Siseministri määruse „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ eelnõu

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium 05.02.2021 nr 1-6/2272-1 Siseministri määruse „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ eelnõu Edastame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks siseministri määruse „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ eelnõu. Tuleohutuse seaduse (jõustub 01.03.2021) kohaselt tuleb ehitise omanikul tagada vajalik tuletõrje veevõtukoht ning selle korrashoid. Varasemalt on kehtinud sama põhimõte, kuid pole olnud nõudeid, millele veevõtukoht ja selle korrashoid peavad vastama. Eelnõu põhiliseks sisuks on veevõtukoha rajamise ning korrashoiu, samuti katsetamise, kasutamise ja tähistamise nõuded. Lisaks määratakse eelnõuga ka vajaliku info vahetamise põhimõtted. Tegemist on uue terviktekstiga. Palume EISi kooskõlastust viie tööpäeva jooksul, kuivõrd määrus peab jõustuma koos tuleohutuse seaduse muudatustega 01.03.2021.aastal. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kristian Jaani siseminister Lisa: 1) siseministri määruse „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ eelnõu; 2) siseministri määruse „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ eelnõu seletuskiri; 3) siseministri määruse „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ eelnõu lisad 1, 2 ja 3. Arvamuse avaldamiseks: Päästeamet Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee Registrikood 70000562 Transpordiamet Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Linnade ja Valdade Liit Eesti Vee-ettevõtjate Liit Eesti Turvaettevõtete Liit Eesti Vee- ja kanalisatsiooniinseneride Selts Eesti Arhitektide Liit Mari Tikan 6125142 [email protected] 2 (2)  EELNÕU 03.02.2021 Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord Määrus kehtestatakse tuleohutuse seaduse § 24 lõike 4 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord. § 2. Terminid Määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 1) maapealne veevõtukoht – veevõtukoht, mille väljund on maa peal; 2) maa-alune veevõtukoht – veevõtukoht, mille väljund paikneb maa-aluses kaanega kaevus; 3) survestatud veeallikas – veeallikas, kust veevõtukoha kaudu on võimalik ilma pumbata võtta ehitise kustutamiseks nõutud vooluhulgas vett; 4) survestamata veeallikas – veeallikas, kust veevõtukoha kaudu on võimalik pumbaga võtta ehitise kustutamiseks nõutud vooluhulgas vett; 5) päästetehnikaga survestatav veevõtukoht – veevõtukoht, mis asub päästetehnikaga survestataval torustikul; 6) päästetehnikaga survestatava veevõtukoha survestamise koht – koht, kust päästetehnikaga pumbatakse vesi veevõtukohast torustikku, millel asub veevõtukoht; 7) veevõtukoha veeallikas – torustik, sealhulgas ühisveevärk, ja looduslik või tehisveekogu, sealhulgas mahuti. 2. peatükk VEEVÕTUKOHA RAJAMINE § 3. Veevõtukoha rajamise tingimused (1) Veevõtukoht rajatakse nii, et tagatud on päästesõidukite ja -tehnika aastaringne juurdepääs ja vee ohutu kättesaamine. (2) Veevõtukoha tüübi valikul eelistatakse maapealset veevõtukohta. (3) Kui ühele veeallikale paigaldatakse mitu veevõtukohta, peab kaugus nende vahel olema vähemalt kuus meetrit. (4) Kui esineb maapealse veevõtukoha vigastamise oht, ümbritsetakse see piirdega, mis ei tohi takistada veevõtukohast vee võtmist. (5) Päästetehnikaga survestatava veevõtukoha survestamise koht peab paiknema vahetult veevõtukoha väljundi kõrval, ent mitte kaugemal kui kolm meetrit. (6) Juhul, kui kogu hoone on kaitstud automaatse tulekustutussüsteemiga, mis rakendub ja teavitab sellest hoones olijaid, ei pea veevõtukohta rajama järgmistele hoonetele: 1) üksikelamu; 2) paariselamu; 3) korterelamu, välja arvatud kõrghoone; 4) kuni kümne voodikohaga hooldekodu; 5) kuni kümne kasutajaga kogunemishoone; 6) kuni kümne voodikohaga majutushoone; 7) kuni kümme töökohaga büroohoone. (7) Veevõtukoha rajamisel tuleb arvestada veevõtukoha tehniliste nõuetega, mis on esitatud käesoleva määruse lisas 1. § 4. Veevõtukoha rajamise dokumendid (1) Veevõtukoha rajamiseks tuleb esitada ehitusteatis ehitusseadustiku § 35 lõike 3 kohaselt. (2) Veevõtukoha rajamiseks tuleb koostada ehitusseadustiku § 36 lõike 4 kohane ehitusprojekt, mis peab sisaldama ehitusseadustiku § 13 lõike 3 alusel kehtestatud siseministri määruses toodud andmeid. § 5. Veevõtukoha veeallikas (1) Veevõtukoha veeallikas (edaspidi veeallikas) tuleb aasta ringi tagada vajalik veevooluhulk nõutud aja jooksul ja sobilik vee kvaliteet. (2) Veeallikast saadav vesi ei tohi olulisel määral sisaldada tahkeid osakesi läbimõõduga üle kaheksa millimeetri. (3) Veeallika valikul tuleb arvestada selle teiste tarbijate veevajadusega. § 6. Veevõtukoha kaugus ehitisest ja asukoht (1) Üldjuhul peab veevõtukoht paiknema ehitisest vähemalt 30 meetri kaugusel, et tagada päästetehnika ohutus. (2) Veevõtukoha kaugus ehitisest mõõdetakse mööda päästetehnikaga sõidetavaid teid. (3) Veevõtukoht peab paiknema ehitise sissepääsust ja tuleohutuspaigaldiste päästemeeskonna toitesisenditest kuni 200 meetri kaugusel. (4) Päästetehnikaga survestatav veevõtukoht peab paiknema ehitise sissepääsust ja tuleohutuspaigaldiste päästemeeskonna toitesisenditest kuni 50 meetri kaugusel. (5) Esimese kasutusviisiga hoone veevõtukoha kaugust ehitisest võib suurendada kuni 400 meetrini, kui voolikuliini veevõtukohast hooneni saab vedada sirgjooneliselt. Eelmises lauses nimetatud leevendust ei saa kasutada linnas ja alevikus. (6) Veevõtukoht rajatakse tee peale või tee äärde nii, et selle kasutamine mõjutab liiklust võimalikult vähe. (7) Kui veevõtukoht rajatakse tee äärde, peab veevõtukoht olema päästetehnikaga ligipääsetavast teest kuni 2,5 meetri kaugusel. § 7. Nõuded veevooluhulgale veevõtukohas (1) Hoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk veevõtukohas (edaspidi veevooluhulk) määratakse lähtudes hoone suurima tuletõkkesektsiooni eripõlemiskoormusest järgmiselt: Hoone tuletõkkesektsiooni eripõlemiskoormus Veevooluhulk veevõtukohas MJ/m² l/s 0–600 10 601–1200 20 > 1201 30 (2) Veevooluhulga määramisel arvestatakse nende tuletõkkesektsioonide eripõlemiskoormusega, mis on suuremad kui 200 m2. (3) Kõrghoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk määratakse lähtudes hoone suurima tuletõkkesektsiooni pindalast ja automaatse tulekustutussüsteemi (edaspidi AKS) olemasolust järgmiselt: Hoone tuletõkkesektsiooni Vooluhulk AKS-ita Vooluhulk AKS-iga pindala l/s m² < 100 10 10 101–200 20 10 201–400 30 10 401–500 30 20 501–600 40 20 601–900 50 20 901–1000 50 30 1001–1200 60 30 1201–1500 70 30 1501–1700 70 40 1701–1800 80 40 1801–2200 90 40 2201–2400 90 50 (4) Veevooluhulk peab olema tagatud kolme tunni jooksul ja kõrghoone puhul ühe tunni jooksul. (5) Kui ehitis on kaitstud AKS-iga, mis rakendumisel teavitab Häirekeskust või turvaettevõtte juhtimiskeskust, võib veevooluhulga tagamise aega vähendada ühe tunnini. (6) I kasutusviisiga ja sellega võrdsustatud hoonel peab veevõtukoha veeallikas olema vett vähemalt 30 m³. (7) Väljaspool hoonet asuva üle 200 m² pindalaga põlevmaterjali alalise ladustamisala kustutusvee vooluhulk määratakse ladustamisala ümbermõõdu järgi, arvestades iga 50 meetri kohta vooluhulgaks 10 l/s. 3. peatükk VEEVÕTUKOHA TÄHISTAMINE § 8. Veevõtukoha tähistamine (1) Veevõtukoht tähistatakse viidaga, mis vastab käesoleva määruse lisas 2 esitatule. (2) Viit peab paiknema vähemalt 1,5 meetri kõrgusel maapinnast. (3) Viit paigaldatakse veevõtukohast kuni 20 meetri kaugusele nähtavale kohale. 