Arvamuse küsimine

Saatja: Reeli Sildnik <[email protected]> Saadetud: 06.09.2022 11:32 Adressaat: SM Info <[email protected]> Teema: Arvamuse küsimine maapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu ning seletuskirja kohta Tere! Seoses Vabariigi Valitsuse muutumise ja hea tavaga esitame Teile kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks maapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu on kättesaadav eelnõude infosüsteemis EIS aadressil . Eelnõu toimiku number on 22-0156. Tagasisidet ootame kuni 20.09.2022. Lugupidamisega, Reeli Sildnik Nõunik | Keskkonnatehnoloogia osakond &#43;372 5250381| Keskkonnaministeerium Paldiski mnt 96, 13522, Tallinn, Eesti Palun säästa loodust ja võimalusel väldi selle e-kirja välja printimist! Please consider the environment before printing this email! Lisa 4. Maapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule esitatud märkused ja ettepanekud. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel Nr Esitaja Märkuse või ettepaneku sisu Arvestamine1 1. Majandus- Kooskõlastatud märkustega: Arvestatud osaliselt. Eelnõu sõnastust on ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastab Teie poolt muudetud. Uus sõnastus: Kommuni kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks saadetud maapõueseaduse 1. Paragrahvi 14 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja katsiooni (edaspidi MaaPS) ja teiste seaduste muutmise eelnõu ja seletuskirja sõnastatakse järgmiselt: ministeeri üksnes järgnevate täiendustega arvestamisel: „3) halvendab maavara kaevandamisväärsena um säilimise või maavarale juurdepääsu 1. MaaPS §14 lg 2 punkt 3 sõnastada järgnevalt: olemasolevat olukorda, kuid tegemist on 3) halvendab maavara kaevandamisväärsena säilimise või maavarale ülekaaluka avaliku huviga ehitisega, sealhulgas juurdepääsu olemasolevat olukorda, kuid tegemist on ülekaaluka tehnovõrgu, rajatise või ehitusseadustiku avaliku huviga ehitise, sealhulgas tehnovõrgu, rajatise või tähenduses riigikaitselise ehitise ehitusseadustiku tähenduses riigikaitselise ehitise (edaspidi (edaspidi riigikaitseline ehitis) ehitamisega, mille riigikaitseline ehitis) või elektrituruseaduse tähenduses taastuvat jaoks ei ole mõistlikku alternatiivset asukohta, või energiaallikat kasutava elektrienergia tootmisseadme ehitamisega, mille tegemist on elektrituruseaduse tähenduses jaoks ei ole mõistlikku alternatiivset asukohta. taastuvat energiaallikat kasutava elektrienergia tootmisseadme ja seonduva taristu (edaspidi taastuvenergia ehitis) ehitamisega.“; 2. MaaPS § 14 täiendada lõikega 21 järgmises sõnastuses: 2. Paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 21 (21) Keskkonnaministeerium või valdkonna eest vastutava ministri järgmises sõnastuses: volitatud asutus võib lubada elektrituruseaduse tähenduses taastuvat „(21) Keskkonnaministeerium või valdkonna eest energiaallikat kasutava elektrienergia tootmisseadme rajamist, kui vastutava ministri volitatud asutus võib lubada ehitise rajamise taotlus on: taastuvenergia ehitise ehitamist: 1 1) turbamaardlal väljaspool kaevandamiseks sobivate alade nimekirjas 1) turbamaardla alal, mis ei ole kantud olevat ala; kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja ja 2) savi-, järvemuda-, järvelubja-, meremuda-, ja põlevkivimaardla alal, mille kohta ei ole kehtivat kaevandamisluba ega kus ei ole tegevuse geoloogilise uuringu luba ning ei ole esitatud lubamise ajal menetluses selle maavara kaevandamisloa või kaevandamisloa ega geoloogilise uuringu loa geoloogilise uuringu loa taotlust, taotlust; tähtajaliselt kuni 35 aastaks või muu tähtajaga, kui Majandus- ja 2) savi-, järvemuda-, järvelubja-, meremuda- ja Kommunikatsiooniministeerium on nõustunud muu tähtajaga; põlevkivimaardla alal, mille kohta ei ole kehtivat 3) muude maavarade maardlal, kui tegevusega maardla alal on kaevandamisluba ega geoloogilise uuringu luba nõustunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, sh ning ei ole esitatud selle maavara tähtajaliselt, kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi antud kaevandamisloa ega geoloogilise uuringu loa nõusolekus on antud tähtajaline nõusolek. taotlust, tähtajaliselt kuni 35 aastaks; Selgitus: Eesti energia- ja kliimaeesmärkide¹²³ täitmise tagamiseks on 3) muude maavarade maardla alal, mille kohta ei vajalik taastuvenergeetika senisest laiaulatuslikum kasutuselevõtt. ole kehtivat kaevandamisluba ega geoloogilise Kehtiv MaaPS seab piirangud maavara sisaldavatele kinnistutele ehitiste uuringu luba ning ei ole esitatud selle maavara (sh taastuvenergia tootmisüksuste) ehitamise. Ehitusseadustiku kaevandamisloa ega geoloogilise uuringu loa väljatöötamiskavatsuse tagasiside põhjal võib öelda, et 25-30 aastat on taotlust ning kui tegevusega on nõustunud üldiselt aktsepteeritud vahekasutuse periood, mille kestel võib kinnistul Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, tegeleda taastuvenergia tootmisega. tähtajaliselt kuni 35 aastaks.“; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on tellinud ja tellimas Eesti Geoloogiateenistuselt täiendavad analüüsid (Maardlatele ja Paragrahvi 15 täiendatakse lõigetega 81 ja 82 maavarade perspektiiv- ning levialadele taastuvenergeetika taristu järgmises sõnastuses: rajamise analüüs. Kirde- ja Kesk-Eesti, 2021), millele toetudes on „(81) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud võimalik teatud piirkondades tuvastada need maardlad või nende osad, loaga või lõike 7 alusel planeeringute mille osas ei ole ette näha maardla kasutuselevõttu lähema 35 aasta kooskõlastamisel võib seada taastuvenergia jooksul ja kujundada põhjendatud arvamused konkreetsete taastuvate ehitisele või ehitamisele tingimusi, sealhulgas energiaallika ehitiste arendusprojektide rajamise osas. Seega näeme, et tähtaja kohta. Tähtaeg hakkab kulgema käesoleva on kasulik sellistele maardlatele lubada vahekasutusena rajada paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa või lõikes 7 taastuvelektri tootmisseadmeid (nt tuulepargid) näiteks kuni 35 aastaks nimetatud kooskõlastuse andmisest. koos kõrvaltingimusega lammutada ehitis tähtaja möödumisel. 2 Elektrituruseaduse tähenduses taastuvat energiaallikat kasutava (82) Planeeringu kooskõlastamisel kohaldatakse elektrienergia tootmisseadmena peame silmas (elektrienergia) käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud põhimõtteid tootmisseadet ELTS (elektrituruseadus) mõistes, mis kasutab ja tingimusi.“; energia tootmiseks ELTS § 57 lõikes 1 nimetatud energiaallikat (nt elektrituulikud). 3. Ehitusseadustiku § 42 lg 3 lisada punkt 11 järgmises sõnastuses: (11) ehitise lammutamise tähtaja vastavalt õigusaktile või planeeringule ja vajadusel nõudega lammutusjärgsele olukorrale; Selgitus: ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 53 lg 3 kohaselt saab 3. Paragrahvi 42 lõiget 3 täiendatakse punktiga kasutusloa kõrvaltingimusena seada ka punkti 1 kohaselt põhjendatud 11 järgmises sõnastuses: juhul kasutusloa kehtivuse tähtaja. Eeltoodud tähtaja „11) ehitise lammutamise tähtaja ja vajaduse seadmise võimalus on ehitusloa menetluses piiratud. Nimelt saab korral koos nõudega lammutusjärgse olukorra ehitusloa kehtivuse aega piirata vaid ajutise ehitise lammutamise tähtaja kohta, kui tähtaja määramise alus tuleneb määramisega. Selline lahendus ei ole omavahel õigusaktist või planeeringust;“; kooskõlas, sest kasutusloa kehtivusele võimaliku tähtaja seadmine ei ole piiritletud vaid ajutiste Selgitused uutele paragrahvidele on välja toodud ehitistega. Isiku õiguskindlus võib sattuda ohtu kui alles kasutusloa eelnõu seletuskirjas. menetluses määratakse ehitise kasutusloale kehtivuse tähtaeg. Arvestades ehitiste maksumust ning ajakulu, siis peab selline piirang olema teada juba ehitusloa menetluses. Eeltoodust tulenevalt palume EhS-i täiendada toodud punktiga. Lisatud sättes on piiritletud tähtaja andmise võimalust kahe erineva juhuga. Ehitamine ja ehitised peavad vastama planeeringutele, seega sellise tähtajaga piiramise võimalus saab tulla otseselt planeeringust või konkreetselt teistest õigusaktidest. Ehitise ehitamise ja kasutamise ajaline tasuvus sõltub juba konkreetsetest ehitistest, seega ei sätestata käesoleval hetkel ajalisi raame. Ajalised piirangud võivad tuleneda ka planeeringust või teistest õigusaktidest. Lisaks luuakse ka võimalus määrata ette lammutusjärgne olukord. Kuna määratud tähtaeg võib olla pikk, siis ei ole sellise olukorra kirjeldus kohustuslik vaid on toodud võimalusena. 3  Olemasoleva olukorra täpne taastamine (näiteks maardla alal metsa taastamist) ei pruugi olla alati mõistlik, eriti kui aeg on pikk. 2. Eesti Märkused eelnõule: Geoloogia- 1. Seletuskirja punkti 10 lk 6 esimese lõigu lõpus on lause „Probleemi 1. Arvestatud. teenistus lahendamiseks on mõistlik Eesti Geoloogiafondi olemust muuta ja laiendada, mitte ehitada uut infosüsteemi.“. Siin on väike ebatäpsus, mis meie hinnangul võib teoorias hiljem küsimusi tekitada. Tegelikkuses on igal juhul vaja uus infosüsteem ehitada, et seda uut sisu ja funktsionaalsust katta. Lahendusena võib infosüsteemi asendada andmekoguga (Probleemi lahendamiseks on mõistlik Eesti Geoloogiafondi olemust muuta ja laiendada, mitte ehitada uut andmekogu) või jätta lause lõpp üldse ära (Probleemi lahendamiseks on mõistlik Eesti Geoloogiafondi olemust muuta ja laiendada). 2. Punkt 5: § 17 lõikes 1 täiendatakse nende juhtude loetelu, mil 2. Arvestatud. üldgeoloogiliseks uurimistööks ei ole vaja luba. Selle muudatuse selgituseks on seletuskirjas öeldud, et inimeste ja transpordivahendite viibimise lubatavust kellegi kinnistul või kaitsealuse objekti piirkonnas ei ole põhjust maapõueseaduses dubleerida, kuna see on juba reguleeritud muude asjakohaste seadustega. Parema arusaadavuse huvides soovitame seletuskirja täiendada ka loeteluga asjakohastest seadustest. Vähemalt võiks välja tuua peamised (nt lahtise loeteluna). 3. Teeme ettepaneku jätta punktis 1 paragrahvi 4 lõige muutmata, sest 3. Arvestatud. geoloogilist uuringut teevad ettevõtjad eesmärgiga hakata uuringuga arvele võetud varu kaevandama. Selles formaadis uuringul ühtegi teist eesmärki sisuliselt ei ole. Kuigi uuringuluba ei garanteeri kaevandamisloa saamist, on ka riigile kuuluva maavara kaevandamise loa saamiseks eesõigus sellel alal selle maavara uuringu loa omajal uuringuloa kehtivusajal ja kuni aasta pärast nimetatud loa kehtivuse lõppemist (MaaPS § 53 lg 1). Seetõttu on geoloogilise uuringu mõiste kehtivas MaaPSis õige ega vaja muutmist. 4 3. Eesti Kooskõlastatud märkustega: Linnade ja 1. Muuta maapõueseaduse paragrahvi 12 lõiget 3 ja sõnastada see 1. Arvestamata jäetud. Eesti Linnade ja Valdade Valdade järgmiselt: Liidu (ELVL) esindaja on maavarade komisjoni Liit „(3) Maavarade komisjoni koosseisu nimetatakse geoloogia, mäenduse, (MK) liige, kes esindab seal kohalike keskkonnakaitse ja teiste erialade asjatundjaid. Maavarade komisjoni omavalitsuste huve. MK põhimääruse järgi võib töösse kaasatakse kohaliku omavalitsuse üksused, kelle territooriumil komisjoni koosolekule kutsuda ka isikuid, keda asub uuringuruum, selle teenindusala, mäeeraldis või selle arutletav küsimus puudutab, sh ka KOV teenindusala.“ esindajaid ja seega seaduses ei ole vajalik seda täiendavalt reguleerida. Lisaks märgime, et 2020. a jõustunud MaaPS muudatuse alusel ei saa esitada kõikide maavaraliikide kaevandamise ning geoloogilise uuringu loa taotluseid ja otsuste eelnõusid MK-le vaid ainult MaaPS § 21 lõikes 2 nimetamata maavarade kohta käivate korralduste eelnõusid. Seejuures on aga loa andjal vastavalt vajadusele endiselt võimalus MaaPS § 12 lg 1 alusel esitada MK-le arvamuse saamiseks eelnõusid MaaPS § 21 lõikes 2 nimetatud maavarade osas (liiv, kruus, lubja- ja dolokivi, turvas). Kui 2020. a esitati 10 eelnõud, siis 2021. a esitati üks eelnõu. Seetõttu puudub vajadus MK-sse täiendavate KOV üksuste esindajate kaasamiseks. 2. Täiendada maapõueseaduse paragrahvi 27 lõikega 22 ja sõnastada see 2. Huvigrupid saavad loa andmisel kaasa rääkida järgmiselt: uuringuloa taotluse avalikustamisel MaaPS § 30 „(22) Loa andja kaasab üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa märgitud viisidel, samuti moodustada arvamuse taotluse kohta arvamuse saamiseks huvigruppe. Vajadusel andmiseks töörühmasid, viimast ei pea moodustatakse huvigruppide esindajatest töörühm, kes vaatab taotluse korraldama loa andja. Üldgeoloogiline uurimistöö läbi ja esitab selle kohta oma arvamuse. Loa andja esitab vajaduse korral on teadusuuring ja sellega ei võeta maavarasid huvigruppide arvamuse taotluse esitajale taotluse korrigeerimiseks.“ arvele, avatud menetlust ei toimu. 5 3. Täiendada maapõueseaduse paragrahvi 55 lõiget 2 punktiga 13 ja 3. Ettepanek vajab kehtiva regulatsiooni sõnastada see järgmiselt: terviklikku analüüsi ja efektiivsuse selgitamist, „13) taotlejal on täitmata talle varem antud kaevandamisloast tulenevad mistõttu ei pea me mõistlikuks lisada seda kohustused;“ ettepanekut käesolevale eelnõule. Loa kehtetuks tunnistamise aluseid, sh muid meetmeid, mis tagaksid eesmärgi täitmise, kaalutakse terviklikuna edaspidi. 4. Täiendada maapõueseaduse paragrahvi 55 lõiget 2 punktiga 14 ja 4. Mäetööstusmaa sihtotstarve määratakse pärast sõnastada see järgmiselt: kaevandamisloa andmist. Üldplaneeringutes on „14) tegemist ei ole üldplaneeringuga määratud mäetööstusmaaga." mäetööstusmaa juhtotstarve kehtiva loaga Põhjendus: nii suure mõjuga tegevus, nagu seda on maavarade mäeeraldiste teenindusmaade aladel. Samuti KOV kaevandamine, ei saa toimuda eraldi vaadatuna omavalitsuse üksustes, kus ei ole kehtivaid lube, ei ole võimalik üldplaneeringust. Kaevandamine mõjutab nii loodus- kui elukeskkonda moodustada mäetööstusmaa sihtotstarbega väga tugevalt ja ei ole harvad juhtumid, kus kehtiv üldplaneering katastriüksuseid. Seetõttu ei saa kaevandamisloa muutub kaevanduse avades selles piirkonnas sisuliselt mõttetuks, sest andmisel lähtuda mäetööstusmaa olemasolust. muudatused on olnud nii suured. Üldplaneeringute koostamise ülesannete hulgas ei Samas on üldplaneering kokkulepe omavalitsuse elanike ja teiste ole maardlate alade kasutamistingimuste huvitatud poolte vahel ja selle ülevaatamiseks tuleks läbida kas uus määramist. Küsimus kavandatakse lahendada (osa)üldplaneeringu protsess või üldplaneeringut muutev maakondlike maavarade teemaplaneeringute detailplaneeringu protsess. Eelpool toodu aitaks muuta protsessi kaudu. õiglasemaks ja luua situatsioon, kus koostöös tegutsetakse terviklahenduse nimel. 5. Täiendada maapõueseaduse paragrahvi 60 lõikega 4 ja sõnastada see 5. Arvestamata jäetud, kuna projektide järgmiselt: elluviimine ei pruugi olla seotud ühe piirkonna „(4) Eesti taaste- ja vastupidavuskavas või Euroopa Liidu või konkreetse mäeeraldise ja kaevandamisloaga. ühtekuuluvuspoliitika fondide Selleks vajaliku toormega varustatus hangitakse erinevatel aegadel ning erinevatelt mäeeraldistelt. Lisaks läheks see vastuollu sama § 60 lõikes 3 6  rakenduskavas kinnitatud investeeringuprojekti või selle osaks oleva sätestatuga ja maavara säästva kasutuse investeeringu elluviimiseks taotletud kaevandusluba antakse tähtajaga põhimõttega, mille järgi tuleb maavara avatud kuni viis aastat investeeringuprojekti lõppemisest.“ kaevandamiskohas ammendada ja vähendada uute mäeeraldiste avamist. 6. Eelnõu § 1 p 12 kohaselt tunnistatakse kehtetuks seaduse paragrahv 6. Arvestamata jäetud, kuna antud sättega 27 lõike 7 teine lause. Leiame, et ei ole põhjendatud nimetatud parandatakse ebatäpsus seaduses. Selgitus on muudatusega piirata kohaliku omavalitsuse õigust esitada täiendavaid välja toodud eelnõukohase seaduse seletuskirjas seisukohti. lk 31. 7. Ühtlasi teeme ettepaneku muuta eelnõuga keskkonnamõju hindamise 7. Arvestamata jäetud, kuna loa andmisel toimub ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust alljärgnevalt: KMH eelhindamine, mille käigus otsustatakse Muuta seaduse paragrahvi 6 lõike 1 punkti 28 ja sõnastada see konkreetse taotlusega seotud KMH läbi viimine. järgmiselt: Lisaks ei ole mõistlik Eestis kehtiva regulatsiooni „28) turba kaevandamine suuremal kui 150 hektari suurusel alal, karminaks muutmine ja bürokraatia suurendamine pealmaakaevandamine või allmaakaevandamine.“ võrreldes ülejäänud ELga. Eesmärgiks on ka Ettepaneku kohaselt on igasugune pealmaakaevandamine olulise kiirem ja efektiivsem taotluse menetlus. keskkonnamõjuga tegevuseks, mille korral on keskkonnamõju Avalikkuse kaasamine ei ole seotud ainult hindamine kohustuslik. Kehtiva § 6 lg 1 p 28 kohaselt ei loeta olulise KMHga ja toimub sellest sõltumata. keskkonnamõjuga tegevuseks pealmaakaevandamist väiksemal kui 25 hektari suurusel alal. See võimaldab väiksemal alal kaevandamist läbi viia ilma keskkonnamõju hindamiseta ja avalikkust kaasamata. Kuna kaevandamisega kaasneb eelduslikult alati keskkonnamõju, seetõttu on oluline, et enne kaevandamist on viiakse läbi keskkonnamõju hindamine, mis võimaldab välja selgitada keskkonnameetmed kui ka kaasata menetlusse avalikkust. 4. Turbaliit Tähelepanekud ja ettepanekud MaaPS eelnõule: 1. Oleme printsipiaalselt vastu geoloogilise uuringuloa mõiste 1. Arvestatud. muutmisele (p 1). Maapõue valdkonna põhimõisted on püsinud alates 90’date aastate algusest, alates esimeste vastavate õigusaktide kehtestamisest. 7 Mõistame, et uuringuloa tähenduse muutmine võib-olla seotud sooviga leevendada kohalike omavalitsuste vastuseisu, kuid mõistete moonutamine sellele kaasa ei aita. Geoloogiline uuring on kaevandamise eesmärgil tehtav uuring, millega kaasneb varu arvele võtmine, mitte vastupidi. Varu arvele võtmine ei ole iseseisev eesmärk. Geoloogilise uuringu eesmärgi hägustamine ei aita vähendada kohalike omavalitsustega kaasnevaid probleeme, vaid lükkab need kaevandamise loa taotlemise faasi. Praeguse definitsiooni säilitamine hoiab osa suuremaid konflikte tegelikult ära, sest teatud juhtudel arendajad loobuvad uuringute tegemisest, kui näevad olulist vastuseisu. Juhul, kui nad seda ei näe ega tunneta ja uuringud on tehtud, on tehtud ka suurem osa kaevandamise alustamiseks vajalikest kulutustest ning kavandatavast tegevusest ei saa kaevandamise loa taotlemise faasis enam nii sama lihtsalt loobuda. Kui ministeerium soovib praegusesse olukorda tuua leevendust, tuleb üle vaadata loa taotluste menetlemise kord ja anda Keskkonnaametile selge volitus kaaluda, kas menetluse käigus mistahes kolmanda osapoole esitatud argumendid on asjakohased või mitte. Keskkonnaamet peab saama sisulise kaalutluse ja otsuse tegemise õiguse mida tal praegu ei ole. 2. Uuringupuurauk ei ole ainuke uuringukaeveõõs (p 2), selleks on veel 2. Arvestamata jäetud. Uuringupuuraugu ja surfid, vaod, seinapuhastused jms. Nendega seotud regulatsioon on uuringukaeveõõne mõisteid ei defineerita ühe puudulik. Puudulik on ka uuringukaeveõõntes tehtavate tööde loend, mõistena. Teiste uuringukaevaõõnete mis ei ole tegelikult vajalik. Näiteks on puudu geofüüsikalised uuringud, defineerimiseks ei ole vajadust, kuna nendel teiste temperatuuri mõõtmine jms. Põhjendatud ei ole ka regulatsioon, et seadustega kattuvus puudub. Täpsustatakse puuraugust võib infot hankida üksnes loa kehtivuse ajal. Osa puurauke uuringupuuraugu erisust VeeS puuraugust. on mõistlik jätta seirekaevudeks ja neid ei tuleks likvideerida. Ühesõnaga, § 41on praegu puudulikult läbi mõeldud. 8 3. Ei saa pidada põhjendatuks veeseaduses mainitud hüdrogeoloogilise 3. Arvestamata jäetud. Seaduses tehtav lihtsustus uuringu tegevusloa nõude kaotamist (p 7). Täpsustame, et tegemist ei ei muuda hüdrogeoloogiliste tööde tegijale igakordse tegevusloaga, mida on vaja uuringu tegemiseks taotleda, vaid rakenduvat VeeS tegevusloa nõuet. MaaPS-i § 17 üldise loaga, mis lubab antud ettevõttel vastavate uuringute tegemise lõikes 4 on toodud mittevajalik nõue, kuna valdkonnas tegutseda. Nõude kaotamine tähendaks, et geoloogilise uuringute tegemise kompetents on tagatud MaaPS uuringu raames võib teha hüdrogeoloogilisi uuringuid (mis ei hõlma § 17 lõikega 3. üksnes puurimist, ega mõõtmisi või katsetöid) ilma igasuguse eelneva kogemuse ja erialase hariduseta ettevõtted või inimesed. Arvestades hüdrogeoloogiliste aspektide tähtsust, on see täiesti mõeldamatu. 4. Ei saa pidada ratsionaalseks muudatust, mille alusel tuleb passiivne 4. Arvestamata jäetud. Eelnõu punktis 9 on varu ümber hinnata aktiiveks varuks enne loa taotlemist (p 8). Juhul, kui toodud erand avalduse esitamise osas ning varu on hinnatud passiivseks keskkonnakaitselistel, mitte majanduslikel põhjendatud juhtudel saab maavaravaru või administratiivsetel põhjustel, võib selguda ümberkvalifitseerimise ümberhindamise avalduse esitada ka pärast võimalikkus ja ulatus alles keskkonnamõju hindamise käigus. Seetõttu kaevandamisloa andmise või muutmise taotluse tuleks eelistada lahendust, kus vastav informatsioon esitatakse koos esitamist. Seejuures täiendatakse MaaPS §-i 23 taotlusega ja varu hinnatakse ümber pärast keskkonnamõju hindamist. lõikega 10, millega antakse maavarade registrikande otsuse tegijale õigus nõuda registrikande tegemiseks lisaandmeid, sealhulgas vajaduse korral eksperthinnangut. Lisa andmeteks või eksperthinnanguks võib olla ka keskkonnamõju hinnang, nagu eelnõu seletuskirjas ka on välja toodud. 5. Ei saa pidada põhjendatuks, et riigivara valitsejale antakse sisuline ja 5. Riigivara valitsejal võivad olla kokkulepped ilma kaalutlusõigust täpsemalt sätestamata õigus vetostada lubade kolmandate isikutega sama maatüki kasutamise andmine (p 11 ja 16). Eelnõu kohaselt saab riigivara valitseja keelduda osas. Kasutuslepingutega kaetud riigimaa osakaal loa andmisest, ta ei pea seda oluliselt põhjendama ja loa andja ei saa tõuseb ja kohati on maatükkidel teised riiklikud rakendada kaalutlusõigust ega pöörduda ka Vabariigi Valitsuse poole. huvid (nt planeeritud transpordikoridorid), mida 9  Riigivara valitsejal nagu ka teistel osapooltel peab olema arvamuse tuleb riigivara valitsejal oma otsustes arvestada ja avaldamise õigus ning loa andjal õigus esitatud seisukohtade põhjendada. põhjendatuse üle otsustada. 6. Strateegiliste maavarade puhul on jäänud sätestamata, kes on riigi 6. On tavapärane praktika, et minister nimetatakse eelisõigust hindav vastutav minister ning mis aja jooksul ta peab oma eelnõukohases seletuskirjas. Seisukoha esitamine seisukoha esitama (p 15). Vastasel korral on võimalik menetlus peatada toimub HMS §-is 5 sätestatud põhimõtteid üksnes seisukoha esitamata jätmisega või sellega viivitamisega, mis ei järgides. ole kooskõlas haldusmenetluse seadusega. Lisaks sellele tuleks sätestada, et kui riik soovib oma eelisõigust realiseerida, siis mis aja jooksul ta seda tegema peab ning juhul, kui ta ei ole selle aja jooksul seda realiseerima asunud, tuleks lugeda, et riik on oma eelisõigusest loobunud. 7. Turba kaevandamisel tuleb samuti sätestada õigus kaevanda maavara 7. Arvestatud. Täiendatakse MaaPS § 59. varu lamamini või üle selle nagu sätestatakse põlevkivi puhul (p 19 ja 35). Nii nagu ka põlevkivi puhul, ei ole turba puhul kahtlust, et kaevandamisel allpool määratud maavara varu lamamit, ei ole tegemist ülekaevandamise, vaid lamami piiri ebatäpsusega. Juhime tähelepanu, et jõus on ka meie varasemad maapõueseaduse muutmise kohta tehtud ettepanekud (Meie: 15.06.2020 ja 24.08.2021) ja looduskaitseseaduse muutmiseks tehtud ettepanekud (Meie: 24.08.2021 ja 25.04.2021), millele te ei ole sisuliselt vastanud. 5. MTÜ Eesti Käesolevaga esitab Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit (edaspidi Mäetööstu EMTEL) oma märkused ja ettepanekud Maapõueseaduse ja teiste se seaduste muutmise seaduse eelnõule. Ettevõtete Liit 1. Teeme ettepaneku jätta eelnõust välja paragrahvi 1 punkt 1, millega 1. Arvestatud. soovitakse muuta geoloogilise uuringu mõistet selliselt, et jäetakse välja viide kaevandamisele. EMTEL ei saa sellega nõustuda, sest uuringu eesmärgiks ettevõtja poolt on siiski loodetav maavara kaevandamine. 10 Muudatuse põhjendus, et see vähendab KOVide vastuseisu ja Keskkonnaameti halduskoormust ei ole pädev, kuna KOVi otsustusprotsess ei muutu sellest vähem emotsionaalsemaks ega vähem poliitiliseks. 