Tuumaenergia töörühma loomine

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium Justiitsministeerium Kaitseministeerium 13.01.2021 nr 11-1/21/178 Tuumaenergia töörühma loomine Keskkonnaministeerium esitas 25.06.2020 valitsuskabineti nõupidamisele memorandumi „Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis“, mille eesmärk oli anda ülevaade tuumaenergiast, selle mõjudest ning tegevustest, mis on vajalikud tuumaenergia kasutuselevõtuks Eestis. Memorandumiga tehti muuhulgas ettepanek tuumaenergia töörühma loomiseks. Valituskabineti 05.11.2020 nõupidamisel otsustati, et Keskkonnaministeerium algatab koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning teiste asjaomaste ministeeriumidega tuumaenergia töörühma loomise. Töörühma ülesandeks on aasta 2022 lõpuks Vabariigi Valitsusele esitada soovitused ja tingimused, kas või millisel juhul ning tingimustel võiks Eestisse tuumaelektrijaama rajada. Tuumaenergia kasutuselevõtmise analüüsi koostamine hõlmab väga paljusid valdkondi ning seega on vajalik eri valdkondade pädevate esindajate kaasatus. Töörühma koosseis kiidetakse heaks keskkonnaministri ettepanekul valitsuskabineti nõupidamisel. Palume Teil esitada tuumaenergia töörühma alaline liige (minister/kantsler) ning asendusliige (asekantsler) hiljemalt 05.02.2021. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Rain Epler Minister Lisa: Memorandum „Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis“ Sama: Haridus- ja Teadusministeerium, Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Välisministeerium Marily Jaska, 626 2982 [email protected] Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231  MEMORANDUM VALITSUSKABINETI NÕUPIDAMISELE ESITATUD: 25.06.2020 valitsuskabineti nõupidamisele ESITAJA: Rene Kokk, keskkonnaminister ESITAMISE AEG: TEEMA: Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis SISUKOKKUVÕTE Eesti energiajulgeoleku, säästvuse ja konkurentsivõime suurendamiseks ning 2050. aasta kliima- eesmärkide saavutamiseks on „Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030“ ja „Eesti kliima- ambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs“ ühe võimaliku lahendusena välja pakkunud tuumaenergia kasutuselevõtmise peale 2030. aastat. See on üks paljudest võimalikest lahendustest kliimaneutraalseks elektri tootmiseks Eestis. Eestil puuduvad tuumajaamade rajamiseks hetkel nii vajalik õiguslik raamistik, pädevad asutused kui ka valdkondlikud eksperdid. Kiirgusseaduse kohaselt saab selliseks tegevuseks loa taotleda alles pärast seda, kui Riigikogu on vastu võtnud tuumakäitise kasutuselevõtu otsuse. Tuumajaama kasutuselevõtmine, sõltumata kasutuselevõetavast tehnoloogiast, hõlmab endas vähemalt 10–15 aastat ettevalmistavaid tegevusi ning reaalseid olulises mahus (hinnanguliselt 10+ mlj eurot1), kulusid juba enne kui on selge, kas tuumajaam Eestisse rajatakse. Enne Eestisse tuumajaama rajamise ettepaneku Riigikogusse otsustamiseks esitamist on vajalik põhjalik poliitiline ettevalmistustöö ning avalikkuse kaasamine analüüsi- ja otsustusprotsessi. Selleks on esmalt vajalik luua riiklik tuumaenergia töörühm, kes analüüsiks Eestis tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalust ning esitaks oma järeldused ja ettepanekud Vabariigi Valitsusele. Kõige optimistlikuma stsenaariumi kohaselt võiks Eestis esimene tuumajaam tööd alustada peale 2035. aastat. Käesoleva memo eesmärgiks on anda ülevaade tuumaenergiast ning selle mõjudest ning tegevustest, mis on vajalikud tuumaenergia kasutuselevõtuks Eestis. Esimese sammuna tuleks riigil luua tuumaenergiaga tegelev töörühm. 1 Esmane indikatsioon maksumusest ühe arendaja poolt tehtud uuringu „Teostatavusanalüüs väikse moodulreaktori (VMR) sobivusest Eesti energiavarustuse tagamiseks ja kliimaeesmärkide täitmiseks 2030+“ põhjal. Maksumus täpsustub reaalsete tegevuste ning hankemenetluste käigus ning võib oluliselt suuremaks osutuda. 1. TUUMAREAKTORID 1.1. Tuumareaktorite tüübid ja põlvkonnad Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) andmeil on 01.01.2020 seisuga maailmas 450 tuumaenergiareaktorit koguvõimsusega 398,9 GW(e). Tuumaenergia abil toodetakse maailmas 10% elektrist (EL-is on see ca 25%). Hetkel on ehitamisjärgus veel 53 tuumareaktorit. Oma esimese reaktori saavad nende seas Valgevene (Astravets alustab tööd käesoleva aasta septembris-oktoobris), Türgi, Bangladesh ja Araabia Ühendemiraadid (samuti sisuliselt juba valmis). Tuumaenergiat tootvaid riike on 30. 28 riiki on kas kaalumas või juba sisenemas aktiivsemasse planeerimisfaasi (IAEA andmetes Eesti huvi veel ei kajastu). Tuumareaktorite tehnilist täiustumist, turvalisuse nõudeid, seadusandlust ja rahvusvahelist kontrolli kirjeldatakse reaktorite põlvkondadega: I põlvkonda kuuluvad katseseadmed, prototüübid ja mõned proovireaktorid, mida ärilistel eesmärkidel käiku ei lastudki. Praeguseks on need kõik suletud, mitmeid hoitakse alles tehnika- ajaloo mälestistena. II põlvkonnaks on põhiosa (ca 80%) praegu töötavaist reaktoreist, mis said valmis aastatel 1965–1996. Nende reaktorite tööeaks oli arvestatud 30–40 aastat, aga mõned neist on juba ümber ehitatud toimima 50–60 aastat ja arvatakse, et osa reaktoreid võib parandamise ja täiustamisega vastu pidada 80 aastat. Mõned II põlvkonna reaktorid on ehitatud pärast 2000. aastat. Neis on parandatud turvalisust ja planeeritud, et ilma suurema ümberehituseta töötavad nad 60 aastat. Neid reaktoreid loetakse mõnikord põlvkonda II+. III põlvkonna reaktorite projekteerimise põhimõtted kujunesid välja 1990.