulealade sees. Pädev asutus kontrollib, kas hoonestusloa taotluses kirjeldatud kavandatav tegevus on kooskõlas planeeringus antud suuniste ja tingimustega, planeeringu menetluse käigus kogutud andmetega ning, kas kavandatava tegevuse mõju vastab planeeringus ettenähtud eesmärkide saavutamisele. Pädev asutus lähtub eelkõige Eesti mereala planeeringust ja Pärnu ning Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringutest. Antud planeeringute eesmärk on panustada merekeskkonna hea seisundi saavutamisse ja säilitamisse ning meremajanduse edendamisse. Hoonestusloa taotluste puhul hinnatakse, kas taotleja on oma planeeritavas tegevuses lähtunud planeeringus ettenähtud tingimustest, millistes piirkondades ja millistel tingimustel saab merealal tegevusi ellu viia ja Eesti mereala pikaajalisest tulevikuvisioonist, milleks on, et Eesti mereala on hea keskkonnaseisundiga, mitmekülgse ja tasakaalustatud kasutusega ning säästva sinimajanduse1 kasvu soosiv. Samas on teatud alade ja majandustegevuste puhul võimalik lähtuda kooskasutuse võimalustest. Keskkonnakaalutluste puhul võetakse arvesse kavandatava tegevuse sobivust keskkonda lähtuvalt kehtivast planeeringust ja olemasolevatest andmetest nagu näiteks merealaplaneeringus välja toodud keskkonnakaitselised piirangud, teostatud uuringud, keskkonnamõjude hindamine jne. Kehtivate merealaplaneeringute (Eesti mereala planeering ja Pärnu ning Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneering) koostamise käigus on läbi viidud väga mitmeid keskkonnaalaseid uuringuid ja hoonestusloa taotluste hindamisel võetakse arvesse seda, kas taotleja on oma planeeritavas majandustegevuses planeeringutes toodud keskkonnakaalutlusi arvesse võtnud. Kui hoonestusluba taotletakse alale, kus on teada olulised keskkonnaalased piirangud, siis peab taotleja oma hoonestusloa taotluses planeeritavas majandustegevuses nende piirangutega arvestama. Täpsem teave kavandatava ehitise mõjust keskkonnale selgub keskkonnamõju hindamise ja täiendavate uuringute protsessis. 1 Sinimajandus, ka sinine majanduskasv ehk blue growth – jätkusuutlik meremajandus, mis hõlmab kõiki merega seotud valdkondi: turismi, taastuvenergeetikat, vesiviljelust, kalandust, biotehnoloogiat, merepõhja maavarade kasutamist jms. 6 (12) EhS § 1139 lõike 2 punktide 4 ja 5 puhul võetakse arvesse hoonestusloa taotleja tehnilise võimekuse, kogemuse ja finantsvõimekuse piisavust ning majanduslikku võimekust taotletava hoonestusloa projekt teostada. Kui konkureerivate hoonestusloa taotluste hindamisel võetakse arvesse hoonestusloa taotleja võimekust taotletava hoonestusloa projekt teostada, hinnatakse majandusvõimekust osas, mis puudutab riiklike maksuvõlgade puudumist või ajatamist, taotleja teavet nende finantsallikate kohta, millega plaanitakse rahastada hoonestusloa objektiks oleva ehituse valmimist ja hilisemat kasutamist. EhS § 1139 lõike 2 punkti 6 puhul hindab pädev asutus avaliku veekogu väärindamist. Näiteks kui Eesti riigi taastuvenergia eesmärgi, milleks on, et aastaks 2030 moodustab taastuvenergia vähemalt 65 protsenti riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest ja elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustab taastuvenergia vähemalt 100 protsenti (energiamajanduse korra seaduse § 311 lg 1, jõust. 