2. Teeme ettepaneku jätta eelnõu punktis 13 välja viide 2. Arvestamata jäetud. Tegemist on ELVL munitsipaalomandis olevale kinnisasjale. ettepanekul tehtud protseduurilise täpsustusega. EMTEL ei saa nõustuda selle paragrahvi täiendamisega selles osas, et munitsipaalmaa osas tuleb nõusolek saada enne uuringu või kaeveloa taotluse esitamist. Minnes enne taotluse koostamist asju valda arutama, ei ole sisuliselt millegi üle arutada. Tihtilugu tekib vallas olukord, kus üks keskkonnaspetsialist ei pea ennast piisavalt pädevaks võrdluses Keskkonnaametiga. EMTEL leiab, et munitsipaalmaa osas nõusoleku küsimiseks sobib hästi riigi maal kasutatav lähenemine ja see ei ole koht kus Keskkonnaamet peaks valla arvelt enda tööd lihtsustama. Kuna KOV peab nii või naa nõusoleku andma, siis nõusoleku andmist võib lugeda maa kasutamisega nõustumiseks ja mitte andmist mitte nõustumiseks. Niisama „ette küsimine“ võib jääda paraku emotsionaalsele ja poliitilisele tasandile. 3. Teeme ettepaneku jätta eelnõust välja punkt 17. 3. Arvestatud. Eelnõust on punkt põlevkivi EMTEL leiab, et põlevkivi valdkonna arengukava koostamine on valdkonna arengukava kehtetuks tunnistamise põhjendatud ja vajalik ning seda temaatikat ei saa ära katta osas välja jäetud. keskkonnavaldkonna arengukava, energeetika arengukava vms dokumendiga. Samuti on põlevkivi strateegiline tähtsus energeetikajulgeoleku tagamisel ülesse kerkinud just ka viimase aja maailmasündmuste valguses. 4. Teeme ettepaneku täiendada eelnõud uue punktiga 19, muutes 4. Arvestamata jäetud. Esitatud kujul ettepanek järgnevate punktide numeratsiooni tekstiga: MaaPS eelnõu muutmiseks ei too kaasa olukorra 19) paragrahvi 55 lõiget 2 punkti 11 täiendatakse järgmises sõnastuses: 11 „11) kohaliku omavalitsuse üksus ei ole nõus kaevandamisloa paranemist. Üldnõue otsuste põhjendamisele on andmisega ning esitab sellekohase otsuse koos motiveeritud olemas HMSis. põhjendustega;” Selle täienduse sisse viimine väldiks KOVi ”ei ole vastavuses üldplaneeringuga” jmt ebaadekvaatsete põhjenduste esitamist. 5. Teeme ettepaneku muuta eelnõu punkti 19 ja täiendada seda 5. Arvestamata jäetud, kuna lubjakivi ja dolokivi alljärgnevalt: maavaraploki lamam on määratud „19) paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 4, järgmises sõnastuses: uuringuaruandega ja ei ole maapõue alumistest „(4) Põlevkivi, lubjakivi ja dolokivi kaevandamisel on maavara kihtidest visuaalselt selgelt eristatav. säästliku kasutamise eesmärgil lubatud põlevkivi, lubjakivi ja dolokivi kaevandada põlevkivi, lubjakivi ja dolokivi lamamini.““ EMTEL toetab eelnõu sõnastust, kuid meie arvates on samasugune probleem ka karbonaatsete kivimite puhul ja seega teeb EMTEL ettepaneku lisada siia punkti ka lubja- ja dolokivi. 6. Teeme ettepaneku lisada eelnõusse uus punkt § 61 kehtetuks 6. Võetud teadmiseks. Ettepanekut ei lahendata tunnistamiseks. eelnõu raames, kuna tegu on suure mõjuga EMTEL leiab, et MaaPS-i regulatsioon vajab muutmist selliselt, et ühelt muudatusega ja see vajab põhjalikumat analüüsi. poolt oleks arvestatud kõigi turuosaliste tegelike vajadustega ja teisalt oleks arvestatud ka Euroopa Liidu konkurentsireeglitega ning ka põlevkivi arengukava olulisemate põhimõtetega. 7. Teeme ettepaneku lisada eelnõusse uus punkt § 62 kehtetuks 7. Arvestamata jäetud, kuna ainult seaduse punkti tunnistamiseks. rakenduspraktika puudumise põhjal ei saa EMTEL leiab, et kuna seda seaduse punkti pole kordagi tegelikkuses otsustada regulatsiooni vajaduse üle. Näiteks rakendatud, siis võib järeldada, et põlevkivi kaevandamise aastamäära seoses muutunud energiajulgoleku olukorraga osa enampakkumise regulatsioon ei tööta ja sätte eesmärk on võib seda regulatsiooni tulevikus vaja minna. saavutamata. 12 8. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu uue punktiga, muutes järgnevate 8. Täiendava punkti lisamine eelnõusse ei ole punktide numeratsiooni: vajalik, kuna loa muutmist saab teha avatud „X) paragrahvi 66 lõiget 3 täiendatakse uue punktiga 6 alljärgnevas menetluseta KeÜS § 59 lg 5 p 1 alusel. sõnastuses: 6) kui on vaja muuta kaevandamislubadele kantud maksimaalset aastamäära ning mäeeraldistele on koostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ja üks kaevandamisloa omaja ei kaevanda.“ EMTEL leiab, et kõrvuti asuvatele mäeeraldistele antud kaevandamislubadel peab olema võimalik muuta kaevandamise maksimaalset aastamäära avatud menetluseta kui mäeeraldistele on teostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ning üks kaevandamisloa omajatest tegelikkuses ei kaevanda. 9. Eelnõu punktidega 25 ja 26 muudetakse § 68 lõikeid 1 ja 1¹, mis 9. Ettepanekust tulenev muudatuse vajadus on reguleerivad mäeeraldise laiendamist ning sätestatakse, et lõige reguleeritud eelnõu punktiga 26 lisatavas § 68 kohaldub ainult põlevkivi ja fosforiidi kaevandamise korral. lõikes 11. Fosforiit on jäetud punkti 25 lõike 1 muudatusest välja ja seega laieneb sellele eelnõu EMTEL ei saa sellise sõnastusega nõustuda, sest antud laiendamise kord punkt 26 (§ 68 lõige 11). peaks kehtima ka lubja- ja dolokivi puhul. Probleemiks on siis kaevandamislubade muutmise mahukus ja ajaline protsess, mis võib mitte mahtuda viie aasta sisse, tuues kaasa tootmise seiskumise. 13 6. Viru Arvamus ja ettepanekud Keemia Grupp AS 1. Põlevkiviressursi kinnistunud ja tegelikest vajadustest mittelähtuv 1. ja 2. Teadmiseks võetud. MaaPS § 61 ja § 62 VKG jaotus kehtetuks tunnistamise ettepanekud vajavad Kaevandu Kõige põhimõttelisem probleemide ring põlevkivisektoris seondub põhjalikku sotsiaal-majanduslikku ja sed OÜ põlevkivi kui piiratud ressursi jaotuspoliitikaga ja maapõueseadusesse keskkonnaalast analüüsi, mille puhul hinnatakse 2008. a. sisse viidud ning MaaPS-iga kinnistatud ressursijaotuse mõjusid nii keskkonnale kui ka kõikidele regulatsiooniga. Kehtiv põlevkiviressursi jaotamise regulatsioon põlevkivi kaevandamise turuosalistele ning ka takistab põlevkivituru normaalset toimimist, mille tõttu kasutatakse neid, mis on seotud Euroopa Liidu ressurssi ebamõistlikult ning riigile jääb laekumata juba väljaehitatud konkurentsireeglite täitmisega. tootmisvõimsuste pealt ka oodatav maksutulu. Põlevkivi kaevandamise aastamäära (20 mln t) Kõige valusamaks kitsaskohaks on just 2009. a. käskkirjaga nr 1319 puhul on tegemist pikaajaliste vaidluste kehtestatud proportsionaalne jaotus ja selle sisseviimine MaaPS-i, mis tulemusena saavutatud ühiskondliku on kinnistanud olukorra, kus seadusega on turuosaliste proportsioonid kokkuleppega, mille kehtetuks tunnistamine võib sõltumata tegelikest vajadustest ära jagatud. Sellega on kinnistatud avada kauakestvad vaidlused. Olukorra olukord, kus isik, kellel on valdava osa ressursi valitsemise õigus antud, leevendamiseks on MaaPS § 63 alusel ettevõtetel jätab talle lubatud mahu kaevandamata ning samas ei ole neil, kellel on võimalik taotleda MaaPS-i § 63 lõike 1 alusel reaalne vajadus täiendava ressursi järele, võimalik vajaminevat kogust põlevkivi kaevandamise aastamäärast ise kaevandada. Sellises olukorras on tegemist ebaefektiivse ja kaevandamata jäänud põlevkivikoguse eesmärgipäratu ressursikasutusega ebaõnnestunud õigusliku tagantjärele kaevandamist kaevandamata jätmise regulatsiooni tõttu, mis otseselt takistab PAK-is toodud eesmärkide aastale järgneva seitsme aasta jooksul. Seejuures täitmist. sätestatakse MaaPSi § 63 lõikega 9 (eelnõu punkt 20), et tagantjärele kaevandatavat põlevkivikogust Eelpoolkirjeldatud olukord on viinud mitmete kohtuvaidlusteni. Näiteks saab taotleda ka pärast 1. septembrit, kuid mitte rõhutas Riigikohtu halduskolleegium 21.02.2017 otsuses haldusasja nr hiljem kui järgmise aasta 1. juulil. Seega on 3-3-1-26-16 (p 46) järgmist: „Juhul kui KKM asub Enefiti taotlust uuesti põlevkiviettevõtetel võimalik paindlikumalt lahendama, tuleb tal silmas pidada ka EL-i konkurentsiõigust. planeerida tagantjärele kaevandamist. Kolleegium nõustub kaebajate etteheitega, et MaaPS § 301 võimaldas Muudetakse ka KeTS § 31 lõige 5, § 32 lõiked 21, kinnistada käskkirjaga nr 1319 määratud KLAM-ide (praeguse MaaPS- 22 ja 23, § 341 lõike 1 punkti 3 ning § 551 lõike 2 i mõttes aastamäära osade) jaotuse teadmata ajaks, sulgedes põlevkivi sätteid selliselt, et tagantärgi kaevandatavate kaevandamise turu uutele ettevõtjatele ning välistades turuosade 14 muutumise muul viisil kui mõne senise loaomaniku vabatahtliku koguste eest keskkonnatasu maksmine toimub loobumise korral enda turuosast. Nagu eespool kirjeldatud, kinnistab vastavas kvartalis, kus tagantjärgi kaevandati. sama olukorra veel tugevamalt MaaPS u.r (s.o kehtiv MaaPS), mis sõnaselgelt välistab KLAM-i vabanemise isegi mõne kehtiva kaevandamisloa lõppemise korral. KKM-il tuleb analüüsida, kas selline olukord, mis sulgeb turu ja säilitab olemasoleva turujaotuse, on kooskõlas ELTL art 106 lg-ga 1 koostoimes art-ga 102.“ Eeltoodu valguses on ilmne, et MaaPS-i regulatsioon vajab muutmist, mis ühelt poolt arvestaks kõigi turuosaliste tegelike vajadustega ja teisalt Euroopa Liidukonkurentsireeglitega ning lisaks võtaks arvesse ka PAK-i olulisemaid põhimõtteid. Kokkuvõtvalt tuleb MaaPS-i muutmisel lähtuda eelkõige järgmisest põhimõtetest: - tegemist peab olema vajaduspõhise ressursi jaotamisega - tuleks võimaldada kasutada juba väljaehitatud tootmisvõimsusi. Senine regulatsioon ei lähtu ressursi tegelikust vajadusest. Lisaks takistab selline regulatsioon arenevate ettevõtete jätkusuutlikkust ja investeerimist, kuna puudub kindlus, et väljaehitatud tootmisvõimsuste jaoks vajalikku ressurssi saab kasutada; - riigi maksimaalse maksutulu tagamiseks tuleb soodustada vähemalt 20 mln t suurusele mahule vastavat ressursi kasutamist; - tuleb tagada ressursi jaotamise mehhanism, mis ei soodusta ressursi kasutuseta kinnihoidmist; - ressursi jaotamisel tuleks eelistada ennekõike keskkonnasäästlikumat kasutamist. Paraku praegu eelistatakse suurema keskkonnajalajäljega tegevust. Põlevkiviõli tootmisel on kordades väiksem keskkonnajalajälg ning suurem efektiivsus kui põlevkivi otsepõletamisel. Samal põhjusel näeb nii PAK kui ka ENMAK ette ülemineku otsepõletamiselt õli tootmisele; 15 - ressursi jaotamisel tuleb järgida Euroopa Liidu ülest vaba konkurentsi põhimõtet. Täpsemalt on eeltoodud probleemid ja põhjendused selgitatud 29.05.2020 kirja nr KA.01.06/95-1 punktis 1.1. 2. Põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamise ja enampakkumise regulatsioon ei ole põhjendatud ega vajalik 2.1 Põlevkivi kaevandamise aastamäärast MaaPS-i § 46 lõike 1 kohaselt on põlevkivi kaevandamise aastamäär kalendriaastas kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus. MaaPS-i § 46 lõikest 3 tulenevalt on selleks koguseks 20 miljonit tonni. MaaPS-i eelnõu 213SE seletuskirjast nähtuvalt (lk 31) kavandati reguleerida aastamäärad samamoodi kui kehtivas seaduses. Kuni 31.12.2016 kehtinud maapõueseaduse § 251 lõikest 1 tulenevalt oli põlevkivi aastane kaevandamismäär kalendriaastas kõigi lubade alusel kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus. Põlevkivi aastane kaevandamismäär oli 20 miljonit tonni. Lähtuvalt eeltoodust ning arvestades, et MaaPS jõustus 01.01.2017 ja kuni 31.12.2016 kehtinud maapõueseaduse § 251 jõustus 17.07.2015, siis on põlevkivi kaevandamise aastamäär olnud seaduse tasandil reguleeritud juba pea seitse aastat. KeM poolt 21.02.2022 algatatud „Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016-2030“ aastate 2016-2020 tulemuste analüüsi (edaspidi nimetatud ka Analüüs) põhjal saab väita, et põlevkivi kaevandavad ettevõtted on põlevkivi kaevandamise aastamääraga oma tegevuses arvestanud ja seda ilma administratiivse sekkumiseta. Analüüsist nähtuvalt (lk 5) ei ole põlevkivi kaevandamise lubatud aastamäära ühelgi vaatlusalusel aastal ületatud. 16 Eeltoodust nähtuvalt on põlevkivi kaevandamise aastamäära rakendamine tagatud põlevkivi kaevandavate ettevõtete enda tegevuse tulemusel. 2.2 Põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamisest Põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamist reguleerib MaaPS-i § 61. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt määrab põlevkivi kaevandamise loa omaja kasutatava põlevkivi kaevandamise aastamäära osa valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus. MaaPS-i eelnõu 213SE seletuskirjast nähtuvalt (lk 42) oli võrreldes toona kehtinud seadusega tegemist uue sisuga paragrahviga, kuid selles kirja pandud põhimõtted tulenesid kehtinud seadusest ja praktikast ning üldjoontes jäid põlevkivi kasutada andmise põhimõtted samaks. Kuni 31.12.2016 kehtinud maapõueseaduse § 26 lõike 3 kohaselt oli maavara kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogus aastas ja lõikest 4 nähtuvalt määrati kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär turba ja põlevkivi kaevandamisel. Lähtuvalt eeltoodust ning arvestades, et MaaPS jõustus 01.01.2017 ja kuni 31.12.2016 kehtinud maapõueseaduse § 26 lõige 4 jõustus põlevkivi suhtes 13.07.2008, siis on põlevkivi kaevandamise aastamäära kasutamist reguleerivad sätted kehtinud ligi 14 aastat. Leiame, et 14 aastat on piisav aeg selleks, et hinnata kehtestatud regulatsiooni mõjusid. Eelkõige seda, kas kehtestatud säte tegelikkuses toimib ja kas sättele seatud eesmärk on täidetud. Vastused viidatud küsimustele on leitavad Analüüsist. Analüüsi kohaselt (lk 3) on alates 2019. aastast olnud põlevkivi kaevandamise mahud langustrendis ning 2020. aastal kaevandati põlevkivi 9,2 miljonit tonni, mis on aastakümnendite madalaim. Analüüs puudutab ka viidatud langustrendi 17 põhjuseid, milleks muuhulgas on põlevkivist elektritootmise vähenemine (lk 7). Eeltoodust nähtuvalt pole põlevkivi kaevandamise seadusega kehtestatud aastamäära kordagi ületatud. Pigem on põlevkivi kaevandamise mahud langustrendis ja see ei ole tingitud ministri (kantsleri) käskkirjast. Seetõttu puudub vajadus põlevkivi kaevandamist ministri käskkirjaga täiendavalt piirata. Eeltoodu näitab, et põlevkivi kaevandamise aastamäära osa määramist puudutav regulatsioon tegelikkuses ei toimi ja sätte eesmärk on saavutamata. Viidatud paragrahvi kehtetuks tunnistamisega lahenevad ka 29.05.2020 kirja nr KA.01.06/95-1 punktis 1.1. markeeritud probleemid, sealhulgas regulatsiooni vastuolu Euroopa Liidu konkurentsireeglitega ja ettevõtjate ebavõrdne kohtlemine. Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku lisada Eelnõusse MaaPS-i § 61 kehtetuks tunnistamist käsitlev säte. 2.3 Põlevkivi kaevandamise aastamäära osa enampakkumisest Põlevkivi kaevandamise aastamäära osa enampakkumise kord on sätestatud MaaPS-i §-s 62. VKGK-le teadaolevalt ei ole MaaPS-i § 62 sätestatud enampakkumise regulatsiooni praktikas kordagi kasutatud. Arvestades, et maapõueseadus jõustus 01.01.2017, siis on MaaPS-i § 62 regulatsioon kehtinud pea kuus aastat. Lähtuvalt eeltoodust ning asjaolust, et vastav regulatsioon pole kuue aasta jooksul kasutamist leidnud, siis on alust arvata, et põlevkivi kaevandamise aastamäära osa enampakkumise regulatsioon tegelikkuses ei toimi ja sätte eesmärk on saavutamata. 18 Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku lisada Eelnõusse MaaPS-i § 62 kehtetuks tunnistamist käsitlev punkt. 3. Põlevkivi valdkonna arengukava koostamine on põhjendatud ja 3. Arvestatud. Eelnõust on välja jäetud punkt vajalik põlevkivi valdkonna arengukava kehtetuks MaaPS-i § 47 lõike 1 kohaselt koostatakse põlevkivi valdkonna tunnistamise kohta. strateegiliseks arendamiseks põlevkivi valdkonna arengukava. MaaPS-i eelnõu 213SE seletuskirjast nähtuvalt (lk 31) põhistati selles arengukava koostamise vajadust asjaoluga, et põlevkivi on riigi jaoks strateegiliselt oluline maavara, mispärast on vajalik, et seaduses sisaldub säte valdkondliku arengukava koostamise kohta. Kuna tegemist on riigi jaoks prioriteetse valdkonnaga, lisaks on selle valdkonna suhtes eri huvigruppidel ja avalikkusel teravdatud huvi, on kohane, et arengukava kinnitab Riigikogu. VKGK hinnangul ei ole põlevkivi valdkonna arengukava koostamise ja Riigikogu poolt kinnitamise vajadust toetavad asjaolud käesolevaks ajaks muutunud. Põlevkivi on jätkuvalt riigi jaoks strateegiliselt oluline maavara ning tegemist on prioriteetse valdkonnaga. Samuti on põlevkivi valdkonna suhtes eri huvigruppidel ja avalikkusel teravdatud huvi. Viidatud asjaolude muutumist ei ole Eelnõu seletuskirjas ka põhjendatud. Samas, kui riik ei käsitle põlevkivi enam strateegiliselt olulise maavarana ja prioriteetse valdkonnana ja kui huvigruppidel ja avalikkusel põlevkivi valdkonna vastu huvi puudub, siis puudub ka vajadus seada seadusega põlevkivi kaevandamisele piiranguid. Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt (lk 10) põhjendavad eelnõu koostajad põlevkivi valdkonna arengukava koostamist reguleeriva maapõueseaduse paragrahvi kehtetuks tunnistamise vajadust asjaoluga, et see ei sobitu riigieelarve seaduse ja Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 19 määrusega nr 17 „Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse hindamise ja muutmise kord“ kehtestatud riigi strateegilise planeerimise süsteemi. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 87 punkti 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus määrusi seaduse alusel. Lähtuvalt eeltoodust ning arvestades seaduse kõrgema juriidilise jõuga Vabariigi Valitsuse määruse suhtes, ei ole õiguslikult pädev olukord, kus seaduse säte tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et see pole kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega. Juhul kui Vabariigi Valitsuse määrus ei ole arengukavade koostamist puudutavas osas MaaPS-iga kooskõlas, siis tuleb muuta määrust. MaaPS § 47 kehtetuks tunnistamine on problemaatiline ka seetõttu, et arengukava kehtib kuni aastani 2030 ning selle elluviimise ja eesmärkide saavutamise hindamise, samuti muutmise tingimused ja kord puuduks. Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku jätta Eelnõust välja punkt 17, millega tunnistatakse paragrahv 47 kehtetuks. Samas, kui KeM siiski leiab, et põlevkivi ei ole enam strateegiliselt oluline maavara ja prioriteetne valdkond ning huvigruppidel ja avalikkusel ei ole huvi põlevkivi valdkonna vastu, siis tuleb seda eelnõu seletuskirjas ka selgitada. Samuti puudub sel juhul vajadus seada seadusega põlevkivi kaevandamisele piiranguid. 4. Mäeeraldistele ühiselt koostatud keskkonnamõju hindamise 4. Arvestamata jäetud. Täiendava punkti lisamine tulemusel antud kaevandamislubade muutmise regulatsioon vajab eelnõusse ei ole vajalik, kuna loa muutmist saab täpsustamist teha avatud menetluseta KeÜS § 59 lg 5 p 1 alusel. Vajab ettevõtete vahelisi kokkuleppeid. 20 Leiame, et kõrvuti asuvatele mäeeraldistele antud kaevandamislubadel peab olema võimalik muuta kaevandamise maksimaalset aastamäära avatud menetluseta kui mäeeraldistele on teostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ning üks kaevandamisloa omajatest tegelikkuses põlevkivi ei kaevanda. Teeme ettepaneku täiendada MaaPS-i paragrahvi 66 lõiget 3 punktiga 6. Pakume välja ka sätte võimaliku sõnastuse: „6) kui on vaja muuta kaevandamislubadele kantud maksimaalset aastamäära ning mäeeraldistele on koostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ja üks kaevandamisloa omaja ei kaevanda.“ Eeltoodud regulatsioon on vajalik eelkõige olukorras, kus kõrvuti asetsevatele mäeeraldistele on enne kaevandamislubade väljastamist teostatud ühiselt keskkonnamõju hindamine ning keskkonnamõju hindamise tulemusel on võetud seisukoht, et vastavate mäeeraldiste piires võib kokku kaevandada X tonni maavara, millest üks isik (A) võib kaevandada 50% ja teine isik (B) 50%. Juhul kui A oma kaevandamisloa alusel ei kaevanda, siis peaks olema B-l võimalik taotleda oma kaevandamisloa avaliku menetluseta muutmist ja kaevandamise maksimaalse aastamäära tõstmist kuni X tonnini. Kui A-l on tekkinud vajadus oma kaevandamisloa alusel kaevandmist alustada, siis on tal võimalik esitada teatis vähemalt 12 (kaksteist) kuud enne kaevandamise alustamist ja kaevandamisloa andja taastab kaevandamislubadel esialgsed maksimaalsed aastamäärad. Lähtuvalt eeltoodust teeme ettepaneku täiendada Eelnõu punktiga, milles nähakse ette MaaPS-i § 66 lõike 3 täiendamine punktiga 6. 5. Uuritud ja kaevandatud maa korrastamise süsteem vajab 5. Seoses kaeveõõnte tagasitäite võimaluste ajakohastamist loomisega kaalume edaspidi ettepaneku 21 Teeme ettepaneku kaaluda lähitulevikus ka MaaPS-i § 80 muutmist rakendamise mõju ja muutmise võimaluste seonduvalt kaeveõõnte tagasitäite võimaluste loomisega. Selgitused hindamist, ka jäätmeseaduse osas. viidatud paragrahvi muutmise vajaduse ja võimaluste kohta on leitavad 29.05.2020 kirja nr KA.01.06/95-1 punktist 2.2. 6. Kokkuvõtvalt Käesoleva arvamuse punktides 1-5 käsitletut kokku võttes teeme Eelnõu täiendamiseks ja täpsustamiseks järgmised ettepanekud: 6.1 lisada Eelnõusse MaaPS-i § 61 kehtetuks tunnistamist käsitlev punkt; 6.2 lisada Eelnõusse MaaPS-i § 62 kehtetuks tunnistamist käsitlev punkt; 6.3 jätta Eelnõust välja punkt 17, millega tunnistatakse paragrahv 47 kehtetuks; 6.4 täiendada Eelnõu punktiga, milles nähakse ette MaaPS-i § 66 lõike 3 täiendamine punktiga 6; 6.5 kaaluda MaaPS-i § 80 muutmist. Lisa 2. Arvamus ja ettepanekud maapõueseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse koostamise kohta (29.05.2020 nr KA.01.06/95-1) 23.04.2020 kirjas nr 14-6/20/1795 soovite Te VKG Kaevandused OÜ (edaspidi VKG) arvamust ja seisukohti maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) muutmise väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK) koostamise kohta. VTK koostamise eesmärgiks on muuhulgas MaaPS-i rakendamisel praktikas ilmnenud probleemide analüüsimine. Leiame, et MaaPS-i muutmine on vajalik ning seda peaasjalikult põlevkivi säästliku majandamise ja ressursijaotuse õiglase jaotuse 22 aspektist. Praktikas on ilmnenud rida probleeme, mille leevendamine ja lahendamine on seadusemuudatuse kaudu võimalik. I Praktikas ilmnenud probleemid MaaPS rakendamisel 1.1 Põlevkiviressursi kinnistunud ja tegelikest vajadustest mittelähtuv jaotus Kõige põhimõttelisem probleemide ring põlevkivi sektoris seondub põlevkivi kui piiratud ressursi jaotuspoliitikaga ja MaaPS-i juba 2008. a sisse viidud ning 2016. a vastu võetud MaaPS-iga kinnistatud ressursijaotuse regulatsiooniga. Kehtiv põlevkiviressursi jaotamise regulatsioon takistab põlevkivituru normaalset toimimist, mille tõttu kasutatakse ressurssi ebamõistlikult ning riigile jääb laekumata juba väljaehitatud tootmisvõimsuste pealt ka oodatav maksutulu. 2008. a kehtestati Põlevkivi kaevandamise ja kasutamise riikliku arengukava (edaspidi ka PAK) alusel põlevkivi kaevandamise üleriigiline aastamäär 20 mln t. Sellist määra peeti ühest küljest keskkonnakaitselisest aspektist ning teisalt riigitulu teenimise aspektist otstarbekaks ja tasakaalustatuks. Vastav määr viidi ka MaaPS-i ning muudatuse eesmärgiks oli tagada, et kaevandajad ei kaevandaks reaalselt üle 20 mln t aastas. Kuna kaevandajatele väljastatud load ületasid 20 mln t piiri (täpsemalt oli 25,52 mln t), siis Keskkonnaministri kantsleri 10.08.2009. a käskkirjaga nr 1319 (edaspidi Käskkiri 1319) määrati kõikide kaevandajate lubadele vähendatud aastamäärad, mille kogusumma oli 20 mln t (sh VKG Kaevandused 2,772 mln t; Enefit Kaevandused 15,010 mln t). Sisuliselt jagati 2009. a sellega nelja turuosalise vahel ära põlevkiviturg, arvestamata seejuures kaevandajate tegelikke vajadusi ja lähtudes sel hetkel kehtinud lubadest. See jaotus sai seaduse tasandil 23 kinnistatud uue MaaPSi kehtestamisega 2016. a (kehtiva MaaPS-i §-d 61 ja 133). Vastava regulatsiooni kehtestamisest alates, st 12 aasta jooksul ei ole kaevandajad ühelgi aastal kaevandanud üle 16 mln t, keskmiselt kaevandatakse aastas alla 15 miljoni tonni ning seega jääb aastas kaevandamata ca 5 mln t. Ehk seda piiri, mille tagamiseks Käskkirjaga 1319 kaevandajate õigusi piiravad aastamäära osad määrati, ei ole kunagi saavutatud. Nt 2019 aasta 1. augusti seisuga on eelmisel kuuel kalendriaastal kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud põlevkivi kogus kokku 30,831 mln tonni. Kaevandamata jäänud põlevkivivaru võrra on väiksem põlevkivi kaevandamisest ja kasutamisest tingitud keskkonnamõju, aga ka riigitulu. Põlevkivi kaevandatud kogusest sõltub otseselt nii tulu Eesti riigile kui ka poliitiliselt väga tundliku piirkonna Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslik olukord. Ühe mln t põlevkivi kaevandamine ja töötlemine toob Eesti SKP-sse ca 30 mln eurot ning sellega on seotud ca 420 inimese töökoht ja sissetulek. 