-ndateks. Neis uutes reaktorites on parandatud kütusetehnoloogiat, rohkem on tähelepanu pööratud passiivsetele turvalisuse meetmetele, vähendatud hooldevajadust ja tõstetud efektiivsust. Ühtlasi on neid odavam ehitada ja kasulikum pidada. Paljud praegu töötavad ja ehitatavad reaktorid kannavad tähiseid III+ ja III++. Enamasti on selliste reaktorite puhul tegemist suurte 1000 MW+ reaktoritega. IV põlvkonna reaktoreid pole veel ehitatud ning kuigi uurimis- ja arendustöö käib aktiivselt, pole lootust nendega turule tulla enne 2030. aastat. Süsteemide arenduses on rõhk jätkusuutlikkusel, kokkuhoiul, töökindlusel ja turvalisusel. Peamised arendatavad reaktoritüübid: - gaasjahutusega kiire reaktor (välja töötatud 1970.-ndatel, ei ole siiani ühtegi ehitatud); - pliijahutusega kiire reaktor (kaks eksperimentaalreaktorit USAs ja Jaapanis); - sulasoolreaktor (väike prototüüp töötas 1960.-ndatel USAs, projekt lõpetati); - naatriumjahutusega kiire reaktor (põhineb kaheksa riigi 50-aastasel kiirete neutron- reaktorite kogemusel, 2008. aastal USA, Prantsusmaa, Jaapani kokkulepe tehnoloogia edasiarendamiseks); - ülekriitilise veega jahutatud reaktor (arendab põhiliselt Jaapan); - ülikõrgetemperatuurne reaktor (aeglaste neutronite reaktor, millega töötamisel tuuma- riikidel varasemad kogemused. Reaktorid välja töötamisel Jaapanis, Venemaal, Hiinas ja Lõuna-Aafrika Vabariigis). Kõik nimetatud IV põlvkonna reaktorid on alles arenduses ning ühtegi elektritootmiseks veel ehitatud ja kasutusse võetud ei ole. 2 Ligikaudu 80% tänapäeval kasutusel olevatest tuumareaktoritest kuulub II põlvkonda, mida iseloomustab reaktoridisainide paljusus - iga riik töötas välja oma reaktorilahenduse, mille tööpõhimõte oli küll kas keevveel (BWR) või surveveel (PWR), kuid tehniline teostus ning võimsus väga erinev. Nt on juba ainuüksi Venemaal kasutusel olevate PWR reaktorite võimsuse vahemik 35-1350 MW. III põlvkonna reaktoreid on ehitatud juba suuremate ja standardsemate projekteerimislahenduste kohaselt võimusega 700-1300 MW. 1.2 Väikesed moodulreaktorid Eesti jaoks on peetud tinglikult sobivaks väikeseid moodulreaktoreid (Small Modular Reactors, SMRs), mis kuuluvad kas põlvkoda III+ või IV. Väikeste moodulreaktoritena defineeritakse kuni 300 MW võimsusega tuumareaktoreid. Nad on tavapärastest reaktoritest väiksemad ning neid on teooria kohaselt võimalik toota tehases ning monteerida planeeritavas asukohas. Kuigi maailmas on väikseid tuumareaktoreid ehitatud juba 1950ndatest aastatest, ei ole nende puhul siiski tegemist lihtsalt toodetavate ja paigaldatavate moodulreaktoritega, vaid konkreetse asukoha jaoks mõeldud nišitoodetega. SMRide jaoks on mitu disainilahendust, alates olemasolevate tuumareaktorite konstruktsioonide vähendatud versioonidest kuni täiesti uute ehk nn IV põlvkonna lahendusteni. Välja on pakutud nii sulasoola, sulametalli, termoneutron- kui ka kiire-neutron reaktoreid. Maailmas on hetkel arendamisel üle 50 erineva moodulreaktori tüübi. SMRide arendamise vastu on huvi suurenenud viimase 10 aasta jooksul, sest suurte tuumajaamade rajamine on muutunud väga kalliks ja ajamahukaks. Reaktorite rajamine moodulite kaupa ning väiksemana võimaldab eelduslikult saavutada väiksemat rahalist kogukulu, elektrivõrku sobivamat tootmisvõimsust, suuremat ehituskindlust. Väiksematel reaktoritel on ka teatud ohutus- eeliseid – väiksem ohuala, konstruktsioonilised ja füüsikalised lahendused. Olulisim etapp uue reaktortehnoloogia energiatootmisse toomisel on ehitusloa saamine ehk litsentseerimine riiklike pädevate asutuste poolt. Moodulreaktoreid arendavad jõuliselt USA, Venemaa ja Hiina. Esimesed moodulreaktorid peaksid reaktoritootjate plaanide kohaselt tööle asuma 2028.–2029. aastatel. 2. TUUMAENERGIA KASUTUSELEVÕTMISE ETAPID JA VAJALIKUD TEGEVUSED Tuumaelektrijaama kasutuselevõtmine sõltumata kasutuselevõetavast tehnoloogiast hõlmab endas vähemalt 10–15 aastat ettevalmistavaid tegevusi ning vähemalt 100 aastat jätkuvaid tegevusi. Tuumaenergia kasutuselevõtu võimalus peab sisalduma riigi energiamajanduse arengukavas. Kehtiv energiamajanduse arengukava aastani 2030 ei välista ühegi turupõhiselt konkurentsivõimelise elektrijaama rajamist Eestisse. Eesti riiklikus energia- ja kliimakavas aastani 2030 (REKK 2030) on ühe alternatiivse võimalusena elektritootmiseks Eestis näinud moodultuumareaktoreid. Samas nenditakse ka, et nende osas on vajalik mahukas eeltöö uuringute, ettevalmistuste ja ehituse näol (hinnanguliselt 10 aastat) ning Eesti tingimustele võiks sobida väiksemad moodulreaktorid, mida maailmas veel töös ei ole. Samuti on ühe võimaliku energeetika tulevikusuundumusena tuumaelektrijaama rajamise välja toonud üleriigilise planeeringu strateegiline dokument „Eesti 2030+” . Tuumaelektrijaama jaoks on vaja kiirgustegevusluba. Kiirgusseaduse § 79 kohaselt saab kiirgustegevusloa uue tuumakäitise käitamiseks taotleda pärast seda, kui Riigikogu on vastu võtnud tuumakäitise kasutuselevõtu otsuse. 