Sotsiaalministeeriumi tagasiside kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule

Kaitseministeerium Teie 05.11.2020 nr KAM/20-1384/- [email protected] 1K, 5-13/20/3679 / Meie 31.12.2020 nr 1.2-3/3230-2 Sotsiaalministeeriumi tagasiside kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule Kaitseministeerium on esitanud kooskõlastamiseks kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Viidatud eelnõuga soovitakse muuta üht väga olulist põhimõtet, mis puudutab senist tervise infosüsteemi andmete kasutamist. Paraku ei ole Sotsiaalministeeriumi hinnangul võimalik niivõrd oluliste muudatuste tegemine ilma laiapõhjalise kaasamiseta1 ning esitatud muudatustega me sellisel kujul nõustuda ei saa. Selgitame ühtlasi kehtivate põhimõtete tekkimise tagamaid. Juba 2000ndate aastate alguses kerkis tervisepoliitikas soov kiirendada infotehnoloogiliste lahenduste abil terviseandmete elektroonilist vahetamist, et võimaldada senisest paremat ja turvalisemat andmevahetust tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel (eesmärk oli luua neli digitaalset alussammast – registratuur, haiguslugu, retsept ja pildipank). Eelnõu ettevalmistamisel tegutses töögrupp, kuhu kuulusid lisaks ametnikele nii advokaadibüroo, haigekassa esindaja ning läbi intervjueerimise ja regulatsiooni tutvustusürituste kaasati erinevaid huvigruppe (intervjueeriti 19 korral kokku vähemalt 43 meditsiinitöötajat).2 Tervise infosüsteemi kehtestamiseni seaduses jõuti 2008. aastal. Selle alternatiiviks oleks olnud arsti ja patsiendi usaldussuhtesse mittesekkumine, lubades tervishoiuteenuse osutajatel ise juurutada infotehnoloogiat ja omavahelist andmevahetust. Ometi oli tol ajal juba selge, et siis jäänuks kaotajaks patsient – puuduksid ühtsed standardid ja andmeid kogutaks erinevates vormingutes, mida vahetada ei saa, keerukate diagnostikaseadmete poolt tehtud uuringuvideoid ei oleks võimalik efektiivselt kasutada ning ka patsient ei saaks teostada õigusi, mida projekti loomisel talle kavandati (ülevaade oma terviseandmetest, sealhulgas retseptidest jms). Edasi reformiti põhimõtteid siis, kui 3. juulil 2014. a otsustas Vabariigi Valitsus luua e-tervise rakkerühma. Selle ülesandeks oli välja töötada Eesti e-tervise strateegiline arenguplaan aastani 2020, koos e-tervise arenguvisiooniga aastani 2025.3 Ka selle rakkerühma esindatus oli märkimisväärselt laiapinnaline. Lisaks koostati selle käigus ka õiguse ja eetika töörühma raport, kuhu kuulusid mitmete valdkondade juristid (mitmed meditsiiniõiguse eksperdid, samuti juristid Terviseametist, Andmekaitse Inspektsioonist jne). Siin kujundati välja ka edasised põhimõtted. Juurdepääsuhuvide kirjelduse juures muudel juhtudel, kui tervishoiuteenuse osutamine ja teadus ning statistika, on lähtutud peamiselt opt-in ehk isiku 1 Olgugi, et Sotsiaalministeerium soovis olla koheselt eelnõu väljatöötamisse kaasatud (vt väljatöötamiskavatsusele antud vastuskiri – lisa 1 lk 12 p 4), ei ole ametnike tasandil sisulise koostööni jõutud. Põgusad kohtumised jäid 2019. aastasse. 2 Vt „Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, https://www.riigiteataja.ee/oigusuudised/eelvaadeSeadusUudis/370#2 3 Sotsiaalministeerium, https://www.sm.ee/et/eesti-e-tervise-strateegia Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  2 nõusoleku põhimõttest (vt punkt 11). Neid juurdepääse on püütud just leevendada nõudega, et infosüsteemi andmetele saab otsejuurdepääsu neis ametites palgal olev arstiõppe läbinud isik ning juurdepääsu saamiseks küsitakse isikult nõusolek (nõusoleku mitteandmine ei tähenda teenusest või menetlusest keeldumist, vaid sel juhul peab inimene ise tooma vajalikud tõendid arstilt). Seega on küsimus viisi valikus. Eesti valik on tervishoius opt-out mudelil põhinev, mis tähendab, et andmete edastus tervise infosüsteemi toimub seaduse alusel ning patsiendilt ei küsita nõusolekut tema kohta käivate terviseandmete edastamiseks infosüsteemi. Samas on tal võimalus enda kohta käivate andmete töötlemist soovi korral piirata, sulgedes juurdepääsu enda andmetele kas dokumentide kaupa või kõigile andmetele korraga. Selline regulatsioon valiti tervishoiu kontekstis just seetõttu, et kui patsient otsustab hiljem, et ta siiski soovib, et tervishoiutöötaja tema kohta tervikliku otsuse teeks ja näeks tema terviseandmeid, siis on need andmed tervise infosüsteemis ikkagi olemas. Ülejäänud juhud lähtuvad sellest, kas tuginetakse opt-in süsteemile või on juurdepääsuõigus sätestatud eraldi seaduses (viimased seostuvad otseselt infosüsteemi eesmärkidega). Kehtinud andmekaitsedirektiivi artikli 29 alusel moodustatud töörühm on koostanud arvamuse elektroonilisele