2015. a võeti vastu MaaPS-i muudatused, mille eesmärgiks oli loodava paindliku regulatsiooni alusel võimaldada ettevõtetel kaevandada alates 2009. a põlevkivi kaevandamise aastamäärast vähem kaevandatud põlevkivi varu tagantjärele. Nimetatud seadusemuudatuse kohaselt arvestati edaspidi 20 mln t piirangut majandusliku efektiivsuse eesmärgil paindlikkuse tagamiseks mitmeaastase (6aastase) keskmise põlevkivi kaevandamise kogusena. See oli küll ajutise meetmena tervitatav lahendus, leevendamaks ressursile juurdepääsu probleemi, ent seadusemuudatus seadis konkreetse kaevandaja tagantjärele kaevandatava koguse siiski sõltuvusse kaevandaja kõikide lubade maksimaalsete aastamäärade summast. See tähendab olemasolevat lubade jaotust silmas pidades seda, et sõltumata kaevandajate reaalsetest 24 vajadustest ja tootmisvõimekustest on konkreetse kaevandaja võimalused tagantjärele jagatavast mahust lisa taotleda piiratud konkreetse kaevandaja lubadele märgitud maksimaalsete lubatud aastamääradega. Kuigi tagantjärele jagatav maht on üleriigiliselt suur, seab piirid kaevandaja võimalusele tagantjärele kaevandatavat kogust kaevandada see, et täiendavalt tuleb kinni pidada kaevandamislubadele kantud maksimaalsest aastamäärast. VKG olemasolevate lubade ja kaevanduste puhul tähendab see seda, et VKG-l on olnud võimalik tagantjärele kaevandamise mehhanismi kaudu aastas taotleda vaid 0,7 mln t - 1,428 mln t (Ojamaa/Sompa ning Viru II kaevandamislubade maksimaalsete aastamäärade summa 4,2 ja Käskkirjast tuleneva piirangu 2,772 mln t vahe; Viru II luba anti 2019. a). Viimastel aastatel on tekkinud ja prognoosi kohaselt ka lähiaastatel tekib kõige enam tagantjärele kaevandatavat mahtu Enefit Kaevandused AS- i (edaspidi Enefit) poolt välja kaevandamata mahust (aastas ca 3 mln t), seejuures on aga hetkeregulatsiooni kohaselt just Enefitile tagatud kõige suurem osa tagantjärele kaevandatavast mahust taotlemiseks. See on tingitud Enefiti ettevõtete põlevkivitarbimise vähenemisest ning põlevkivielektri osakaalu vähenemisest Eesti energiabilansis. Olukorras, kus kaevandaja jätab oma tavamahu välja kaevandamata, ei ole tõenäoline, et ta hakkaks taotlema tagantjärele kaevandatavast mahust lisamahtu juurde. Ent praegu puudub mehhanism, mis võimaldaks sellises olukorras „vabaks jäävat tagantjärele kaevandatavat mahtu“ teistel kaevandajatel kasutamast. Seega, kuigi 2015. a kehtestatud regulatsioon tõepoolest teatud määral leevendas ressursile ligipääsu probleemi, ei ole jätkuvalt tagatud see, et kaevandajad saaksid kaevandada vastavalt tegelikele vajadustele vastavalt tootmis – ja tarbimisvõimekusele, ületamata seejuures keskkonnakaitselistest eesmärkidest johtuvalt seatud üleriigilist 25 aastamäära, ning et riigil oleks ka reaalselt võimalik saada 20 mln t-le vastavat tulu. Ka on tagantjärele kaevandamise regulatsioonil 2 olulist puudust (vt all p 1.2), mis teevad selle regulatsiooni rakendamise kaevandaja jaoks vägagi ebamõistlikuks ja toovad kaasa ebavõrdse kohtlemise võrreldes nende kaevandajatega, kes neile eraldatud kaevemahte täis ei kaevanda. MaaPSi muudatustega (või uue MaaPS-iga) tuleks kõrvaldada need regulatiivsed takistused ja luua õiguslik mehhanism, mis võimaldab reaalselt 20 mln t põlevkivi kaevandamist ning seda vastavalt kaevandajate tegelikele vajadustele ja tootmisvõimsustele. Põlevkivi riikliku arengukava 2016-2030 kohaselt on põlevkivivaldkonna eesmärgiks riigi huvi elluviimine, mis seisneb põlevkivi kui rahvusliku rikkuse efektiivses ja säästlikus kasutamises ning põlevkivisektori jätkusuutliku arengu tagamises. Eesti põlevkivi kaevandamise ja kasutamise strateegia põhimõtted perioodiks 2016– 2030 on järgmised: 1) tagada tingimused üleminekuks majanduslikult efektiivsemale ja suuremat lisandväärtust andvale ressursi komplekssemale kasutamisele ning keskkonnamõju vähendamisele; 2) teenida põlevkivi kui riigile kuuluva taastumatu ressursi kasutamise eest ühiskonnale pikaajalises perspektiivis maksimaalset tulu; 3) suunata põlevkivi kaevandamist ja kasutamist ressursisäästlikumale tehnoloogiale, arvestades kaasnevaid maavarasid ja teisi loodusressursse ning vähendades negatiivset keskkonnamõju. Nii nagu varasema perioodi PAKiga, on ka kehtiva (s.o perioodi 2016- 2030) PAK-iga riik ette näinud võimaluse põlevkiviressurssi kaevandada ja ümber töödelda 20 mln t ulatuses, eeldades sellele mahule vastavalt ka töökohtade loomist ja maksutulude saamist. Hetkel on aga 26 seaduse tasandil paraku põlistatud olukord, kus suuremat lisandväärtust ning vähem keskkonda saastavale tehnoloogiatele ei võimaldata ligipääsu täiendavale põlevkiviressursile ning loodud õiguslik regulatsioon ei aita tagada riigile maksutulu laekumist. Kõige valusamaks kitsaskohaks on just 2009. a Käskkirjaga 1319 kehtestatud proportsionaalne jaotus ja selle sisseviimine 2016. a MaaPS- i, mis on kinnistanud olukorra, kus seadusega on turuosaliste proportsioonid, sõltumata tegelikest vajadustest, ära jagatud. Sellega on kinnistatud olukord, kus isik, kellele on valdava osa ressursi valitsemise õigus antud, jätab talle lubatud mahu kaevandamata ning samas ei ole neil, kellel on reaalne vajadus täiendava ressursi järele, võimalik vajaminevat kogust ise kaevandada. Sellises olukorras on tegemist ebaefektiivse ja eesmärgipäratu ressursikasutusega ebaõnnestunud õigusliku regulatsiooni tõttu, mis otseselt takistab PAKis toodud eesmärkide täitmist. See olukord on viinud mitmete kohtuvaidlusteni, mis päädis Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 3-3-1-26-16, mille p-s 46 rõhutas Riigikohus järgmist: „Juhul kui KKM asub Enefiti taotlust uuesti lahendama, tuleb tal silmas pidada ka EL-i konkurentsiõigust. Kolleegium nõustub kaebajate etteheitega, et MaaPS § 301 võimaldas kinnistada käskkirjaga nr 1319 määratud KLAM-ide (praeguse MaaPS-i mõttes aastamäära osade) jaotuse teadmata ajaks, sulgedes põlevkivi kaevandamise turu uutele ettevõtjatele ning välistades turuosade muutumise muul viisil kui mõne senise loaomaniku vabatahtliku loobumise korral enda turuosast. Nagu eespool kirjeldatud, kinnistab sama olukorra veel tugevamalt MaaPS u.r (s.o kehtiv MaaPS), mis sõnaselgelt välistab KLAM-i vabanemise isegi mõne kehtiva kaevandamisloa lõppemise korral. KKM-il tuleb analüüsida, kas selline olukord, mis sulgeb turu ja säilitab 27 olemasoleva turujaotuse, on kooskõlas ELTL art 106 lg-ga 1 koostoimes art-ga 102.“ Selle valguses on ilmne, et regulatsioon vajab muudatust, mis ühest küljest arvestaks kõigi turuosaliste tegelike vajadustega, teisalt EL-i konkurentsireeglitega ning kolmandaks võtaks arvesse PAK-i olulisemaid põhimõtteid. Kokkuvõtvalt tuleb MaaPS muutmisel või hoopiski uue MaaPS-i vastuvõtmisel lähtuda eelkõige järgmisest põhimõtetest:  tegemist peab olema vajadusepõhise ressursi jaotamisega - tuleks võimaldada kasutada juba väljaehitatud tootmisvõimsusi. Senine regulatsioon ei lähtu ressursi tegelikust vajadusest. Lisaks takistab selline regulatsioon arenevate ettevõtete jätkusuutlikkust ja investeerimist, kuna puudub kindlus, et väljaehitatud tootmisvõimsuste jaoks vajalikku ressurssi saab kasutada.  riigi maksimaalse maksutulu tagamiseks tuleb soodustada vähemalt 20 mln t suurusele mahule vastavat ressursi kasutamist  tuleb tagada ressursi jaotamise mehhanism, mis ei soodusta ressursi kasutuseta kinnihoidmist  ressursi jaotamisel tuleks eelistada ennekõike keskkonnasäästlikkumat kasutamist. Paraku praegu eelistatakse suurema keskkonna jalajäljega tegevust. Põlevkiviõli tootmisel on kordades väiksem keskkonna jalajälg ning suurem efektiivsus kui põlevkivi otsepõletamisel. Samal põhjusel näeb nii PAK kui ka ENMAK ette ülemineku otsepõletamiselt õli tootmisele.  ressursi jaotamisel tuleb jälgida EL ülest vaba konkurentsi põhimõtet. Sellest lähtuvalt oleks MaaPS alusel põlevkiviressursi jaotamisel järgmised võimalused, arvestades seejuures seda, et nii kehtiv PAK kui PAK-i KSH peavad võimalikuks pärast 2020. a 20 mln t suurust 28 piirmäära suurendada või paindlikumaks muuta reaalse turusituatsiooni alusel ja ka sotsiaalmajanduslikel kaalutlustel: 1) VKG teeb ettepaneku jätta välja MaaPS § 46 lg 3 (põlevkivi kaevandamise aastamäär 20 mln t). Sellega seoses langeks ära ka vajadus MaaPS § 61-63 regulatsiooni järele (ja ka Käskkirja 1319 järele). Kaevandamismahte jääksid piirama lubadele kantud maksimaalsed lubatud aastamäärad (MaaPS § 56 lg 1 p 7), nagu teiste maavarade kaevandamisel. 2008. a kehtestatud 20 mln t piiramäära regulatsioon ei ole eesmärgipärane ega proportsionaalne meede kaevandamismahtude piiramiseks, arvestades, et reaalselt ei ole ühelgi aastal enne 2020. a kaevandajad ligilähedaseltki vastavat piirmäära täis kaevandanud. 12 aastat on piisavalt pikk aeg, kinnitamaks, et see regulatsioon ei ole end õigustanud ning et tegelik vajadus Käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirangute järele puudub. Veelgi enam, see aeg on ka selgelt näidanud, et vastav regulatsioon toob juurde ebamõistlikke takistusi üleriigiliselt lubatud aastamäära raames kaevandamisele ja loob kaevandajate ebavõrdse kohtlemise. Samuti on Riigikohus tõstatanud küsimuse selle regulatsiooni vastuolust ELTL art 102 ja 106. 2) Alternatiiviks on sisse viia paindlik aastamäära regulatsioon, muutes MaaPS §-i 46 lg 3 ehk et põlevkivi kaevandamise üleriigilisele aastamäärale kohaldatakse summeeritud arvestust (nt perioodiga 6 aastat). Sellega seoses jäetakse välja MaaPS § 61-63 regulatsioon (aastamäära osade jaotus), kaevandajad saaksid kaevandada vastavalt lubadel kehtivatele maksimaalsetele lubatud aastamääradele. Kui 6 aasta lõikes tõepoolest peaks toimuma kaevandamine keskmiselt üle 20 mln t aastas, on võimalik taas kehtestada täiendavate piirangute regulatsioon, ent seda juba tegelikest kaevandusmahtudest ja vajaduspõhisusest lähtudes, mitte aga 2009. a jaotuspõhimõtteid arvestades. Senine põlevkivi kaevandamispraktika on 29 aga näidanud, et kaevandajad reaalselt ei kaevanda ligilähedaseltki 20 mln t piirile, mistõttu on sellise regulatsiooni taaskehtestamise vajadus vägagi ebatõenäoline. Keskkonnakaitselised eesmärgid saavad kaevanduste lõikes tagatud KMH aruandega kooskõlas kehtestatud maksimaalsete lubatud aastamäärade kaudu. 3) Alternatiiviks on põlevkivi aastast kaevandamismäära tõsta, mida alates 2021. aastast võimaldavad ka kehtiv PAK2 ja selle KSH aruanne3 . Sellega seoses langeks samuti ära vajadus aastamäärade piiramise topeltregulatsiooniks ehk kehtima võiksid jääda maksimaalsed lubatud aastamäärad (MaaPS § 56 lg 1 p 7) ning aastamäära osade regulatsioon, sh MaaPS §-des 61-63 ja 133 toodu ning Käskkiri 1319), kaotab praktilise vajaduse. Käsitletavatel ettepanekutel ei ole summaarset negatiivset mõju keskkonnale, sest ei toimu hüppelist lokaalset põlevkivi kaevandamise mahu kasvu ning sellega seotud keskkonna mõjutamist. Loa omanik peab ka edaspidi tagama, et ta ei ületaks konkreetse kaevanduse KMH- s hinnatud keskkonnamõjudele vastavat maksimaalset lubatud aastamäära. Selliste muudatuste kaudu, kus kõik turuosalised saavad kaevandada vastavalt oma vajadustele ja tootmisvõimalustele, on tagatud maapõue kasutamise strateegilised eesmärgid - kasutada maavarasid Eesti ühiskonnale suurimat väärtust looval moel, arvestades sotsiaalmajanduslikke, julgeoleku, geoloogilisi ja keskkonnaalaseid aspekte. Eeltoodud ettepaneku puhul on majanduslik tasuvus ja keskkonnakaitse võrdselt arvesse võetud. Ka ei piira kõnealused muudatused ühegi praeguse turuosalise võimalusi olemasolevate lubade alusel kaevandada ja ka edaspidi vähemalt varasemas mahus kaevandada. 30 Sõltumata sellest, millise regulatsiooniga ja kuidas täpselt senised valukohad kõrvaldatakse, on tulevaste vaidluste vältimiseks oluline tagada, et regulatsioon vastaks Euroopa konkurentsireeglitele. Nagu eelnevalt öeldud, ei vasta Käskkirjaga 1319 kehtestatud aastamäära osade jaotus ELTL-i art 102 ja 106, kuna sulgeb turu uutele osalejatele ning külmutab senistele osalejate turuosad ja välistab nende suurendamise (eeskätt MaaPS § 61 lg 5 regulatsiooni tõttu). Lisaks sellele piirab selline jaotus, mis ei arvesta vajaduspõhisust ega taga turuosalistele võrdset juurdepääsu piiratud ressursile, ettevõtlusvabadust. Uue regulatsiooni väljatöötamisel tuleks siduda riigi poolt ettevõtetele antav põlevkivi kaevandamisõigus põlevkivi töötlemisvõimsustega viisil, mis tagaks põlevkivi töötlemisvõimsuste omanikele põlevkivi pideva kättesaadavuse. Neil asjaoludel on vältimatult vajalik kehtetuks tunnistada MaaPS § 61 ja 62 regulatsioon ning Käskkiri 1319. 1.2 Põlevkivi kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud põlevkivi tagantjärele kaevandamise taotluse esitamise tähtaeg ja kaevandatava põlevkivi ressursitasu maksmine Kuigi VKG leiab eeltoodud põhjendusi arvesse võttes, et kaaluda tuleks aastamäära osade regulatsiooni tühistamist ja edaspidiselt võiks lähtuda lubadele kantud maksimaalsetest lubatud aastamääradest, millega seoses langeks üldse ära vajadus tagantjärele kaevandamise õiguslikuks mehhanismiks, toob VKG siiski välja kriitilised probleemid, mis on tõusetunud seonduvalt tagantjärele kaevandamise regulatsiooniga. Vastavaid küsimusi on VKG käsitlenud ka 29.05.2018. a Keskkonnaministeeriumile saadetud kirjas nr VKGk/119-1, paraku on need jäänud ka seni tähelepanuta. 31 MaaPS § 63 lõike 1 alusel on põlevkivi kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud põlevkivi kogust lubatud tagantjärele kaevandada kaevandamata jätmise aastale järgneva seitsme aasta jooksul. Selleks peab põlevkivi kaevandamise loa omaja, kes soovib järgmisel kalendriaastal talle määratud põlevkivi kaevandamise aastamäära osast rohkem kaevandada, esitama MaaPS § 63 lõike 4 alusel kaevandamisloa andjale vastava taotluse hiljemalt eelneva aasta 1. septembril. Kui tagantjärele kaevandamise regulatsioon jääb kehtima ka edaspidi, peaks see olema kaevandajale paindlikum kui praegu kehtivas MaaPS §-s 63 on sätestatud. Järgmise aasta põlevkivi vajadust ei ole 1. septembriks võimalik täpselt kindlaks määrata. Tegelik jooksva aasta tootmiseks vajalik põlevkivi kogus on kaevandajale selge alles jooksva aasta 1. juuliks. Hetkel seadusesse sisse kirjutatud 1. septembriks saab küll anda esmase prognoosi ja ka edaspidi võiks see kuupäev olla esmase taotlusvooru tähtpäev, ent jooksva aasta sees peaks toimuks ka täiendav taotlusvoor, mis saaks seejuures toimuda ainult eeldusel, et selleks jooksvaks aastaks kaevandada lubatud põlevkivi tagantjärele kaevandamata mahu jääki ei ole 1. septembri nö tavamenetluses eelnevalt täis taotletud. Nimetatud muudatus ei tooks endaga kaasa täiendavaid keskkonna- ja muid mõjusid, kuna tagantjärele põlevkivi kaevandamise mahud on nagunii piiratud kaevandamisloale kantud kaevandamise lubatud maksimaalse aastamääraga. Kuna Eestis on käesoleval ajal põlevkivi kaevandamisload ainult 4 ettevõttel, kehtivas seaduses sätestatud menetluslikku poolt ei ole vaja muuta ja täiendav ühekordne taotluse administratiivne menetlemine on menetluslikult lihtne, siis ei too MaaPS muudatus ka Keskkonnaametile halduskoormust oluliselt juurde. 32 Lähtuvalt eeltoodust ning tuginedes praktilisele vajadusele teeb VKG ettepaneku anda põlevkivi kaevandamise loa omajale lisaks täiendav võimalus taotleda tagantjärele kaevandamise põlevkivi mahu suurendamist ka ühel korral jooksval aastal, esitades taotluse hiljemalt 1. juuliks. Regulatsiooni sisseviimiseks teeme ettepaneku täiendada MaaPS §-i 63 täiendava lõiguga järgmises sõnastuses: Juhul kui 1. septembriks esitatavates taotlustes märgitud põlevkivi kogused on väiksemad kui vastavalt käesoleva seaduse § 63 lõikele 2 teatavaks tehtud tagantjärele kaevandatavat põlevkivi kogus, on täiendavalt võimalik tagantjärele kaevandatava põlevkivi kogust taotleda ka pärast 1. septembrit, kuid mitte hiljem kui jooksva aasta 1. juulil. Sellisel juhul rahuldatakse taotlused vastavalt nende esitamise järjekorrale ning kuni § 63 lõikele 2 teatavaks tehtud tagantjärele kaevandatavat põlevkivi koguse täitumiseni ning käesoleva seaduse §-s 64 toodut ei kohaldata. Tagantjärele kaevandamise regulatsiooniga seonduvalt teeme ettepaneku muuta ka keskkonnatasude seadust (KetS). KetS § 32 lg 2¹ kohaselt tuleb tagantjärele kaevandada lubatud põlevkivi koguse ressursitasu osas teha ettemaks aasta esimese kvartali deklaratsiooniga. KetS § 32 lg 2³ sätestab, et juhul, kui kogu tagantjärgi kaevandamiseks kinnitatud kogus jääb välja kaevandamata, siis ettemakstud tasu ei tagastata. See tähendab ettevõttele täiendavat põhjendamatut riski ja maksukoormat, arvestades seejuures, et üleriigilisel tasandil ei ole põlevkivi puudujääki ja keskkond ei saa koormatud kaugeltki mahus, mida keskkonnataluvuse aspektist on määratud (ehk seni 20 mln t aastas). Samuti ei toimu varu kaevandamata jäämisel keskkonnakasutust, mille eest ressursitasu üldse nõuda saaks. Olukorras, kus tegelikult jääb varu välja kaevandamata, mille eest on ettemaksuna ressursitasu makstud, ja see kaevandatakse välja järgneval aastal (mille 33 eest makstakse ka ressursitasu), on sisuliselt tegemist topeltmaksustamisega. Oleme seisukohal, et keskkonnatasude süsteem peaks võimaldama tasu maksmist vaid vastavalt kaevandatud kogustele või vähemalt tagastamist kaevandamata jäänud koguste osas (või tasaarvestust). Kehtivat turusituatsiooni arvestades on reaalne põlevkivi puudujääk vaid VKG-l, mistõttu on ta senist ressursijaotust arvestades sunnitud taotlema täiendavaid mahte tagantjärele kaevandamise regulatsiooni kaudu. Samas aga jätab suurimat turuosalust omav kaevandaja igal aastal mitmeid miljoneid tonne talle eraldatud kaevandamismahust välja kaevandamata, seejuures ei pea ta tasuma mingeid tasusid selle eest, et ta jätab põlevkivi väärindamata, samuti ei ole tal ka mingit survemehhanismi, et ta peaks selle osa aastamäärast loovutama, mida ta juba aastaid ära kasutanud ei ole. Seadus kindlustab hetkel turuvalitsejale tema turuosa säilimise ja ei näe ette ka mingeid motivatsioonimehhanisme (nt aastamäära osa ajutine võõrandamine teisele kaevandajale või aastamäära osast osaline loobumine/ vähendamine, kui teatud aastate jooksul ei ole aastamäära osa täis kaevandatud), et suunata teda kas ise või teiste kaevandajate kaudu lubatud mahte täis kaevandama. Sellises olukorras on turuosalisi selgelt ebavõrdselt kohtlev ja konkurentsitingimusi kahjustav seada ühe turuosalise suhtes täiendav ressursitasu pelgalt selle eest, et kindlustada endale järgmiseks kalendriaastaks eeldatav kaevemaht. VKG ei vaidlusta ressursitasu maksmise põhjendatust reaalselt välja kaevandatud osa eest. Lähtuvalt eeltoodust oleks õige ja õiglane, kui tagantjärele kaevandatud koguse suhtes ei rakendata üldse ettemaksu, vaid tasu maksmine toimuks samadel alustel tavapärase kaevandatavalt põlevkivi koguselt ressursitasu maksmisega või alternatiivselt peaks keskkonnatasude 34 süsteem võimaldama ressursitasude tagastamist kaevandamata jäänud varude osas või edaspidist tasaarveldust. 1.3 Halduskoormuse vähendamise ja menetluse kiirendamise võimaluste laiendamine Arvestades loamenetluste kestvust, teeb VKG ettepaneku laiendada aluseid, mil loamenetluse läbiviimine on võimalik avalikkust kaasamata. Eeskätt puudutab see lubade muutmist, st tuleks laiendada MaaPS § 66 lg 3 aluseid (kaevandamisloa muutmise otsustamine avatud menetluseta) ka lg 2 sätestatud juhtudeks (loa omaja taotluse kaevandamisloa muutmine). Praktikas on ilmnenud ka probleeme seonduvalt sellega, et kohaliku omavalitsuse üksusega kooskõlastamine põhjustab menetluse venimist. Selleks sätestada selgelt, et kohaliku omavalitsuse üksusele kooskõlastamiseks antud 2-kuuline tähtaeg (MaaPS § 49 lg 6) ei ole pikendatav ning seaduses toodud tähtajaks kooskõlastuse mitteandmisel loetakse kooskõlastus antuks. Samuti sätestada, et kaevandamisloa muutmist ei pea kooskõlastama kohaliku omavalitsuse üksusega, v.a erandjuhtudel, kus tegemist on mastaapse muutmisega, mis võib otseselt puudutada kohaliku omavalitsuse huve. 1.4 Viia kooskõlla seadus ja väljatöötatavad infosüsteemid Seoses väljatöötatava infosüsteemiga (keskkonnalubade taotluste ja aruandluse jaoks), tuleks seaduses ühtlustada infosüsteemis toodu, sest käesoleval hetkel ei ole vastavuses näiteks KOTKAS infosüsteemis nõutav teave kaevandamisloa taotlusele esitatavate nõuetega. Infosüsteemide juurutamisega tuleks silmas pidada eelkõige nullbürokraatia printsiipi, vähendamaks ka ettevõtete halduskoormust. II Tuleviku vajadusest lähtuvate lahenduste väljatöötamine 35 2.1 Maavarade kontsessioon VKG ei välista, et maavarade kontsessioon võiks teatud maavarade kaevandamisloa andmisel tulevikus kohalduda, ent see süsteem ja selle kohaldatavus Eesti halduspraktikas tuleb hoolikalt läbi mõelda. Niivõrd põhimõttelise muudatuse elluviimine eeldab põhjalikku ettevalmistust ning ka mõjuanalüüsi. Põlevkivitööstuse spetsiifikat arvestades ei pea VKG õigeks ja otstarbekaks põlevkivi kaevandamislubade väljaandmist kontsessiooni kaudu. Selleks, et kontsessiooni süsteem toimiks, tuleb paika panna, mis on kontsessiooni roll, kuidas kontsessioon antakse, milline on ettevõtte kindlus saada pärast kontsessiooni kaevandamisluba, kas menetlusse kaasatakse avalikkus, milline on regulatsiooni mõju, kuidas toimub kontsessiooniga seotud vaidluste lahendamine (kas ja millises kohtus saab huvitatud isik kontsessioonilepingut vaidlustada, kui ta ei osutu võitjaks jne), milline on kohaliku omavalitsuse roll jne. Äärmiselt oluline küsimus on see, kuidas maavarade kontsessiooni menetlus algatatakse – kas riigi enda initsiatiivil või ettevõtja põhjendatud taotluse alusel või muul alusel. Ennetamaks praktilisi probleeme, tuleb reguleerida, kas huvitatud isikul on võimalik nö sundida või suunata riiki kontsessiooni andma, nt kas huvitatud isikud saavad omalt poolt suunata kontsesseeritava mäeeraldise asukoha valikut. Kui ei saa, siis millistest kriteeriumidest lähtuvalt teeb riik (oma asutuse kaudu) kui kontsessiooni läbiviija valiku mäeeraldise asukoha ja kaevandatava maavara aastase koguse osas. Kõik mäeeraldised on unikaalsete tingimustega ning sobivus konkreetsele kaevandajale sõltub suuresti selle mäeeraldise asukohast senise tööstuskompleksi suhtes, kuna see määrab mh ära transpordikulud, mis mõjutavad kaevandatava maavara omahinda väga olulisel määral. Seega on eri mäeeraldised kaevandajatele väga erineva väärtusega. Senises praktikas määrab arendaja kaeveloataotluse ettevalmistamisel, milline on mäeeraldise 36 asukoht ja kaevandatava maavara kogus (lähtudes mh sobivusest tootmisvajadustele nii mahult kui kvaliteedilt), samuti tuleb konkreetse arendaja põhiselt leida sobiv kaeveõue asukoht, arvestades seejuures peastreki ja tootmisplokkide asukohta ja transporti (teid ja raudtee/konveieri rajamise võimalusi), maaga seotud õiguslikke küsimusi (eraomand, riigimaa), elektriühendust jne. Kui aga riik hakkab ise menetluse algatamisel mäeeraldise asukohta määrama, siis tõusetub kohe küsimus ka sellest, millistest kriteeriumidest riik lähtub, millise kaevandaja huve on riik selle määramisel eelistanud jne. Ettenähtavalt võib see tekitada olulisi probleeme. Kui kontsessioonimenetlus algatatakse kaevandaja taotluse alusel, tõstatab ka see rida küsimusi. Esmalt, millistele tingimustele peab taotlus vastama, kuidas määratleda taotluse põhjendatust, millised on menetlustähtajad, taotluse menetlusse võtmisest keeldumise alused, vaidlustamise võimalused jne. Kui on konkureerivad taotlused – üks kaevandaja esitab ühele mäeeraldisele ja teine teisele mäeeraldisele – millist eelistada? Või kui taotlused esitatakse samale mäeeraldisele, ent erinevate kaevandamistehnoloogiate ja transpordilahendustega – milline taotlus võtta siis edasises menetluses (mh KMH-s) aluseks ja millise lahenduse osas ikkagi kontsessioon korraldada? Kui kaevandamisluba plaanitakse enampakkumisele panna juba valmis kujul, tähendab see mh seda, et riigi poolt on ära otsustatud mitte ainult mäeeraldise asukoht, vaid ka aastased kaevandatavad mahud, vaid ka loa kehtivusaeg, mäetehnilised küsimused jm tingimused. VKG leiab, et selline lahendus ei ole praktikas realiseeritav ainuüksi seetõttu, et konkreetse kaevandamisloa tingimused on sedavõrd konkreetse kaevandaja spetsiifilised, et KKM-l ei ole neid võimalik neutraalsena (üldisena, mis sobiks kõikidele potentsiaalsetele huvilistele) määratleda ja enampakkumisele panna. Selline lahendus ei taga konkurentsi ega aita 37 kuidagi kindlustada, et riik kohtleb huvilisi võrdselt, mitte aga riigile kuuluvat kaevandusettevõtet eelistades. Kui luba pannakse enampakkumisele valmiskujul, tähendab see seda, et riik viiks ise läbi kõik loa väljastamiseks vajalikud etapid, mh keskkonnamõjude hindamise. Lisaks sellele, et KMH läbiviimine on aja- ja rahakulukas (mis jääks riigi kanda), peab KMH lahendama nii keskkonnaaspektides kui ka majanduslikult optimaalse kaeveõue asukoha, transpordi- ja logistikalahendused, veeärastuse küsimused, mäetehnilised küsimused, mh kasutatavad kaevandamistehnoloogiad, jäätmete küsimused jm tingimused. Need küsimused on, nagu juba ülal öeldud, paljuski konkreetse kaevandusettevõtte spetsiifilised ning need ei ole ette välja töötatavad neutraalsetena, mis sobituksid kõikide kaevandusettevõtete huvidega. Kui riik lähtub nende küsimuste lahendamisel konkreetse kaevandaja taotlusest (nägemusest), siis on selge, et ka nö valmis luba sobib ainult konkreetsele kaevandajale ja enampakkumine on sel juhul huvipakkuv samuti ainult ühele konkreetsele kaevandajale. Sel juhul ei ole aga sisuliselt tagatud võrdne kohtlemine ja konkurentsireeglid. Ka tuleb silmas pidada, et KMH on kaevandajale hiljem siduv ja ta peab sellest lahendusest lähtuma, kuna vastasel juhul saab enampakkumisel kõrvale jäänud kaevandaja argumenteerida, et pärast enampakkumise toimumist on olulisi tingimusi muudetud ja see rikub tema õigusi (ta oleks ise osalenud/kõrgemat hinda pakkunud, kui enampakkumisele oleks teistsugune lahendus pandud). Lisaks eeltoodule eeldab valmis loa enampakkumisele panek ka seda, et riigi poolt on peetud läbirääkimisi maaomanikega ja kohalike omavalitsustega ning saavutatud kokkulepe konkreetse loa väljastamise osas. 38 Ettenähtavaks probleemkohaks on ka küsimus, kuidas maandada kontsessioonimenetlusega seotud riske kontsessiooniõiguse saaja jaoks, sh kas kontsessiooni saamine annab teatud eelduste täitmisel garantiid kaevandamisõiguse omandamise osas, arvestades, et kontsessioonitasu on makstud ja seda üldjuhul ei tagastata). Samuti on küsimus sellest, kas uuringuloa kontsessiooni saanul on eelisõigus ka kaevandamisloa saamisel ehk kas ka kontsessiooni korral säiliks kehtivas MaaPS-s §-s 53 lg 1 ja 2 sätestatud kaevandamisloa saamise eelisõigus uuringuloa omanikule. VKG arvates on vastava eelisõiguse säilitamine väga oluline. Eeltoodut kokku võttes leiab VKG, et maavarade kaevandamisloa andmine kontsessiooni kaudu eeldaks olemasoleva praktika kardinaalset muutmist ning ei aita VKG arvates menetlus kiirendada ega ka tagada paremini kaevandajate huve. Olemasolev süsteem, kus kaevandajal on talle huvipakkuvas kohas maavara kaevandamiseks võimalus esitada taotlus ning seda menetletakse nii kaevandaja, avalikkuse kui keskkonnahuve arvestavalt, sh antakse konkurendile võimalus konkureerida samal alal kaevandamiseks (ja vajadusel enampakkumist korraldades), on VKG arvates piisavalt hästi toimiv. 