4. peatükk VEEVÕTUKOHA KATSETAMINE, KASUTAMINE JA KORRASHOID § 9. Veevõtukoha katsetamine (1) Veevõtukohta katsetatakse nii enne selle kasutuselevõttu kui ka korrashoiu tagamiseks. (2) Veevõtukoha katsetamise käigus mõõdetakse veevooluhulka ning hinnatakse veekogust, rõhule vastu pidamist, külmumisvastaste meetmete toimimist ning kontrollitakse veevõtukohale juurdepääsu nõudeid ja andmete õigsust viidal. Katsetamise täpne metoodika on esitatud käesoleva määruse lisas 3. (3) Veevõtukoha katsetamine korrashoiu tagamiseks tuleb teha järgmise sagedusega: 1) survestatud veeallikal paikneval veevõtukohal vähemalt üks kord kolme aasta jooksul; 2) survestamata veeallikal ja päästetehnikaga survestatava veevõtukoha survestamise kohas vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. (4) Veevõtukoha katsetamise tagab tuleohutuse seaduse § 24 lõikes 3 nimetatud isik. (5) Veevõtukohta katsetab isik, kellel on selleks vajalikud vahendid ja teadmised. (6) Enne veevõtukoha kasutuselevõtmist edastatakse veevõtukoha katsetamise tulemus ehitisregistri kaudu kohaliku omavalitsuse üksusele koos kasutusteatisega. Päästeametile edastatakse veevõtukoha katsetamise tulemus pärast igat korrashoiu tagamiseks tehtavat katsetamist. § 10. Veevõtukoha kasutamine (1) Veevõtukoht võetakse kasutusele pärast kasutusteatise esitamist ehitusseadustiku § 47 lõike 4 kohaselt. (2) Veevõtukoha kasutamise järel peab tagama selle korrashoiu. § 11. Veevõtukoha korrashoid Veevõtukoha korrashoid peab tagama: 1) veevõtukoha aastaringse kasutamise; 2) veevõtukoha nõuetekohase tähistamise; 3) vaba juurdepääsu veevõtukohale. 5. peatükk TEABEVAHETUS § 12. Teabevahetus (1) Veevõtukoha valdaja teavitab esimesel võimalusel Päästeametit, kui: 1) veevõtukohta ei saa kasutada; 2) ajutiselt kasutamatut veevõtukohta saab taas kasutada. (2) Päästeamet edastab esimesel võimalusel veevõtukoha valdajale pärast veevõtukoha kasutamist järgmise informatsiooni: 1) kasutatud vee koguse; 2) veevõtukoha puudused, kui neid ilmnes. (3) Päästeamet avalikustab veevõtukohtade asukohad ja vooluhulgad. 6. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 13. Rakendussäte Enne käesoleva määruse jõustumist olemasolevate veevõtukohtade andmed kannab pädev asutus või ehitisregistri vastutav töötleja ehitisregistrisse hiljemalt 1. jaanuaril 2024. aastal. § 14. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. märtsil 2021. aastal. Kristian Jaani siseminister Lauri Lugna kantsler  03.02.2021 Siseministri määruse „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Siseministri määruse „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ eelnõus (edaspidi eelnõu) nähakse peaasjalikult ette tuletõrje veevõtukoha rajamise ja hooldamisega seotud tegevused ning asjakohase teabevahetuse kord. Määrus kehtestatakse tuleohutuse seaduse (edaspidi TuOS) § 24 lõike 4 alusel. Tegemist on uue regulatsiooniga. TuOS-i kohaselt tagab ehitise omanik, et ehitise läheduses on tuletõrje veevõtukoht. Ehitise omanikul on seejuures õigus seda teha koostöös teiste ehitiste omanikega, kelle ehitist veevõtukoht kaitseb. Sama põhimõte on TuOS-is sätestatud ka veevõtukoha korrashoiule. Veevõtukoha rajamise ning korrashoiu, samuti katsetamise, kasutamise ja tähistamise nõuded ongi eelnõu põhiline sisu. Peale selle määratakse eelnõuga asjakohase info vahetamise põhimõtted. Seega on uus terviktekst koond vajalikest andmetest veevõtukoha rajamiseks, selle korrashoiuks ja teabe vahetamiseks. Määruse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna nõunik Mari Tikan ([email protected], tel 612 5142), Päästeameti päästetööde osakonna ekspert Karmo Kuru ([email protected], tel 444 7808) ja Päästeameti ohutusjärelevalve osakonna ekspert Erti Suurtalu ([email protected], tel 5656 8103). Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna õigusnõunik Kadi Parmas ([email protected], tel 612 5214) ja Päästeameti õigusosakonna juhataja Eneken Kost ([email protected], tel 628 2030). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Siseministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Airi Kapanen ([email protected], tel 612 5241). 2. Eelnõu sisu Eelnõu koosneb neljateistkümnest paragrahvist ja neljast lisast. Eelnõu asendab siseministri 18. augusti 2010. a määrust nr 37 „Nõuded tuletõrjehüdrandi tüübi valikule, paigaldamisele, tähistamisele ja korrashoiule“ käsitledes veevõtukohaga seonduvat laiemalt, kui pelgalt tuletõrjehüdrandi nõuded. Määruse lisades kirjeldatakse veevõtukoha tehnilisi nõudeid ning nõudeid veevõtukoha tähistusele ja teabevahetusele. Üks lisadest sisaldab veevõtukoha katsetamise akti vormi. Eelnõu §-s 1 kehtestatakse määruse reguleerimisala. Määrusega kehtestatakse veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord. Sisuliselt tähendab see veevõtukoha kogu elukaare hõlmamist. Rajamise aluseks on ehitusprojekt ja kohalikule omavalitsusüksusele edastatud (edaspidi KOV) ehitusteatis. Edasi on määratud veevõtukoha katsetamise, kasutamise, tähistamise ja korrashoiu nõuded. Lisaks kirjeldab määrus teabevahetust veevõtukoha valdaja ja Päästeameti vahel, et liiguks kiiresti info, kas veevõtukohta saab kasutada. 1 Eelnõu § 2 avab määruses kasutatavad terminid. Terminite juures defineeritakse need mõisted, mida valdkonna muudes õigusaktides ei ole avatud. Näiteks pole terminite juures määratletud automaatse tulekustutussüsteemi mõistet, kuna seda on selgitatud nii TuOS-is kui ka siseministri 30. märtsi 2017. aasta määruses nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ ning muudes valdkondlikes juhendites ja standardites. Terminid, mida selgitatakse on veevõtukoha spetsiifilised, kuid valdkonnas tuntud. Terminites on lahti selgitatud mistahes veevõtukoha mõiste ja veeallika mõiste. Nimelt mõeldakse veevõtukoha all torustikku, mille kaudu võetakse portatiivsete pumpadega veeallikatest vett. Näiteks, kui veevõtukoht paikneb ühisveevärgil, on veeallikas ühisveevärgi trass ja veevõtukoht on käesoleva määruse nõuetele vastav torustik, mille kaudu võetakse veeallikast vett. Veeallikad on jaotatud kaheks: survestatud ja survestamata. Survestatud veeallikad on üldjuhul seotud torustikega, kuhu vesi pumbatakse pumpadega või mõnel muul rõhku tekitaval moel, nagu näiteks veetornid või survepaagid jts. Survestamata veeallikad on veeallikad, kust vesi voolab läbi veevõtukoha isevoolu teel, või kust vee kättesaamiseks on vaja kasutada portatiivseid pumpasid. Sellised veeallikad võivad olla näiteks mahutid, tiigid, jõed, meri jts. Vee kättesaamine neist sõltub veeallika ja veevõtukoha väljundi kõrguste vahest. Veevõtukohad