01.11.2022. a.), täitmiseks on vajalik püstitada meretuuleparke, siis võrreldes majandustegevusega merealal, mis ei ole riigi arengudokumendides välja toodud ja ei oma nii suurt mõju Eesti riigi majandusele, tuleb hindamisel eelistada taotlust, mille puhul on meretuulepargi osas algatatud hoonestusloa menetlus. Hindamisel lähtutakse näiteks Eesti Vabariigi strateegilisest dokumendist „Üleriigiline planeering „Eesti 2030+““, mille eesmärk on otstarbeka ruumikasutuse saavutamine Eesti kui terviku mastaabis (peatükk 5.1 punkt 3 sätestab, et Eestis tuleb saavutada taastuvenergia suurem osakaal energiavarustuses). Samuti võetakse hindamise aluseks ka 2019. aastal Euroopa Komisjonile esitatud teatis „Riiklik energia- ja kliimakava 2030“, „Energiamajanduse arengukava aastani 2030“, Euroopa roheline kokkulepe: „kestliku sinimajanduse arendamine Euroopa Liidus“ jne. Hindamisel juhindub pädev asutus põhimõttest suurendada riigile saadavat kasu ja vältida kahju, mida riik võib hoonestusloaga kaasnevalt saada. Seisukoha kujundamiseks võib pädev asutus küsida täiendavaid arvamusi asjaomastelt asutustelt. Konkureerivate taotluste puhul hinnatakse sobivust riigile oluliste teenuste ja majandustegevuste elluviimise toetamisel ja seega hinnatakse hoonestusloa alusel püstitava ehitisega seonduvat majandustegevuse sisu ja seda, kas see toetab riigile oluliste teenuste ja majandustegevuse elluviimist. Pädev asutus hindab majanduslikku kasu kohalikule omavalitsusele ja riigile laiemalt ehk seda, mis kaasneb pärast hoonestusloa andmist ehitise või rajatise püstitamisest kuni konkreetse majandustegevuseni avalikus veekogus. Majanduslik kasu riigile tuleneb hoonestusloa tasust, riigile laekuvatest tööjõu- ja muudest maksudest, hoonestustasu meretuuleparkidelt, mis on lahendatud keskkonnatasude seadusega, kuhu on lisatud keskkonnahäiringu hüvitamise tasu, milleks on tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu, mida makstakse meretuuleparkide puhul kohalikele omavalitsustele, kes asuvad meretuulepargi areaalis (Maagaasiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, RT I 09.08.2022 I, vastu võetud 19.07.2022, jõustub 01.07.2023). Kui taotletava hoonestusloaga kaetud alal soovitakse teostada majandustegevust, mis toob riigile või kohalikule omavalitsusele suuremat kasu ja konkureeriva taotluse puhul planeeritaval alal teostatav tegevus riigile ega kohalikule omavalitsusele peale riigile makstava hoonestustasu mingit tulu ei tooda, siis eelistatakse hindamisel suuremat kasu tootvat majandustegevust. Näiteks tuleb planeeritava meretuulepargi ja muu planeeritava majandustegevuse hindamisel võtta arvesse ka seda, et taastuvenergia arendamine minimeerib energiasektori keskkonnamõjusid, tugevdab energiajulgeolekut ning tõstab majanduse konkurentsivõimet. Taastuvenergia toodangu suurenemine ning seeläbi fossiilkütustest sõltuvuse vähenemine saavutatakse vaid juhul, kui riik on loonud taastuvenergia arendamiseks sobiva keskkonna. Tuulepargid merel on taastuvelektri osatähtsuse tõstmiseks suurima kasvupotentsiaaliga. Meretuuleparkidel on ka oluline mõju teistele sektoritele. Näiteks tuuleparkide ehituse perioodil tõuseb märgatavalt laevaliikluse tihedus kavandatava tegevuse alal (materjalide transport, tööjõu transport, materjalide hoiustamine sadamate aladel) ning töökohtade loomine nii ehitusprotsessi 7 (12) kui pärast tuuleparkide hooldustöid tehes. Võimalikud hüved, mida kohalik kogukond saab tuuleparkide rajamisest, on järgmised: 1. kohaliku tööstustoodangu kasutamine; 2. kohalike ehitusettevõtete kasutamine; 3. kohapealsete rajatiste ja taristute parandamine; 4. kohalike inimeste