3 IAEA soovituste kohaselt tuleks ettevalmistavad tegevused jagada kolme etappi: Joonis 1. Tuumaenergia kasutuselevõtmise etapid (Keskkonnaministeerium IAEA andmete põhjal) I ETAPP: Analüüs ja kaalutlused enne otsust tuumaenergia kasutuselevõtmist (projekti ette- valmistamine). Esimese etapi lõpuks peaks riik olema valmis tegema kaalutletud ja teadliku otsuse tuumaenergia kasutuselevõtuks. Lõpptulemusena peab see vastama küsimusele, kas ja miks tuumaenergia oleks riigile parim valik. Esimeses etapis, mille kestvus võib olla 2-5 aastat, toimub põhjalik tuumaenergia kasutuselevõtu mõjude analüüs. Selleks tuleks Keskkonnaministeeriumil koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning teiste asjaomaste ministeeriumidega algatada riikliku tuumaenergia töörühma loomine, mille ülesandeks oleks Vabariigi Valitsusele esitada soovitused ja tingimused, kas või millisel juhul ning tingimustel võiks Eestisse tuumaelektrijaama rajada. Töörühma liikmeteks peaksid olema Keskkonnaministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooni- ministeeriumi, Siseministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Välisministeeriumi, Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Teaduste Akadeemia esindajad. Töörühmal peaks kindlasti olema ka võimalus kaasata oma tegevusse valdkondlikku pädevust omavaid spetsialiste, välisriikide eksperte ning tellida eksperthinnanguid. Töörühma koosseis, tegevuskava ja töökord kinnitataks keskkonnaministri käskkirjaga, milles määratakse ka oma tegevuse tulemustest Vabariigi Valitsuse kliima- ja energiakomisjonile raporteerimise regulaarsus. 2020. aastal on Keskkonnaministeeriumil võimalik töörühma tegevust rahastada kuni 10 000 euro ulatuses. Edaspidiste tegevuste ja töörühma ülesannete täitmiseks on vaja täiendavaid riigieelarvelisi vahendeid. Keskkonnaministeeriumi hinnangul on töörühma ülesannete täitmiseks vajalik aastatel 2021-2022 vähemalt 70 000 eurot. Kuna rahaliste vahendite suurus sõltub otseselt uuringute ja analüüside tellimisest, välisekspertide kaasamisest jne, täpsustub nii eelarvevajadus kui ka tegevuse ajakava töörühma töö tulemusel. 4 Töörühma ülesanneteks on: 1) analüüside ja eksperthinnangute vajaduse määratlemine ja tellimine, lähteülesannete koostamine ning esitatud info põhjal tuumaenergia sobivuse hindamine Eesti energiavarustuskindluse ja -julgeoleku tagamiseks; 2) koostada avalikkuse ja huvirühmade kaasamiseks kommunikatsiooni- ja kaasamiskava; 3) esitada ettepanekud ja tingimused tuumenergia kasutuselevõtu küsimuses rahvahääletuse läbiviimiseks; 4) koostada aja- ja tegevuskava (koos hinnangulise maksumusega) õigusliku ja regulatiivne raamistiku väljatöötamiseks; 5) hinnata riiklikke tuumaenergia ja -ohutuse kompetentse ja nende arendamise vajadusi (koos hinnangulise maksumusega); 6) koostada aja- ja tegevuskava (koos hinnangulise maksumusega) tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalike tegevuste elluviimiseks; 7) valmistada ette tuumajaama riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju hindamise protsess, täpsustada selle algatamise eeltingimused; 8) hinnata parimaid viise era- ja avaliku sektori koostööks tuumajaama arendamisel; 9) esitada oma järeldused ja ettepanekud tuumaenergia kasutuselevõtmise tingimuste ning võimaluste osas Vabariigi Valitsusele; 10) täita muid teemaga seotud Vabariigi Valitsuse poolt antud ülesandeid. Töörühm saab oma ülesannete täitmiseks kaasata ka välisvahendeid. Näiteks IAEAlt, kes pakub oma liikmesriikidele valdkondlike ekspertide teenuseid, on võimalik tellida makroökonoomilise mudeli koostamine, mille põhjal saab hinnata tuumajaama ehitamise mõjusid riigi tööturule, majanduskasvule jne ning analüüsida riigi energeetilisi vajadusi. Seejuures koostatakse analüüs tehnoloogianeutraalselt, analüüsitakse riigi energiavajaduste kasvu ning hinnatakse nii taastuv- energia kui tuumaenergia kasutusvõimalusi. Selliseid analüüse tehakse koostöös Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (Organization for Economic Co-operation and Development, OECD) Tuumaenergia Agentuuriga (Nuclear Energy Agency, NEAga) ja Rahvusvahelise Energiaagentuuriga (International Energy Agency, IEA). IAEA tehnilise koostöö programmi raames on 2020.–2021. aastatel algamas Euroopa regioonile suunatud programm, mis tegeleb piirkonna energeetikavajaduste küsimustega ja keskendub osaliselt ka väikestele moodul- reaktorite arendamise temaatikale. Ühele temaatilisele uuringule oleme juba rahastuse saanud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on koostöös teiste ministeeriumitega saanud Euroopa Komisjonist positiivse rahastusotsuse uuringule „Transitioning to a climate neutral electricity generation in Estonia“, mille käigus tuvastatakse Eesti jaoks parim kliimaneutraalse elektritootmise lahendus ning selleni jõudmiseks vajalikud tegevused koos mõjuanalüüsidega. Üheks alternatiiviks on uuringus tuumaenergia kasutuselevõtt. Uuringu lähteülesanne on Euroopa Komisjonis kinnitamisel ning eelduslikult jõutakse lepingu sõlmimiseni juunis 2020. Töö valmib eelduslikult 2021. a lõpuks. 