saavad olla maapealsed ja maa-alused, olenevalt, kus paikneb nende väljund. Kui ehitis asub veevõtukohast liiga kaugel ja veeallikat ei ole mõistlik lähemale ehitada, on võimalus paigaldada tühi toru, mille kaudu saab veevõtukoha vee ehitise lähedale tuua portatiivsete pumpadega. Torule aga tuleb paigaldada veevõtukoht või -kohad, kust on ehitisest nõutud kauguselt vesi võimalik välja võtta. Eelnõu §-s 3 tuuakse välja veevõtukoha rajamise tingimused. Lõike 1 kohaselt rajatakse veevõtukoht nii, et tagatud on aastaringne tehnikaga juurdepääs ja vee ohutu kättesaamine. See tähendab, et tehnikaga peab kogu aeg pääsema veevõtukoha juurde, et seal teha vajalikke toiminguid vee kättesaamiseks. Lähtudes kasutusel olevast tehnikast, peavad teed võimaldama sõitmist vähemalt 10 meetrit pikkadel, 4 meetrit kõrgetel ja 26 tonni kaaluvatel veoautodel, mille pöörderaadius on 10 meetrit. Aastaringse kasutamise all mõeldakse, et veevõtukoha veeallikas ei tohi vesi külmuda, või külmumise korral ei tohi olla takistud vee võtmine ja peab olema tagatud nõutud veekogus. Näiteks, arvutades veeallika veekogust, tuleb sellest lahutada jäätuva vee hulk. Vee ohutu kättesaamise all mõeldakse, et veevõtukohas kasutatakse kvaliteetseid purunematuid veevõtukoha komponente ja kindlustatakse ohutud töötingimused, nagu vee horisontaalne voolamine, päästesõidukite ja - tehnika paigutamise kindel ala. Päästemeeskond ei tohi sattuda vee võtmisel ohtu – kõik piirded, estakaadid, vallid, ääred ja muud rajatise elemendid peavad olema päästjatele ohutud. Lõige 2 määrab, et veevõtukoha tüübi valikul eelistatakse maapealset veevõtukohta. Maapealne veevõtukoht on veevõtukoht, mille väljund ulatub üle maapinna. See juba iseenesest tagab veevõtukohale juurdepääsetavuse ja vee kättesaamiseks vajalike tegevuste võimalikkuse. Maapealne veevõtukoht on ka päästemeeskondadele kergesti leitav ja sellele on päästetehnikat paigutada märkimisväärselt lihtsam ja kiirem. Lõike 3 kohaselt peab siis, kui ühele veeallikale paigaldatakse mitu veevõtukohta, olema kaugus nende vahel vähemalt kuus meetrit. Veeallikana käsitatakse eelnõu kohaselt kas ühisveevärki, looduslikku veekogu või tehislikku veemahutit ja kui sellisele veeallikale 2 paigaldatakse mitu veevõtukohta, peab kaugus nende vahel olema vähemalt kuus meetrit. Veevõtukohtade kuuemeetrine vahe tagab võimaluse paigaldada igale veevõtukohale päästetehnikat. Lõige 4 sätestab ohutusnõude, et kui esineb maapealse veevõtukoha vigastamise oht, tuleb veevõtukoht ümbritseda piirdega, mis ei tohi takistada veevõtukohast vee võtmist. Sellist piiret (või katet või muud kaitsvat objekti) on vaja, et kaitsta veevõtukohta mehaaniliste vigastuste eest, mis võivad vee võtmise muuta võimatuks. Näiteks, teehooldusmasinad võivad veevõtukohta talvel teede lahtilükkamise käigus vigastada, mille tagajärjel ei saa veevõtukohta kasutada. Sellise olukorra vältimiseks tulebki veevõtukohta kaitsta. Lõige 5 määrab nõude, et päästetehnikaga survestatava veevõtukoha survestamise koht peab paiknema vahetult veevõtukoha väljundi kõrval, ent mitte kaugemal kui kolm meetrit. See vahemaa tagab päästesõidukil olevate vahenditega võimalikult kiire vee saamise. Lõikes 6 tuuakse tingimus, millal veevõtukoha ei pea rajama. TuOS-i § 23 lõige 2 sätestab, et ehitisel peab olema nõuetele vastav veevõtukoht, välja arvatud juhul, kui tulekahju avastamine ja selle kustutamine ehitises on tagatud muu tehnilise lahendusega. See tähendab, et kui hoone on varustatud automaatse tulekustutussüsteemiga, mis rakendub ja teavitab rakendumisest hoones olijaid, ei pea sellel hoonel olema veevõtukohta. Selline kustutussüsteem rakendub tulekahju algfaasis ja kas kustutab selle täielikult või summutab piisavalt, et päästemeeskonna saabudes on tulekahju võimalik kaasas oleva veega kustutada. Automaatne tulekustutussüsteem ei lase tulekahjul areneda, mis omakorda lubab hoones olijatel ohutult evakueeruda ning päästemeeskonnal tulekahju kustutada. Eelnõuga täpsustatakse, missuguste hoonete korral on selline leevendus lubatud. Sellised hooned, millel ei pea olema veevõtukohta, kui hoone on varustatud automaatse tulekustutussüsteemiga, on: 1) üksikelamu; 2) paariselamu; 3) korterelamu, välja arvatud kõrghoone; 4) kuni kümne voodikohaga hooldekodu; 5) kuni kümne kasutajaga kogunemishoone; 6) kuni kümne voodikohaga majutushoone; 7) kuni kümne töökohaga büroohoone. Eelduslikult on tegemist väiksemate hoonetega, mistõttu on tulekustutussüsteem neis efektiivne. Automaatse tulekustutussüsteemi rajamise tehnilised nõuded on esitatud standardis EVS-EN 16925:2018/AC:2020 „Paiksed tulekustutussüsteemid. Automaatsed elamu sprinklersüsteemid. Projekteerimine, paigaldamine ja hooldus“. Silmas tuleb pidada, et hoonete kasutusviiside loetelu, millest juhinduda, on toodud siseministri 30.03.2017 määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ lisas 1. Lõike 7 kohaselt tuleb veevõtukoha rajamisel arvestada veevõtukoha tehniliste nõuetega, mis on toodud käesoleva määruse lisas 1. Eelnõu §-s 4 on nimetatud veevõtukoha rajamisega seotud dokumendid. Lõige 1 sätestab, et veevõtukoha rajamiseks tuleb esitada ehitusteatis ehitusseadustiku § 35 lõike 3 kohaselt. See ehitusseadustiku säte viitab ehitusseadustiku lisale 1 (ehitusteatise esitamine on nõutav käesoleva seadustiku lisas 1 nimetatud ehitiste puhul). Ehitusseadustiku 3 lisa 1 nimetab, et tuletõrje veevõtukoha või selle teenindamiseks rajatava veeallika puhul esitatakse selle rajamisel või ümberehitamisel või osa asendamisel samaväärsega ehitusteatis ja ehitusprojekt. Lõike 2 kohaselt tuleb veevõtukoha rajamiseks koostada ehitusseadustiku § 36 lõike 4 kohane ehitusprojekt. See ehitusseadustiku säte viitab ehitusseadustiku lisale 1 (käesoleva seadustiku lisas 1 nimetatud juhul tuleb koos ehitusteatisega esitada ehitusprojekt). Ehitusseadustiku lisa 1 nimetab, et tuletõrje veevõtukoha või selle teenindamiseks rajatava veeallika puhul esitatakse selle rajamisel või ümberehitamisel või osa asendamisel samaväärsega ehitusteatis ja ehitusprojekt. Selline ehitusprojekt peab sisaldama ehitusseadustiku § 13 lõike 3 alusel kehtestatud siseministri määruses „Tuletõrje veevõtukoha ehitusprojektile esitatavad nõuded“ toodud andmeid. Sisult tähendab see, et veevõtukoha ehitusprojektis on esitatud: 1) projekteerimisel aluseks võetud nõuded; 2) asendiplaan, mis kajastab veevõtukoha katvusala; 3) veevõtukoha tüüp ning selle tehniline ja hüdrauliline lahendus; 4) veeallikas ja selle tehniline lahendus; 5) veevooluhulk veevõtukohas; 6) tuletõrje veevõtukoha korrashoiu kirjeldus, välja arvatud ühisveevärgil asuva tuletõrje veevõtukoha korral. Eelnõu § 5 sätestab veevõtukoha veeallikaga seonduvad nõuded. Veeallikana käsitatakse eelnõu § 2 punkti 6 kohaselt torustikku, looduslikku või tehislikku veekogu (seal hulgas mahutit), kus on ehitise kustutamiseks nõutud vooluhulk ja veekogus. See tähendab kohta, kus on piisaval hulgal vett, mida päästetöödeks kasutada. Lõike 1 kohaselt tuleb veeallikas aasta ringi tagada vajalik veevooluhulk