palkamine; 5. keskkonna- ja elupaikade parandamine projektide raames; 6. külastuskeskuste, turismiteenuste toetamine; 7. tuuleparkide taluvuse kompensatsioon kohalikele kogukondadele; 8. erinevatest riiklikest maksudest laekuv raha. EhS § 1139 lõike 2 punkti 7 puhul võetakse arvesse taotlusega kavandatava ehitise eeldatavat kasutusele võtmise aega, ehitise kavandatavat eluiga ning hoonestusloaga kaetud ala edaspidise kasutamise plaane, kui ehitise kavandatav eluiga on lühem kui taotletav hoonestusloa tähtaeg. Ka riigivaraseadusest tulenev riigivara valitsemise põhimõte on, et tehes riigivaraga mis tahes toiminguid või tehinguid, peab riigivara valitseja juhinduma põhimõttest suurendada kasu ja vältida kahju, mis riik võib neist toimingutest või tehingutest saada (RVS § 8 lg 4). Avaliku veekogu puhul on tegemist riigile kuuluva avaliku hüvega ja juba hoonestusloa andmisel tuleb antud põhimõtteid silmas pidada. Eriti olukorras, kus hoonestusluba on võimalik anda 50 aastaks. Ei ole otstarbekas anda hoonestusluba avaliku veekogu alale 40–50 aastaks, kui hoonestusloaga kaetud alal kavandatava ehitise eluiga on näiteks 10–15 aastat ja hoonestusloa taotlejal ei ole selgust, mis tegevusega hoonestusloaga kaetud alal soovitakse jätkata. EhS § 1139 lõike 2 punktide 8 ja 9 puhul võetakse arvesse kavandatava tegevuse mõju tööhõivele ja projekti seost teiste majandustegevustega. Mõju tööhõivele seisneb uute töökohtade loomises nii ehituse kui ka hilisema majandustegevuse käigus. Näiteks loob meretuulepargi püstitamine täiendavaid töökohti sadamatesse, mis hakkavad teenindama meretuuleparke. Koostöö osas saab hinnata, kas taotluses on kajastatud koostööd teiste ettevõtjatega (äriühingud, FIE-d) ja kolmanda sektoriga (MTÜ-d, SA-d, seltsingud). Majanduskoostöös hinnatakse, kas on teada, kellega soovitakse teha koostööd mõjude hindamise, uuringute, ehitustegevuse jms osas. Hoonestusloa taotluste puhul võetakse arvesse hoonestusloa taotluses esitatud Eestis pakutavate hüvede mahtu, muu hulgas taristu, keskkonna, turismi ja hariduse valdkondades. Kui hoonestusloa taotlejal on juba enne hoonestusloa taotluse esitamist teadmine, millistesse valdkondadesse ja mil määral saab ta panustada, siis on võimalik see hoonestusloa taotluses eraldi välja tuua. Kuid ka kavandatav panus või kavandatavad kohustused nimetatud valdkondadesse peaks olema hoonestusloa algatamise taotluses välja toodud. EhS § 1139 lõike 2 punktide 10 ja 11 puhul võetakse arvesse kavandatava tegevuse vastavust riigi eelistustele mereala kasutamisel. Riigi eelistusena võetakse arvesse riigi arengudokumentidest lähtuvaid eesmärke ning asjaomaste asutuste arvamusi. Vajadusel võib pädev asutus küsida asjaomastelt asutuselt seisukohti riigi eelistuste kohta. Nii näiteks võib riik eelistada valitud merealadel läbi viia ise (või tema poolt volitatud osapoole poolt) vajalikud järgmised planeerimisetapid ning pakkuda huvitatud osapooltele juba merepargiks vajaliku hoonestusloa ja hinnatud keskkonnamõjudega mereala hilisemas etapis. Sellisel juhul loeb pädev asutus nimetatud alal konkureeriva hoonestusloa menetluse jätkamise perspektiivituks. Riigi arengudokumentidest lähtuvate eesmärkide vastavuse puhul hinnatakse hoonestusloa taotluste puhul, kas kavandatav tegevus on vastavuses riigi arengudokumentidest lähtuvate eesmärkidega. Oluline on hinnata planeeritava tegevuse vastavust arengustrateegiaga „Eesti 2035“, mille eesmärk on kasvatada ja toetada Eestis elavate inimeste heaolu nii, et Eesti oleks ka täna ja ka tulevikus parim paik elamiseks ja töötamiseks. Lisaks hinnatakse arengukavadest lähtuvate ülesannete täitmist. 