5 Samuti saab kasutada erasektori poolt tellitud uuringuid – näiteks on Fermi Energia OÜ poolt koostatud teostatavusanalüüs „Teostatavusanalüüs väikse moodulreaktori (VMR) sobivusest Eesti energiavarustuse tagamiseks ja kliimaeesmärkide täitmiseks 2030+“. Tehnilistes küsimustes ja riikliku pädevuse tekitamiseks on võimalik abi saada ka Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskusest (Joint Research Center, JRC), Soome tuumaohutuse eest vastutavalt asutuselt STUK ning USA tuumaohutuse regulaatorilt NRC. Esimeses etapis tuleks käsitleda ka tuumajaama seisukohalt olulisi asukohakriteeriume ning viia läbi asukohtade eelanalüüs, mis on sisendiks riigi eriplaneeringu algatamisele. II ETAPP: Põhimõtteline otsus tuumajaama rajamise lubamiseks Eestisse on tehtud. Teises etapis, mille kestvus on vähemalt 10 aastat, viiakse läbi ettevalmistavad tegevused, mis on eelduseks lepingute sõlmimiseks ja ehitamiseks (projekti arendustegevused, planeeringud). Etapi lõpuks tuleb jõuda niikaugele, et saab hakata pidama läbirääkimisi tuumaelektrijaama rajamise lepingu sõlmimiseks. Arendustegevuste ja planeeringute läbiviimiseks on vaja täiendavaid riigieelarvelisi vahendeid kokku vähemalt 65 milj. euro ulatuses. „Teostatavusanalüüs väikse moodulreaktori (VMR) sobivusest Eesti energiavarustuse tagamiseks ja kliimaeesmärkide täitmiseks 2030+“ andmete põhjal kulub näiteks riikliku pädevuse tekitamiseks ning õigusliku raamistiku loomiseks 10 milj. ja elektrivõrgu valmisoleku arenduseks vähemalt 17 milj. eurot. Selles etapis arendatakse välja tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalik infrastruktuur, luuakse vajalikud võtmeorganisatsioonid, õiguslik raamistik ja arendatakse olemasolevate asutuste võimekust:  Õiguslik ja regulatiivne raamistik – töötatakse välja tuumaenergia seadus ja selle alamaktid, täiendtakse olemasolevaid õigusakte tuumajaama rajamiseks vajalike sätetega, (keskkonnamõju hindamine, kiirgusohutuse hindamine, planeerimine, ehitamine, jäätmete käitlemine jne). Sealhulgas tuleb arvestada tuumajaamadele rakenduvate rahvusvaheliste lepingute, protokollide ja konventsioonidega.  Kindlustusinstrumendid ja vastutusfondid – analüüsitakse tuumavastutuse instrumentide vajadust ning mahtu. Paljudes riikides annab lisaks operaatorile ka omanik/riik omapoolseid tagatisi, et kindlustada riigi elektrienergia julgeolekut, varustuskindlust ja tootmise jätkusuutlikkust. Rahvusvahelise tuumavastutuse instrumentidest on Eesti liitunud Tuumakahjustuste eest tsiviilvastutuse Viini konventsiooni ja Viini konventsiooni ja Pariisi konventsiooni rakendamise ühise protokolliga, et tagada finantsilist kaitset kahjustuste eest, mis võivad tekkida tuumaenergia teatud viisil rahumeelse kasutamise eesmärgil. Kui tuumajaama käitamisel tekkinud avarii käigus on keegi kaotanud elu, saanud tervisekahjustusi, kaotanud vara, siis lasub vastutus kahjustuste kompenseerimise eest esmajoones operaatoril, välja arvatud juhtudel, mis tulenesid otseselt relvastatud konfliktist, sõjategevusest, kodusõjast või vastuhakust. Viini konventsiooni kohaselt ei tohi operaatori vastutust vähendada alla viie miljoni USA dollari tuumaintsidendi kohta ning operaatoril peab kohustuslikult olema vastutuskindlustus vms finantstagatis.  Ministeeriumid – arendatakse pädevust tuumaohutuse, -julgeoleku ja tuumaenergeetika valdkonnas. 6   Ülikoolid, kutsekoolid – analüüsitakse tuumaenergeetika ja ohutuse valdkonnas pädevate asutuste ja tuumajaama käitajale kvalifitseeritud töötajate vajadust. Koostöökokkulepete sõlmimine välisriikide ülikoolidega spetsialistide koolitamiseks või õppekavade väljatöötamine vastavate koolitusvõimaluste loomiseks Eestis.  Erinevad tööstussektorid – luuakse riigipoolne toetus- ning meetmete süsteem tuumaelektrijaama ehitamiseks vajalike materjalide ning jaama hooldamiseks ja käigus hoidmiseks vajalike toodete sertifitseerimiseks ning ettevõtete töötajate väljaõppe korraldamiseks (eelkõige betooni- ja metallitööstuses).  Avarii- ja hädaolukordade lahendamise eest vastutavad organisatsioonid ja varustus – arendatakse asutuste võimekust siseriikliku tuumaõnnetuse tagajärgedega toimetulekuks, täiendatakse kiirgushädaolukordade lahendamise plaane, kriisikommunikatsiooni, evakuatsiooni korraldamist, saasteärastust jne.  Julgeolekuteenistused – pädevad asutused arvestavad strateegiates, riskianalüüsides jt dokumentides kuritahtlikke või terroristlike rünnakute võimalusega tuumarajatisele.  Haiglad – arendatakse meditsiinipersonali võimekust ja pädevust kiirgusest tingitud tervisekahjustuste diagnoosimisel ja ravis.  Radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumakütuse käitlejad –luuakse võimekus kasutatud tuumakütuse ladustamiseks ning tuumajaamas tekkivate radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks.  