nõutud aja jooksul ja sobilik vee kvaliteet. Sisuliselt tähendab see kolme nõuet, millele tuletõrje veevõtukoha veeallikas peab vastama. Aastaringne vee tagamine on nõue, mille kohaselt peab sõltumata aastaajast olema veevõtukohas vee hulk, mis sellele on määratud. Looduslike veeallikate puhul on see eriti aktuaalne suvel põua ajal ja talvel suurte külmadega. Talvel saab veeallikast vett kätte veevõtukoha tehniliste lahendustega (imitoru paigaldatakse allapoole külmumispiiri), kuid suvisel ajal võib seda nõuet olla keeruline tagada. Ühisveevärgil ja tehislikul mahutil asuva veevõtukohaga on seda nõuet ilmselgelt hõlpsam täita. Survestatud veeallika puhul (üldjuhul survetorustikud) peavad selle rõhu- ja vooluväärtused tagama ehitisele nõutud vee vooluhulga nõutud aja jooksul. Survestamata veevõtukohtades, kust vesi võetakse veevõtukohast pumbaga, peab veevõtukoha torustik läbi laskma ehitisele nõutud veevooluhulga ja veeallikas peab jätkuma vett nõutud aja vältel. Veevooluhulgad on määratud eelnõu §-s 7. Sobilik vee kvaliteet peab eelkõige tagama, et päästetehnika pump ei ummistu. Päästetehnika pumbad on varustatud 8 mm sõeltega, mis kaitsevad pumpa purunemise eest juhul, kui sinna on sattunud tahkeid osakesi. Üle 8 mm tahked osakesed ummistavad pumba sõelad ja pump ei saa veevõtukohast enam piisaval hulgal vett. Lõikes 2 on määratud, et veeallikast saadav vesi ei tohi sisaldada olulise määral tahkeid osakesi läbimõõduga üle kaheksa millimeetri. See nõue on seotud eelmises lõikes nimetatud nõudega vee kvaliteedile. Olulisim on nõue vees olevate tahkete osakeste suuruse kohta, sest olenevalt mõõtmetest võivad tahked osad ummistada päästetehnika. Et seda ei juhtuks, on määratud suurimaks lubatud tahkete osakeste läbimõõduks 8 mm. Näiteks on loodusliku liivatera suurus kuni 2 mm, kuid ehitusel võib eri kohtade täitmiseks kasutataval liival tera suurus olla kuni 6 mm. Kindlasti ei tohi veevõtukohast võetav vesi sisaldada muda ega lehti või muid taimeosi, prahti, jäätükke vms – need kõik võivad kohe ummistada sõelad. 4 Lõikes 3 on märgitud, et veeallika valikul tuleb arvestada selle teiste tarbijate veevajadusega. Nõue on peamiselt mõeldud juhuks, kui veevõtukoht asub ühisveevärgil. See tähendab näiteks, et kui tavapärane joogivee tarbimine võrgustikus on nii väike, et tuletõrjehüdrandi paigaldamise tõttu veevõrgustikule on torude läbimõõt vaja teha suurem, siis tegelikult rikub vähene vesi selle võrgustiku torusid seestpoolt nii, et kannatab joogivee kvaliteet. Vesi peab torudes liikuma neid täielikult hõlmates, et ei tekiks seisvast veest põhjustatud kihti torude siseseintele. Sel juhul ei saa veevõrgustikule paigaldada klassikalist hüdranti, vaid tuleb leida muu alternatiivne veevõtukoht. Samas tuleb silmas pidada, et ehitisel nõutud veevooluhulk peab olema alati tagatud, sõltumata teiste tarbijate veetarbimisest või veevõtukoha tüübist. Teiste tarbijate all mõistetakse tarbijatena nii inimesi (majapidamisvesi) kui ka mistahes tehnosüsteeme (nt tuleohutuspaigaldised, tootmisseadmed jm). Eelnõu § 6 on esitatud nõuded veevõtukoha kaugusele ehitisest ja veevõtukoha asukohale ning kehtestatud nõuded, kui kaugel peab veevõtukoht paiknema teedest, ehitistest, ehitiste sissepääsudest ja tuleohutuspaigaldiste toitesisenditest. Veevõtukoht on mõeldud ehitiste kaitseks – kas siis otse hoone kustutamiseks või põleva hoone kõrval asuvate hoonete kaitsmiseks tule ja soojuskiirguse eest. Päästevesi jõuab sündmuskohale päästjate voolikute ja pumpade kaudu, kuid arvestada tuleb, et vesi kaotab pikemal transpordil vajaliku rõhu, et voolikust piisava survega väljuda. Seega on väga tähtis, et veevõtukohad oleksid hoonetele piisavalt lähedal, et päästjad saaksid voolikusüsteemides säilitada vajaliku veesurve. Samas peab olema võimalik paigaldada päästeautosid sündmuskohal eri kohtadesse, et tagada võimalikult efektiivne pääste- ja/või kustutustöö. Seetõttu on veevõtukoha asukoht päästjatele oluline ja selle määramine eelnõus vajalik. Lõike 1 kohaselt tuleb veevõtukoht üldjuhul rajada vähemalt 30 meetri kaugusele ehitisest, et tagada päästetehnika ohutus. Selle nõudega kaitstakse veevõtukohale paigutatud päästetehnikat põleva ehitise soojuskiirguse eest. 30 meetrit on vähim vahemaa, et tagada päästetehnika kaitse ehitise põlemisel tekkiva soojuskiirguse eest. Lõige 2 annab suunise, et veevõtukoha kaugust ehitisest mõõdetakse mööda päästetehnikaga sõidetavaid teid. Selline nõue on otse seotud päästetehnika liigutamise võimalustega. Ei saa eeldada, et päästeautod sõidavad igal ajal ja igal maastikul, mistõttu on väga tähtis, et veevõtukoha kauguse arvestamisel lähtutakse teest, mida mööda on võimalik päästetehnikaga sõita. Päästetehnika parameetrid (laius, raskus jms) on kättesaadavad Päästeameti kodulehel ja need tuleb aluseks võtta teede projekteerimisel. Üldjuhul peab tee, mille järgi arvestatakse veevõtukoha kaugus ehitisest, võimaldama sõita 2,6 meetrit laia, 4 meetrit kõrge ja 26 tonni kaaluva veoautoga, mille pöörderaadius on 10 meetrit. Lõike 3 kohaselt peab veevõtukoha rajama ehitise sissepääsust ja tuleohutuspaigaldiste päästemeeskonna toitesisenditest kuni 200 meetri kaugusele. See tähendab, et veevõtukoht paikneb ehitise mistahes sissepääsust (nt peauks) ja tuleohutuspaigaldiste päästemeeskonna toitesisenditest kuni 200 meetri kaugusel, arvestatuna tee järgi, mida mööda saab päästetehnikaga sõita (vt selgitust eelmises lõikes). See tagab, et päästetehnikal on tulekahju toimumiskohas ja sellest lähtudes valitud tulekahju kustutamise taktika puhul katkematult kogu aeg olemas tulekustutusvesi. Nõue, et see vahemaa peab olema 200 meetrit, tuleneb otseselt päästetehnikal olevast varustuse kogusest. Lõige 4 kohustab päästetehnikaga survestatava veevõtukohta rajama ehitise sissepääsust ja tuleohutuspaigaldiste päästemeeskonna toitesisenditest kuni 50 meetri kaugusele. 5 Veevõtukohad, mis on paigaldatud päästetehnikaga survestatavale torustikule, peavad ehitise sissepääsudest või päästemeeskonna toitesisenditest paiknema kuni 50 meetri kaugusel, kuna a) muidu ei pruugi paigaldatud tehnika tagada, et joatorudes on veel olemas kustutamiseks vajalikud rõhu- ja vooluväärtused; b) pikem kui 50-meetrine vahemaa põhjustaks probleeme vajaliku varustuse transportimisel ehitisse. Lõike 5 kohaselt võib esimese kasutusviisiga hoone veevõtukoha kaugust ehitisest suurendada kuni 400 meetrini, kui voolikuliini saab veevõtukohast hooneni vedada sirgjooneliselt. Selle nõudega leevendatakse nõuet, mis on ette nähtud käesoleva paragrahvi lõikes 3, ja nõue kehtib üksnes eluhoonetele (I kasutusviis). Leevendust ei ole lubatud kasutada linnades ja alevikes ehk olemasoleva hoonestusega piirkondades, nagu suvilapiirkonnad ja muud tiheasustusega asulad. Lõike 6 kohaselt tuleb veevõtukoht rajada tee peale või tee äärde nii, et selle kasutamine mõjutaks liiklust võimalikult vähe. Nõude eesmärk on välistada päästesündmuse korral liikluse sulgemise vajadus. Kui see on siiski vajalik, liiklus suletakse. Eriti oluline on see nõue tiheasustusega