8 (12) Antud muudatus on eelnõu selgituses vajalik põhjendusel, et konkureerivate taotluste vastavuse hindamise põhimõtted oleks kajastatud õigusakti selgituses. EhS´i muutmisel (eelnõuna oli 430 SE) muudeti enne eelnõu II lugemist § 1139 lg 1 ja 3 sõnastust ja sellega seonduvalt ei ole kajastatud konkureerivate taotluste hindamise põhimõtted vastavalt § 1139 lõikes 2 sätestatule. Tagab hoonestusloa taotlejatele õigusselguse. 2. Muuta eelnõu § 3 punkt 15 järgmiselt: „15) paragrahvi 11310 lõige 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(14) Hoonestusloa menetluse konkursi korras algatamise korra ja meretuulepargi ala suuruse määramise lähtuvalt Eesti üleriigilisest merealaplaneeringust kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;“; Selgitus: volitusnormi sõnastuse muudatus on vajalik selleks, et nii tagatakse mereala kui avaliku hüve mõistlik ja sihipärane kasutamine. Näiteks on mereala planeeringuga ette nähtud alad meretuuleparkidele. Antud alade sihtotstarbelise kasutamise saab tagada minimaalselt 75–100 km2-ste hoonestusloaga kaetud aladega. Arvesse tuleb võtta ka merealaplaneeringus ettenähtud puhveralasid erinevate tuuleparkide vahel. Pädevale asutusele (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet) on esitatud hoonestusloa menetluse algatamise taotlusi meretuulepargi rajamiseks ka ebamõistlikult väikestele aladele, millest võib järeldada, et hoonestusloaga kaetud ala kasutamine on majanduslikust seisukohast ebaotstarbekas ja hoonestusloa algatamise taotluse eesmärgiks võib olla hoonestusloa hilisem hoonestusloaga kaetud alade liitmine või võõrandamine teisele hoonestusloa omanikule vms. Lisaks tagatakse volitusnormi muudatusega menetlusökonoomia. Kehtiva õiguse alusel tuleks läbi viia palju rohkem konkursse ja see tekitaks väga ebamõistliku koormuse pädevale asutusele. Volitusnormi muutmata lükkuks edasi taastuvenergia osakaalu suurendamise lõppeesmärgi saavutamise. Tuginedes ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 251 lõikele 5, mis sätestab, et kui konkureerivasse menetlusse lähevad alates 25.05.2017 kuni ehitusseadustiku muudatuste jõustumiseni esitatud hoonestusloa taotlused, siis otsustatakse hoonestusloa menetluse algatamine ehitusseadustiku § 1139 lõige 4 kehtestatud määruse alusel. Volitusnormi alusel kehtestatav määruses sätestatakse, et pädev asutus võib minimaalset suurust põhjendatud juhul muuta kuni 20 protsendi ulatus. Põhjendatud juhuks saab lugeda hoonestusloa menetluse algatamist näiteks innovatsioonialale, mille suurus on ca 88 km2 ja mille puhul ei ole otstarbekas antud ala jaotamine kaheks erinevaks hoonestusloaga kaetud alaks. Samuti tuleb hoonestusloaga kaetavate alade puhul võtta arvesse merealaplaneeringus ettenähtud meretuuleparkidele mõeldud alade suurusi ja puhveralasid kahe erineva meretuulepargi vahelisel alal. 3. Täiendada eelnõu § 3 uue punktiga 16 (selliselt, et MKM-i 12.01.2023 Riigikogu majanduskomisjonile esitatud kirjas nr 17-7/2023/229-1 märgitud punktid 16, 17 ja 18 muutuksid punktideks 17, 18 ja 19), muutes vastavalt järgnevate punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: 9 (12) „16) paragrahvi 11311 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: „8) taotletud avaliku veekogu meretuulepargiga koormatavat ala suurust on enne hoonestusloa menetluse algatamist vaja muuta ja hoonestusloa taotleja ei ole nõus koormatava ala muutmisega.