tervisekaardile kantavate tervisealaste isikuandmete töötlemise kohta juba 2007. aastal. Selles arvamuses leiab töörühm sarnaselt eeltoodule, et õiguspäraseks saab pidada ainult elektroonilise tervisekaardisüsteemi sellist kasutamist, mis vastab süsteemi põhieesmärgile. Juurdepääsude haldamisel on lähtutud rangelt infosüsteemi enda eesmärgist ja iga juurdepääsu (sealhulgas seaduse alusel) andmist on võimalusel oluliselt kaalutud ja sisuliselt kitsendatud (anda juurdepääs vaid osale, mis on eesmärgi täitmiseks tingimata hädavajalik). Just seetõttu, et tervishoiuteenuse osutaja poolt andmesubjekti isikuandmete töötlemise aluseks on eelkõige tervishoiuteenuse osutamise leping4 ja tegemist on eraõigusliku teenusega ehk eraõigusliku suhtega teenuse osutaja ja andmesubjekti vahel, tuleb põhimõtete muutmist eriliselt kaaluda. Teenuse osutajal on seadusest tulenev kohustus edastada andmed tervise infosüsteemi.5 Kuna andmete sisestamine toimub infosüsteemi automaatselt ja andmesubjekti käest küsimata, ongi selle tasakaalustamiseks tema andmetele ligipääs äärmiselt piiratud ja kujundatud teatud põhimõtteid järgides, et oleks tagatud usaldus tervishoiusüsteemi vastu. Kaitseressursside ameti ja Kaitseväe arstliku komisjoni puhul on tegemist arstliku komisjoni kuuluva arsti poolt läbiviidava ekspertiisiga, hindamaks isiku sobivust tervisenõuetele (järgneb haldusotsustus tema sobivuse kohta). Sarnaselt teistele eeldatakse siin isiku nõusolekut – samu põhimõtteid peavad järgima ka Eesti Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet. Ministeeriumide vahelistel kohtumistel olete välja toonud, et põhiliseks murekohaks nõusoleku andmisel on kutsealuste tehniliste vahendite puudumine (nt ID-kaardi kadumine, paroolide ununemine, sertifikaatide aegumine jms). Seda rõhutatakse ka seletuskirjas (15% juhtudest, kui andmed on jäänud arstliku komisjoni jaoks suletuks)6. Tasub märkimist, et selle probleemi lahenduseks on mitmeid teisi viise, seahulgas täiendav nõusoleku andmise võimalus vastava ameti iseteenindusportaali kaudu, mille muudatused on jõustunud alles paar kuud tagasi. Seega on siinkohal probleemi võimalik lahendada parema teavitustööga, mitte kehtivate põhimõtete muutmisega. Näiteks on patsiendiportaalis nõusoleku andmine aasta-aastalt pidevalt kasvanud, ulatudes praeguseks 85%-ni. 4 VÕS §-d 758, 759 ja 760. 5 TTKS § 592. 6 Vt seletuskiri, lk 13.  3 Eelnõus pakutud lahendus ei ole kooskõlas eelnevaga ning ohtu satuks andmekogu peamine eesmärk – tagada usaldussuhte konfidentsiaalsus ja võimaldada andmeid ilma nõusolekuta töödelda vaid väga piiratud juhtudel ja otseses seoses infosüsteemi eesmärkidega. Kindlasti ei saa kaalukausiks võtta halduskoormust ja eraelu riivet, sest halduskoormust võibki aktsepteerida teadlikult isiku eraelu riive kaitseks. Samuti ei ole nimetatud juhul asjakohane opt-out põhimõte, kuna selle rakendamisel on olnud teised eeldused, mis antud juhul puuduvad. Sellisel juhul kasutatakse ära ka andmesubjekti teadmatust, sest nagu tuuakse seletuskirjas, siis need kel tehnilised vahendid puuduvad, ei saaks oma valikut teadlikult teha. Seega on asjakohane rakendada siiski opt-in põhimõtet. Käesolev eelnõu läheb aga eelnevatest põhimõtetest veelgi kaugemale, kuna selle kohaselt hakkaks infosüsteemi kasutama Kaitseministeeriumi ametnikud (KVTS § 14 lg 8). Sellega me kindlasti nõustuda ei saa. Muus osas on oluline selgitada, et Sotsiaalkindlustusameti ja Eesti Töötukassa andmete pärimine tervise infosüsteemist ei ole samuti asjakohane (puude ja töövõime osas). Esmalt ei ole neid andmeid selles infosüsteemis ja teiseks ei saa tervisealane infosüsteem teenindada teise haldusala andmekogu andmetega, mis ei ole tema põhiandmeteks. Vastavalt avaliku teabe seaduse § 436 lõikele 2 tuleb andmete töötlemisel, mida kogub põhiandmetena teine riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, võtta aluseks vastava teise andmekogu põhiandmed. Kindlasti on Sotsiaalministeerium valmis aga arutama seda, kuidas tagada arsti tõendi või isiku terviseandmestiku väljavõtte korraldus senisest mugavamalt (elektrooniliselt). Selleks tuleks aga osapooltel detailid kokku leppida ja kavandada ka arendusteks vajaminev ressurss ja aeg. Sotsiaalministeerium teeb lisaks ettepaneku lisada eelnõu puudutavatesse sätetesse ka isapuhkus, kuna 30-päevane isapuhkus kehtib alates 1. juulist 2020 (vastavad sätted on muidu kavandatud 1. aprillist 2022. a. jõustuvasse perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusesse). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik sotsiaalminister Nele Nisu 6269 338 [email protected] Kristel Niidas 626 9729 [email protected]