2.2 Uuritud ja kaevandatud maa korrastamise süsteemi ajakohastamine Hetkel on uuritud ja kaevandatud maa korrastamise regulatsioon MaaPS §-s 80. VKG-l on praktilisest vajadusest ja EL-i regulatsioonist ning kaevandamisjäätmete direktiivi rakendamiseks koostatud Kaevandamisjäätmete parima võimaliku tehnika viitedokumendist (BREF 2018) 4 johtuv ettepanek täiendada regulatsiooni ja korrigeerida halduspraktikat kaevandamisjäätmete kaeveõõntesse tagasitäitmise regulatsiooni osas. Viidatud BREF-i kohaselt on 39 kaevandamisjäätmete, sh aheraine, tagasipanek kaeveõõnde üks olulisemaid jäätmetekke vältimise viise ehk sel viisil kaevandamisjäätmeid kasutades on tegemist kõrvalsaaduse/tootega, mitte aga jäätmete käitlemisega (vt BREF p 2.2 Prevention of extractive waste generation ja 4.2.2.1.2, 4.2.2.1.4.3, 4.1.3.1.2). Aheraine kaeveõõnde tagasipanekul jäätmehoidla ja jäätmete ladestamise regulatsioon ei kohaldu (vt BREF p 2.4.5) Põlevkivi tootmisel tekib igal aastal miljoneid tonne aherainet. Kaevandajad on otsinud võimalusi ja välja töötanud tehnilisi lahendusi aheraine kaeveõõntesse tagasitäitmiseks, seda eesmärgiga vältida vajadust aherainet maapealselt ladustada. Aheraine kaeveõõntesse tagasiviimine on tehniliselt teostatav, majanduslikult mõistlik ning keskkonnasäästlik ja sellel on mitmeid positiivseid efekte. Pärast seda, kui põlevkivituhk ei kvalifitseeru enam ohtlikeks jäätmeteks, on veelgi laiemad võimalused kasutada aherainet põlevkivituhaga segades (tsementeerumise eesmärgil) kaeveõõnte tagasitäitmisel, sh tehistervikute loomisel. KKM on varasemalt väljendanud arusaamist, et kehtivates õigusaktides sätestatud nõuete täitmisel on mineraalsete jäätmete kasutamine kaeveõõnsuste täitmisel liigitatav taaskasutuseks ning kaeveõõnte täitmine aheraine killustikuga võib olla tegevus, mis võimaldab kaevandamisjäätmeid taaskasutada. Seda, et Eesti kehtivas õiguses käsitletakse jäätmete tagasitäitmist taaskasutamisena, kinnitab ka Vabariigi Valitsuse määruse „Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud § 2 p-s 5 toodu, kus ühe jäätmete taaskasutamistoiminguna on käsitletud R5t – jäätmete taaskasutamine tagasitäitena, mille korral sobivaid jäätmeid kasutatakse maa-alade täitmiseks, taastamiseks või kaevandatud maa- ala korrastamiseks. See muudatust kehtestati 01.01.2017. a ning vastava 40 määruse muutmise eelnõu seletuskirjas oli toodud, et tagasitäitmist loetakse taaskasutamiseks üksnes juhul, kui tegevus on kooskõlas jäätmeseaduses (JäätS) sätestatud taaskasutuse mõistega, st jäätmeid kasutatakse kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjali, mida muidu oleks selleks otstarbeks kasutatud. Seejuures on oluline silmas pidada, et eelnõus ega seletuskirjas ei eristata jäätmete liike, mida taaskasutamiseks kasutatakse, viidatud on „sobivatele jäätmetele“. Euroopa Liidu õigus eristab siiski tagasitäitena kasutatavate jäätmeliikide seas selgelt kaevandamisjäätmete tagasitäitena kasutamist sama kaevandamisala piires, millisel juhul kohaldub eriregulatsioon ning üldine jäätmete regulatsioon, sh taaskasutamise nõudena asendamise kriteerium, ei kohaldu. Seni on praktikas aheraine kaeveõõntesse tagasipanemise elluviimise üheks probleemiks osutunud riigiasutuste arusaam, et aheraine tagasitäitmisel peab see asendama teisi materjale, vastasel juhul on tegemist jäätmete ladestamisega jäätmehoidlasse. Selline käsitlus on aga ebaõige, praktika peab selles osas muutuma ja võtma arvesse ELi regulatsioonist tulenevat käsitlust, mille kohaselt on kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipanemise näol tegemist jäätmete vältimisega ja sellist tegevust ei käsitleta jäätmete ladustamise ega ka taaskasutamisega, vaid aheraine kui kõrvalsaaduse/toote kasutamisega. Kuna kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipaigutamisel ei ole tegemist jäätmete kasutamisega või käitlemisega, ei ole kohane hinnata ka seda, kas tegemist võiks olla taaskasutamisega (sh kas asendamise kriteerium on täidetud või mitte) või jäätmete kõrvaldamisega. Järgnevalt toome välja ülevaate asjakohastest EL-i õiguse sätetest ning kohtupraktikast ja Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud BREFist, 41 mis kinnitavad, et aheraine kaeveõõntesse tagasipaigutamisel üldine jäätmeregulatsioon ei kohaldu ning kohalduvad lihtsustatud erinõuded, mis tulenevad kaevandamisjäätmete direktiivi artiklist 10 lg 1 (üle võetud MaaPS § 80 lg 7). Eesti jäätmeregulatsioon tugineb jäätmedirektiivile (2008/98/EÜ) ning kaevandamisjäätmete osas kaevandamisjäätmete direktiivile (2006/21/EÜ). Jäätmedirektiiv eristab selgelt aineid, mida kasutatakse nende väljakaeve kohas ning väljaspool väljakaeve kohta. Jäätmedirektiivi preambula p 11 sätestab: „Seda, kas jäätmetega on tegemist saastamata kaevepinnase ja muude looduslike ainete puhul, mida kasutatakse muus kui nende väljakaeve kohas, tuleks otsustada käesoleva direktiivi jäätmete määratluse ning kõrvalsaaduseid või jäätmete lakkamise staatust käsitlevate sätete kohaselt.“ Seega ainult selliste mitteohtlike looduslike ainete puhul, mida kasutatakse muus kui nende väljakaeve kohas, tuleb otsustada jäätmestaatus jäätmedirektiivi järgi. Kui mitteohtlikke looduslikke aineid (nagu seda on ka aheraine) kasutatakse nende väljakaeve kohas (antud juhul kaeveõõntesse tagasiviimiseks), siis selle aine jäätmestaatust jäätmedirektiivi järgi otsustada ei tule, st tegemist ei ole jäätmetega jäätmedirektiivi (Eesti vaste JäätS) mõttes. Jäätmedirektiivi art 2 p 2 sätestab lisaks, et kaevandamisjäätmed ei kuulu jäätmedirektiivi kohaldamisalasse. Kaevandamisjäätmete direktiivi preambula p 20 sätestab: „Jäätmete suhtes, mis paigutatakse tagasi kaeveõõntesse kas kaeveõõnte ülevalhoidmiseks või maapinna taastamiseks või maavarade kaevandamisega seotud ehitustegevuseks, nagu masinatele mõeldud juurdepääsuteede, veorampide, vaheseinte ja kaitsetõkete või pervede ehitamine kaeveõõntesse või nende hooldamine, tuleb samuti kohaldada 42 teatavaid nõudeid, et kaitsta pinna- ja/ või põhjavett, kindlustada kaevandamisjäätmete stabiilsus ning tagada asjakohane järelevalve pärast sellise tegevuse lõpetamist. Seetõttu ei tuleks selliste jäätmete suhtes kohaldada käesoleva direktiivi nõudeid, mis käsitlevad eranditult jäätmehoidlaid, välja arvatud tingimuste osas, millele on osutatud kaeveõõsi käsitlevates erisätetes.“ Eelnevast tuleneb, et kaeveõõntesse tagasi paigutatavate kaevandamisjäätmete osas ei kohaldata kaevandamisjäätmete direktiivi nõudeid, sh jäätmehoidla regulatsiooni, ning kohalduvad üksnes kaeveõõsi käsitlevad erisätted. Kui nende kaevandamisjäätmete osas kohalduksid niikuinii jäätmete (taas)kasutamisele esitatavad nõuded, siis ei oleks põhjendatud rääkida sellest, et „tuleb kohaldada teatavaid nõudeid“, vaid siis oleks tehtud viide jäätmedirektiivi vastavatele sätetele, mis näevad ette nõuded jäätmete (taas)kasutamisele. Kaevandamisjäätmete direktiivi artikkel 3 p 15 välistab jäätmehoidla mõiste alt kaeveõõned, sätestades, et „Sellised hoidlad hõlmavad ka tamme või muid struktuure, mille eesmärk on hoida, säilitada, piirata või muul viisil toetada sellist hoidlat, ning samuti, kuid mitte ainult, puistanguid ja hiivahoidlaid, aga ei hõlma kaeveõõsi, millesse jäätmed paigutatakse pärast kaevandamist ala taastamise ja ehituse eesmärgil.“ Seega ei käsitleta kaeveõõsi jäätmehoidlatena. Täpselt samal kujul on regulatsioon üle võetud ka JäätS § 352 lg 2. Kaevandamisjäätmete direktiivi art 5 lg 2 nähtub, et kaevandamisjäätmete tagasipaigutamine kaeveõõnde on jäätmete tekitamise vältimise ja vähendamise viis. Viidatud sättes on toodud: 2. Jäätmekava eesmärgid on järgmised: a) vältida või vähendada jäätmete tekitamist ja nende ohtlikkust, võttes eelkõige arvesse 43 iii) kaevandamisjäätmete paigutamist tagasi kaeveõõnde pärast maavara väljamist, kui see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav ning keskkonnasäästlik kooskõlas ühenduse tasandil olemas olevate keskkonnaalaste standarditega ja muude käesoleva direktiivi asjakohaste nõuetega. Kõnealune regulatsioon on samas sõnastuses üle võetud Keskkonnaministri 09.11.2010 määrusega nr 56 „Kaevandamisjäätmete käitlemise kord“ §-i 4 lg 2. Eelnevast tuleneb, et kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipaigutus on jäätmete vältimise või vähendamise viis. Kaevandamisjäätmete direktiivi artiklist 5 tulenevad kriteeriumid, millal saab kaevandamisjäätmete tagasipaigutamist pidada kohaseks jäätmete vältimise või vähendamise meetmena – see peab olema tehniliselt ja majanduslikult teostatav ning keskkonnasäästlik kooskõlas ühenduse tasandi keskkonnaalaste standarditega. Aheraine kaeveõõntesse tagasipanekul oleksid nimetatud tingimused täidetud, kuna kaeveõõntesse tagasiviimine on: a) tehniliselt ja majanduslikult teostatav (seda on VKG käsitlenud oma varasemas kirjavahetuses KKM-iga) ja 2) keskkonnasäästlik ning negatiivseid keskkonnamõjusid ei oma. Lisaks on tagasipaigutamine ka vajalik ja kasulik, parandades maa-aluseid töökeskkonna tingimusi ning tagades ohutuse tervikute toestamisel ja kaeveõõnte ülalhoidmisel. Lisaefektina vähenevad ettevõtete kulutused lisatoestuseks vajaliku materjali (puit, metall, betoon vms ehitusmaterjalid) osas, mida kasutatakse hetkel tervikute lisatoestuse tegemiseks. Eriregulatsiooni kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipaigutamise osas sätestab kaevandamisjäätmete direktiivi artikkel 10, mis sätestab: 44 1. Liikmesriigid tagavad, et taastamise ja ehitamise eesmärgil kaevandamisjäätmete tagaspanemisel kaeveõõntesse, mis on tehtud pealmaa- või allmaakaevandamise käigus, võtab käitaja asjakohaseid meetmeid, et: 1) kindlustada kaevandamisjäätmete stabiilsus vastavalt artikli 11 lõikele 2 mutatis mutandis; 2) vältida pinnase, pinna- ja põhjavee saastumist vastavalt artikli 13 lõigetele 1, 3 ja 5 mutatis mutandis; 3) tagada kaevandamisjäätmete ja kaeveõõnte seire vastavalt artikli 12 lõigetele 4 ja 5 mutatis mutandis. 2. Kaeveõõnte täitmisel kasutatavate muude jäätmete kui kaevandamisjäätmete suhtes kohaldatakse asjakohastel juhtudel jätkuvalt direktiivi 1999/31/EÜ. /s.o prügiladirektiivi/ Nimetatud sätted on üksüheselt üle võetud MaaPS §-i 80 lg 7 ja 9. Nimetatud regulatsioonist tuleneb, et kaevandamisjäätmete kaeveõõntesse tagasipanekul ei kohaldu jäätmeregulatsiooni üldnõuded (sh jäätmehoidla nõuded), vaid järgida tuleb lihtsustatud korda ja leebemaid nõuded, mis on toodud artiklis 10. Kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasiviimise erisus johtub mõistetavalt asjaolust, et maa alt kaevandamise käigus välja toodud looduslik materjal viiakse samasse kohta tagasi, kust see välja kaevandati (st aidatakse vähemalt osaliselt kaasa loodusliku algseisundi taastamisele) ning seeläbi välditakse maapealsete hoidlate teket. Eelkäsitletud EL-i regulatsioonist johtuvalt võib kaeveõõnte täitmisel olla tegemist (vähemalt) 3 erineva õigusliku olukorraga: 1) Jäätmetekke vältimise ehk mittejäätmete kasutusega, kui kaeveõõntesse pannakse tagasi sama kaevandamisala kaevandamisjäätmeid. Sellisel juhul tuleb järgida 45 kaevandamisjäätmete direktiivi art 10 lg 2 sätestatud lihtsustatud nõudeid. Aheraine kaeveõõntesse tagasiviimisel on tegemist just selle olukorraga. Eeltoodut kinnitab ühemõtteliselt ülalviidatud BREF 2018, mille kohaselt on kaevandamisjäätmete, sh aheraine, tagasipanek kaeveõõnde üks olulisemaid jäätmetekke vältimise viise. Seejuures võib kaeveõõnde tagasipanekul olla mitmeid erinevaid eesmärke, nagu pinnase stabiilsuse tagamine, kaeveõõne toestamine, ala taastamine, ohutus, ehituslikud eesmärgid, aga ka pinnasehäiringute vältimine (mis kaasneks kaevandamisjäätmete maapinnale ladestamisega). Sel viisil kaevandamisjäätmeid kasutades on tegemist kõrvalsaaduse/tootega, mitte jäätmetega ja jäätmehoidla ja jäätmete ladustamise regulatsioon ei kohaldu (vt BREF p 2.2 4.2.2.1.2, 4.2.2.1.4.3, 4.1.3.1.2, 2.4.5). Oluline on seejuures, et BREF on vastu võetud just kaevandamisjäätmete direktiivi rakendamiseks. 2) Jäätmete taaskasutamisega (tagasitäitmisega), kui kaeveõõntesse paigutatakse tagasi muid jäätmeid kui sama kaevanduse kaevandusjäätmeid ning taaskasutamise tingimused on täidetud (sh jäätmed asendavad teisi materjale). Kohaldub üldine jäätmeregulatsioon. Seda juhtumit on käsitlenud Euroopa Kohus asjas C-147/15 kaevandamisjäätmete direktiivi art 10 lg 2 kontekstis. 3) Jäätmete kõrvaldamisega, kui kaeveõõnde paigutatakse muid jäätmeid kui sama kaevanduse kaevandamisjäätmeid ning mille puhul ei ole täidetud taaskasutamise tingimused. Sellisel juhul kohaldub prügiladirektiiv. Seda juhtumit on samuti Euroopa Kohus käsitlenud asjas C-147/15 kaevandamisjäätmete direktiivi art 10 lg 2 kontekstis. Eelnevast tuleneb, et EL-i õiguse tasandil on kaevandamisjäätmete kaeveõõnde tagasipanek keskkonna jalajälje minimeerimise ja jäätmete vähendamise aspektist eelistatud tegevus ning langeb seetõttu eriregulatsiooni alla, mille puhul kehtivad lihtsustatud nõuded ning ei 46 kohaldu jäätmete taaskasutamise ega ka jäätmehoidla regulatsioon. Seetõttu ei pea ka kaeveõõntesse tagasi pandavad kaevandamisjäätmed asendama teisi materjale (kuna nad viiakse tagasi sinna samasse, kust need välja kaevandati). Küll aga olukorras, kus kaeveõõntesse tahetakse viia muid jäätmeid kui kaevandamisjäätmed, tuleb järgida jäätmeregulatsiooni, sh taaskasutamise sätteid ja vajadusel prügila nõudeid. Eeltoodust johtuvalt teeb VKG ettepaneku täpsustada MaaPS-is ja JäätS-s ning ka Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruses nr 148 kaevandamisjäätmete direktiivile ja kaevandamisjäätmete BREF-ile vastavat regulatsiooni, mis arvestaks kaevandamisjäätmete (sh aheraine) kaeveõõntesse tagasipaneku erisusi ning käsitleks seda tegevust jäätmehierarhia tipus oleva jäätmete vältimise meetmena. Oluline on seejuures, et praktikas seda ka kohaldama ja keskkonda säästva tegevusena ka soodustama asutaks ega tehtaks selleks asjatuid takistusi. Aheraine kaeveõõntesse tagasipanekut ei saa käsitleda kui jäätmete ladestamist ega ka nõuda, et täidetaks või tõendataks asendamiskriteeriumi täitmist, kuna see loob põhjendamatuid takistusi tagasitäitmise kui eelistatud kasutusviisi praktikas kasutamiseks. Ükski Euroopa Liidu õigusakt, juhis ega kohtupraktika ei nõua, et välja kaevandatud materjal peaks kaeveõõnde tagasiviimisel asendama mõnda teist materjali peale iseenda. Kuna kaevandamise käigus maa alt välja toodud aine viiakse tagasi maa alla, ei ole ega saagi olla nõutav ega loogiline, et nad asendaksid teisi materjale. Kuna Eesti siseriiklik õigus on EL-i õigusest üle võetud ning seda ei saa tõlgendada erinevalt EL-i õiguse mõttest ja eesmärkidest, ei saa ka MaaPS-i ja JäätS viidatud sätetele anda teistsugust tõlgendust. Tuleb silmas pidada, et siseriiklikul tasandil suunab ka PAK kaeveõõnte tagasitäitmise võimalusi otsima, tõstmaks põlevkivi kaevandamise 47  efektiivsust ja edendada kaevandamiskadude vähendamist (vt PAK5 lk 12,19,45,46). 7. MTÜ 1. Täiendada maapõueseaduse paragrahvi 55 lõiget 2 punktiga 15 ja 1. Arvestamata jäetud. Kaevandamise ja ruumilise Roheline sõnastada see järgmiselt: ,,15) tegemist on üldplaneeringuga määratud planeerimise seoseid ning sellega seotud MaaPS Pärnumaa rohevõrgustiku alaga." võimalikke muudatusi kaalutakse edaspidi, kui suunised maapõue kasutuse asukoha valiku Põhjendused tegemiseks on valminud. Maapõue kasutuse Sätte lisamise põhjendused on sisuliselt samad nagu Eesti Linnade ja paremaks korraldamiseks ja riigi huvide Valdade Liidu 03.03.2022 kirja nr 5-1/45- 2 punktis 4 toodud realiseerimiseks on algatatud Harju maakonna põhjendused. MTÜ Roheline Pärnumaa lisab, et isegi lageraie puhul on maavarade maakonnaplaneeringu kohtupraktikas leitud, et see ei taga rohevõrgustiku toimimist ja rikub teemaplaneeringu koostamine. võrgustiku sidusust. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et olenemata sellest, et lageraie järel säiliks iseenesest looduslik ala ja kõlvikuliselt koosseisult on põhimõtteliselt jätkuvalt tegemist (uueneva) metsamaaga, ei anna see alust ignoreerida asjaolu, et lageraie järel võtaks metsa tegelik uuenemine aega aastakümneid. Samuti ei ole põhjust üldistavalt eeldada, et rohevõrgustiku eesmärgipärane toimimine on igasugusel looduslikul alal alati ühetaoliselt tagatud, olgu 48 tegemist siis raieküpse metsaga või metsauuendusala või noorendikuga. Ringkonnakohus ei jaganud Keskkonnaameti seisukohta, et kuna uuendusraiete (sh lageraie – MS § 28 lg 4 p 1) eesmärk on metsa uuendamine või uuenemine (MS § 28 lg 6) ning erinevalt raadamisest ei ole alust väita, et raiete tulemusel võiks väheneda looduslike alade (s.o rohevõrgustiku) ulatus, siis ei saa järeldada, et lageraie võiks kahjustada rohevõrgustiku toimimist. (TlnRnKm 14.07.2021, 3-21-1187, p 14). Sarnaselt on ringkonnakohus leidnud teiseski lahendis, et lageraie läheks üldplaneeringu rohevõrgustiku ala sätestusega vastuollu (TlnRnKo 29.01.2021, 3-20-245, p-d 19.3, 20). Kaebaja on samuti seisukohal, et uuendusraie, sh lageraie, on olemuselt niisugune metsamajandamise viis, mis kahjustab oluliselt rohevõrgustiku toimimist. Tallinna linna üldplaneeringu puhul, mille rohevõrgustiku sätetes oli mh käsitletud võrgustiku sidusust, bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide stabiilsuse tähtsust, on ringkonnakohus leidnud, et uuendusraie (sh lageraie) on vastuolus üldplaneeringuga. Samale järeldusele oli mainitud vaidluses jõudnud ka Keskkonnaamet. (TlnRnKo 29.01.2021, 3-20-245, p-d 19.3). Kaevandamisele eelneb sageli metsa raadamine, mille peamine erinevus lageraiega on see, et raadamine kujutab endast raiet maakasutusviisi muutmiseks, st metsal ei lasta taastuda. Kaevandamisloa alusel võib Keskkonnaamet kaevandamist lubada ka nt 30 aastaks ja tihti ongi seda teinud. Ülaviidatud kohtupraktika kohaselt taastub mets samuti aastakümeid. Seega mõjutab kaevandamine olukorda looduses palju pikemaks ajaks, poolesajaks aastaks (kaevandamine ja selle järel looduskeskkonna taastumisele kuluv aeg), ning metsase ala taastamata jätmisel veelgi kauemaks. Nimelt ei pruugi kaevandamisloa omanikud soovida pärast kaevandamise lõppemist sageli senist ala taastada, vaid püüavad jätta alles kaevandamise tulemusena tekkinud karjääriaugu, mis enamasti veega täitub. Endiste karjääride näol on selliseid 49 karjääriauke Eestis juba praegu hulgaliselt. Rohevõrgustikuga sisuliselt arvestamata jätmine (ettepanekus toodud sätte lisamata jätmine) rikub kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Samuti oleks rohevõrgustikuga arvestamata jätmine vastuolus ka põhiseaduse §-ga 5. Keskkonnaamet ei arvesta oma halduspraktikas rohevõrgustikega üldjuhul isegi siis, kui kohalikud omavalitsused sellele spetsiifiliselt tähelepanu juhivad. Ainus võimalus midagigi kaitsta on kohalikel omavalitsustel siis, kui nad kaevandamisloa andmisest sõnaselgelt keelduvad, sest tingimuslikke keeldumisi on Keskkonnaamet lihtsalt eiranud (Nt Maleva VIII kaevandamisloa andmisel rikkus Keskkonnaamet loa andmisel hulgaliselt KOVi seatud tingimusi, jättes tegemata kõik nõutud mõjuhindamised ja elustiku-uuringud). 2. Tunnistada kehtetuks maapõueseaduse § 55 lg 4 ja § 35 lg 3. 2. Arvestamata jäetud. Riigikohtu poolt Põhjendused Kaevandamisloa kooskõlastamisest keeldumisel saab kohtuasjas nr 3-3-1-34-15 tehtud otsuse punkti 10 Vabariigi Valitsus kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigusõigusest kohaselt ei ole maavarade uurimise ja n-ö üle sõita ja ongi seda korduvalt teinud, pidades riigi huviks avaliku kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine huviga vastuollu minevat keskkonnakahjulikku Rail Balticu raudteed kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega või maanteede laiendamist ja autostumise probleemi süvendamist. haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK Käesolevas ettepanekus toodud lisandus leevendaks seda probleemi ja 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9- aitaks vältida konflikte kohalike omavalitsuste ja riigivõimu vahel, mis 09). Muudatus, millega jääb kohaliku on seda vajalikum, et riigivõim on viimasel ajal hakanud lähtuma omavalitsuse üksusele lõplik otsustusõigus nendes ebaselgetest huvidest, mis on suunatud uute keskkonnaprobleemide ja küsimustes, ei oleks seega kooskõlas Riigikohtu ühiskondlike probleemide tekitamisele ja olemasolevate süvendamisele lahendites tooduga. ning mis ei saa kuidagi olla avalik huvi. Täiendavalt on vastuoluline seaduseelnõu seletuskirja osa, mis käsitleb maavara kaevandamisega tekkinud kahju (punktid 30–32), sh väide „Varinguaugud likvideeritakse vabade eelarveliste vahendite olemasolul.“ Varinguaukude likvideerimisega peaks riik suutma tegeleda ka siis, kui ühel ametiasutusel, Keskkonnainvesteeringute 50 Keskusel, selleks vahendeid ei jätku. Kui keskkonnakahjude likvideerimine on piiratud tohiks keskkonna kahjustamist (kaevandamist) lubada ainult ulatuses, milles tekkiva kahju ja ohud on riik võimeline likvideerima. 