kohtades, kus vajadus voolikuid üle tee vedada võib piirkonnas liiklust suurel määral takistada. Nõue ongi seotud suuresti just Päästeameti vajadusega ehitada üles voolikuliinid, arvestades et mõnikord on voolikuid vaja vedada üle tee ja seetõttu liiklust piirata. Oluliste teede juures, nagu suured maanteed ja tiheda liiklusega tänavad, mille sulgemine toob kaasa suured liiklusummikud, on mõistlik kaaluda tee-aluse torustiku paigaldamist. Päästemeeskond suudab küll paigaldada kahe sõidurea ulatuses voolikusillad, millest sõidukid saavad üle sõita voolikuliine kahjustamata, kuid neistki on võimalik üle sõita väga aeglaselt. Lõike 7 kohaselt, kui veevõtukoht rajatakse päästetehnikaga ligipääsetavast teest eemale, rajatakse see teest kuni 2,5 meetri kaugusele. Nõue on otse seotud päästetehnika võimekusega võtta veevõtukohast vett. Eelnõu §-s 7 on esitatud nõuded veevooluhulgale veevõtukohas. Lõikes 1 tuuakse välja hoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk. See määratakse hoone suurima tuletõkkesektsiooni eripõlemiskoormuse järgi. Lõike 2 kohaselt ei võeta eripõlemiskoormuse järgi veevooluhulga määramisel aluseks alla 200 m² suuruseid tuletõkkesektsioone. See nõue on kehtestatud, et vältida olukorda, kus hoone kustutamiseks vajaliku vee kogus määratakse hoone kõige väiksemate tuletõkkesektsioonide eripõlemiskoormuse (nt küttesüsteemi küttehoidla, väike ladu, muu suure eripõlemiskoormusega väikeruum) põhjal. Näide Tööstus- ja laohoones on kõige suurema pindalaga tuletõkkesektsioon tootmisala, mille eripõlemiskoormus on kuni 600 MJ/m². Suuruselt teine tuletõkkesektsioon on ladustamisala, kus eripõlemiskoormus on suurem kui 601 MJ/m², kuid ei ületa 1200 MJ/m². Peale nende on hoones mitu alla 200-ruutmeetrist tuletõkkesektsiooni, mille eripõlemiskoormus on suurem kui 1201 MJ/m². Sellise hoone puhul tuleb hoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk määrata suurima eripõlemiskoormusega tuletõkkesektsiooni järgi, mille pindala ületab 200 m². Seega määratakse hoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk ladustamisala järgi, mille eripõlemiskoormus jääb 601 ja 1200 MJ/m² vahele, ning seda arvestades peab veevooluhulk veevõtukohas olema 20 l/s. 6 Lõikes 3 tuuakse välja kõrghoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk, mis määratakse tuletõkkesektsiooni pindala ja automaatse tulekustutussüsteemi olemasolu järgi hoones. Veevooluhulkade määramisel on aluseks võetud Paul Grimwoodi teadusartikkel. Selles teadusartiklis on analüüsitud tuhandeid hoonetulekahjusid ja leitud valem, mille alusel arvutada kustutamiseks vajalik veevooluhulk. Kuigi P. Grimwoodi esitatud valemit on kasutatud, et arvutada mistahes hoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk, on mõistlik seda valemit rakendada vaid kõrghoonete puhul. Seda seetõttu, et veevõtukohad (ühisveevärk) on paljuski juba välja arendatud ja need ei vastaks siis enam nüüdisaegsetele nõuetele, pealegi oleks nende veevõtukohtade vastavusse viimine nüüdisaegsete nõuetega finantsiliselt ebamõistlik. Riske maandavad ka praegused tehnilised lahendused ja tuleohutusnõuded, nagu tulekahjusignalisatsioonisüsteemid, tuletõkkesektsiooni nõuded, suitsutõrjesüsteemid ja muud tuleohutust tagavad lahendused, mis aitavad tuvastada tulekahju selle algstaadiumis ja kohe sekkuda, et see ei leviks. Kõrghoonete korral on risk, et tulekahju levib vertikaalselt kogu hoones. Kuna see võib lõppeda kõrghoone varinguga, mis on katastroofiliste mõõtmetega, on mõistlik kasutada kõiki Paul Grimwoodi teadusartiklis toodud põhimõtteid. Valem, millega saab arvutada kõrghoone kustutamiseks vajaliku veevooluhulga, on järgmine: 0,666 𝑄 = 0,00741 𝑥 ((𝐸 𝑥 ℎ) 𝑥 𝑆) , kus Q – ehitise suurima tuletõkkesektsiooni kustutamiseks vajalik vee vooluhulk (l/s); E – ehitise tuletõkkesektsiooni eripõlemisekoormus (MJ/m²); h – ehitises ladustatavate põlevmaterjalide ladustuskõrgus (m); S – ehitise suurima tuletõkkesektsiooni pindala (m²). Kui kõrghoones on olemas automaatne tulekustutussüsteem, võib nõutud veevooluhulka vähendada poole võrra (50%). Käesolevas määruses toodud tabelis on tuletõkkesektsiooni eripõlemiskoormuseks valitud 600 MJ/m² kohta. Lõike 4 kohaselt peab veevooluhulk olema tagatud kolme tunni jooksul ja kõrghoone korral ühe tunni jooksul. Eelmise lõike seletuse juures esitatud valemi alusel arvutatud veevooluhulk on mõeldud kustutamiseks ühe tunni jooksul. Seega kehtib kõrghoonete kustutamiseks vajaliku veevooluhulga arvutamisel nõue tagada vesi ühe tunni jooksul. Muude hoonete puhul on nõutud kustutusaeg kolm tundi, kuna arvestatud on sellega, et tulekahju hilisel avastamisel on tulekahju arenenud nii kaugele, et mõttetu on hoone kustutamiseks kasutada lõikes 1 nõutud vooluhulka, vaid olemasolev kustutusvesi tuleb suunata teiste tuletõkkesektsioonide, hoonete, rajatiste või muu vara kaitsmiseks. Seejuures tuleb arvestada, et kaitsmine kestab nii kaua, kui kaitstavatele objektidele pole enam ohtu (soojuskiirgust). Ohu eeldatav kestus ongi kolm tundi. Lõikes 5 määratakse erisus, mille kohaselt võib veevooluhulga tagamise aega vähendada ühe tunnini siis, kui ehitis on kaitstud automaatse tulekustutussüsteemiga, mis teavitab enda rakendumisest Häirekeskust või turvaettevõtte juhtimiskeskust. Automaatsed tulekustutusüsteemid on väga efektiivsed tulekahju arengu aeglustamisel ja nende rakendumise teade on usaldusväärne ning selle põhjal võib päästemeeskonna alarmeerida. Seega saab eeldada, et päästemeeskond jõuab sekkuda õigel ajal ja vee kogus ei pea olema pikaajaliseks kustutamiseks. Eeldatav tulekahju kustutamise kestus on üks tund. 7 Lõike 6 kohaselt peab I kasutusviisiga ja sellega võrdsustatud hoonel kustutusvee kogus olema vähemalt 30 m3. I kasutusviisiga ja nendega võrdsustatud hoonete eripõlemiskoormuseks loetakse kuni 600 MJ/m²-le ja seega on nõutud veevooluhulk 10 l/s kolme tunni jooksul, kokku 108 m3. Kuna sedavõrd mahuka veevõtukoha ehitamine on väga kulukas, on nende hoonete puhul tehtud erand ja nõutud veehulka vähendatud 30 m3-ni. Sellest veekogusest ei piisa hoone kustutamiseks arenenud tulekahju korral, eriti TP2- ja TP3- klassi hoonete korral. Seega tuleb sellise hoone omanikul arvestada, et kaugelearenenud tulekahju korral ei pruugi päästemeeskonnad suuta tulekahju kustutada ja nad valivad hoone kaitsmise taktika. Lõike 7 kohaselt tuleb väljaspool hoonet asuva üle 200 m² pindalaga põlevmaterjali alalise ladustamisala kustutusvee vooluhulk määrata ladustamisala ümbermõõdu järgi, arvestades iga 50 meetri kohta vooluhulgaks 10 l/s. Ladustamisala vooluhulga määramisel on aluseks võetud päästemeeskonna poolt välistulekahju kustutamiseks kasutatava joatoru efektiivne joapikkus, milleks on 25 meetrit. Seega tagab üks juga mõlemale poole lastes kaitse 50 meetri pikkuse tulejoone eest. Ühe joatoru arvestuslik tootlikkus on 10 l/s. Näiteks saame 165 meetrise ümbermõõduga ladustamisala jagamisel 50 meetristeks lõikudeks (joaulatus), tulemuseks 3,3 lõiku ehk 3 joatoru, mis tähendab veevooluhulga koguarvestuseks 30 l/s. Tuleb arvestada, et