Riigi eriplaneeringu koostamine ja mõjude hindamine (sh KSH). REPi ja KSH algatamise hetkeks peab riigis olema valmidus pärast planeeringu kehtestamist see ka viie aasta jooksul ellu viia (PlanS § 53 lg 3). Planeeringu elluviimiseks loetakse ka projekteerimisega alustamist. REP peab hõlmama nii tuumajaama kui selle toimimiseks vajalikku taristut. Kui asukoha eelvaliku saab teha „tehnoloogianeutraalselt“ (alternatiivsetele võimalikele tehnoloogiatele, millest valitakse välja sobilikum), siis REP teise etapi detailne lahendus tuleb koostada juba konkreetsele tehnoloogiale, ehk esimeses etapis valitud alternatiivile. Samas vähendaks sobivaima tehnoloogia otsustamine juba enne riigi eriplaneeringu algatamist selliseid vaidlustusi ja kohtuvaidlusi planeeringu ja mõjude hindamise koostamise käigus, mis tuginevad liiga vähese info olemasolule. Riigi eriplaneeringu algatamiseks peavad ellu viidud tegevused, millele tuginedes on võimalik hinnata, et tegevus on põhimõtteliselt tulevikus elluviidav (nt langetatud strateegilised otsused, õigusaktid koostatud). Kuigi rahvusvaheliste standardite kohaselt on kasutatud tuumakütust võimalik tuumajaama juurde kuuluvas vaheladustuspaigas hoida vähemalt 50 aastat, on planeeringu koostamisel vaja leida vastus ka sellele, kas Eestisse on looduslike tingimuste poolest võimalik rajada ka lõppladustuspaik või millised saavad tulevikus olema tuumajäätmete lõpliku kätlemise viisid. III ETAPP: Tegevused esimese tuumaelektrijaama kasutuselevõtmiseks (lõplik rahastusotsus, lepingute sõlmimine, ehitamine). Etapi lõpuks, mille kestvus võib olla 7-10 aastat, peaks riik olema valmis esimese tuumaelektrijaama kasutuselevõtmise lubamiseks ja kasutamiseks. Tegevused lepingute sõlmimiseks, lubade menetlemiseks ja ehitamiseks. „Teostatavusanalüüs väikse moodulreaktori (VMR) sobivusest Eesti energiavarustuse tagamiseks ja kliimaeesmärkide täitmiseks 2030+“ andmete põhjal on ehituskuluks 1,1 mlrd eurot ühe 300 MW reaktori kohta, millele lisanduvad tööjõu, lepingute jm kulud. 7 Etappide pikkus ei ole ajaliselt määratletud. Iga etapi lõpus tuleb vastu võtta mingi põhimõtteline otsus, millest sõltub kas järgmine etapp tuleb või mitte. Ehk ajalisse raami surutakse kõik ettevalmistavad tegevused kuni rajamiseni ja see, kui kaua iga konkreetne tegevus aega võtab, sõltub juba konkreetsest planeerimisest. Valgevene tuumajaama ehitamise kogemuse põhjal kestis I etapp 2 aastat, II etapp 5 aastat ja III etapp 7 aastat ehk kokku 14 aastat. Eeltoodust lähtuvalt võiks kõige optimistlikuma stsenaariumi kohaselt Eestis esimene tuumajaam tööd alustada peale 2035. aastat. 3. AVALIKKUSE ARVAMUS JA KAASAMINE Tuumaenergia kasutuselevõtmise analüüsimisel on oluline roll ka avalikkuse kaasamisel ja avaliku arvamuse kujundamisel. Selleks tuleks koostada kommunikatsiooni- ja kaasamiskava tuumaenergia kasutuselevõtmise võimaluste osas avaliku diskussiooni alustamiseks. Oluline on alustada diskussiooni võimalikult varases etapis, et selgitada välja avalikkuse seisukohad tuumaenergia kasutuselevõtu osas ning vältida puudulikust kommunikatsioonist tingitud probleeme. Kuna tuumaenergia kasutuselevõtmise otsus on avalikkuse jaoks suure ja olulise tähtsusega, on väga oluline, et inimesed saaksid selle vastuvõtmises kaasa rääkida. Seetõttu tuleks kaaluda sel teemal ka rahvahääletuse korraldamist. Lisaks Eesti elanike arvamusele tuleb arvesse võtta ka naaberriikide elanike suhtumist Eestisse tuumajaama ehitamise kohta. Piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (Espoo konventsioon) nõuab konsultatsioonide alustamist mõjutatud riikidega: nendele riikidele tuleb arvamuse avaldamiseks edastada Eestisse tuumajaama ehitamise projekti keskkonnamõju hindamise aruanne. 4. TUUMAENERGIA MAKSUMUS JA KASUTUSVÕIMALUSED KLIIMA- EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEKS AASTAKS 2050 4.1 Tuumaelektrijaama maksumus Täna pole usaldusväärseid andmeid litsentseeritud tehnoloogiate investeeringu erikulu kohta. Uuringu „Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüsi“ kohaselt on investeeringuvajadus 300 MW moodulreaktori rajamiseks ca 1,1 mld eurot (investeeringu erikulu 3.7 mln €/MW). Hinnang põhineb Fermi Energia OÜ poolt esitatud andmetel ning OECD NEA andmetel. Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) hindab tuumaelektrijaama maksumuseks 4,5 mln USD/MW. USA/Jaapani moodulreaktorite arendaja GE Hitachi on oma 300 MW tuumareaktori ehitamise maksumuseks prognoosinud suurusjärgu kuni 1 mld dollarit. 4.2 Tuumaenergia, kliimaeesmärkide saavutamine ning varustuskindlus Kliimapoliitika põhialused aastani 2050 kohaselt on Eesti pikaajaline siht vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside (KHG) heidet 80% võrreldes 1990. aasta tasemega. Selle sihi suunas liikumisel vähendatakse 2030. aastaks KHG heidet ligi 70% võrreldes 1990. aasta tasemega. Praeguseks oleme jõudnud 50%-lise vähendamise juurde, kuid on oluline, et jätkaksime oluliste investeeringutega, mis aitavad riigil neid seatud eesmärke saavutada. Euroopa Liit on liikumas 8 kliimaneutraalsuse eesmärgi seadmise poole. Üle-Euroopalise kliimaneutraalsuse eesmärgi seadmist on VV ka toetanud. Kuivõrd realistlikult saaks tuumajaam Eestis valmida kõige varem 2035, ei aitaks tuumaenergia kasutuselevõtt Eestil täita 2030. aastaks seatud eesmärke, kuid panustab 2050. aastaks seatud eesmärkide täitmisse, sest tuumaelektri eriheide on väga madal (0,012 tCO2/MWh). Samas tuleb arvesse võtta, et hinnates kogu olelusringi ei ole tuumaenergeetika täielikult heitevaba – märkimisväärses koguses fossiilseid kütuseid kasutatakse uraanimaagi kaevandamisel ja rikastamisel väljaspool Eestit, samuti tuumajaama ehitamisel, radioaktiivsete jäätmete transpordil ja ladustamisel. Praeguses turuolukorras on Põhjamaade ja Balti piirkonna elektriturul konkurentsivõimelised vaid kõige uuemad põlevkivi elektrijaamad: Auvere elektrijaam, Balti elektrijaama 11. plokk ja Eesti elektrijaama 8. plokk (kokku 660 MW). Keskkonnanõuetele mittevastavad plokid (kokku 646 MW) on praktiliselt suletud. Ülejäänud tolmpõletusplokid (Eesti elektrijaama 3...6 plokk – kokku 672 MW) on varustatud väävli- ning lämmastikuühendite vähendamise tehnoloogiatega ja vastavad tänastele keskkonnanõuetele. Need elektrijaamad ei ole elektriturul suure CO2 eriheite tõttu konkurentsivõimelised, kuid on olemas ning soodsate olude korral kasutatavad. 