51 EELNÕU 23 .0 8 .2022 M aapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus § 1. Maapõueseaduse muutmine Maapõueseaduses tehakse järgmised muudatused: 1 ) seadust täiendatakse §-ga 4 1 järgmises sõnastuses: „ § 4 1 . Uuringupuurauk ja uuringukaeveõõs (1) Uuringupuurauk on üldgeoloogiliseks uurimistööks või geoloogiliseks uuringuks rajatav puurauk, mille abil selgitatakse maapõue geoloogilist ehitust ning hüdrogeoloogilisi ja hüdroloogilisi tingimusi, uuritakse maapõue kivimeid ja setteid ning nende lasundites sisalduvat vedelikku või gaasi. (2) Uuringukaeveõõs (edaspidi kaevand ) on üldgeoloogiliseks uurimistööks või geoloogiliseks uuringuks rajatav kaevand, mille abil selgitatakse maapõue geoloogilist ehitust, uuritakse maapõue kivimeid ja setteid ning nende lasundites sisalduvat vedeliku või gaasi, samuti fikseeritakse võimaluse korral põhjavee tase või tehakse hüdrogeoloogilisi ja hüdroloogilisi uuringuid. (3) Uuringup uuraukudes ja kaevandites võib uuringu eesmärgist lähtu des teha veerežiimi ja veekihtide uurimiseks hüdrogeoloogilisi uuringuid, sealhulgas põhjaveeseiret, üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu loa kehtivusajal.“; 2 ) paragrahvi 12 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Maavarade komisjon moodustatakse Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas. Maavarade komisjoni põhiülesanne on Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning nende valitsemisala asutuste nõustamine maapõue uurimise, kasutamise ja kaitse ning maavara arvestamise küsimustes.“; 3) paragrahvi 14 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) halvendab maavara kaevandamisväärsena säilimise või maavarale juurdepääsu olemasolevat olukorda, kuid tegemist on ülekaaluka avaliku huviga ehitise ga , sealhulgas tehnovõrgu, rajatise või ehitusseadustiku tähenduses riigikaitselise ehitise (edaspidi riigikaitseline ehitis ) ehitamisega, mille jaoks ei ole mõistlikku alternatiivset asukohta, või tegemist on elektrituruseaduse tähenduses taastuvat energiaallikat kasutava elektrienergia tootmisseadme ja seonduva taristu (edaspidi taastuvenergia ehitis ) ehitamisega.“; 4) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 2 1 järgmises sõnastuses: „(2 1 ) Keskkonnaministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus võib lubada taastuvenergia ehitise ehitamist: 1) turbamaardla alal, mis ei ole kantud kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja ja mille kohta ei ole kehtivat kaevandamisluba ega geoloogilise uuringu luba ning ei ole esitatud kaevandamisloa ega geoloogilise uuringu loa taotlust; 2) savi-, järvemuda-, järvelubja-, meremuda- ja põlevkivimaardla alal, mille kohta ei ole kehtivat kaevandamisluba ega geoloogilise uuringu luba ning ei ole esitatud selle maavara kaevandamisloa ega geoloogilise uuringu loa taotlust, tähtajaliselt kuni 35 aastaks; 3) muude maavarade maardla alal, mille kohta ei ole kehtivat kaevandamisluba ega geoloogilise uuringu luba ning ei ole esitatud selle maavara kaevandamisloa ega geoloogilise uuringu loa taotlust ning kui tegevusega on nõustunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, tähtajaliselt kuni 35 aastaks.“; 5 ) paragrahvi 15 täiendatakse lõigetega 8 1 ja 8 2 järgmises sõnastuses : „(8 1 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loaga või lõike 7 alusel planeeringute kooskõlastamisel võib seada taastuvenergia ehitisele või ehitamisele tingimusi, sealhulgas tähta ja kohta . Tähtaeg hakkab kulgema käesoleva paragrahv i lõikes 1 nimetatud loa või lõikes 7 nimetatud kooskõlastuse andmisest. (8 2 ) Planeeringu kooskõlastamisel kohaldatakse käesoleva seaduse § -s 14 sätestatud põhimõtteid ja tingimusi.“; 6 ) paragrahvi 15 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(9) Keskkonnaministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus keeldub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa andmisest või jätab lõikes 7 nimetatud juhul kooskõlastuse andmata, kui käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud põhimõtted või tingimused ei ole täidetud.“; 7 ) paragrahvi 15 täiendatakse lõigetega 10 ja 11 järgmises sõnastuses: „(10) Ehitusseadustiku alusel projekteerimistingimuste, ehitusloa või kasutusloa andmiseks pädev asutus annab maardlale ehitatavale taastuvenergia ehitisele ehitusseadustikus sätestatud projekteerimistingimused, ehitusloa või kasutusloa Keskkonnaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutuse käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud loaga või lõikes 7 nimetatud kooskõlastusega määratud tingimustel, sealhulgas tähtaega arvestades. (11) Ehitusseadustiku alusel projekteerimistingimuste, ehitusloa või kasutusloa andmiseks pädev asutus keeldub maardlale ehitatavale taastuvenergia ehitisele projekteerimistingimuste, ehitusloa ja kasutusloa andmisest käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud loa või lõikes 7 nimetatud kooskõlastuse puudumise korra l.“; 8 ) paragrahvi 16 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ Maapõue kasutamise ja mullakaitsenõuete täitmisega seotud põhikohustused “; 9 ) paragrahvi 17 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Üldgeoloogiline uurimistöö on lubatud üldgeoloogilise uurimistöö loa alusel, välja arvatud selline üldgeoloogiline uurimistöö, kus välitöid ei ole kavandatud või need piirduvad looduslike või tehispaljandite kirjeldamisega, kivimi uurimisega paljandist või maapinnalt kivististe kogumisega, käsipuuri või labidaga sondeerimise ja proovimisega või geofüüsikaliste uuringutega.“; 1 0 ) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 2ˡ järgmises sõnastuses: „(2 1 ) Veeseaduse § 208 punkti 1 alusel tehtavaid hüdrogeoloogilisi uuringuid ei loeta geoloogiliseks uuringuks käes oleva seaduse tähenduses ning selle tegija lt ei nõuta geoloogilise uuringu luba.“; 1 1 ) paragrahvi 17 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (4) Üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa alusel võib hüdrogeoloogilisi uuringuid teha isik, kel lel on veeseaduse § 208 punkti 1 kohane tegevusluba.“; 1 2 ) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 4 1 järgmise s sõnastuses : „(4 1 ) Uuringupuuraugu ja kaevandi rajamiseks ei nõuta veesead use § 208 punktide 3 ja 5 kohast tegevusluba.“ ; 1 3 ) paragrahvi 22 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järg miselt : „(1) Kui maavara arvele võtmise taotl use aluseks olev geoloogilise uuringu aruanne vastab käesolevas paragrahvis nimetatud või selle alusel kehtestatud nõuetele või käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel määratud ulatuses uuringuloa taotleja või omaja esitatud nõuetele, võetakse maavara arvele. “; 1 4 ) paragrahvi 23 lõike d 8 ja 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Kui maavaravaru määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud või taotletakse passiivseks määratud maavaravaru aktiivseks ümberhindamist, esitab kaevandamisloa taotleja, loa omaja või taotluse esitamisest huvitatud isik maavarade registri kand e tegemise otsustajale registri andmete muutmiseks avalduse, märkides selles andmed, kus ja mida ning millisel põhjusel ümber hinnata soovitakse. K ui taotletakse passiivse maavaravaru ploki osalist ümberhindamist, esitatakse avaldusega koo s geoloogilise uuringu aruanne. (9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud avaldus tuleb esitada enne kaevandamisloa andmise või muutmise taotluse esitamist või eraldi kirjaliku avaldusena, kui kaevandamisloa taotlust ei ole veel esitatud. Põhjendatud juhul võib avalduse esitada peale kaevandamisloa andmise või muutmise taotluse esitamist.“ ; 1 5 ) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud avalduses esitatud info ei ole maavarade registri kande otsuse tegemiseks piisav, on registrikande otsuse tegijal õigus nõuda lisa andmeid, sealhulgas vajaduse korra l eksperthinnangut. Registrikande avalduse menetlus peatub uute andmete saamise ajaks.“; 1 6 ) seaduse 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 25 1 järgmises sõnastuses: „ § 25 1 . Eesti Geoloogiafond (1) Eesti Geoloogiafond on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, kus maapõueteabe kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise eesmärgil hoitakse: 1) geoloogiliste uuringute ja üldgeoloogiliste uurimistööde aruandeid; 2) üldgeoloogiliste uurimistööde uuringupunktide andmestikku; 3) riigi omanduses oleva geoloogilise materjali andmestikku; 4) geoloogiliste kaartide andmestikku; 5) geokeemilist andmestikku; 6) geofüüsikalist andmestikku; 7) muid geoloogilise teabe säilitamist korraldava riigiasutuse kogutud ja saadud andmeid ning aruandeid. (2) Eesti Geoloogiafondi asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 1 7 ) paragrahvi 27 lõike d 3 ja 3 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (3) Loa andja saadab uuringuloa taotluse uuringuruumi ja selle teenindusala asukoha riigivara valitseja volitatud asutusele, selle puudumise korra l riigivara valitsejale, kes annab nõusoleku või keeldub selle andmisest 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Käesolevas lõ ikes sätestatu ei kohaldu maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maa le. (3 1 ) Loa andja teavitab üldgeoloogilise uurimistöö loa taotluses t uuringuruumi ja selle teenindusala asukohast viivitamata riigivara valitseja volitatud asutust, selle puudumise korral riigivara valitsejat ja riigi kinnisvararegistris registreeritud kinnisasja kasutusõigust omavat isikut. “; 1 8 ) paragrahvi 27 lõike 7 teine lause tunnistatakse kehtetuks; 19 ) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 5 1 järgmises sõnastuses: „(5 1 ) Munitsipaalomandis või eraõigusliku isiku omandis oleva kinnisasja korral, kui kinnisasi ei kuulu uuringuloa taotlejale, tuleb uuringuloa taotluse esitamisel lisada taotlusele uuringuruumi ja uuringuruumi teenindusala asukoha kinnisasja omaniku nõusolek tema omandis oleval kinnisasjal geoloogilise ks uuringu ks ja maavara arvele võtmiseks.“; 2 0 ) paragrahvi 33 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 3 1 sätestatud juhul tagastab loa andja sama või osaliselt kattuva maapõue osa kohta esitatud teise isiku uuringuloa taotluse seda läbi vaatamata, välja arvatud kaevandusega kattuval maapõue osal. Kaevandusega kattuval maapõue osal tagastab loa andja uuringuloa taotluse seda läbi vaatamata, kui kaevandamisloa omaja ei ole mäetehnilistel põhjustel nõus geoloogilise uuringu ga .“; 2 1 ) paragrahvi 33 täiendatakse lõigetega 8 – 10 järgmises sõnastuses: „(8) Fosforiidi ja metallitoorme uurimiseks uuringuloa saamise eesõigus on riigil. (9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud e esõigust ei kohaldata juhul, kui riik loobub oma eesõigusest. Riik väljendab loobumist valdkonna eest vastutava ministri kaudu. ( 10 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul tagastab loa andja teiste isikute uuringuloa taotlused neid läbi vaatamata, välja arvatud riigi loobumisel oma eesõigusest.“; 2 2 ) paragrahvi 35 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) uuringuloa andmisel puudub riigivara valitseja volitatud asutuse või riigivara valitseja nõusolek;“; 2 3 ) paragrahvi 50 lõike 2 punkt ist 1 jäetakse välja sõnad „ja kaevandaja“; 2 4 ) paragrahvi 59 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Põlevkivi kaevandamisel on maavara säästliku kasutamise eesmärgil lubatud põlevkivi kaevandada põlevkivi lamamini. (5) Turba kaevandamisel on maavara säästliku kasutamise eesmärgil lubatud turvast kaevandada turba lamamini , kui seda võimaldab kaevandamisloale kantud korras tatava maa kasutamise otstarve. “; 2 5 ) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses: „(9) K ui 1. septembriks esitatavates taotlustes märgitud põlevkivi kogused on väiksemad kui käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt teatavaks tehtud tagantjärele kaevandatav ad põlevkivi kogus ed , on võimalik tagantjärele kaevandatavat põlevkivikogust taotleda ka pärast 1. septembrit, kuid mitte hiljem kui järgmise aasta 1. juulil. Sellisel juhul rahuldatakse taotlused nende esitamise järjekorra s kuni lõike 2 kohaselt teatavaks tehtud tagantjärele kaevandatava põlevkivikoguse täitumiseni ning käesoleva seaduse §-s 64 sätestatut ei kohaldata.“; 2 6 ) paragrahvi 66 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „5) kaevandamisloa omaja taotleb pärast kaevandatud maa korrastamise kohustuse täidetuks tunnistamist mäeeraldise või teenindusmaa pindala vähendamist.“; 2 7 ) paragrahvi 66 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõna „või“ semikooloniga; 28 ) paragrahvi 66 lõiget 3 täiendatakse punktidega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „4) kui on vaja muuta kaevandamisloale kantud kaevandatud maa kasutamise otstarvet ning loa omaja esitab loa andjale maaomaniku ja kohaliku omavalitsuse üksuse nõusoleku kaevandamisloal kaevandatud maa kasutamise otstarbe muutmiseks või 5) kui pealmaakaevandamisel hoideterviku jätmine on kaevandamisloa kehtivusaja jooksul muutunud ebavajalikuks ja hoidetervikus olevat varu soovitakse kaevandada ning loa omaja esitab loa andjale maaomaniku nõusoleku.“; 29 ) paragrahvi 66 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Kaevandamisloa pikendamise võib otsustada avatud menetluseta, kui pikendamist taotletakse kuni kaheks aastataks korrastamistööde lõpetamiseks ning kaevandatavad ja kaevandamisväärsed maavaravarud on täielikult ammendunud.“; 3 0 ) paragrahvi 68 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmise lt : „ (1) Põlevkivi kaevandamise loa omajal on õigus laiendada mäeeraldist piirnevale või lahusolevale alale , kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara jätkub kuni viieks aastaks.“; 3 1 ) paragrahvi 68 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata maavara kaevandamise loa omajal on õigus laiendada mäeeraldist piirnev ale või lahusolevale ala le, kui talle sama maardla piires kõikide kaevandamislubadega antud kaevandatavat maavara kokku jätkub kuni viieks aastaks.“; 3 2 ) paragrahvi 73 lõike 10 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „ja vajaduse korral kaevandaja andmete “; 3 3 ) paragrahvis 83 asendatakse tekstiosa „maakatastriseaduse § 17 lõike 2 alusel kehtestatud korrale“ tekstiosaga „maakatastriseaduse alusel kehtestatud katastriüksuse moodustamise korrale“; 3 4 ) paragrahvi 84 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Geoloogiliste uuringute käigus rajatud uuringupuuraugud ja kaevandid tuleb likvideerida enne uuringuloa kehtivuse lõppemist.“ ; 3 5 ) paragrahvi 90 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Riigile kuuluva kinnisasja kasutamiseks geoloogilise uuringu tegemiseks on vajalik riigivara valitseja volitatud asutuse, selle puudumisel riigivara valitseja nõusolek.“; 3 6 ) paragrahvi 93 lõike 5 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „maavara kaevandamisõiguse laekunud tasu arvelt“; 3 7 ) paragrahvi 93 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kahju hüvitamise taotluste menetlemise ja hüvitamise otsuse tegemise võib valdkonna eest vastutav minister halduskoostöö seaduses sätestatud korras anda halduslepinguga riigi sihtasutusele, kes korraldab keskkonnaprogrammi elluviimist. Sellise halduslepingu sõlmimisele ei kohaldata halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14.“; 38 ) paragrahvi 93 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „ (7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud halduslepingut ei ole sõlmitud, haldusleping lõpeb või esineb haldusülesande täitmist takistav põhjus, menetleb lõikes 5 nimetatud kahju hüvitamise taotlusi ja teeb hüvitamise otsuse Keskkonnaamet. (8 ) Kaevandamisega ja maapõue kasutamisega tekitatud kahju hindamise ja hüvitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. “; 39 ) paragrahvi 101 lõiget 2 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses: „6) teave s elle kohta, milline on maa korrastamise suund.“ ; 4 0 ) seadust täiendatakse §-ga 124 1 järgmises sõnastuses: „ § 124 1 . Maavara kaevandamisväärsena säilimise või maavarale juurdepääsu olemasoleva olukorra halvendamine (1) Maavara kaevandamisväärsena säilimise või maavarale juurdepääsu olemasoleva olukorra halvendamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“. 4 1 ) seadust täiendatakse §-ga 135 5 järgmises sõnastuses: „ § 135 4 . Põlevkivi kaevandamine lamamini Enne käesoleva paragrahvi jõustumist antud põlevkivi kaevandamislubade alusel on põlevkivi lubatud kaevandada põlevkivi lamamini ka juhul , kui kaevandamisloal on märgitud teisiti.“. 4 2 ) seadust täiendatakse §-ga 135 6 järgmises sõnastuses: „ § 135 6 . Geoloogilisel uuringul uuringupuuraukude ja kaevandite rajamine Enne käesoleva paragrahvi jõustumist antud uuringulubade alusel on uuringupuuraugu ja kaevandi rajamine lubatud veeseaduse § 208 punktide 3 ja 5 kohase tegevusloata ka juhul, kui uuringuloal on märgitud teisiti.“. § 2. Keskkonnatasude seaduse muutmine Keskkonnatasude seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 31 lõige 5, § 32 lõiked 2 1 , 2 2 ja 2 3 , § 34 1 lõike 1 punkt 3 ning § 55 1 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 32 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõigetes 2 ja 2 1 “ tekstiosaga „lõikes 2“. § 3. Halduskoostöö seaduse muutmine Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 1 1 täiendatakse punktiga 29 järgmises sõnastuses: „29) maapõueseaduse § 93 lõikes 6 nimetatud haldusleping.“. § 4. Ehitusseadustiku muutmine Ehitusseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv i 26 lõiget 4 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses: „ 10) lammutamise tähtaeg.“; 2 ) paragrahv i 42 lõiget 3 täiendatakse punktiga 1 1 järgmises sõnastuses: „1 1 ) ehitise lammutamise tähtaja ja vajaduse korra l koos nõudega lammutusjärgse olukorra kohta , kui tähtaja määramise alus tuleneb õigusaktist või planeeringust; “; 3) paragrahv i 54 lõiget 3 täiendatakse punktiga 1 1 järgmises sõnastuses: „ 1 1 ) kasutusloa kehtivuse tähtaja seoses ehitise lammutamise tähtajaga ja vajaduse korra l koos nõudega lammutusjärgse olukorra kohta , kui lammutamise tähtaja määramise alus tuleneb õigusaktist või planeeringust või tähtaeg tuleneb ehitusloa kõrvaltingimustest ;“; 4 ) paragrahvi 130 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (5) Keskkonnaamet teeb riiklikku järelevalvet ehitiste keskkonna- ja looduskaitse nõuete kohase kasutamise, kiirgusohutuse, puurkaevude või -aukude ja salvkaevude sanitaarkaitsealade ja hooldusalade, ehitisele seatud keskkonnakaitse- ja loodusressursside kasutamisega seotud nõuete üle kaitsealal, hoiualal, kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis ja püsielupaigas, ranna või kalda ehituskeeluvööndis ning maardlal asuva taastuvenergia ehitise maapõueseaduse § 15 lõikes 1 sätestatud loast või lõikes 7 nimetatud kooskõlastusest tulenevast lammutamise tähtajast kinnipidamise üle.“; 5) paragrahvi 132 lõiget 3 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses : „3) ehitusloas, kasutusloas või muus haldusaktis määratud ehitise lammutamise tähtaeg on saabunud ja ehitist ei ole lammutatud või teisaldatud .“; § 5 . Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub ühe kuu jooksul alates selle avaldamisest Riigi Teatajas. ( allkirjastatud digitaalselt ) Jüri Ratas Riigikogu esimees Tallinn,……………2022 Algatab Vabariigi Valitsus……………..2022. a Maapõueseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Eelnõukohase seadusega muudetakse maapõueseadust (edaspidi ka MaaPS) ning tehakse sellega seoses muudatused ka keskkonnatasude seaduses, halduskoostöö seaduses ja ehitusseadustikus. MaaPS-i muudetakse eelkõige seaduse rakendamisel ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks. Täpsustatakse või täiendatakse sätete sõnastust, et tagada üldine õigusselgus ja sätetest ühene arusaadavus. Lisaks korrastatakse maapõuevaldkonna koordineerimise struktuuri, määratakse täpsemalt vastutusvaldkonnad ning tehakse muudatusi ka tuleviku vajadusi arvestades, lähtudes 2017. aasta 6. juunil vastu võetud Riigikogu otsusest „Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050“ (edaspidi maapõuepoliitika põhialused). Maapõuepoliitika põhialused sisaldavad ettepanekut muuta maapõue kasutuse valdkonna senist korraldust, tekitades Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maapõue uurimise ja kasutamise valdkonna juhtimiskompetentsi, sellega seotud majandusliku ja sotsiaalmajandusliku arengu strateegilise planeerimise suutlikkuse ning luues Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse riikliku geoloogiateenistuse. Eesti Geoloogiateenistus (edaspidi EGT) alustas oma tööd 2018. aasta 1. jaanuaril Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hallatava riigiasutusena. EGT tegevusvaldkond on geoloogiline kaardistamine, teadus- ja arendustegevus, geoloogilised alus- ja rakendusuuringud, geoloogilise teabe säilitamine ja kättesaadavuse tagamine, riigiasutuste nõustamine ning avalikkuse maapõuealane teavitamine. Samuti moodustati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi struktuuri uued ametikohad, kelle ülesanded on maapõueressursside valdkonna majandusliku ja sotsiaalmajandusliku arengu strateegilise planeerimise koordineerimine, teemakohaste küsimuste käsitlemine ja geoloogilise uurimistegevuse planeerimine. 17.06.2020 vastu võetud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seadusega täiendati selle seaduse § 63 lõiget 1, kuhu lisati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala pädevusse maapõueressursside valdkond ning määrati tegevustena ka geoloogiline kaardistamine ja riikliku geoloogilise kompetentsi tagamine. Valdkond hõlmab nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hallatava EGT põhitegevust kui ka olemasolevaid seda koordineerivaid ametikohti ministeeriumi enda koosseisus. Lisaks ilmnenud kitsaskohtadele täiendatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekul seadust elektrituruseaduse tähenduses taastuvat energiaallikat kasutava elektrienergia tootmisseadme ja seonduva taristu ehitamise regulatsiooniga, et maardlatel saaks planeerida ning lubada maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat tegevust riigisiseste taastuvenergia eesmärkide täitmiseks. Selline vajadus on seotud taastuvast energiaallikast elektri tootmise arengu võimendamise ja taastuvenergia osakaalu suurendamise eesmärgi täitmisega. Eelnõukohane seadus aitab kaasa äritegevuse aktiivsuse kasvuks vajalike tegevuskohtade leidmisel, kus maardla alal saab maavarale juurdepääsu halvendamata või tähtajaliselt tegeleda taastuvenergia tootmisega, mis omakorda soodustab kliimaneutraalsuse saavutamist ja aitab kaasa elektrienergia tootmisel tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele. 1 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on koostanud Keskkonnaministeeriumi (edaspidi KeM) keskkonnatehnoloogia osakonna nõunik Reeli Sildnik ([email protected], telefon 626 0758). Eelnõu koostamisel osalesid KeM-i keskkonnatehnoloogia osakonna nõunik Helena Gailan ([email protected], telefon 626 2868) ja nõunik Harry Kuivkaev ([email protected], telefon 626 2964). Eelnõu õigusekspertiisi tegid KeM-i õigusosakonna nõunikud Annemari Vene ([email protected]) ja Elin Liik ([email protected], tel 626 0725) ning keeletoimetaja oli õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre ([email protected], tel 626 2953). 1.3. Märkused Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga (VVTP 4.14), mis näeb ette kiirendada taastuvenergiale üleminekut nii tootmises kui tarbimises. Eelnõu on seotud menetluses oleva ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga. Eelnõus on käsitletud KOM (2020) 474 teatisest „Kriitilise tähtsusega tooraine vastupanuvõime: teekond suurema julgeoleku ja kestlikkuse poole“ tulenevat vajadust tagada juurdepääs kriitilisele toorainele. Eelnõu on täiendatud vastavalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekutele maardla alale elektrituruseaduse tähenduses taastuvat energiaallikat kasutava elektrienergia tootmisseadme ja seonduva taristu (edaspidi taastuvenergia ehitis) ehitamise lubamise võrra. Muudatuse elluviimisega täidetakse maapõuepoliitika põhialuste suuniseid ning lubades maardla alal tähtajaliselt maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat tegevust aidatakse kaasa riigisiseste taastuvenergia eesmärkide täitmisele, sh kliimaneutraalsete ärivõimaluste laiendamisele maardlate aladel. Eelnõukohase seaduse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust. Eelnõukohase seadusega muudetakse MaaPS-i 2022. aasta 6. juunil jõustunud redaktsiooni (RT I, 27.05.2022, 12), keskkonnatasude seaduse 2021. aasta 1. jaanuaril jõustunud redaktsiooni (RT I, 27.05.2022, 9), halduskoostöö seaduse 2020. aasta 1. augustil jõustunud redaktsiooni (RT I, 17.11.2021, 7) ja ehitusseadustikku (RT I, 27.05.2022, 6). 