lõikes nimetatud vee vooluhulk on mõeldud arenenud tulekahju korral eeskätt ladustamisplatsi kõrval olevate hoonete ja muu põlevmaterjali kaitseks, mitte tulekahju ründamiseks. Samas on võimalik teha ka mitu väiksemat ladustamisala, arvestades põlevmaterjalile vajaliku tuleohutuskujaga. Selliselt saab vähendada vooluhulka, kuid kindlasti peab jätkuvalt olema tagatud vahemaa veevõtukohast ladustamisala kaugeimasse kohta. Eelnõu § 8 näeb ette veevõtukoha tähistamise nõuded. Ehkki põhilised neist on toodud eelnõu lisas 2, on siiski olulisemad, veevõtukoha viidaga seotud nõuded, nimetatud ka eelnõu tekstis. Lõike 1 kohaselt tähistatakse veevõtukoht viidaga, millele esitatavad nõuded on eelnõu lisas 2. Lõikes 2 on ette nähtud, et viit peab paiknema vähemalt 1,5 meetri kõrgusel maapinnast. Sellisel kõrgusel on viit nähtav ka autos istujatele ning on alust arvata, et ka suurema lume korral. Lõikes 3 on määratud, et veevõtukoha viit paigaldatakse veevõtukohast kuni 20 meetri kaugusele nähtavale kohale. Viida saab paigaldada näiteks ehitise seinale, piirdeaiale või muule alusele, oluline on, et veevõtukoha viit, millel on päästemeeskonnale oluline info, ei tohi olla veevõtukohast kaugel ning peab asuma nähtaval kohal. Eelnõu § 9 korraldab veevõtukoha katsetamisega seonduvat. Katsetamise eesmärk on veenduda, et nii enne 1. märtsi 2021 kui ka pärast seda rajatud veevõtukohad, mis pole kantud või on kantud ehitisregistrisse, vastavad kehtestatud nõuetele. Lõike 1 kohaselt tuleb veevõtukohta katsetada enne selle kasutusele võtmist ja korrashoiu tagamiseks. See tähendab, et enne veevõtukoha kasutamist peab seda katsetama ning sama tegevust tuleb teha ka veevõtukoha korrashoiu tagamiseks käesoleva paragrahvi lõikes 3 määratud aja tagant. Lõige 2 määrab katsetamise sisu. Katsetamise täpne metoodika on toodud käesoleva määruse lisas 3. 8 Lõige 3 näeb ette veevõtukoha katsetamise ajalised intervallid korrashoiu tagamiseks. Sätte kohaselt tuleb survestatud veeallikal paiknevat veevõtukohta katsetada vähemalt kord kolme aasta jooksul. Survestamata veeallikal ja päästetehnikaga survestatava veevõtukoha survestamise kohas vähemalt kord kahe aasta jooksul. Survestamata veeallikate korral on katsetamise intervall tihedam, kuna nendes ei ole veetaset üldjuhul võimalik monitoorida, mistõttu lekkeid ei avastata ja veeallikas ei pruugi vett olla nõutud koguses. Survestatud veeallikate lekked avastatakse üldjuhul kiiresti. Samuti võib osutuda probleemiks, et kõvendamata põhjaga survestamata veeallika sõel ummistub setetega ja sõela on vaja sageli läbi pesta. Lõike 4 kohaselt tagab veevõtukoha katsetamise tuleohutuse seaduse § 24 lõikes 3 nimetatud isik, kelleks on veevõtukoha valdaja, välja arvatud juhul, kui veevõtukoha korrashoiu tagamine on kokku lepitud või korraldatud teisiti. See tähendab, et veevõtukoha valdaja saab korrashoiu tagamiseks tehtavat veevõtukoha katsetamist korraldada koos, jagades kulutused isikutega, kelle ehitiste kaitseks veevõtukoht on samuti määratud. Lõike 5 kohaselt teeb veevõtukoha katsetamist selleks vajalikke vahendeid ja teadmisi omav isik. Selliseks isikuks saab pidada näiteks vee-ettevõtjat, tuleohutusega tegelevaid ettevõtteid, välistrasside ehitusettevõtted jne, kellel on vajalikud teadmised ja vahendid veevõtukohtade katsetamiseks. Katsetamiseks vajalikud vahendid ja metoodika on esitatud käesoleva määruse lisas 3. Lõike 6 kohaselt edastatakse katsetamise tulemus enne veevõtukoha kasutuselevõtmist ehitisregistri kaudu kohaliku omavalitsuse üksusele koos kasutusteatisega. Päästeametile edastatakse katsetamise tulemus pärast igat korrashoiu tagamiseks tehtavat katsetamist. See tähendab, et enne veevõtukoha kasutuselevõtmist tuleb seda katsetada ja katse tulemus koos kasutusteatisega lisada ehitisregistrisse, sest nii saab ka kohaliku omavalitsuse üksus teada, et veevõtukoha saab kasutusse lubada. Peale korrashoiu tagamiseks tehtavat katsetamist tuleb katsetamise tulemus edastada Päästeametile. Tulemuse edastamise viis on jäetud vabaks, mis tähendab, et seda võib teha ka näiteks e-kirjaga või tulevikus mõne andmeportaali kaudu. Päästeamet lisab katsetamise tulemuse oma andmebaasi, et saada ülevaade korrasolevatest veevõtukohtadest. Eelnõu §-s 10 määratakse veevõtukoha kasutamise nõuded, mis peavad tagama veevõtukoha korrashoiu. Lõike 1 kohaselt võetakse veevõtukoht kasutusele pärast kasutusteatise esitamist ehitusseadustiku § 47 lõike 4 kohaselt. See säte viitab ehitusseadustiku lisale 2, kus on määratud ehitised, mille puhul nõutakse kasutamisele eelneva kasutusteatise esitamist, ja selle kohaselt tuleb kasutusteatis esitada ka veevõtukoha rajamise puhul. Seega ei saa veevõtukohta kasutusele võtta enne, kui seda pole katsetatud ja katsetamise tulemused koos kasutusteatisega ehitisregistrisse lisatud. Lõike 2 kohaselt tuleb veevõtukoha kasutamise järel tagada selle korrashoid. See tähendab, et peale igat kasutamist tuleb võimalikult kiiresti viia veevõtukoht uuesti nõuetele vastavaks (nt mahuti tuleb ära täita). Korrashoiu tagab veevõtukoha valdaja ja ta saab seda teha koos teiste veevõtukoha korrashoiust huvitatud isikutega. Samas tuleb tähele panna, et kuigi esmajärjekorras on korrashoiu kohustus pandud veevõtukoha valdajale, on TuOS-i kohaselt lubatud veevõtukoha korrashoid korraldada ka teisiti, see tähendabki näiteks koostegemist või kellegi teise volitamist. Kuidas see omavahel kokku lepitakse, ei ole õiguses sätestatud, sest 9 kokkuleppe vormist ja sisust olulisem on, et veevõtukoht vastaks nõuetele ja seda saab tulekahju korral kindlasti kasutada. Eelnõu § 11 näeb ette veevõtukoha korrashoiu nõuded, mille kohaselt peab veevõtukoha korrashoid tagama: 1) veevõtukoha aastaringse kasutamise, see tähendab vee pideva kättesaamise; 2) veevõtukoha nõuetekohast tähistust, mis tähendab, et info viidal on õige ja viit ise vastab nõuetele; 3) vaba juurdepääsu veevõtukohale, mis tähendab, et pääste peab saama igal ajal veevõtukohale ligi. Veevõtukoha korrashoiu ja katsetamise täpne metoodika on kirjeldatud käesoleva määruse lisas 3. Eelnõu § 12 reguleerib teabevahetust veevõtukoha valdaja ja Päästeameti vahel. Lõike 1 kohaselt teavitab veevõtukoha valdaja esimesel võimalusel Päästeametit, kui veevõtukoht on ajutiselt kasutamatu. See on oluline, et Päästeamet ei saadaks tehnikat mittetöötava veevõtukoha juurde ega raiskaks aega. Veevõtukoha ajutine kasutamatus võib olla tingitud näiteks vee puudumisest (nt veemahutis ei ole vett pärast päästesündmust või lahtises veekogus ei ole vett aastaaja tõttu – vesi on kas jäätunud või on veekogu ära kuivanud), ligipääsu takistusest (tee on läbimatu või on teel mõni muu takistus) või veevõtukoha muust vigastusest (nt mehaaniline). Lisaks peab veevõtukoha valdaja teavitama Päästeametit kohe, kui ajutiselt kasutamatut veevõtukohta on taas võimalik kasutada. See tähendab, et kui näiteks päästesündmuse järel on veemahutil asuv veevõtukoht tühjaks võetud, peab veevõtukoha valdaja tagama vee olemasolu veevõtukohas nii kiiresti kui võimalik. Samuti tuleb kohe