2019. aastal oli Eestis installeeritud nn „juhitav“ elektritootmisvõimsus on >2500 MW, sellele lisandub ~400 MW juhitamatuid (PV, tuul) elektrijaamu. Eestil on teiste EL liikmesriikidega välisühendusi >1700 MW. Elektri tiputarbimine oli 2019. aastal 1555 MW. Eesti elektrisüsteemi süsteemihalduri (Elering AS) poolt koostatava iga-aastase varustuskindluse aruande kohaselt on Eesti elektri varustuskindlus koosmõjus välisühendustega tagatud kuni hindamisperioodi lõpuni (st 2029. aastani). Täpsem üle-Euroopaline analüüs valmib 2020. aasta novembrikuus. Arvestades globaalseid trende, on meil vaja jätkata Eestis kliimaneutraalse elektritootmise poole liikumist, et meie elektritootmine konkurentsivõimeline püsiks. Tuumaelektrijaam on üheks kliimaneutraalse elektritootmise lahenduseks. Eesti jaoks parima lahenduse ning selleni jõudmiseks vajalike tegevuste välja selgitamiseks on tellitud Euroopa Komisjoni kaasrahastamisel uuring, mis valmib 2021 lõpus. 5. PEAMISED RISKID JA NENDE MAANDAMISE VÕIMALUSED 5.1 Uue tehnoloogia kasutuselevõtuga seotud riskid SMRid ei paku lahendust 2030. aasta kliimaeesmärkide saavutamiseks, arvestades, et esimesed uuel tehnoloogial põhinevad tuumaelektrijaamad hakkavad maailmas tööle umbes 2028. või 2029. aastal. Kuna maailmas arendatakse samal ajal eri tüüpi reaktoreid ning nende lõppkulusid ja tõhusust ei ole veel tõestatud, võtab see aega, et uut tüüpi tehnoloogia muutuks laialdaseks. Kuigi SMRide ideeks on kohapeal paigaldada tehases valmistatud moodulid ja reaktorid, et vähendada ehituskulusid ja aega, on selliste reaktorite puhul tehasepoolsete konstruktsioonivigade, kui need peaks ilmnema, kõrvaldamine keerukas ning võib osutuda väga kulukaks. Riski maandamisvõimaluseks on tehnoloogia valikul katsetamata IV põlvkonna reaktorite asemel keskenduda III+ põlvkonna vähendatud versioonidele ning reaktorite ehitamise ja tegevuslubade taotlemisega kõige kaugemale jõudnud reaktoritootjatele. 9 Tehnoloogilise riskiga kaasneb ka finantsrisk – nimelt peab riik enne tuumajaama rajamist aastaid olulises mahus investeeringuid/kulusid tegema. Tavapärase elektrijaama rajamisel on sellised arendusriski kulud arendaja kanda. Juhul kui nt 10 aasta pärast selgub, et tuumajaama Eestisse rajada siiski ei saa või puudub selleks investorite huvi, on riik kulud teinud, elektrijaama pole ning tuleb hakata otsima uusi lahendusi elektri tootmispiisavuse tagamiseks Eestis. Seda riski saab maandada põhjalike eelanalüüsidega, mille käigus tuvastatakse, milline on parim lahendus Eestis kliimaneutraalse elektritootmise tagamiseks ning investorite valmisolek erinevatesse lahendustesse investeerimiseks. 5.2 Hädaolukorra tekkimise risk Kuigi III+ põlvkonna tehnoloogial põhinevate vesijahutusega reaktorite puhul on tagatud mitmekordne jahutusvee süsteemide toimimine, on reaktorituuma sulamise ning selle tagajärjel tekkiva suure rõhu tõttu plahvatuse tekkimise oht siiski teoreetiliselt olemas. Väikesed moodulreaktorid võivad oma konstruktsiooni poolest olla vähem vastupidavad üleujutustele, maavärinatele ja plahvatustele. Kuigi väikesed reaktorid sisaldavad kordades vähem radioaktiivset materjali, kui suured reaktorid, evakuatsiooniala on väiksem ning nad tekitaksid saastatuse väiksemal maa-alal, oleks sellegipoolest tegemist väga tõsiste tagajärgedega õnnetusega. Riski maandamisvõimaluseks oleks lubada rajada IV põlvkonna tehnoloogia (nt sulasoola reaktorid), kus tuumareaktsioonid toimuvad isereguleeruvas keskkonnas, mille puhul puudub plahvatusoht. 5.3 Tuumakütuse tootmise ja tarnega seotud riskid Sõltuvalt SMR tehnoloogia valikust tuleb reaktoris tuumakütust vahetada iga 2–10 aasta järel. Erineval tehnoloogial põhinevad reaktorid kasutavad erinevat tüüpi ja rikastusastmega kütust, mida pakuvad vaid kindlad tootjad. Kuna Eestis tuumakütuse tootmise võimalused puuduvad, tulebtuumaelektrijaama käitamiseks vajalik kütus importida.. Uut tüüpi reaktorite puhul, mis kasutavad alternatiivset tuumakütust (nt tooriumit), sõltuksime selle hankimisel suure tõenäosusega vaid ühest tootjast. USA ettevõtte NuScale arendatav 200 MW reaktor vajaks 2-aasta jooksul 3000 kg standardset uraankütust rikastusastmega alla 5%. 