2. Seaduse eesmärk Seaduse eesmärk on maapõueseaduse parem rakendamine. Muudatustega kõrvaldatakse seaduse rakendamise käigus ilmnenud probleemid ja kitsaskohad. Eelnõukohase seadusega muudetakse MaaPS-i ka seoses maapõuevaldkonna koordineerimise struktuuri korrastamise ja vastutusvaldkondade täpsema määratlemisega, tuues seaduse tasandil välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja tema haldusala funktsioonid maapõuevaldkonna korraldamisel. Samuti luuakse võimalused maardlale taastuvenergia ehitise ehitamise lubamiseks tähtajaliselt, kui selleks puudub muu mõistlik asukoht. Eelnõukohase seaduse rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust ega muud olulist mõju. Muudatused on vajalikud nii rakendamise efektiivsemaks muutmiseks kui ka valdkonna selgemaks reguleerimiseks. 2 Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK) koostamist (HÕNTE § 42 lõige 2) ei peetud asjakohaseks, kuna eelnõukohase seadusega ei kaasne põhimõttelisi muudatusi õiguskorras. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punkti 5 kohaselt ei pea koostama väljatöötamiskavatsust, kui seaduse muutmise seadusega ei kavandata kehtivasse õigusesse põhimõtteliselt uue õigusinstituudi lisamist. Ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsus (edaspidi EhS-i VTK, eelnõude infosüsteemis eelnõu toimiku number: 21-0959, kooskõlastamisel augustis 20211) sisaldas punkti 9.1.6, mis käsitles ehitise püstitamist vahekasutuse võimaldamiseks. Probleemina on välja toodud, et tulevikus kavandatava maakasutuse tagamiseks reserveeritud maale vahekasutuse võimaldamiseks tähtajalise ehitise püstitamise ja lammutamise põhimõtted ei ole seaduses reguleeritud. Muudatusettepanekuga oli EhS-i VTK-s kavas sätestada EhS-is tingimused tähtajalise ehitusõiguse andmiseks ehitusloa kõrvaltingimusena ning täpsustada EhS-i § 42 lõikes 3, et ehitusloa võib anda, kui planeeringu või maakasutuse piirangud võimaldavad ette näha kinnisasja tähtajalise kasutamise muul otstarbel, kui on algselt kavandatud. Eelnõukohase seadusega muudetakse EhS-i § 54 lõikes 3 sätestatud kõrvaltingimuse seadmise aluseid ning sätestatakse, et kasutusluba antakse ehitusloas määratud tähtajaks. EhS-i VTK-s oli ettepanek on määrata vahekasutusena lubatud ehitiste tähtajaks kuni 50 aastat, mida enne tähtaja saabumist peaks olema võimalik kõrvaltingimustes sätestatud juhtudel lühendada. Kavandatud muudatusega seoses on avalduva mõjuna EhS-i VTK-s välja toodud halduskoormuse suurenemine, kuna vahekasutusena ehitise püstitamise võimaldamiseks tuleb ehitise valdajal korraldada valdkonna eest vastutavalt asutuselt maakasutuse nõusoleku saamine ning ehitusõiguse tekkimiseks läbida kas planeeringu või projekteerimistingimuste menetlus. Tagada tuleb ehitiste lammutamine tähtaja saabumisel. Valdkonna eest vastutavad asutused peavad tegema uuringuid või analüüse, et välja selgitada vahekasutuse võimalik tähtaeg ning ehitised, mida võib lubada püstitada. Eeltoodud põhjendusi arvestades – kuna tegemist ei ole õiguskorras põhimõttelist tähendust omavate muudatustega ja tähtajalise ehitusõiguse andmise kavatsus on käsitletud EhS VTK-s – ei koostatud eelnõu ettevalmistamisel ka HÕNTE § 1 lõikes 3 nimetatud kontseptsiooni. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1. Maapõueseaduse muutmine Eelnõu §-ga 1 muudetakse MaaPS-i. Paragrahv koosneb 42 punktist. Punktiga 1 lisatakse seaduse § 41 lõiked 1–3, millega defineeritakse seaduse tähenduses uute mõistena uuringupuurauk ja uuringukaeveõõs, mis on vajalikud maapõue ehituse ja hüdrogeoloogiliste ning hüdroloogiliste tingimuste uurimiseks. Muudatus on vajalik selleks, et üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringu loa alusel rajatavatele uuringupuuraukudele ega seal tehtavale põhjaveeseire uuringule ei rakendataks veeseaduses ja ehitusseadustikus puuraukudele, puurkaevudele sätestatud nõudeid ega kaitsevööndeid, kuna üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu tegemine on reguleeritud maapõueseaduse ning selle rakendusaktidega. Tegemist on täpsustava sättega, kuna praktikas ei ole uuringupuuraukudele ega uuringukaeveõõntele veeseaduse ega ehitusseadustikuga reguleeritud puuraukudele ja puurkaevudele sätestatud nõudeid rakendatud. Samas ei sätesta MaaPS seda praegu üheselt ja need küsimused kerkivad praktikas aeg-ajalt üles. Uuringupuurauk ning uuringukaeveõõs defineeritakse maapõueseaduses ja selle all peetakse silmas vaid geoloogiliste uuringute ja üldgeoloogiliste uurimistööde käigus rajatavaid uuringupuurauke ja 1 Kättesaadav veebis: https://eelnoud.valitsus.ee/main#yu9TMO4S. 3 uuringukaeveõõsi, mis likvideeritakse enne vastavate lubade kehtivusaja lõppu. Seega uuringupuurauk ja uuringukaeveõõs eristub ehitusseadustiku ja veeseaduse vastavast puuraukudest ning mis rajatakse nimetatud õigusaktide alusel eelkõige põhjaveevaru hindamise, kasutamise eesmärgil või soojussüsteemi puurkaevude ja -aukude puurimise eesmärgil. Seega on uuringupuuraukudele ega uuringukaeveõõnte rajamise eesmärk teistsugune ja reeglina ka kasutus oluliselt lühemaealisem. Uuringupuuraugud viiakse vastavusse ehitusseadustikust tulenevate puurkaevu nõuetega juhul, kui neid soovitakse pärast geoloogilist uuringut kasutada keskkonnaseire või vaatluse otstarbel. Muudel juhtudel need likvideeritakse üldgeoloogilise uurimistöö loa või geoloogilise uuringuloa kehtivuse lõpuks. Punktiga 2 täiendatakse § 12 lõikes 1 kirjeldatud maavarade komisjoni põhiülesandeid selliselt, et need hõlmaks nii KeM-i kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevusi. Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on KeM-i valitsemisala ülesandeks muuhulgas riigi loodusvarade kasutamise ja kaitse ning geoloogiliste ja geodeetiliste tööde korraldamine. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ülesanded on riigi majanduspoliitika ja majanduse arengukavade väljatöötamine ning elluviimine maapõueressursside valdkonnas, samuti geoloogiline kaardistamine ja riikliku geoloogilise kompetentsi tagamine. Seega ei ole enam asjakohane piirata maavarade komisjoni põhiülesandeid vaid KeM-i ja tema haldusala nõustamisega. Maavarade komisjon moodustatakse KeM-i valitsemisalas, komisjoni tööd korraldab KeM. Punktiga 3 muudetakse § 14 lõike 2 punkti 3. Sättesse lisatakse taastuvenergia ehitis ja seonduv taristu, mis võib halvendada maavara kaevandamisväärsena säilimist ja sellele juurdepääsu. Kliimaeesmärkide täitmiseks on vaja suurendada võimalikult suures mahus taastuvenergia tootmist. Kuna kõiki maardlaid ei võeta kasutusele lähiaastate jooksul, on võimalus rakendada maardlate maadel tähtajalist vahekasutust. Kui ilmneb vajadus maavara kasutuselevõtmiseks, on see pärast seaduse alusel määratud lammutamise tähtaja saabumist võimalik. Metallid, teised maavarad ja muud looduslikud materjalid on meie igapäevaelu osa. Tooraineid, mis on majanduslikult kõige olulisemad ja mille tarnerisk on suur, nimetatakse kriitilise tähtsusega tooraineteks. Nendele ressurssidele juurdepääsu tagamine on strateegiline julgeolekuküsimus, mis on seotud Euroopa sooviga saavutada roheline kokkulepe. Kui taastuvenergia ehitis lammutatakse määratud lammutustähtaja saabumisel, siis on tagatud ka juurdepääs maavarale. Punktiga 4 lisatakse § 14 lõige 21, millega täpsustatakse seaduses maavara kaitse põhimõtteid taastuvenergia ehitise ehitamisel, arvestades maardla põhimaavara. Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavaks tegevuseks tuleb taotleda Keskkonnaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutuse ehk Maa- ameti (volituse käskkiri registreeritud 05.03.2019, reg-nr 1-2/19/198) luba. Nimetatud luba ehitise ehitamiseks antakse projekteerimistingimuste, ehitusteatise, ehitusloa või kasutusloa taotluse menetluse raames antava kooskõlastuse kaudu2. Kui soovitakse maardla alale ehitada taastuvenergia ehitist, siis tuleb arvestada, et selleks taotletav ehitusluba, muu luba või muu haldusakt peab olema antud kooskõlas Maa-ameti loaga ja selles sätestatud tingimustel. Maa- ameti luba saab taotleda nii ehitisregistri kaudu toimuva menetluse ajal kui ka enne seda. Maapõueseaduse § 14 lõike 21 punktide 2 ja 3 alusel maardla suhtes antavas loas määratakse kuupäev, milliseks ajaks maardlale rajatud ehitis peab olema likvideeritud. Kaevandamislubadega määratud mäeeraldiste ja teenindusmaade aladel saab kehtiva seaduse alusel lubada taastuvenergia ehitiste rajamist kaevandamisloa omaja nõusolekul näiteks juhul, 2 Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutava tegevuse lubamist selgitav protsessiskeem (lisa 3). 4 kui mäeeraldisel esineb ammendatud kohti või saab anda osale alale tähtajalise loa, kui mäeeraldist ei kasutata kaevandamisloa kehtivuse perioodil korraga kogu ulatuses, rakendades § 14 lõike 2 punkti 1, mille kohaselt ei tohi halvendada juurdepääsu maavarale ning ligipääs maavaradele tuleb säilitada ka pärast loas määratud tähtaega. Punkti 1 kohaselt sobivad taastuvenergia ehitise rajamiseks turbamaardlate alad, mis ei ole kantud kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja ja mille kohta ei ole kehtivat kaevandamisluba ega geoloogilise uuringu luba ning ei ole esitatud kaevandamisloa ega geoloogilise uuringu loa taotlust. Kaevandamis- ja uuringulubadega ja taotlustega hõlmamata aladele, kaevandamiseks sobivatele turbaaladele ja mahajäetud turbaaladele taastuvenergia ehitiste rajamist kaalutakse juhtumi põhjal, kui ehitise püstitamist kavandatakse. Kõige sobilikumad maa-alad taastuvenergeetika rajatise rajamiseks on ammendatud turbatootmisalad, mida ei ole kavas muuta märgalaks ja mis ei ole seotud kliimaeesmärkide saavutamisega. Tähtaega turbamaardla koormamiseks taastuvenergia ehitisega ei sätestata, kuna pärast maardlale taastuvenergia ehitise rajamist ei leidu ehitise alal enam kaevandamisväärset turvast. Punkti 3 kohaselt võib savi-, järvemuda-, järvelubja-, meremuda- ja põlevkivimaardlal lubada taastuvenergia ehitise rajamist väljaspool kaevandamis- ja uuringulubade ja taotluste alasid. Taastuvenergia ehitiste lammutamiseks antakse tähtaeg kuni 35 aastat ja pärast lammutamist taastub juurdepääs maavarale. Kaalutlusotsuse tegemisel taastuvenergia ehitise lubamisel saab vajaduse korral küsida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvamust haldusmenetluse seaduse alusel või kaasata maavarade komisjon. Taastuvenergia ehitiste rajamiseks on kõige sobivamad muu kasutusvõimaluseta ammendatud pealmaakaevandamisalad. Muude maavarade maardlate aladele ehk ehitusmaavarade ja fosforiidimaardlate aladele võib lubada taastuvenergia ehitise rajamist väljaspool kaevandamis- ja uuringulubade ning taotluste alasid. Taastuvenergia ehitiste lammutamiseks antakse tähtaeg kuni 35 aastat, lammutamise järgselt juurdepääs maavarale taastub. Selle tegevuse vältimatuks eelduseks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi nõustuv seisukoht. Taastuvenergia ehitiste rajamiseks on kõige sobivamad ammendatud või korrastamisel olevad muu kasutusvõimaluseta endiste karjääride alad. Punktiga 5 täiendatakse seaduse § 15 lõikeid 81 ja 82. Lõikega 81 sätestatakse ehitisele või ehitamisele tingimuste seadmise võimalus, sealhulgas ehitise lammutamise tähtaeg. Maardla suhtes loa andmise toimingud teeb Keskkonnaministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutus ehk Maa-amet, kes kaalub asjaolusid ja määrab maapõueseaduse § 14 lõike 21 punktide 2 ja 3 alusel kuupäeva, milliseks tähtajaks tuleb maardlale rajatud taastuvenergia ehitis lammutada. Sätte lisatakse, et tagada MaaPS-i § 14 põhimõtete täitmine, kui soovitakse kehtestada ehitusõiguse aluseks olevat planeeringut või ehitada maardlale ehitist. Tähtaja kulgemist arvutatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 alusel, millega on määratud tähtaja algus ja lõpp. Selle alusel algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. Tähtaeg kulgeb alates kooskõlastuse andmisest tähtaja poole ja lõppeb konkreetse tähtpäevaga, mis on määratud Maa- ameti loas. Samale ehitisele mitmekordsel tähtaja määramisel tuleb lähtuda viimasest Maa- ameti loa andmist puudutavast vastuskirjast ja alustada tähtaja lugemist sellest. Tähtaja määramisel on selle maksimaalseks pikkuseks kuni 35 aastat, kui ei ole tegemist taastuvenergia ehitise rajamisega turbamaardlale, mille kasutamiseks tähtaega seadusega ei sätestata. Turbamaardla alal antakse luba väljaspool kaevandamiseks sobivaid turbaalasid (maapõueseaduse § 45 lõike 7 alusel kehtestatud keskkonnaministri määruse 27.12.2016 nr 87 lisa 2). Teiste maavarade maardlate aladele võib Maa-amet lubada ehitada taastuvenergia 5 ehitise tingimusel, et ehitis lammutatakse Maa-ameti loas määratud tähtpäevaks. Lõikega 82 sätestatakse, et planeeringu kooskõlastamisel kohaldatakse §-s 14 sätestatud põhimõtteid ja tingimusi. Säte lisatakse, et tagada MaaPS-i § 14 põhimõtete täitmine, kui soovitakse kehtestada planeeringut, milleks on planeerimisseaduses sätestatud maakonnaplaneering, üldplaneering, detailplaneering ja riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering. Planeeringu kooskõlastamise toiming tehakse, kui planeeritaval maa-alal asub maardla või selle osa. Vaja on tagada, et maapõue kaitse korraldamisel ei oleks erinevusi sõltuvalt esimese toimingu menetluse liigist, st kas ehitamine kavandatakse esmaselt planeeringu kaudu või alustatakse arendust ilma planeeringuta, näiteks projekteerimistingimuste taotlemisega. Planeeringu kooskõlastab Keskkonnaministeeriumi volitatud asutusena Maa-amet. Punktiga 6 lisatakse § 15 lõikesse 9 sõnad „või tingimused“. Muudetav säte on Keskkonnaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutuse jaoks loast või kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks, kui maardla alal kavandatakse tegevust, mille puhul ei ole §-s 14 sätestatud põhimõtted täidetud. Täpsustatakse seaduses välja toodud asjaolusid, mille korral keeldutakse loa andmisest maardlale ehitamiseks või jäetakse planeeringule kooskõlastus andmata. Tegemist on olukorraga, kus maardla ja maavara kasutamise vajadus ja tõenäosus on taastuvenergia ehitise rajamisest kaalukam, taastuvenergia ehitist soovitakse maardlale ehitada pikemaks ajaks kui 35 aastat või seadme ehitamise asukoht kattub mäeeraldise, selle teenindusmaa või uuringuruumi teenindusalaga või on esitatud nimetatud alale taotlus uuringu- või kaevandamisloa saamiseks. Kehtiv uuringuluba annab eesõiguse samal alal kaevandamisloa saamiseks. Muid tingimusi ei reguleerita ja mis ei ole ka nimetatud sätte eesmärgiks. Kohustus luba anda ei välista teistest seadustest tulenevate nõuete rakendamise õigust. Punktiga 7 täiendatakse § 15 lõigetega 10 ja 11, millega kohustatakse pädevat asutust arvestama maardla alal ehitusseadustiku alusel tehtavate toimingute puhul maavara kaitseks seatud tingimusi. Need tingimused võivad olla määratud juba planeerimise etapis või saadud keskkonnaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutuse loaga projekteerimistingimuste, ehitusloa või kasutusloa taotlemise etapis. Kui maardla alale ehitamiseks ei ole luba ega kooskõlastust saadud, siis pädev asutus keeldub projekteerimistingimuste, ehitusloa või kasutusloa andmisest. Maa-ameti luba maardlale ehitamiseks on vajalik igal juhul, ka sel juhul, kui ehitusseadustiku alusel antavates lubades kõrvaltingimusi ei sätestata. Maardla alal tekib alus ehitusõiguse andmiseks Keskkonnaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutuse ehk Maa- ameti loaga. Nimetatud luba saab taotleja halduskoormuse vähendamiseks taotleda projekteerimistingimuste või ehitusloa või kasutusloa taotluse menetluses ehitisregistri kaudu, kui seda ei ole tehtud varem maapõueseaduse § 15 lõike 1 punkti 1 alusel või saadud kooskõlastus planeeringumenetluses § 15 lõike 7 alusel. Kohustus ehitusseadustiku alusel luba anda Maa-ameti loas määratud tingimustel ei välista teistest seadustest tulenevate nõuete rakendamise õigust ehitusseadustiku alusel tehtavates toimingutes. Muid tingimusi ei reguleerita ja see ei ole ka nimetatud maapõueseaduse sätte eesmärgiks. Punktiga 8 muudetakse § 16 pealkirja sõnastust, et parandada seaduse arusaadavust. MaaPS-i § 16 sätestab maapõue kasutamisega seotud põhikohustused. Sama paragrahvi lõike 2 alusel on maapõue kasutamine ainult mulla maapõuest eemaldamise eesmärgil keelatud. Ülejäänud mullakaitsenõuded on MaaPS-i §-des 42, 44 ja 125 seotud kitsamalt kaevandamisega. Seetõttu täiendatakse § 16 pealkirja ja lisatakse sinna viide mullakaitsenõuetele. Punktiga 9 täiendatakse § 17 lõikes 1 nende üldgeoloogiliste uurimistööde loetelu, milleks ei ole vaja luba. Luba ei eelda üldgeoloogilise uurimistöö tegemine, kui välitööd piirduvad geofüüsikaliste uuringutega ning käsipuuri või labidaga sondeerimise ja proovimisega. 6 Nimetatud uuringute keskkonnamõju ei erine oluliselt tavapärasest looduses liikumisest ja teistest juba samas lõikes väljatoodud juhtudest. Kehtiva seaduse alusel tohib loata uurida ka puursüdamikust võetud kivimi tükke. See tegevus jäetakse loetelust välja, sest kui uuringu käigus toimuvad puurtööd, on kindlasti vajalik ka loa omamine. Geofüüsikaliste uuringumeetoditega uuritakse maapinnale, ka maapinda asetatud või maapealse või õhutranspordiga üle uuritava objekti juhitavate aparaatidega olemasolevate füüsikaliste väljade muutlikkust. Sõltuvalt aparatuuri transportimise viisist (kaasaskantav, maapealsete transpordivahenditega või õhutranspordiga) on selle kasutamine uuringu tegemiseks võimalik kooskõlas asjakohaste seadustega. Inimeste ja transpordivahendite viibimise lubatavust kellegi kinnisasjal või kaitsealuse objekti piirkonnas ei ole põhjust maapõueseaduses dubleerida, kuna see on juba reguleeritud looduskaitseseaduse, veeseaduse, ehitusseadustiku ja muude asjakohaste seadustega, välja arvatud eratee kasutamise õigus (MaaPS-i § 94). Kuna nimetatud tööd ei avalda keskkonnale suurt mõju ega ole aluseks maavarade arvestuse pidamisel, siis ei ole ka sellest aspektist vaja maapõueseaduses eraldi õigusi või kohustusi sätestada. Muudatuse praktiline väärtus seisneb ühest küljest uuringutööde planeerimise ja tegemise lihtsustamises ning teisalt loa taotlemiseks ja menetlemiseks kulutatud ressursside vabastamises muude toimingute tarbeks. Punktiga 10 täiendatakse § 17 lõikega 2ˡ ja sätestatakse erisus, et veeseaduse alusel tehtavaid hüdrogeoloogilisi uuringuid ei loeta geoloogiliseks uuringuks. Neid uuringuid reguleerib veeseadus. Tegemist on täpsustava sättega, praktikas ei ole selliste uuringutööde puhul geoloogilise uuringu luba nõutud, samas ei sätesta MaaPS seda praegu üheselt, mistõttu on see praktikas aeg-ajalt küsimusi tekitanud. Punktidega 11 ja 12 muudetakse § 17 lõiget 4 ja sätestatakse uus § 17 lõige 41, et tuua selgust VeeS-i § 208 alusel kehtestatud tegevusloa nõude kohaldamisesse, kui tegutsetakse üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa alusel. Veeseaduse § 208 punkti 1 kohane tegevusloa nõue on ühekordne tegevusluba, mis antakse tegutsemiseks hüdrogeoloogiliste uuringute valdkonnas. Nimetatud luba on igakord nõutav, kui üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu käigus soovitakse teha hüdrogeoloogilist uuringut (nt veetaseme mõõtmine, proovide võtmine, katsepumpamine jne, mille kvaliteet peab olema tagatud). Kuna nii üldgeoloogilised uurimistööd kui ka uuringud võivad läbida kõiki põhjaveekihte, siis on see nõue asjakohane kõikide uuringute korral. Praktikas on sama VeeS-i § 208 kohast tegevusluba vaja ka puurkaevude ning -aukude projekteerimisel, puurimisel, ümberehitamisel ning lammutamisel. Samas ei kohaldu nõue uuringupuuraukude ja kaevandite rajamisel, mis tehakse geoloogilise uuringu loa ja üldgeoloogilise uurimistöö loa alusel. MaaPS-i § 17 lõikes 3 on sätestatud nimetatud uuringute tegijale kompetentsuse nõue, mis eeldab muuhulgas ka oma tegevuste riskide mõistmist. Geoloogiliste uuringute tegemine, uuringupuuraukude ning kaevandite rajamine ja sulgemine on maapõueseaduses piisavalt reguleeritud ning millised uuringupuuraugud on selgelt eristuvad VeeS-is kirjeldatud puurkaevudest ning -aukudest, mis on rajatud põhjaveevõtuks ja seireks.. Seega ei ole neile vajalik sätestada samu nõudeid, mida kohaldatakse veeseaduse järgi puuraukude projekteerimisele, puurimisele, ümberehitamisele ning lammutamisele, piisab maapõueseaduse tähenduses uuringupuuraukudele ja kaevanditele esitatud nõuete rakendamisest. Punktiga 13 muudetakse § 22 lõiget 1 ning selguse huvides täpsustatakse kohustuslikku dokumentatsiooni maavaravarude arvele võtmisel, sätestades, et lisaks arvele võetavale maavarale peab MaaPS-i § 20 lõike 3 alusel kehtestatud keskkonnaministri 17. detsembri 2018. a määruse nr 52 „Üldgeoloogilise uurimistöö ning maavara geoloogilise uuringu kord ja nõuded ning nõuded fosforiidi, metallitoorme, põlevkivi, aluskorra ehituskivi, järvelubja, järvemuda, meremuda, kruusa, liiva, lubjakivi, dolokivi, savi ja turba omaduste kohta maavarana 7 arvelevõtmiseks“ (edaspidi määrus nr 52) nõuetele vastama ka geoloogilise uuringu aruanne. Kohustusliku dokumentatsiooni täpsustamise vajadus tuleneb praktikast, kuna registrikande tegemise taotlus ja seda selgitav algusdokumentatsioon ei ole osutunud alati piisavaks, mistõttu on tekkinud vajadus esitada lisaandmeid. Punktidega 14 ja 15 muudetakse § 23 lõikeid 8 ja 9 ning täiendatakse paragrahvi lõikega 10. Lõikes 8 täpsustatakse maavaravarude ümberhindamist ja sätestatakse avalduse esitamine otse registrikande tegemise otsustajale, mida võib teha kaevandamisloa taotleja, kehtiva loa omaja ja taotluse esitamisest huvitatud isik. Samuti on maavaravaru registrikande tegemisel esinenud olukordi, kus taotletakse passiivseks määratud maavaravaru osalist või täielikku aktiivseks ümberhindamist, kuid mille menetlemiseks ja otsuse tegemiseks ei ole esitatud piisavalt informatsiooni. Seetõttu sätestatakse, et registrikande avaldus peab sisaldama ümberhinnatava maavaravaru asukoha ja ümberhindamise vajadust selgitavat infot. Lõikega 9 täpsustatakse avalduse esitamise korda selliselt, et põhjendatud juhtudel saab maavaravaru ümberhindamise avalduse esitada ka pärast kaevandamisloa andmise või muutmise taotluse esitamist. Kehtiva seadusega võrreldes laiendatakse regulatsiooni lisaks põlevkivile ka teistele maavaravarudele. Kui taotletakse olemasoleva passiivse maavaravaru ploki osalist ümberhindamist, tuleb esitada koos avaldusega geoloogilise uuringu aruanne, mis annab otsustajale nõuetekohase info ümberhinnatava maavaravaru kohta. Geoloogilise uuringu aruande sisu ja vormi nõuded on sätestatud MaaPS-i § 20 lõike 3 alusel kehtestatud keskkonnaministri 17. detsembri 2018. a määruses nr 52 „Üldgeoloogilise uurimistöö ning maavara geoloogilise uuringu kord ja nõuded ning nõuded fosforiidi, metallitoorme, põlevkivi, aluskorra ehituskivi, järvelubja, järvemuda, meremuda, kruusa, liiva, lubjakivi, dolokivi, savi ja turba omaduste kohta maavarana arvelevõtmiseks“ (edaspidi määrus nr 52). Esitatud andmete täpsustamise vajadus tuleneb praktikast, kuna sageli ei esitata otsustajale registrikande tegemiseks piisavalt teavet ümberinnatava maavaravaru asukoha, koguse, kvaliteedi jm kohta. Seejuures antakse maavarade registri kande otsuse tegijale õigus nõuda registrikande tegemiseks lisaandmeid (lõige 10). Kui registrikande tegemiseks vajalik teave, sealhulgas teave keskkonnakaitse vajaduse väljaselgitamiseks (vt MaaPS-i § 23 lõiget 6) ei ole piisav, siis täpsustatud sätte kohaselt on menetlejal õigus nõuda ka eksperthinnangut. Seejuures võib eksperthinnanguna käsitleda ka keskkonnamõju hindamise aruannet ja keskkonnamõju eelhindamisel saadud vastavasisulist infot. Eksperthinnangu abil võib olla vajalik välja selgitada kaevandamise võimalik mõju kaitsealadele, kaitsealustele liikidele, vääriselupaikadele ja veekogudele, tulenevalt nende kaitse eesmärkidest ja liigikaitse nõuetest. Ühtlasi selgub pärast uue teabe saamist, kas ja millises ulatuses on võimalik registrikande avaldus rahuldada. Avalduse menetlus peatub seniks, kuni otsustajal on piisav teave olemas. Punktiga 16 täiendatakse MaaPS-i 3. peatüki 1. jagu §-ga 251, mis kirjeldab Eesti Geoloogiafondi kui andmekogu eesmärki ja selle andmestikku ning sätestab aluse andmekogu asutamiseks. Maapõuepoliitika põhialuste seletuskirja punktis 4.1 on välja toodud, et Eesti