“.“. Selgitus: muudatus eelnõus on seotud § 11310 lg 14 volitusnormis sõnastuse muutmisega ja on vajalik selleks, et juhul kui hoonestusloa taotleja ei nõustu hoonestusloa taotlusega soovitud ala muutma vastavalt pädeva asutuse poolt määratud ala suuruseni, on pädeval asutus õigus keelduda hoonestusloa menetluse algatamisest. Meretuuleparkidega koormatava ala suuruse muutmine on seotud merealaplaneeringus ettenähtud meretuulepargialadega, puhvertsoonidega või muu merealaplaneeringus ettenähtud nõuete täimisega. III Eelnõu § 8. Maagaasiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmine Täiendada eelnõu § 8 uue punktiga 1, muutes vastavalt järgmiste punktide numeratsiooni, järgmises sõnastuses: "1) paragrahvi 1 punkt 18 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "18) paragrahv 267 loetakse §-ks 2610 ja seaduse 3. peatükki täiendatakse §-dega 267–269 järgmises sõnastuses:“; „§ 267. Strateegilise gaasivaru ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai haldamise kulud (1) Strateegilise gaasivaru ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai haldamise kulud kaetakse varumakse maksja tasutavast strateegilise gaasivaru maksest (edaspidi varumakse). (2) Strateegilise gaasivaru ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai haldamise kulud on: 1) strateegilise gaasivaru hoidmisega seotud kulu; 2) strateegilise gaasivaru ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai kindlustamise kulu; 3) strateegilise gaasivaru koguse ja varu nõuetele vastavuse kontrollimise kulu; 4) strateegilise gaasivaru ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai haldaja tegevuskulu; 5) strateegilise gaasivaru ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai haldaja finantskulu; 6) muud käesolevast seadusest tulenevad strateegilise gaasivaru hoidmise ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai hooldamise kohustuse täitmisega seotud kulud, välja arvatud strateegilise gaasivaru ja haalamiskai soetamine. (3) Strateegilise gaasivaru ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai haldaja on hädaolukorra seaduse § 181 lõikes 1 nimetatud isik. (4) Varumakse maksja on võrguettevõtja. (5) Varumakse laekub varu haldajale. (6) Varumakse tasumise kohustus tekib gaasi tarbimisel. (7) Varumakse tasumise periood on kalendrikuu. Varumakse maksja tasub varumakse eelneva nõudeta varu haldaja veebilehel avaldatud arvelduskontole hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks eelneva kuu eest suuruses, mis vastab varumakse maksja poolt eelneval kalendrikuul tarbijatele müüdud gaasi kogusele ja kehtivale varumakse määrale. Maksekorralduse selgitusse tuleb märkida „gaasi varumakse” ning kalendrikuu nimetus, mille eest varumakse tasutakse. (8) Kui varumakse maksja ei tasu varumakset käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt, esitab varu haldaja varumakse maksjale varumakse teate. Teate alusel varumakse tasumise tähtaeg on kümme 10 (12) päeva varumakse teate saamisest arvates. Tasumisele kuuluva varumakse teade on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses. (9) Kui varumakse maksja ei ole tasunud varumakset käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud maksma tähtpäevaks tasumata summalt viivist 0,06 protsenti päevas, kuid kokku mitte rohkem kui tasumisele kuuluv varumakse summa. (10) Viivise kohta esitab varu haldaja