2019. aasta lõpus oli EL turul kütuse tootmiseks vajaliku uraanoksiidi (U3O8,) hinnaks pikaajalise tarnelepingu alusel keskmiselt 62 eur/kgU. 2014. aastal võeti Euroopa Komisjoni poolt vastu soovitus, et uute tuumajaamade, mille disain ei pärine EL-ist, puhul tuleb tagada kütuse saadavus rohkem, kui ühelt tootjalt. Tuumakütuste tarnekindluse tagamisega tegeleb ka Euroopa Komisjoni poolt loodud Euratom Tarneagentuur (Euratom Supply Agency) ning liidusiseselt on loodud mehhanismid tuumajaamade kütusega varustamiseks. Sulasoolareaktorite jt alternatiivkütusel töötavate reaktorite osas võib rohkemate kui ühe tarnija tingimuse täitmine osutuda probleemseks. Riski maandamisvõimaluseks on võimalus valida reaktoritüüp, mis kasutab maailmas enam- levinud nn tavalist tuumakütust (kuni 5% rikastusastmega U-235 või Pu 239), mille tootjaid on turul palju. EL-is valmistavad tuumakütust Rootsi, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania, samuti on võimalik kütust tarnida ka kolmandatest riikidest, nt USA-st ja Kanadast. 10 5.4 Finants- ja tuumavastutuse riskid Enne esimeste uut tüüpi tuumareaktorite tööleasumist ja projekteerimise ning regulaatori poolsete toimingute lõpuleviimist on reaktori kuluhinnangute osas suur ebakindlus. Lõppkokkuvõttes võib selguda, et need ei ole oluliselt odavamad kui suured ehitised. Tuumaenergiaprojektide rahastamine on viimase kolme aastakümne jooksul muutunud keerukamaks, mis tuleneb nende eripärast ja riskiprofiilist. Tuumaprogrammid on kergesti mõjutatavad nii poliitilise keskkonna kui ka avalikusse poolt. Valitsuse energiapoliitikat saab tagasi pöörata ja avalik arvamus võib mõjutada tuumaprojektide otsuseid. Tuumaelektrijaamu ehitatakse väga keerulises õigusraamistikus ja regulatiivses keskkonnas, mis võivad ehituse peatada või edasi lükata. Tuumaenergia arengu soodustamiseks kasutatakse rahastamis- ja toetuspoliitika uuenduslikke lähenemisviise, sealhulgas valitsusepoolseid investeeringuid või laenutagatisi. Rahvusvaheliselt kasvab riigile ka surve liituda täiendavate konventsioonidega, sh tuumavastutuse konventsiooniga (Convention on Supplementary Compensation, CSC), millel on hetkel küll üsna vähe osapooli (19), kuid millega liitumise eestvedajaks on USA, kes sel teemal ka praegu Eestiga regulaarselt kohtuda soovib. Konventsiooniga liitudes on riik kohustatud liituma fondiga. Fond peab tagama püsivalt 300 000 miljoni Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühiku suuruse rahasumma olemasolu võimalike tuumaõnnetuste likvideerimiseks. Täpne summa, mille riik on kohustatud fondi tasuma, arvutatakse erinevate koefitsientide abil igale riigile eraldi tulenevalt tema territooriumil asuvate tuumarajatiste võimsusest. Poole ette nähtud summast on riik kohustatud fondi maksma 10 aasta jooksul konventsiooni ratifitseerimisest. Riski maandamiseks tuleks oodata ära esimeste tehnoloogiliselt meile sobivate moodulreaktorite valmimine, mis annaks reaalsetest kuludest adekvaatse ülevaate. Tuumajaama ehitamise rahastamisse võiks kaasata võimalikult suure erainvestorite baasi, hoides riiklikud investeeringud jaama ehitamiseks ja käitamiseks võimalikult väikestena. Täiendavate konventsioonidega liitumisel tuleks lähtuda riskihinnangutest ning analüüsida olemasolevate konventsioonide ja lepingute ulatust. 5.5 Radioaktiivsete jäätmete käitlemisega seotud riskid Mõned arendatavad reaktorid (nt sulasoolareaktorid) tekitavad uut tüüpi radioaktiivseid jäätmeid, mille käitlemiseks praegu maailmas kogemus puudub. Eestis puudub hetkel täielikult võimalus kasutatud tuumakütuse käitlemiseks. Tuumajaama käitamisel tekkivate jäätmete käitlemine ja ladustamine on ka avalikkuse silmis üks tuumaenergia kasutusevõtmise peamiseks probleem- kohaks. Kuna hetkel ei ole teada, kas või millise tehnoloogilise lahendusega (võimsus MW, kasutatava kütuse tüüp, jaama konstruktsioon jne) võiks tuumajaam Eestisse tulla, siis ei ole teada ka seal tekkivate jäätmete ladustamise vajadused. Kasutatud tuumakütuse ladustamiseks tuleks hiljemalt 50 aasta jooksul selle tekkimisest rajada Eestisse sobiv lõppladustuspaik. Riski maandamiseks on võimalik valida reaktori tüüp, mis toodab nn traditsioonilisi tuuma- jäätmeid, mille käitlemiseks on olemas standardid ja praktika. Nende puhul on USAs ja Prantsusmaal võimalik ka osaline ümbertöötlemine. Siiski on ka selle lahenduse puhul vajalik riikliku võimekuse tekitamine kasutatud tuumakütuse ladustamiseks, sest radioaktiivsed jäätmed, mida ümber töödelda ei õnnestu, tagastatakse vastavalt rahvusvahelistele konventsioonidele nende tekkeriiki. 11 Oletades, et tuumajaam alustab Eestis tööd juba aastal 2035 ning selles kasutatakse nn tavalist tuumakütust (U-235, Pu-239), siis tekib jaamas kasutatud tuumakütus esimest korda aastal 2041 (eeldusel, et valime reaktori, mis vajab kütuse vahetust kord 6 aasta järel). Enne, kui selle saab pakendada ja lõppladustada, peab see vähemalt 10 aastat jahtuma ehk aastani 2051, milleks kasutatakse tuumajaamades kohapeal olevaid hoidlaid, mis on tuumajaamade lahutamatuteks osadeks. Vahehoidlas on praeguste IAEA standardite kohaselt kasutatud tuumakütust soovitatud hoida kuni 50 aastat ehk antud näite puhul aastani 2091. Hetkel on standardid ülevaatamisel ning kaalutakse vaheladustamise maksimaalse aja pikendamist 80–100 aastani. Kasutatud tuumakütuse käitlemise lõpplahenduse peab esitama tuumaelektrijaama arendaja koos tegevusloa taotlusega. 