Päästeametit teavitada, kui tee on vabastatud või veevõtukohas avastatud vigastus kõrvaldatud. Sellesisuline teave tuleks edastada regionaalsesse päästekeskusesse üldmeili aadressile. Kui luuakse mõni muu suhtluskanal, siis Päästeamet teavitab sellest huvitatud isikuid. Lõike 2 kohaselt teavitab Päästeamet esimesel võimalusel veevõtukoha valdajat pärast veevõtukoha kasutamist kasutatud vee kogusest või veevõtukoha puudustest. Nii saab veevõtukoha valdaja vajaliku info, et tagada veevõtukoha korrashoid, näiteks vesi asendada või kõrvaldada mõni veevõtukohas avastatud puudus. Lõike 3 kohaselt avalikustab Päästeamet veevõtukohtade asukohad ja nende veevooluhulga. Päästeamet avalikustab veevõtukohtade paiknemise ja nende veevooluhulgad ning veekogused, et arhitektid või muud huvitatud isikud leiaksid lähimad veevõtukohad, et vajadusel korraldada veevõtukohtade korrashoid. Praegu on Maa-ameti avalikust kaardirakendusest võimalik leida kaardikiht, kuhu on kantud kõik veevõtukohad koos üldiste andmetega, nagu asukoha koordinaadid koos asukohaga kaardil, veevõtukoha tüüp ja veehulk, kui see on olnud võimalik määrata. Nii saavad veevõtukohtadest huvitatud isikud ise alati järele vaadata, missugused on neile lähimad veevõtukohad. See on oluline just planeerimise ajal, sest planeeringu järel koostatavas ehitise projektis peab olema näidatud ehitisevälise tuletõrjevee lahendus ja kirjeldatud veevõtukoha korrashoid. Eelnõu § 13 on rakendussäte, mille kohaselt enne käesoleva määruse jõustumist olemasolevate veevõtukohtade andmed kannab pädev asutus või ehitisregistri vastutav töötleja ehitisregistrisse hiljemalt 1. jaanuaril 2024. aastal. Eelnõu koostajate visiooni kohaselt kantakse tuletõrje veevõtukohad masskandega (ehitisregistri rakendus ettevalmistamisel) kõigepealt 10 ehitisregistrisse ja nende olemasolu kontrollitakse hiljem. See tähendab, et Päästeamet esitab talle teadaolevad andmed kohaliku omavalitsuse üksusele või siis otse MKMile registrisse kandmiseks. Et see tegevus võtab kaua aega, on selleks ette nähtud piisavalt aega. Andmete ehitisregistrisse kandmise eesmärk on anda igale veevõtukohale ehitisregistri kood – rajatise unikaalne number – ning selle koodiga saab veevõtukoha korrashoiu tagamiseks vajalikku infot vahetada veevõtukoha omaniku/valdaja ja Päästeameti töötajate vahel. Eelnõu § 14 kohaselt määratakse määruse kehtima hakkamise tähtajaks 1. märtsi 2021. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole Euroopa Liidu õigusega seotud. 4. Määruse mõju Eelnõuga kehtestatakse veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord. Veevõtukohtade rajamise ja korrashoiu kohustus on sätestatud TuOS-s ja nende muudatustega kaasnevat mõju on selgitatud põhjalikult TuOS-i seletuskirjas. Eelnõuga lisamõju seoses veevõtukohtade rajamise ja korrashoiu kohustusega ei kaasne. Kokkuvõttes tagab eelnõu veevõtukoha rajamise ja korrashoiu kohustuse täitmise kohta vajaliku õigusselguse ja seega on eelnõul positiivne mõju. Järgnevalt avatakse lähemalt määruse mõju teabevahetuse korraldamisele. Muudatus: teabevahetuse korraldamine Mõju sihtrühm I Veevõtukoha valdajad, keda praegu teadaolevalt on kuni 7000. Päästeameti andmetel on Eestis veevõtukohti (v.a hüdrandid) 7121, omanikuta on Päästeameti andmetel neist 2125. Samas annab Päästeamet aastas keskeltläbi 5300 nõusolekut ehitise kasutamiseks, see tähendab, et ka nendes menetlustes on märgitud ehitise veevõtukoht, olgu siis uus või olemasolev. Siinkohal peab märkima, et nende andmete puhul on tegemist vaid Päästeametile teadaoleva infoga. Avalduv mõju ja mõju olulisus (sotsiaalne mõju) Eelnõu kohaselt peab veevõtukoha valdaja teavitama esimesel võimalusel Päästeametit, kui veevõtukoht ei ole kasutatav, ning olukorras, kus veevõtukoht on pärast mittekasutatavust taaskasutatav. Sellise info vahetamine on Päästeametile ülioluline ja sõltub suuresti tulekahjusündmustest, kus vajatakse tuletõrjevett. Kindlasti on sagedasemad juhtumid, kus kasutatakse ühisveevärgil asuvaid hüdrante ning siis on suhtluspartnerid vee-ettevõtja ja Päästeamet, kes juba praegu sellist infot vahetavad. Teiste veevõtukoha omanikega saab see suhtlus olema ilmselt hõlbus ja kiire, kuna suhtlema hakkavad kohalik päästekomando ja veevõtukoha valdaja. Kokkuvõttes on nii mõju ulatus kui ka selle sagedus eeldatavalt väike. Arvestades teabekorralduse eesmärki ja vajalikkust, on tegemist positiivse mõjuga. Mõju sihtrühm II Päästeamet (riigiasutus u 2500 töötajat). Avalduv mõju ja mõju olulisus (mõju riigiasutuse töökorraldusele) Eelnõu kohaselt peab Päästeamet edastama esimesel võimalusel veevõtukoha valdajale pärast veevõtukoha kasutamist informatsiooni kasutatud vee koguse ja avastatud veevõtukoha puuduste kohta. Selline info liigub juba ühisveevärgil asuvate hüdrantide kohta vee-ettevõtja ja 11 Päästeameti vahel. Kui Päästeamet hakkab saama ka teistelt veevõtukohtade valdajatelt veevõtukohtade korrashoiuga seonduvat olulist infot, on see mõju positiivne. Päästeamet peab määruse kohaselt avalikustama veevõtukohtade asukohad ja vooluhulgad. Avalikustamise viis ja koht on eelnõus jäetud lahtiseks. Praegu kantakse selline info maa-ameti kaardirakendusse, ent kuidas see tulevikus täpselt olema saab, on Päästeameti otsustada ja teha. Veevõtukohtade asukoha ja vooluhulga kohta vajavad infot kõik, kes tegelevad projekteerimisega, seega on muudatuse mõju positiivne. Teabevahetuse hõlbustamiseks on võimalik luua ka digilahendusi. Et neid arendada, on vajalik mõningane investeering. Arendajateks saavad olla riigiasutused, kuid kasusaajad on veevõtukohtade omanikud või valdajad, vee-ettevõtjad, projekteerijad, arhitektid, planeerijad ja KOV-id. Hinnanguliselt võib neljal aastal vajalike investeeringute maht olla kuni üks miljon eurot, et luua nüüdisaegsed ja vajadustele vastavad IT-lahendused. Samas pole välistatud, et peale loetletute osaleb IT-arenduses teisigi osalisi. Selline mõju avaldub vaid juhul, kui teabevahetuseks soovitakse luua IT-lahendused. Seega on mõju sagedus pigem väike (IT-lahendusi ei looda sageli) ja ulatus samuti väike (ehkki kasutajaid võib olla palju, on arendustegevuses osalejaid vähem). 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Vajalikud suhtluskanalid veevõtukoha omanike, KOV-i ja Päästeameti vahel arendab esmajärjekorras välja Päästeamet oma eelarvest. Lisakulutusi teistele osalistele see esialgsel hinnangul kaasa ei too. Veevõtukoha valdajad peaksid arvestama võimalike korrashoiu tagamiseks tehtavate kulutustega, mis on välja toodud TuOS-i seletuskirjas. Kuivõrd neid kulutusi on võimalik jagada ja tegevused jagunevad mitme aasta peale, ei saa kulutuste tegemist pidada ülemäära koormavaks. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. märtsil 2021. aastal koos tuleohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga. 7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, Rahandusministeeriumiga, Päästeametiga, Transpordiametiga, Eesti Kindlustusseltside Liiduga, Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, Eesti Vee-ettevõtjate Liiduga, Eesti Turvaettevõtete Liiduga, Eesti Vee- ja kanalisatsiooniinseneride Seltsiga, Eesti Arhitektide Liiduga. 