varumakse maksjale nõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, viivise määr, tasumisele kuuluv viivise summa ja tasumise tähtaeg. Viivise nõue on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses. § 268. Varumakse määr (1) Varumakse alammäär on 0,1 eurot ja ülemmäär 2,5 eurot megavatt-tunni lõpptarbijale müüdud gaasi kohta. (2) Varumakse määr väljendatuna eurodes megavatt-tunni müüdud gaasi kohta kehtestatakse üks kuu enne selle kehtima hakkamist. (3) Varumakse määra kehtestamise aluseks on strateegilise gaasivaru koguse ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai haldamiseks vajalik eeldatav kulu järgmisel kalendriaastal ning järgmisel kalendriaastal müüdava gaasi eeldatav kogus. (4) Varumakse määra võib muuta vastavalt varu ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai haldamise tegelikele kuludele ning gaasi müügimahule. Muudatus tuleb teha, kui haldamise kulusid pole võimalik katta laekunud ja kehtiva varumakse määra alusel eeldatavalt laekuva varumakse arvelt. Muudetud varumakse määr hakkab kehtima järgmisel kuul selle kehtestamise kuust arvates. (5) Kui kalendriaastal tasutud varumakse kogusumma ületab vastava kalendriaasta strateegilise gaasivaru ja veeldatud gaasi terminali haalamiskai haldamise kulud, võetakse ülelaekunud summa arvesse järgmisel varumakse määra kehtestamisel. (6) Varumakse määra kehtestab varu haldaja ettepanekul valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 269. Aruandlus Maksu- ja Tolliamet esitab varu haldajale iga kuu viimaseks kuupäevaks andmed varumakse maksja eelmisel kalendrikuul tarbimisse lubatud gaasi müügimahu kohta.”;". Selgitus: seaduse muutmise eesmärgiks on tagada regulatsioon pikaajalise gaasitarne häiringu tagajärjel gaasisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ning strateegilise gaasivaru haldamise kulude katmiseks ka veeldatud gaasi kasutamisel. Alates 1. maist 2023. a jõustuv Maagaasiseadus (edaspidi MGS) ei reguleeri strateegilise gaasivaru haldamisega seotud kulude katmise põhimõtteid veeldatud gaasi terminali kasutamisel. Eelnõuga lisatakse gaasi varumaksesse ka veeldatud gaasi terminali halduskulude katmine. Hädaolukorraseadus (edaspidi HOS) alusel on võimalik varud moodustada (HOS § 181) ning 1. maist 2023. jõustuv MGS muudatuse kohaselt kogub varu haldajal gaasi varumakset, kuid andmete saamine Maksu- ja Tolliametist, mis võimaldaks varu haldajal kontrollida võrguettevõtete poolt tasutava varumakse tasumise õigsust, on sätestamata. Võrguettevõtjal on alates 1. maist 2023. a kohustus tasuda gaasi varumakseid müügimahult, kuid varu haldajal pole õigus saada võrguettevõtja poolt tarbimisse lubatud gaasi koguse ehk müügimahu kohta andmeid Maksu- ja Tolliametilt. Varu haldaja on kohustatud vähem tasutud gaasi varumakse võrguettevõtjalt sisse nõudma, kuid varu haldajal pole võimalik kontrollida võrguettevõtja poolt müüdud gaasi mahtu ja kontrollida, kas võrguettevõtja on varumakse tasunud nõuetekohaselt ja vastavalt MGS-is sätestatule. Eelnõuga antakse Maksu- ja 11 (12) Tolliametile volitusnorm esitada varu haldajale igakuiselt andmeid võrguettevõtja poolt müüdud gaasi kohta. Maksu- ja Tolliameti poolt gaasi müügimahu kohta andmete esitamine on vajalik selleks, et varu haldajal oleks võimalik kontrollida võrguettevõtjate poolt gaasi varumakse tasumist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Riina Sikkut majandus- ja taristuminister Kristo Kaasik 6256465 [email protected] 12 (12)