5.6 Oskusteabe ja spetsialistide puudumine Moodulreaktorite osas puudub maailmas regulatiivne praktika. Eri tehnoloogial põhinevate uute reaktoritüüpide, nt sulasoolareaktorite, vedelmetalli jahutusega reaktorite, gaasijahutusega kiir- reaktorite jne jaoks loastamise ja ohutusnõuete väljatöötamine nõuab ohutuse ja turvalisuse küsimustes erinevat lähenemist. Praegu on erinevate rakenduste jaoks välja töötatud rohkem kui 50 SMRi kavandit ja standardiseeritud regulatiivsete nõuete loomine kõigi erinevate SMRide jaoks on väga keeruline. Eestis puuduvad tuumaohutuse valdkonnas pädevust omavad spetsialistid. Riski maandamiseks tuleks luua/tuua Eestisse vastav oskusteave ja koolitada välja spetsialistid. Ohutusnõuete kehtestamiseks ja lubade väljastamiseks tuleks teha aktiivselt koostööd teiste riikide pädevate asutustega, kes omavad SMRide reguleerimisega kokkupuudet. 5.7 Avalikkuse kaasamise ja kommunikatsiooniga seotud riskid Tuumajaama rajamisega ideega seonduv äratab tähelepanu mitte ainult Eesti, vaid ka välismeedias. Kommunikatsioonistrateegia puudumisel on üheks ohukohaks vastuolulise info edastamine erinevate riigiasutuste poolt ning avalikkusele vaid arendajate eesmärke silmas pidava kuvandi tekkimine. Riski maandamiseks tuleks koostada kommunikatsiooni- ja kaasamiskava tuumajaama teemaliste sõnumite edastamiseks, et tekkinud küsimustele vastamine ning teema adresseerimine toimuks koordineeritult ning luua avalikkusele võimalused antud teemal kaasa rääkida. Eraldi tähelepanu vajab riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise ette valmistamine selliselt (sh asjakohane teavitamine enne planeeringu koostamist, tegevuse elluviimisest huvitatud isikute rollid protsessis jm), et planeeringu koostamisel saaks toimuda teadmispõhine sisuline arutelu. 5.8 Poliitilised riskid Tuumaenergia vastaste seisukohti on keeruline ümber muuta. Kui Eestisse tuumaelektrijaama ehitamise küsimuses otsustatakse korraldada rahvahääletus, siis on eitava vastuse korral riigis tuumaenergia projektide algatamine sellele järgnevalt välistatud väga pikaks ajaks. Riigi energiapoliitika tuumaelektrijaama küsimuse muutmiseks tuleks korraldada uus rahvahääletus, sest pretsedent selleks oleks juba loodud, mis aga ei pruugi samuti anda positiivset tulemust isegi, kui sotsiaalmajanduslikud ning keskkonnaalased uuringud leiavad, et tuumaelektrijaama rajamine oleks parim lahendus. Samuti võib riigi energiapoliitika muutuda võimuerakondade vahetumisega. Tuumaelektrijaama rajamist võivad takistada ka Eesti naaber- ja lähiriigid, kes ise on otsustanud tuumaenergiast loobuda nagu Rootsi ja Leedu või Venemaa, kes ei pruugi tahta Eestisse tuumaelektrijaama rajamist geopoliitilistel põhjustel, kui kasutusele võetakse USA tehnoloogia. Riskide maandamiseks avaliku arvamuse osas on enne tuumaelektrijaama rajamise otsuse 12 vastuvõtmist või rahvahääletusele panekut vajalik eelnev põhjalik teavitustöö ning huvigruppide kaasamine otsustusprotsessi. Naaber- ja lähiriikidega tuleb tuumaelektrijaama rajamise küsimuses algatada dialoog võimalikult varases etapis ning selgitada põhjalikult otsuse tagamaid. 6. ETTEPANEK VALITSUSE OTSUSEKS: 6.1 Võtta teadmiseks keskkonnaministri esitatud informatsioon. 6.2 Keskkonnaministeeriumil koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning teiste asjaomaste ministeeriumidega algatada tuumaenergia töörühma loomine eesmärgiga kujundada avalikkusega kooskõlastatud seisukohad tuumaenergia kasutuselevõtmise võimaluste kohta Eestis. 6.3 Keskkonnaministeeriumil tagada 2020. aastal töörühma tegevuse korraldamiseks eelarvelised vahendid. 6.4 Keskkonnaministril esitada taotlus Vabariigi Valitsuse reservist rahaliste vahendite eraldamiseks töörühma ülesannete elluviimiseks aastatel 2021-2022 vastavalt töörühma ettepanekutele, mis on eelnevalt kooskõlastatud Vabariigi Valitsuse kliima- ja energiakomisjoniga. LISAD Lisa 1. Fermi Energia OÜ poolt koostatud teostatavusanalüüs „Teostatavusanalüüs väikse moodulreaktori (VMR) sobivusest Eesti energiavarustuse tagamiseks ja kliimaeesmärkide täitmiseks 2030+“ Lisa 2. SEI Tallinn uuring „Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs“ Lisa 3. „Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030“ (REKK 2030) eelnõu Lisa 4. Uuringu „Possibilities for transitioning to a climate neutral electricity production in Estonia“ taotlus. NÕUPIDAMISELE KUTSUTAVAD ISIKUD: Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kristi Klaas, [email protected] Keskkonnaministeeriumi asekantsler Harry Liiv, [email protected] Keskkonnaministeeriumi EL ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik kiirgusküsimustes Reelika Runnel, [email protected] Keskkonnaministeeriumi välisõhu- ja kiirgusosakonna nõunik Marily Jaska, [email protected] Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõunik Janika Laht, [email protected] Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juhataja Jaanus Uiga, [email protected] Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar, [email protected] 13 KOOSTAJAD: Keskkonnaministeeriumi EL ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik kiirgusküsimustes Reelika Runnel, [email protected] Keskkonnaministeeriumi välisõhu- ja kiirgusosakonna nõunik Marily Jaska, [email protected] Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõunik Janika Laht, [email protected] Memorandumi koostamisel on arvestatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Siseministeeriumi ja Välisministeeriumi ettepanekutega. 14