12  Siseministri …………… 2020. aasta määruse nr … „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded ning kord“ LISA 2 Veevõtukoha viit 1. Viida taust on valgustpeegeldav ja valget (RAL9003) värvi. 2. Viida ääre raam ja võtme kujutis on valgustpeegeldavad ning survestatud veeallika viidal punast (RAL3001), survestamata veeallika viidal rohelist (RAL6032) ja päästetehnikaga survestatava veevõtukoha viidal sinist (RAL5005) värvi. 3. Viida vasakus ülanurgas on veevõtukoha veeallika tüüp S, MS või PS, kus S tähistab survestatud, MS mittesurvestatud ja PS päästetehnikaga survestatavat veeallikat. 4. Viida paremal ülanurgas on veevõtukoha veevooluhulga arvväärtus mõõduühikuga liitrit/sekundis (l/s). Arvväärtuse ja mõõduühiku vahel on tühik. 5. Viida paremal ülanurgas vooluhulga all on veevõtukoha torustiku siseläbimõõt millimeetrites (mm). 6. Viida kaugus veevõtukohast on võtme kujutise vasak- või parempoolse käepideme all, olenevalt sellest, kas veevõtukoht asub viidast vasakul või paremal. Kaugus esitatakse meetrites. 7. Viida kaugus veevõtukohast on viidast ettepoole meetrites võtme kujutise all. 8. Veeallika veekogus kuupmeetrites on viidal esitatud veevõtukoha võtme kujutise all. Veeallika veekogus märgitakse vaid piiratud veekogusega hoidla viidal. 9. Veevõtukoha ehitisregistri number on viidal esitatud veeallika veekoguse all.  Siseministri …………… 2020. aasta määruse nr … „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded ning kord“ LISA 3 Veevõtukoha katsetamine 1. Veevõtukoha veevooluhulga mõõtmine 1.1 Veevooluhulka mõõdetakse pädeva asutuse taadeldud veevooluhulga mõõtjaga, järgides selle tootja kasutusjuhendeid. 1.2 Survestatud veeallikal paikneva veevõtukoha veevooluhulga mõõtmise käik 1.2.1 Veevõtukoha ühele väljundile paigaldatakse veevooluhulga mõõtja, kusjuures veevooluhulga mõõtja peab vastama väljundi läbimõõdule. 1.2.2 Vesi väljutatakse kõigist veevõtukoha väljunditest, kuid mõõdetakse ühelt väljundilt. Tulemus korrutatakse väljundite arvuga. 1.2.3 Vee väljutamine peab ilma survepaagita süsteemi puhul kestma ühe minuti ja survepaagiga süsteemi puhul viis minutit, pärast seda fikseeritakse tulem. Enne mõõtetulemuse fikseerimist peab veevool olema stabiilne. 1.3 Survestamata veeallikal paikneva veevõtukoha vooluhulga mõõtmise käik 1.3.1 Enne mõõtmist tuleb teha torustiku läbipesu tootlikkusel, mis on veevõtukohas nõutud vähim veevooluhulk. Läbipesu kestus peab olema vähemalt üks minut, ja tootlikkusel. 1.3.2 Veevooluhulga mõõtmiseks tuleb kasutada tsentrifugaalpumpa, mille tootlikkus on vähemalt kaks korda suurem, kuid mitte suurem kui 50 liitrit/sekundis. 1.3.3 Veevool peab kestma vähemalt viis minutit, pärast seda fikseeritakse tulem. 1.4 Päästetehnikaga survestatava veevõtukoha vooluhulga mõõtmise käik 1.4.1 Enne vooluhulga mõõtmist tehakse torustiku hüdrauliline rõhutest, mis peab toimuma 15 baari juures ja kestma vähemalt 10 minutit. 1.4.2 Veevooluhulga mõõtmise käik on sama, mis survestatud veeallikal paikneva veevõtukoha puhul (vt punktid 1.2.1–1.2.3), kuid arvestama peab, et nõutud veevooluhulga väljutamisel ei tohi torustiku sisendrõhk tõusta üle 10 baari. 2. Kõikide veevõtukoha ja veeallika komponentide töökorras olekus tuleb veenduda ja teha nende tootja kehtestatud hooldusprotseduurid. 3. Survestamata veeallikate puhul tuleb hinnata vajaliku veekoguse olemasolu. 4. Kontrollida tuleb viida olemasolu ja sellel esitatud andmete õigsust. 5. Hinnata tuleb veevõtukoha külmumisvastaste meetmete toimimist. 6. Hinnata tuleb, kas veevõtukohale juurdepääs vastab nõuetele.  Siseministri …………… 2020. aasta määruse nr … „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded ning kord“ LISA 1 Veevõtukoha tehnilised nõuded 1. Veevõtukoha kõik komponendid peavad olema valmistatud korrosioonivabast materjalist või kaitstud korrosiooni eest. 2. Veevõtukohal peab vee võtmiseks olema väljund, millel on Storz 125 liitmik ja selle sulgurliitmik. Maapealse veevõtukoha väljundi nurk maapinna suhtes peab olema 90° ja maa-aluse veevõtukoha oma 45° kuni 60°, arvestades, et lamevoolikuga vett võttes ei tekiks voolikusse suuri volte. 3. Maa-aluse veevõtukoha püstik ja sulgemisarmatuur peavad olema paigutatud kaevu, mis takistab pinnase sattumist sinna ja olema ise tühjenev. Veevõtukoha väljundi liitmik peab paiknema võimalikult lähedal kaevu kaanele. Kaevu kaanele peab olema reljeefselt valatud nimetus „VEEVÕTUKOHT“. 4. Maapealse veevõtukoha väljundi alumine äär peab olema maapinnast 0,5–0,7 m kõrgusel. 5. Veevõtukoha kraani, mis suleb veevoolu, peab väljastpoolt torustikku saama sulgeda 24 mm nelikantvõtmega. 6. Veevõtukoha torustik peab ise tühjenema sel määral, et selles olev vesi ei külmuks. Tühjenduslahendus ei tohi takistada veevõtukohast tsentrifugaalpumbaga hõrenduse teel vee võtmist. 7. Survestamata veeallikale paigaldatud veevõtukoha torustiku sisendil peab olema sõel, mille avade pindala peab olema kolm korda suurem kui toru ristlõikepindala. 8. Kui veevõtukoha torustiku paigaldamisel on järgitud standardi EVS 847 nõudeid, loetakse torustik nõuetekohaselt paigaldatuks. 9. Veevõtukoha torustiku ja selle ühendused peavad olema hermeetilised ja peavad taluma - 0,8 vähemalt 16 bar rõhku. 10. Päästetehnikaga survestatava veevõtukoha torustik tuleb dimensioneerida hüdraulilise arvutuse teel, arvestades nii veevõtukoha veevooluhulka kui ka päästetehnika pumba tehnilisi näitajaid, et oleks tagatud ehitise kustutamiseks nõutud veevooluhulk. 11. Päästetehnikaga survestatava veevõtukoha täitmiskohal peab olema kaks DN 80 sisendit, millel on Gost 80 liitmikud koos sulgurliitmikega. Sisendid peavad paiknema 0,5 kuni 0,7 meetrit maapinnast või maa-aluse veevõtukoha kaevus vahetult luugi all. 12. Külmuvate survestamata veeallikate ehk avatud veeallikate veehulga ja veevõtukoha horisontaalse torustiku sügavuse arvestamiseks tuleb arvesse võtta külmumispiir, milleks üldjuhul on 0,7 m. 13. Kui survestamata veeallika põhjas ei ole ega saa tekkida setteid ja sadet, võib veevõtukoha sisendi paigaldada veeallika põhja, vastasel juhul tuleb see paigaldada vähemalt 0,5 meetri kõrgusele põhjast. 14. Survestamata veeallikaga veevõtukoha sisendi sõela ülemised veevõtuavad peavad olema vähemalt 0,5 m veepinnast allpool. Kui on veeallika külmumise oht, tuleb arvestada ka külmumispiiriga 0,7 m. Kui kasutatakse spetsiaalset madala vee imisõela, tuleb selle paigaldamisel ja veeallika kasuliku veekoguse arvutamisel lähtuda tootja juhistest. 15. Survestamata veeallikaga veevõtukoha torustiku veega mittetäidetud osa võib olla kuni 3 m maapinnast allpool ja mitte pikem kui 8 m. Nimetatud torulõigu siseläbimõõt ei tohi olla suurem kui 125 mm. 16. Kinnisel survestamata veeallikal (nt mahuti) peab olema tagatud piisav õhu pealevool sellest vett võttes ja äravool seda täites, arvestades vee vooluhulgaga 50 l/s. Samuti peab nimetatud veeallikal olema püsivalt kinnitatud redel, et tagada hooldamiseks sissepääs.