maapõue kohta on viimase 90 aasta jooksul kogutud mitmekülgne andmestik, millest valdav osa on tänaseni väärtuslik ja taaskasutatav nii teaduslikel kui ka rakenduslikel eesmärkidel. Sellistes andmehulkades orienteerumine on ilma spetsiaalsete elektrooniliste andmebaasideta jõukohane vaid pika töökogemusega spetsialistidele. Nüüdisaegsete IT-lahenduste kasutuselevõtmine võimaldaks iga konkreetse uuringu puhul vähendada andmete tuvastamisele kuluvat aega ja 8 vältida dubleerivaid töid, suurendades nii maapõueuuringute operatiivsust kui ka usaldusväärsust. Eelkõige vajavad parandamist spetsialistide võimalused andmeid kasutada. Vaja on tagada, et olemasolev ja lisanduv info säilitatakse ja muudetakse soovijatele süstematiseeritult ja võimalikult lihtsalt kättesaadavaks. Maavara geoloogilise uuringuga saadud teavet kogutakse maavarade registris. Selle registri eesmärk on maavarade arvestuse pidamine geoloogilise uuringuga, maavara kaevandamise mahu aruannetega ning Keskkonnaameti nõusolekul markšeiderimõõdistusega saadud geoloogilise teabe alusel. Andmeid põhjaveehaarete, pinnaveehaarete ja puurkaevude kohta hoitakse Eesti looduse infosüsteemis (EELIS), mis on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu. Ehitiste projekteerimiseks vajaliku ehitusgeoloogilise teabe kogumine ja hoidmine on reguleeritud ehitusseadustiku § 14 lõike 4 punkti 2 alusel kehtestatud määrusega. Eestis on veel hulgaliselt geoloogilisi uuringuid ja töid, sealhulgas üldgeoloogilisi uurimistöid, millega seotud andmestikud ja aruanded ei ole arvatud olemasolevate andmekogude koosseisu. Seega on reguleerimata ja tagamata suurel hulgal geoloogiaalase andmestiku ja teabe säilimine. MaaPS-i § 25 lõige 5 sätestab vaid kohustuse anda üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu tegemisel saadud kivimmaterjal, puursüdamikud, proovid ja muu geoloogiline teave (kogutud materjal) üle geoloogilise teabe säilitamist korraldavale riigiasutusele, kui asutus on otsustanud seda kogutud materjali säilitada. Samuti tuleb Eesti Geoloogiafondile üle anda üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu aruanded (keskkonnaministri 17.12.2018 määruse nr 52 § 45 lõige 6). Eesti Geoloogiafond (asutati 1957) on siiani olnud andmekogu, kuhu on kogutud Eestis tehtud geoloogiliste uuringute ja üldgeoloogiliste uurimistööde aruanded, mis on praeguseks viidud digitaalsesse vormi. Geoloogiafondi ülesanded on olnud läbi aastakümnete kogutud maapõuealaste aruannete säilitamine, andmebaasi pidamine ning nende avaliku kasutamise tagamine. EGT põhimääruse § 9 lõike 1 punkti 6 järgi on teenistuse ülesanne Eesti Geoloogiafondi haldamine. Seega on Eestis olemas juba andmekogu, mis täidab maapõuepoliitika põhialustes seatud eesmärki osaliselt, kuid selle andmekogu töö on siiani õiguslikult reguleerimata ning ei kata riigi vajadust kogutavate geoloogiliste andmete ja teabe hõivamisel, säilitamisel ega kättesaadavuse tagamisel. Probleemi lahendamiseks on mõistlik Eesti Geoloogiafondi olemust muuta ja laiendada. Eesti Geoloogiafondi kui riikliku andmekogu tegevuse reguleerimine tagab seni korraldamata väärtuslike andmete säilimise ja kättesaadavaks tegemise. Seega on Eesti Geoloogiafondi eesmärk edaspidi koguda, säilitada ja muuta kättesaadavaks geoloogiliste uuringute ja üldgeoloogiliste uurimistööde aruanded, samuti üldgeoloogiliste uurimistööde uuringupunktide andmestik, riigi omanduses olev geoloogiline materjal (sh puursüdamikud) ja selle andmestik ning geoloogiliste kaartide andmestik, geokeemilised ja geofüüsikalised andmestikud või muud geoloogilise teabe säilitamist korraldava riigiasutuse (EGT) kogutud ja saadud andmed ning aruanded. Selliselt sõnastatud eesmärk tagab, et ei tekiks kattuvust teiste juba olemasolevate andmekogude ülesannetega. Täpsustatult hoitakse Eesti Geoloogiafondis maapõueteabe kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise eesmärgil:  geoloogiliste uuringute ja üldgeoloogiliste uurimistööde aruandeid;  üldgeoloogiliste uurimistööde uuringupunktide andmestikku. Üldgeoloogiliste uuringute käigus kogutakse hulgaliselt andmeid, sh geokeemilised andmed, geofüüsikalised andmed, geoloogilised kirjeldused;  riigi omandis oleva geoloogilise materjali andmestikku, mis on eelkõige puursüdamikud, aga ka õhikud, kivimpalad jms. Tuleb pidada nende materjalide 9  arvestust ja tagada materjalidega tutvumise võimalus avalikkusele ning säilitada ja muuta kättesaadavaks seotud andmeid;  geoloogiliste kaartide andmestikku. Silmas on peetud kõigi koostatud ja koostatavate geoloogiliste kaartide, sh erinevate mõõtkavadega kaartide andmestikku ja nii maismaa kui ka merealade kaartide ning nende kaartide koostamiseks koondatud andmeid;  geokeemilist ja geofüüsikalist andmestikku;  muid EGT kogutud ja saadud andmeid ja aruandeid. Silmas on peetud erinevaid andmeid, mis kogutakse igapäevase töö käigus, kuid mis ei lange eelmistes punktides nimetatud valdkondade alla. Näiteks hüdrogeoloogiliste ning keskkonnageoloogiliste tööde andmed ja aruanded, tehnoloogiate uuringud, geoloogilised kirjeldused, radooniandmestik, seismoloogiline andmestik jne, mille hoidmiseks ei ole teistes andmekogudes määratud konkreetset kohta. Andmekogu loomine tagab suure hulga väärtuslike andmete säilimise ja kättesaadavuse. Maapõuepoliitika põhialuste eesmärkide saavutamiseks tuleb Eesti Geoloogiafond seostada olemasolevate asjakohaste andmekogude ja registritega (sh maavarade register ja EELIS), et võimaldada nii erialaspetsialistidele kui ka avalikkusele andmete ristkasutust ja lihtsamat kättesaadavust, sh INSPIRE (Infrastructure for Spatial Information in the European Community) direktiivi ja avaandmete (ingl k open data and the re-use of public sector information) direktiivi nõuete täitmist. Andmete taaskasutamise ja kättesaadavuse arendamine võimaldab iga konkreetse uue uuringu puhul vähendada varem tehtud tööde andmete tuvastamisele kuluvat aega ja tööde maksumust ning vältida dubleerivaid töid, suurendades maapõueuuringute operatiivsust ja usaldusväärsust ning vähendades uuringutest tulenevat survet keskkonnale. EGT kasutab Eesti Geoloogiafondis hoitavaid andmeid igapäevatöös ja töötleb neid seatud ülesannete kohaselt. Eelnevast lähtutakse ka andmekogu vastutava ja volitatud töötleja määramisel. Eesti Geoloogiafondi asutab ja selle põhimääruse kehtestab majandus- ja taristuminister määrusega. Punktidega 17, 22 ja 35 muudetakse § 27 lõiget 3 ja 31, § 35 lõike 1 punkti 1 ja § 90 lõiget 1. Nimetatud paragrahvid reguleerivad riigivara valitseja volitatud asutuse, selle asutuse puudumisel riigivara valitseja nõusoleku andmist või tema teavitamist. MaaPS-i § 27 lõike 3 ja 31 kohaselt on riigivara valitsejal kohustus kujundada 30 päeva jooksul seisukoht riigile kuuluva kinnisasja kasutamiseks geoloogilisel uuringul. MaaPS-i § 27 lõikes 3 ja 31 sätestatud kooskõlastus on loa andjale selles osas siduv, et ilma kooskõlastuseta ei ole loa andmine lubatud (MaaPS-i § 35 lõike 1 punkt 1). Praktikas edastab Keskkonnaamet (edaspidi ka KeA) MaaPS-i § 27 lõike 3 kohaselt küsimuse riigivara valitseja seisukoha kohta Riigimetsa Majandamise Keskusele (edaspidi RMK) või Maa-ametile otse, saates kirjast koopia KeM-ile. KeM annab selliseid seisukohti nende maade korral, millele ei ole määratud riigivara valitseja volitatud asutust. MaaPS-i § 27 lõike 3 ja 31 kohastest menetlustest on teada üksikud juhtumid, kus riigivara valitseja ei ole andnud uuringu tegemiseks vajalikku kooskõlastust. Üldjuhul kooskõlastus antakse, arvestades ka, et pärast uuringute lõpetamist on riigil lisainfot, et otsustada, kas maavara kaevandamiseks luba saab anda või ei ole see varustuskindluse või looduskaitseliste piirangute tõttu võimalik (viimasena nimetatu otsustab KeA). 10 Seega dubleerib praegune MaaPS-i § 27 lõigete 3 ja 31 kohane KeM-i läbiviidav menetlus KeA, RMK ja Maa-ameti pädevusalasse kuuluvat tööd (maaomaniku rollis on seisukoht kujundatud RMK-s ja Maa-ametis; looduskaitselised ja varustuskindluse aspektid võtab KeA ise arvesse). Punktiga 18 tunnistatakse kehtetuks § 27 lõike 7 teine lause, et parandada seaduse mõistetavust. Paragrahvi 27 lõige 7 sätestab, et loa andja saadab uuringuloa taotluse arvamuse saamiseks taotletava uuringuruumi asukoha kohaliku omavalitsuse üksusele, kes esitab oma arvamuse kirjalikult kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates. Sama lõike teise lause kohaselt ei piira arvamuse esitamine kohaliku omavalitsuse üksuse õigust esitada edasise menetluse käigus veel seisukohti. Viidatud teise lause sõnastamisel on eeskuju võetud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) § 43 lõikest 2. Uuringuluba ei ole KeÜS-i mõistes keskkonnaluba ning uuringuloale KeÜS-i § 43 lõike 2 teine lause MaaPS-i § 1 lõike 4 alusel ei laiene. Selline regulatsioon ei ole uuringuloa puhul ka sisuliselt põhjendatud. Geoloogilise uuringu loa ja kaevandamisloa menetlusnormid on küll sarnased, ent tegevuse mõju siiski mitte. Geoloogiline uuring riivab kohaliku omavalitsuse üksuse huve vähe, kuna tööd on väikesemahulised ja lühiajalised, keskkonnamõjud väikesed, ka ei anna uuring õiguspärast ootust kaevandamiseks. Tihtipeale ei annagi kohaliku omavalitsuse üksused uuringu kohta vastuväiteid, vaid annavad vastuväiteid hoopis arvatava tulevase kaevandamise kohta. Eeltoodut arvestades ei ole kaevandamine ja uuringu läbiviimine tegevustena võrdväärsed ega seega § 27 lõike 7 teine lause põhjendatud. Lisaks rakendub ka uuringuloa menetluses haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimispõhimõte, sõltumata MaaPS-i § 27 lõike 7 sõnastusest. HMS-i § 6 järgi on haldusorgan kohustatud selgitama menetletavas asjas välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega praktikas vaatab haldusorgan siiski ka hiljem saabunud seisukohad läbi. Samas ei saa kohaliku omavalitsuse üksuse arvamuse esitamise tähtaega tähtsusetuks ja teisejärguliseks pidada, kuivõrd loa andmiseks on kehtestatud tähtaeg, millest haldusorgan on kohustatud kinni pidama. Punktiga 19 täiendatakse § 28 lõikega 51. Uuringuloa taotlusele tuleb lisada uuringuruumi ja uuringuruumi teenindusala asukoha kinnisasja omaniku nõusolek, kui kinnisasi ei kuulu loa taotlejale, analoogselt MaaPS-i § 50 lõikega 8. Maapõueseaduse § 89 lõike 3 järgi võib teisele isikule kuuluval kinnisasjal teha geoloogilist uuringut või kaevandada maavara kokkuleppel kinnisasja omanikuga. Nimetatud säte ei kohusta taotlejat jõudma kinnisasja omanikuga kokkuleppele enne uuringuloa taotlemist. Seetõttu on esinenud juhtumeid, kus kinnisasja omaniku nõusolekut ei küsita. Mõistlik on anda kinnisasja omanikule kindlus, et tema, nõusoleku olemasolu kontrollitakse juba loa taotluse menetluses ja seda võetakse arvesse kavandatavas tegevuses. Punktiga 20 täiendatakse § 33 lõiget 6, sätestades erijuhtumi loa taotluse läbi vaatamata tagastamisel, kui maapõue osa, millele luba taotletakse, kattub kaevandusega. Sellisel juhul on uuringuluba kaevandamisloa omaja nõusolekul võimalik anda. Uuringuloa taotlus tagastatakse seda läbi vaatamata, kui kaevandamisloa omaja ei ole mäetehnilistel põhjustel geoloogilise uuringuga nõus. Muudatus on vajalik MaaPS-i § 33 lõigetes 3 ja 31 sätestatu täiendamiseks ja selleks, et võimaldada allmaakaevanduse kohal asuvate kihtide uurimist juhul, kui allmaakaevandamiseks on antud kaevandamisluba kuni maapinnani välja. Kaevanduseks loetakse maavara allmaakaevandamisega tegelevat tootmisüksust (MaaPS-i § 75 lõige 4), kus maavara väljatakse allmaakaeveõõnest ilma maavara peal olevate kivimite ja setete kihtide looduslikku lasumust muutmata. Punktiga 21 täiendatakse § 33 uute lõigetega 8, 9 ja 10, mis sätestavad fosforiidi ja metallimaagi uuringuteks uuringuloa saamiseks õiguse tekkimise alused ja eesõiguse. 11 Analoogseid sätteid seni kehtivas seaduses ei ole, uuringuload antakse taotluste alusel ning seega sõltub uurimistöö sisu vaid taotlejate huvist ja motivatsioonist. Üldgeoloogiline uurimistöö on maapõue geoloogilise ehituse selgitamise eesmärgil tehtav teadusuuring või geoloogiline töö (MaaPS-i § 4 lõige 1). See tähendab, et selle loa tüübi alusel on võimalik geoloogiline kaardistamine, geofüüsikaline uuring, geokeemiline uuring ja muud sihtotstarbelised geoloogilised tööd. Maavara otsinguks ja uuringuks tuleb taotleda maavara geoloogilise uuringu luba (uuringuluba). Praktikas teevad üldgeoloogilisi uurimistöid Eestis peamiselt EGT ja ülikoolid. EGT alustas tööd 2018. aasta 1. jaanuaril Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hallatava riigiasutusena ja teenistuse tegevusvaldkond on geoloogiline kaardistamine, geoloogilised uuringud, geoloogilise teabe säilitamine ja kättesaadavuse tagamine, valitsusasutuste nõustamine ning avalikkuse informeerimine. EGT loomise ajendiks oli asjaolu, et seni ei olnud potentsiaalsete maavararessursside kohta riiklikult uuringuid tellitud. EGT moodustati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas, kuna riigi peamine huvi maapõue uurimiseks oli majanduslik. EGT loomisel oli peamiseks muudatuseks senises korralduses rakendusgeoloogia ja maavaradega seotud uuringute riikliku tellimisega alustamine, lähtudes maapõuepoliitika põhialuste alusel kavandatud uuringuvajadustest, ning geoloogilise kaardistamise jätkumine. EGT moodustamisel lõpetati OÜ Eesti Geoloogiakeskuse tegevus. EGT üheks ülesandeks on uurida perspektiivseid maavarasid, mille kaevandamine ja töötlemine võib lähitulevikus väärindamistehnoloogiate arenedes tasuvaks osutuda. Et selgitada Eesti aluskorra kivimites teadaolevate maagistumisilmingute maavaralist potentsiaali, on EGT juba teinud aluskorrakivimite revisjoni, sealhulgas geokeemilised uuringud. Esmajoones keskenduti perspektiivsematele kivimtüüpidele, nagu Jõhvi magnetanomaalia magnetiitkvartsiidid ning Kirde-Eestis levivad grafiitgneisid, mis sisaldavad sulfiidseid mineraale. Sätte eesmärk on anda fosforiidi ja metallimaagi geoloogilise uuringu tasemel uurimise eelisõigus riigile (EGT-le). Üldgeoloogilise uurimistöö tegemine ei konkureeri geoloogiliste uuringute tegemise ja kaevandamisega, mistõttu ei ole selleks oluline ka eesõiguse määramine. Kvaliteetne maapõueteave on oluline pea kõigi keskkonnakasutusega seotud tegevuste planeerimisel, riskide hindamisel ja tegevuste elluviimisel. Olulisemad neist on uute maavarade kasutuselevõtt, loodus- ja põhjaveekaitse, veevarustuse, jäätmekorralduse ja ehitiste planeerimine ning keskkonnamõju hindamine. Piisavas mahus informatsiooni kogumine on seetõttu riigi jaoks tähtis. Tõenäoliselt kõrge majandamispotentsiaaliga maapõueressursid on näiteks fosforiit, graptoliitargilliit ja metallimaak. Sellise eesõiguse seadmine on vajalik eespool nimetatud maavarade korral. Need on potentsiaalselt väga suure varu või lisaväärtusega (metallimaak, fosforiit), aga mille kasutuselevõtt on ka suure riskiga. Seetõttu on otstarbekas riigil endal ehk EGT-l teha esmased uurimistööd, et selgitada enne detailsemat arendustööd esialgsel tasemel ressursi maht ja potentsiaal. Nimetatud skeem mahendab esilekerkivaid sotsiaalmajanduslikke ja keskkonnakaitselisi teemasid ning võimaldab hinnata kõiki poolt- ja vastuargumente objektiivselt. Riigile on oluline saada ülevaade olemasolevatest ressurssidest, nende väärindamise võimalustest, saadavate toodete konkurentsiolukorrast, maapõue kasutamisega kaasnevatest keskkonna- ja tervisemõjudest, georiskidest jne. Infot on vaja ressursside kasutamisega kaasnevate negatiivsete mõjude ja nende leevendamise võimaluste kohta, seejuures on põhjendatud uurimistööde suunamine pigem suurema majandusliku potentsiaaliga ressursside uurimiseks. 12 Tuleviku vajadusi hinnates, st väetise- ja metallitoorme (fosforiit, glaukoniitliivakivi, graptoliitargilliit, rauamaak) puhul, võib edaspidi olla otstarbekas kontsessioonimenetluse seadustamine, mis on kaevandamisloa võõrandamine mitmest kriteeriumist lähtuval konkursil konkreetsele mäeeraldisele riigi määratud tingimustel ning millega saab riik võimalusel tagasi ka tehtud kulutused. Kontsessioonimenetlus võimaldaks riigil valida partneriks arendaja, kelle esitatud pakkumises on arvestatud ka pikaajaliste sotsiaal-majanduslike, keskkonnakaitse ja julgeolekualaste aspektidega (sh parima tehnoloogia kasutuselevõtt, optimaalse lisandväärtuse loomise ahelate väljaarendamine ja kaevandatud ala sulgemisjärgne arendamine). Selleks on aga oluline, et riigil on piisavalt teadmisi olemasoleva maavara kohta. Sellise eesõiguse sätestamine toob finantskulutused, mida riik üldgeoloogilisteks uurimistöödeks ja võimalikeks geoloogilisteks uuringuteks teeb. Arvestades, et EGT töid rahastatakse aastaeelarve põhjal, on ka tehtavate tööde mahtu ja ajalist perspektiivi keeruline hinnata. Samadel põhjustel on lisatud võimalus riigil eesõigusest loobuda, mis võimaldab uuringuluba taotleda teistel huvitatud isikutel. Lõige 9 sätestab, et riik väljendab loobumist valdkonna eest vastutava ministri kaudu. See tähendab, et eesõigusest loobumise taotlusega tuleb pöörduda valdkonna eest vastutava ministri poole, kelleks on majandus- ja taristuminister. Punktiga 23 jäetakse § 50 lõike 2 punktist 1 välja sõnad „ja kaevandaja“ ja punktiga 32 jäetakse § 73 lõike 10 esimesest lausest välja lauseosa „ja vajaduse korral kaevandaja andmete“. MaaPS-i § 50 lõike 2 punkti 1 kohaselt tuleb kaevandamisloa taotluses märkida taotleja ja kaevandaja nimi ja isiku- või registrikood ning aadress ja kontaktandmed ning MaaPS-i § 73 lõike 10 kohaselt tähendab kaevandamisloa ümberregistreerimine loa omaja andmete ja vajaduse korral kaevandaja andmete muutmist loal. Kuivõrd KeÜS-i § 53 kohaselt keskkonnaloale kaevandaja andmeid enam ei lisata, on tegemist vananenud nõudega. Seega on kaevandaja nimi, isiku- või registrikood, aadress ja kontaktandmed sellised andmed, mille esitamiseks ja kogumiseks puudub vajadus. Punktiga 24 täiendatakse § 59 lõikega 4, mis võimaldab põlevkivi kaevandamisel järgida säästlikku maavara kasutamise põhimõtet ning lubada põlevkivi kaevandamisel arvestada maavara looduslikku lamamit, mida ei pruugi geoloogiliste uuringutega olla võimalik täpselt määrata. Sätte eesmärk on lubada kaevandada põlevkivivaru, mille hilisem eraldiseisev kaevandamine ei ole võimalik või majanduslikult otstarbekas. Sätte lisamine täidab MaaPS-i § 16 lõike 4 eesmärki, mille kohaselt maavara tuleb looduslikust seisundist eemaldada ja kasutada majanduslikult võimalikult otstarbekalt ja säästlikult. Lisatud säte põlevkivi kohta on analoogne MaaPS-i § 45 lõikes 5 reguleeritud turba lamamini kaevandamise põhimõttega. Nii turvas kui ka põlevkivi on kaevandamise käigus lamami materjalist visuaalselt kergesti eristatavad, mistõttu sätte lisamisega ei teki kaevandamisloa tingimuste rikkumise ohtu. Lõikega 5 täpsustatakse maavara säästliku kasutamise eesmärgil antavat õigust kaevandada turvast kuni turba lamamini, kui seda võimaldab kaevandamisloale kantud korrastatava maa kasutamise otstarve. Turvast kogutakse Eestis enamasti pinnaviisilise kaevandamise meetodil ehk freesitakse. Lähtudes keskkonnakaitse aspektidest ja ka maavara säästliku kasutamise põhimõttest, antakse õigus kaevandada turvast selle lamamini ehk kogu lasundi paksuselt. Tootmisala taassoostamisel on näiteks mõistlik jääksoo taimestumise kiirendamiseks õhuke (0,1-0,2 m) jääklasundi kiht sisse jätta (Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine, Paal, 2011). Turvas on kaevandamise käigus lamami materjalist visuaalselt kergesti eristatav ja geoloogilist lasundi piiri on kaevandamise käigus lihtne jälgida. Vajadusel sätestatakse selleks täiendavad tingimused kaevandamisloaga. 13 Punktiga 25 täiendatakse MaaPS-i § 63. MaaPS-i § 63 lõike 1 alusel on põlevkivi kaevandamise aastamäärast kaevandamata jäänud põlevkivikogust lubatud tagantjärele kaevandada kaevandamata jätmise aastale järgneva seitsme aasta jooksul. Selleks peab põlevkivi kaevandamise loa omaja, kes soovib järgmisel kalendriaastal talle määratud põlevkivi kaevandamise aastamäära osast rohkem kaevandada, esitama MaaPS-i § 63 lõike 4 alusel kaevandamisloa andjale sellekohase taotluse hiljemalt eelneva aasta 1. septembriks. Praktikas ei ole järgmise aasta põlevkivi vajadust 1. septembriks võimalik täpselt kindlaks määrata. Tegelik tootmiseks vajalik põlevkivikogus on kaevandajale teada alles järgneva aasta 1. juuliks. 1. septembri taotlustest on ettevõtetel teada küll kaevandamisvajaduse esmane prognoos, kuid lähtudes raske kütteõli maailmaturu hinna muutlikkusest, millest põlevkiviõli tootmine sõltub, on vaja võimalust esitada ka aasta sees asjakohane taotlus, et anda põlevkivi kaevandajatele enam paindlikkust ja kaevandada tagantjärele kaevandamata jäänud maavara. Tagantjärele võimaldatakse taotleda põlevkivi kaevandamismahtu 1. juulini juhul, kui eelneva aasta 1. septembri seisuga on vaba põlevkivi tagantjärele kaevandamismahu jääki. Nimetatud muudatus ei too endaga kaasa uusi keskkonna- ega muid mõjusid, kuna tagantjärele põlevkivi kaevandamise mahud on nagunii piiratud kaevandamisloale kantud kaevandamise lubatud maksimaalse aastamääraga. Kuna Eestis on käesoleval ajal põlevkivi kaevandamisload ainult neljal ettevõttel, ei suurenda lisanduv ühekordne taotluse menetlemine Keskkonnaameti töökoormust. Punktiga 26 muudetakse § 66 lõike 1 punkti 5, mille kohaselt kaevandamisluba muudetakse, kui loa omaja taotleb pärast kaevandatud maa korrastamise kohustuse täidetuks tunnistamist mäeeraldise pindala vähendamist. Kui maa, kus kaevandatakse, ei kuulu loa omajale, peab selle kasutamise eest maksma renti, mis sõltub mäeeraldise suurusest. Maapõue säästliku kasutamise printsiibist lähtudes on mõistlik lubada loa omajal maa tagasi anda, kui ta seda enam ei vaja. Enne maa tagasiandmist peab olema kaevandatud maa korrastatud. Täiendus võimaldab vähendada mitte ainult mäeeraldise pindala, vaid ka teenindusmaa pindala. MaaPS-i § 8 lõike 2 järgi on mäeeraldise teenindusmaa kaevandamisloaga kaevandamiseks määratud ala mäeeraldise ümber või kohal ja ümber. Kaevandatud maa korrastamise kohtustus on ka mäeeraldise teenindusmaal. Seetõttu korrastatakse mäeeraldis ja selle teenindusmaa ühel ajal või mäeeraldise korrastamisprojektis määratu kohaselt. Punktidega 27 ja 28 täiendatakse § 66 lõiget 3 punktidega 4 ja 5 ning tehakse punktis 2 sellest tulenevalt redaktsiooniline muudatus. Lõikes 3 on sätestatud, millal kaevandamisluba muudetakse avatud menetluseta. Seaduse rakendamisel on selgunud, et nimekirja on vaja täiendada juhtudega, mille korral on tegemist loa andmete tehnilise muutmisega, millega ei kaasne täiendavaid keskkonnahäiringuid ega -ohtu. Lisatavas punktis 4 sätestatakse, et kaevandamisluba võib muuta ilma avatud menetluseta, kui on vaja täpsustada kaevandamisloale kantud kaevandatud maa kasutamise otstarvet. Kaevandatud maa kasutamise otstarve määratakse kaevandamisloale selle andmise hetkel. Kaevandamisload on pika kehtivusajaga, mis, arvestades ka keskkonnapoliitilisi muudatusi ja turusituatsiooni, on praktikas tekitanud hulgaliselt olukordi, kus kaevandamisloale seatud kaevandatud maa kasutamise otstarve muutub. Loa andja peab aga korrastamistingimusi andes lähtuma kaevandamisloale seatud kaevandatud maa kasutamise otstarbest, mistõttu on enne mäeeraldise korrastama asumist vaja muuta ka kaevandamisluba, mis toimub avatud menetluses. Loa andmete muutmata jätmine tekitab takistusi mäeeraldise korrastamiskohustuse täitmisel, mis peaks toimuma tehnoloogia seisukohalt otstarbekal ajal. Kaevandamisloal kaevandatud maa kasutamise otstarbe muutmise võimaldamine ilma avatud menetluseta hõlbustab mäeeraldiste efektiivsemat korrastamist. Avatud menetluseta loa muutmine on võimalik juhul, kui loa omaja esitab loa andjale maaomaniku ja kohaliku omavalitsuse üksuse nõusoleku kaevandamisloal kaevandatud maa kasutamise otstarbe muutmiseks. Kui loa omaja neid nõusolekuid ei esita, menetletakse taotlust avatud menetluses. Sellise regulatsiooni eesmärk ühelt poolt on 14 vähendada loa andja töökoormust ja kiirendada seeläbi menetlust, teisalt tagada, et avatud menetluseta lahendataks selliseid taotlusi, kus kõik osapooled on muudatusega nõus ning maaomanik ja kohaliku omavalitsuse üksus oleks kaasatud. Kui loa omaja ei saa viidatud nõusolekuid, võib eeldada, et osalistel on taotluse suhtes küsimusi ning õige on viia läbi avatud menetlus. Punktis 5 sätestatakse, et kaevandamisluba võib muuta ilma avatud menetluseta, kui pealmaakaevandamisel ei ole hoidetervikut vaja säilitada ja hoidetervikus olevat varu soovitakse kaevandada. Sellisel juhul võib muuta ka kaevandamisloale kantud maavara koguse andmeid. Hoidetervikust saab loobuda ainult juhul, kui seda ei ole vaja enam alles jätta. Vajalikkust saab hinnata sellest lähtudes, mis oli hoideterviku jätmise põhjus. Näiteks kui hoidetervik oli jäetud seetõttu, et mäeeraldisel asusid maapõuetuge vajavad elektriliinid või muud taristuobjektid ning need viiakse mujale, ei ole hoidetervik enam vajalik. Punktiga 29 täiendatakse § 66 lõikega 4, milles sätestatakse, et kaevandamisluba võib pikendada avatud menetluseta korrastamistööde tegemiseks kuni kahe aasta võrra, kui maavaravarud on ammendunud. Sätte eesmärk on saavutada kiirema menetluse kaudu ammendatud mäeeraldiste parem korrastamistulemus. Punktidega 30 ja 31 muudetakse § 68 lõikeid 1 ja 11. MaaPS-i § 53 lõike 3 kohaselt on sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhul riigile kuuluva maavara kaevandamisloa saamise eesõigus §-s 68 nimetatud mäeeraldise laiendamise nõuete kohaselt selleks taotluse esitanud isikul. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on kõigil kaevandamisloa omajatel õigus laiendada mäeeraldist piirnevale või lahusolevale alale, kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara jätkub kuni viieks aastaks. Seetõttu on MaaPS-i § 53 lõike 3 alusel antav eelisõigus viinud olukorrani, kus ettevõttel on motivatsioon omada ühel maardlal pigem palju väiksemaid mäeeraldisi, kui ühte suurt. Tallinna Halduskohtu 15.05.2020 otsusest 3-19-1730 (mille Ringkonnakohus jättis jõusse) selgub, et olemasolev säte ei olnud üheselt mõistetav. Muudatusega sätestatakse, et lõige 1, mis on kehtiva regulatsiooniga samasisuline, kohaldub ainult põlevkivi kaevandamise korral. Kuna põlevkivi maardla on pindalalt suur ja seda on üks, siis ühele ettevõttele antud kaevandamislubade varude liitmisel (nagu näeb ette eelnõukohane § 68 lõige 11) ei oleks põlevkivi kaevandamislubade laiendamine võimalik. Sealhulgas ei oleks tagatud keskkonnahoidlik maavara kaevandamine ja maavara säästliku kasutamise printsiip. Kõikide teiste maavarade puhul arvestatakse edaspidi ühe maardla piires samale isikule kaevandamislubadega antud kõiki mäeeraldisi ühe tervikuna, summeerides isikule sama maardla piires antud lubade kaevandatava varu jäägi. Punktiga 33 muudetakse § 83, mis kehtib järgmises sõnastuses: „Kaevandamisloa omaja on kohustatud kinnisasja omaniku nõudmisel pärast kaevandatud maa korrastamise tööde lõpetamist teostama katastriüksuse mõõdistamise ning esitama enne korrastamistööde vastuvõtukomisjoni töö alustamist kinnisasja omanikule katastrimõõdistamise dokumentatsiooni vastavalt maakatastriseaduse § 17 lõike 2 alusel kehtestatud korrale“. Maakatastriseaduse (edaspidi MaaKatS) § 17 lõige 2 ja § 191 lõige 1 olid Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2003. a määruse nr 264 „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord“ volitusnormiks, mis muutus kehtetuks 01.07.2018 jõustunud seadusemuudatusega. Katastriüksuse moodustamise põhimõtted koondati ühte rakendusakti (kehtestati MaaKatS-i § 3 lõike 5, § 131 lõike 3, § 151 lõike 3, § 16 lõike 9, § 161 lõike 5, § 17 lõike 11, § 194 lõike 2 ja § 20 lõike 55 alusel) – keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määrusesse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“. Seega muudetakse MaaPS-i § 83 lõikes 2 olevat viidet vastavalt selle määruse volitusnormidele. 15 Punktiga 34 täiendatakse § 84 lõikega 11, mis annab võimaluse geoloogiliste uuringute käigus hüdrogeoloogilise uuringu eesmärgil rajatud uuringupuurauke või kaeveõõsi kasutada uuringuloa kehtivuse ajal. Neid uuringupuurauke saab seire eesmärgil kasutada keskkonnaministri 09.07.2015 määruse 43 „Nõuded salvkaevu konstruktsiooni, puurkaevu või -augu ehitusprojekti ja konstruktsiooni ning lammutamise ja ümberehitamise ehitusprojekti kohta, puurkaevu või -augu projekteerimise, rajamise, kasutusele võtmise, ümberehitamise, lammutamise ja konserveerimise korra ning puurkaevu või -augu asukoha kooskõlastamise, ehitusloa ja kasutusloa taotluste, ehitus- või kasutusteatise, puurimispäeviku, salvkaevu ehitus- või kasutusteatise, puurkaevu või -augu ja salvkaevu andmete keskkonnaregistrisse kandmiseks esitamise ning puurkaevu või -augu ja salvkaevu lammutamise teatise vormid“ alusel ka peale uuringuloa kehtivuse lõppu. Nimetatud muudatusega täpsustatakse uuringupuuraukude, kaevandite sulgemise aega ning nõudeid juhul, kui uuringupuuraukude, kaevandite likvideerimine ja kasutus ei ole geoloogilise uuringu loaga täpselt määratud. Punktidega 36–38 täpsustatakse MaaPS-i § 93 lõikeid 5 ja 6 ning lisatakse lõiked 7 ja 8. MaaPS-i § 93 lõikes 5 sätestatakse, et riigil lasub kohustus maavara kaevandamisõiguse tasudest laekunud tulust hüvitada kaevandamisega ja maapõue kasutamisega tekkinud kahju, kui see kahju on tekkinud rohkem kui kümme aastat pärast kaevandamisloa kehtivuse lõppemist. Maavara kaevandamisõiguse tasu ei laeku otse KeM-ile, vaid laekub riigieelarvesse ja kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvetesse, sageli ka nendele omavalitsusüksustele, mille territooriumil kaevandamist enam ei toimu, mistõttu ei ole otstarbekas siduda MaaPS-i § 93 kohast ülesannet ja kahjude hüvitamist maavara kaevandamisõiguse tasu laekumisega. Kehtiva õiguse (MaaPS-i § 93 lõige 6) kohaselt esitatakse kahju hüvitamiseks taotlus KeA-le, kuid MaaPS-is puudub volitusnorm sellise määruse kehtestamiseks, mis reguleeriks selle menetluse detaile. Samuti puudub KeA-l ka ressurss taotluste menetlemiseks. Keeruline on seejuures eraisikute elamute ja ehitistega seotud kahjude ning ohutuse hindamine, sellekohast ekspertiisi on eraldi teenusena sisse ostetud. Ka šurfiaukude likvideerimine on spetsiifilist pädevust ja eraldi hankeid eeldav tegevus. Lisaks puudub KeA eelarves kulu operatiivseks hüvitamiseks raha ja seetõttu on kuni 2019. aastani taotletud iga kord SA-lt Keskkonnainvesteeringute Keskus (edaspidi KIK) toetust kahjude hüvitamiseks. See on omakorda töö- ja ajamahukas ega ole selle sätte kavandatud rakendusviis. Selle tulemusel on senises praktikas ohtlikust varinguaugust teate saabumisest kuni varinguakude likvideerimiseni kulunud ebaproportsionaalselt pikk aeg, isegi 1–2 aastat. Teisalt on nii kohaliku elanikkonna ohutuse kui ka haldusmenetluse efektiivsuse seisukohast oluline lahendada probleem võimalikult kiiresti ja bürokraatiavabalt. Seetõttu muudetakse MaaPS-i § 93 ja luuakse võimalus anda kaevandamise ja maapõue kasutamisega tekkinud kahju hüvitamise haldusülesanne halduskoostöö seaduses sätestatud korras halduslepinguga üle riigi sihtasutusele, kes korraldab keskkonnaprogrammi elluviimist (KIK-ile). KIK-il on toetusmeetmete rakendamise, sh projektide järelevalve ning koordineerimise kogemus, samuti valmisolek sellise haldusülesande täitmiseks. KeA üksikjuhtumipõhise taotlemise asemel on märgatavalt mõistlikum, kiirem ja paindlikum hüvitada kulusid KIK-i kaudu raamhangete abil, kus aastaeelarve eraldab KeM ning täitmist jälgitakse kalendriaastal. Raamhangetega tellib KIK mitme varinguaugu sulgemise koordineeritult, probleem lahendatakse süsteemselt, alustades varinguaukudest, mis on kõige ohtlikumad. Varinguaukude likvideerimiseks tuleb tagada eelarveliste vahendite olemasolu. Haldusülesande andmine KIK-ile suurendab sihtasutuse töökoormust ning seega on selleks vaja planeerida raha eelarvesse, samuti eraisikutele kahjude hüvitamiseks ja varinguakude 16 likvideerimistöödeks. Samas on ülesannet võimalik efektiivsemalt täita ning seega hoida kokku tööks kuluvaid vahendeid. Varasemate (aastate 2014–2017) tuulutusavade (šurfide) korrastamise kogemuse põhjal koostati esmalt korrastamise projekt, mille põhjal korrastustööd tehti. Sellisel juhul läks ühe varinguaugu projekt maksma ligikaudu 20 000 eurot ja korrastamistööd ehk ohtliku varinguagu likvideerimine ligikaudu 5 000 eurot. KeA-le on teatatud 14 šurfiava või varinguaugu olemasolust, 2021. a lisandus kolm teadet varingust. Selleks, et iga tüüpilise varingu korral ei peaks tellima kulukat projekti ja raha oleks suunatud töö tegemiseks, hangiti korrastamise tüüpprojektid. Uuring, milles on hinnatud teadaolevate varinguakude praegune seisukord, valmis 2021. a jaanuaris. Selles esitati tüüpprojektid nende sulgemiseks ja koostati kulude hinnang varinguaukude korrastamiseks. Kokku on teada 14 varinguauku, mille kohta on esitatud tüüpprojektid ning korrastamistööde maksumuseks on hinnatud 53 000 eurot. Igal aastal tekib senise kogemuse kohaselt kaks kuni viis varinguauku, seega on igal aastal vaja eelarves planeerida umbes viie varingu korrastamiskulud. Kulud sõltuvad varingu suurusest ja sellest, kas saab rakendada tüüpprojekti või on vaja erilahendust. Raamhankega on võimalik tüüpprojektide järgi korrastada tekkinud varingud operatiivselt ning raha on suunatud korrastamistöödele. Seega eraldi projekteerimiskulusid ei ole, kuid tuleb arvestada halduskuludega ja eriilmseliste varingutega, kus tüüpprojekti ei saa kasutada. Eraisikutele kuuluvate elumajade ja hoonete kahjustusi ei ole riik seni hüvitanud, kuid on teatatud ühest hoone kahjustusest. Iga hoone või ehitise kahjujuhtum on väga erinev. Et hinnata, kui palju on vaja selleks raha eelarvesse planeerida, milline kahjude hüvitamise meede kujundada, on tellitud analüüs „Endistel põlevkivialadel asuvatele hoonetele kaevandamisega põhjustatud kahjustuste hindamine“. Uuringuga selgitatakse välja altkaevandatud aladele jäävate hoonete kahjustuste ulatus ning hinnatakse maapõuekasutusest tekkinud kahjustuste likvideerimiseks vajalikke töid, nende mahtu ja maksumust. Analüüs valmis 2021. aasta lõpus Analüüs kahjude hüvitamise meetme täpsemaks kujundamiseks on tellitud 2022. a (Endistel põlevkivialadel kaevandamisega hoonetele põhjustatud kahju hüvitamise põhimõtete kujundamine, Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ), mis on aluseks meetme kujundamiseks. Seadusemuudatusega lisatakse volitusnorm kaevandamisega ja maapõue kasutamisega tekitatud kahju hindamise ja hüvitamise korra kehtestamiseks. Määruses on kavas kirjeldada, kuidas hinnatakse tekkinud kahju ja kuidas kahju hüvitamine on üldiselt kavandatud. Tellitud on analüüs ning konkreetsemad määruse sätted on kavas kehtestada pärast 2022. aastal tellitava analüüsi valmimist. Haldusülesande täitmise üle teeb järelevalvet KeM ning juhul, kui halduslepingut ei ole sõlmitud, haldusleping lõpeb või esineb haldusülesande täitmist takistav põhjus, täidab ülesannet edasi KeA, nagu ka kehtiva seaduse kohaselt. Eelnõukohase seadusega sätestatakse, et nende halduslepingute sõlmimisel ei kohaldata halduskoostöö seaduse §-e 6 ja 14. Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 13 muudatusega, millega täiendatakse HKTS § 13 lõiget 11 punktiga 29,välistatakse ka paragrahvi § 13 lõike 1 kohaldamine eelnõu punktis 30 nimetatud halduslepingutele. Analoogse erisuse sätestab riigieelarve seaduse § 531, mille kohaselt ei kohaldata nimetatud halduskoostöö seaduse paragrahve, kui minister volitab riigisisese toetusprogrammi elluviimisega seotud haldusülesannet täitma riigi sihtasutuse. Halduskoostöö seaduse § 6 sätestab üldnormi haldusülesande volitamise pädevuse kohta. Sätet ei ole vaja rakendada, kuna eelnõus sätestatakse haldusülesande volitamise pädevus erinormina. KIK-i sobivust ülesande täitmiseks on põhjendatud eespool. 17 Halduskoostöö seaduse § 14 rakendamise erisus tuleb sätestada seoses sellega, et eelnõukohase seadusega muudetavates eriseadustes sätestatakse sellest paragrahvist erinev kord. Eelnõu §-s 3 nähakse ette halduskoostöö seaduse § 13 lõike 11 muutmine. Nimistusse liidetakse ka eelnõukohases seaduses (MaaPS-i § 93 lõige 6) käsitletud haldusleping. Halduskoostöö seaduse § 13 sätestab, et halduslepingu sõlmimisel järgitakse riigihangete seaduses sätestatud korda selles paragrahvis sätestatud erisustega. Eelnõukohase seaduse kohaselt seda paragrahvi kõnealuste ülesannete täitmiseks volitamisel ei rakendata, kuna ülesanne volitatakse seaduse alusel täitmiseks riigi sihtasutusele, kelle põhiülesanne on keskkonnaprogrammi elluviimise korraldamine. Punktiga 39 täiendatakse § 101 lõiget 2 punktiga 6, milles kohustatakse maavara või maavarana arvele võtmata kivimi ja setendi võtmise loa taotlusele lisama korrastamise suund. Kehtiva MaaPS-i § 101 kohaselt ei ole vaja maavara või maavarana arvele võtmata kivimi ja setendi võtmise loa taotlusele lisada korrastamise suunda. Samas on aga MaaPS-i § 104 kohaselt püsiasustusega väikesaare kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus maa korrastada. MaaPS-i § 104 lõigete 3 ja 4 kohaselt korrastatakse maa Keskkonnaameti antud korrastamistingimuste kohaselt. Korrastamissunda teadmata ei ole aga võimalik korrastamistingimusi anda. Punktiga 40 täiendatakse seadusega sätestatud väärteokoosseise ja lisatakse §-ga 1241 koosseis maavara kaevandamisväärsena säilimise või maavarale juurdepääsu halvendamise korral, kui see peaks muutuma võrreldes algse olukorraga ebasoodsamaks. Maapõuevarasid tuleb uurida ja kasutada Eesti ühiskonna jaoks võimalikult suurt väärtust looval moel, arvestades geoloogia, keskkonna, sotsiaalseid ja majanduslikke julgeoleku aspekte. Maavarad kui rahvuslik rikkus vajavad kaitset väära kasutuse või kasutuselevõtmise takistamise eest (näiteks ületatakse loast tulenevat tähtaega ehitise lammutamiseks, maardlale rajatud tuulepark jääb kasutuse lõppemisel tähtajaks lammutamata ja endine olukord taastamata või maardla broneeritakse taastuvenergia ehitise rajamiseks, kuid selle projekteerimine või ehitamine, ehitise kasutuselevõtt jms jääb realiseerimata või seda ei tehta selleks määratud ajal ja mahus). Punktiga 41 täiendatakse seadust §-ga 1355, mis võimaldab põlevkivi kaevandada põlevkivi lamamini lisaks uute kaevandamislubadega ka kehtivate kaevandamislubade alusel. Sätte lisamine on vajalik MaaPS-i eelnõukohase seadusega lisatava § 59 lõike 4 rakendamiseks, mille põhjendus on toodud punktis 19. Kehtivatel põlevkivi kaevandamislubadel (sh lubade graafilistel lisadel) ei pruugi olla sätestatud põlevkivi kaevandamine selle lamamini. Et vältida ebaselgust ning ühtlasi vajadust kõigi üksikute lubade muutmiseks, sätestatakse, et §-s 59 sätestatud õigus kehtib ka kehtivate kaevandamislubade kohta, sõltumata loal määratud kaevandamissügavusest. Punktiga 42 täiendatakse seadust §-ga 1356, mis võimaldab uuringupuurauke ja kaevandeid rajada nii uute kui ka kehtivate uuringulubadega ilma, et selleks oleks vajalik veeseaduse § 208 punktide 3,5 kohane tegevusluba. Sätte on vaja lisada MaaPS-i eelnõukohase seadusega muudetava § 17 lõike 4 rakendamiseks, mille põhjendus on toodud punktis 12. Kuna uuringulubade aluseks olevates loa andmise korraldustes on kirjas, et MaaPS-i § 17 lõike 4 järgi võib üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa alusel hüdrogeoloogilisi töid teha isik, kellel on veeseaduse § 208 punktide 1, 3 ja 5 kohane tegevusluba. Et vältida ebaselgust ning ühtlasi vajadust kõikide kehtivate üksikute lubade ülevaatamiseks ja muutmiseks, sätestatakse, et § 17 lõikes 4 sätestatud õigus kehtib ka kehtivate uuringulubade kohta, sõltumata loa korralduses välja toodust. 18 Paragrahv 2 käsitleb muudatusi KeTS-is. Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks § 31 lõige 5, § 32 lõiked 21, 22 ja 23, § 341 lõike 1 punkt 3 ning § 551 lõige 2. Muudatuse tulemusena muutub tagantjärgi kaevandamise tasude süsteem läbipaistvamaks ja lihtsamaks. Muudatusega sisseviimisega ei tule enam maksta ette tagantjärele põlevkivi kaevandamise koguse eest. Tasumine toimub üldises korras - põlevkivi kogus deklareeritakse aruandekvartalis, mil toimus tagantjärele koguse kaevandamine ning tasu arvutatakse kvartalis kehtiva tasumäära alusel. Muudatuse tegemise vajadus tuleb praktikas tekkinud olukordadest, kus järgmise aasta reaalselt vaja minevat põlevkivivaru kogust ei osata muutlike kütusehindade tõttu ette prognoosida ning seega ei kasutata tagantjärele kaevandada lubatud põlevkivivaru kogust, mille eest on ette tasutud, tervikuna ära. Samal põhjusel korrigeeritakse punktiga 2 § 32 lõikes 1 sisalduvaid viiteid. Paragrahv 3 sätestab halduskoostöö seaduse muudatuse, mida on selgitatud eelnõukohase seaduse § 1 punktide 29–31 põhjenduse juures. Paragrahv 4 sätestab ehitusseadustiku muudatused. Punktiga 1 täiendatakse § 26 lõiget 10 punktiga 10 ja sätestatakse, et projekteerimistingimuste andmisel saab asjakohasel juhul määrata ehitise lammutamise tähtaja. Tähtaja määramine ei ole igal juhul kohustuslik, vaid pigem erandlik võimalus üksnes juhul, kui selle määramise alus tuleneb planeeringust või mõnest õigusaktist, näiteks maardla alale taastuvenergia ehitise ehitamine tähtajaliselt, määrates lammutamistähtaja. Punktiga 2 täiendatakse § 42 lõiget 3 punktiga 11, mis annab võimaluse sätestada ehitusloa kõrvaltingimusena tähtaja ehitise lammutamiseks koos vajaduspõhise nõudega lammutusjärgsele olukorrale eeldusel, et lammutamise tähtaja määramise võimalus tuleneb õigusaktist või asjakohasest planeeringust. Ehitusseadustiku § 53 lõike 3 kohaselt saab kasutusloa kõrvaltingimusena seada ka punkti 1 kohaselt põhjendatud juhul kasutusloa kehtivuse tähtaja. Tähtaja seadmise võimalus on ehitusloa menetluses piiratud. Nimelt saab ehitusloa alusel püstitava ehitise püsimise tähtaega piirata vaid ajutise ehitise lammutamise tähtaja määramisega. Selline lahendus ei ole kooskõlas kasutusloa sätetega, sest kasutusloa kehtivusele võimaliku tähtaja seadmine ei ole piiritletud vaid ajutiste ehitistega. Isiku õiguskindlus võib sattuda ohtu, kui alles kasutusloa menetluses määratakse ehitise kasutusloale kehtivuse tähtaeg. Arvestades ehitiste maksumust ning ajakulu, siis peab selline piirang olema teada juba ehitusloa menetluses. Seetõttu täiendatakse EhS-i sättega, milles on piiritletud tähtaja andmise võimalus kahe erineva juhuga. Ehitamine ja ehitised peavad vastama planeeringutele, seega sellise tähtajaga piiramise võimalus saab tulla otseselt planeeringust või konkreetselt teistest õigusaktidest, näiteks eelnõukohase seaduse § 14 lõikest 21. Ehitise ehitamise ja kasutamise ajaline tasuvus sõltub juba konkreetsetest ehitistest, seega ei sätestata ajalisi raame ehitise lammutamise lõplikule tähtajale. Ajaliste piirangute määramine ja kaalumine tuleneb planeeringust või teistest õigusaktidest. Lisaks luuakse võimalus määrata ehitusloas etteulatuvalt lammutusjärgne olukord. Kuna lammutamiseks määratud lõpptähtaeg võib olla kaugemas tulevikus, siis ei ole sellise olukorra kirjeldus kohustuslik, vaid on toodud võimalusena. Olemasoleva olukorra täpne taastamine (näiteks maardla alal metsa taastamine) ei pruugi olla alati mõistlik, eriti kui tegevus toimub kaugemas tulevikus ja tuleviku vajadused ei pruugi olla kohe ettenähtavad. Punktiga 3 täiendatakse § 54 lõiget 3 punktiga 11, mis annab võimaluse sätestada ehitise kasutusloa kõrvaltingimustena kasutusloa tähtaja seoses ehitise lammutamise tähtajaga koos 19 vajaduspõhise nõudega lammutusjärgse olukorrale eeldusel, et lammutamise tähtaja määramise võimalus tuleneb õigusaktist, näiteks eelnõukohase seaduse § 14 lõikest 21 või asjakohasest planeeringust või on määratud ehitusloa kõrvaltingimustega. Ehitise valmimisel taotletakse ehitistele kasutusluba. EhS-i mõistes väljastatakse kasutusluba üldiselt tähtajatult. Andes võimaluse ehitusloaga määrata ehitistele lammutamise tähtaja, tekib vajadus ka kasutusloa tähtaega piiritleda. Seetõttu lisatakse seadusesse punkt, et seoses ehitise lammutamise tähtajaga saab kasutusloale määrata kõrvatingimusena kasutusloa kehtivuse tähtaja. Ehitise lammutamise tähtaeg võib tuleneda ehitusloa kõrvaltingimusena või tähtaja määramise alus planeeringust või õigusaktist, näiteks eelnõukohase maapõueseaduse § 14 lõikest 21. Punktiga 4 muudetakse § 130 lõiget 5, millega laiendatakse Keskkonnaameti järelevalvepädevust maardlatel asuvate taastuvenergia ehitise maapõueseaduse § 15 lõikes 1 sätestatud loast või lõikes 7 nimetatud kooskõlastusest tulenevast lammutamistähtajast kinnipidamise kontrollimisel, et ehitised saaks likvideeritud maapõueseaduse § 14 lõike 21 punktide 2 ja 3 kohaseks tähtajaks. Oluline on sättes täpsustada, et Keskkonnaameti pädevus on kontrollida vaid maapõueseaduse § 15 lõikes 1 sätestatud loast või lõikes 7 nimetatud kooskõlastusest tulenevast lammutamistähtajast kinnipidamist. Muul alusel seatud lammutamistähtaja järgimine on KOVi ülesanne tulenevalt ehitusseadustiku § 130 lõikest 2. Tähtaeg arvutatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 järgi – tähtaja alguseks loetakse maardla suhtes antud Maa-ameti loa andmise päevale järgnev päev ja see lõpeb tähtpäeva saabumisel, sel kuupäeval, mis on märgitud kõige viimases Maa-ameti kooskõlastuskirjas ja milleks peab maardlale ehitatud ehitis olema teisaldatud või lammutatud. Maardla vabastamine sinna rajatud tähtajalistest ehitistest on oluline, et maardla ala saaks edasi kasutada selle kasutusotstarbe järgi, sh kaevandamiseks. Vajadus erinevate toorainete järgi on ajas kasvav ja seetõttu tuleb haldusorganil tagada maapõueseaduse § 14 lõigete 1 ja 2 kõikide punktide rakendamine, et säilitada ligipääs maavaradele ja tagada nende ratsionaalne ning kestlik kasutamine. Seetõttu tuleb järelevalveorganil võtta kasutusele kõik meetmed, et vabastada maardla ala sinna rajatud taastuvenergia ehitisest või nende grupist. Taastuvenergia ehitise maardlale rajamise lubamise maksimaalne tähtaeg on kaalutlusotsusena seotud ehitise elueaga, milleks on kuni 35 aastat. Ehitise kõrvaldamiseks saab korrakaitseorgan tegutseda ehitusseadustiku § 132 järgi, rakendades riikliku järelevalve erisust ning asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud sunnivahendeid, mille koostoimes on võimalik nõuda maardlale ehitatud ning seal ebaseaduslikult asuva ehitise lammutamist. Punktiga 5 täiendatakse § 132 lõiget 3 punktiga 3 riikliku järelevalve sätteid ja antakse korrakaitseorganile õigus ehitise lammutamiseks, kui ehitise ehitusloa või kasutusloa või muu haldusaktiga määratud lammutamise tähtaeg on saabunud, kuid ehitis on jäetud lammutamata või seda ei ole teisaldatud. Lammutamine on ehitusvaldkonnas järelevalve kõige rangem meede, sest selle tulemusel lakkab ehitis eksisteerimast. Kehtivad alused lammutusettekirjutuse koostamiseks on väga suure põhjendamise koormusega ja ehitisest peavad tulenema olulised häiringud, mida ei saa muuta. Ajutiste ehitiste ja lammutamistähtaega sisaldavate ehituslubade alusel (eelnõuga lisanduv võimalus) püstitatavad ehitised võivad lammutamistähtaja saabudes olla endiselt muudele nõuetele vastavad ega pruugi ohtlikud. Seega tekib olukord, kus tähtaeg on saabunud ja pädeval asutusel on vaja rakendada lammutamise sundimiseks kehtivaid aluseid, mida kas sisustada või tõestada ei ole võimalik või on ebamõistlikult raske. Seega on vaja ehitiste lammutamine reguleerida sellise olukorra tarbeks, kus ehitised vastavad nõuetele, aga nende ehitamist on lubatud vaid tingimusel, et need ei ole seal tähtajatult. Ehitusloa ja kasutusloa menetlustes (või planeeringus) kõrvaltingimustena tähtaja määramise alused ja põhjendused tulevad juba tähtaja määramise menetluse käigus antavalt Maa-ameti loalt, seega ehitise kasutusaja lõppemine või lammutamise kuupäeva saabumine peaksid olema käsitletavad ühe lammutamise alusena EhS-i § 132 lõike 3 tähenduses. Seega ei peaks pädev asutus enam hakkama eraldi hindama ehitise ohtlikkust või mõju avalikule ruumile, sest ehitise 20 eksisteerimise õigus tekkis vaid tingimusel, et ehitis mingil ajahetkel lammutatakse. Kui ehitise kasutusaeg, mida on kaalutud juba varasemas menetluses, on lõppenud ja lammutamise kuupäev saabunud, siis tuleb see ehitis lammutada või uue tähtaja seadmiseks läbida kogu asjakohane menetlus – nii planeerimis- kui ka loamenetlus –, sest üldsus on arvestanud lammutamise kuupäeva saabumisel olukorraga, kus seda ehitist enam ei eksisteeri. Selles sättes on muu haldusakti all peamiselt silmas peetud ehitusteatise menetluses koostatavaid kõrvaltingimustega haldusakte, kui need sisaldavad lammutamise tähtaega. Paragrahv 5 sätestab seaduse jõustumise ühe kuu jooksul alates selle avaldamisest Riigi Teatajas. See aeg annab võimaluse rakendusaktide muutmiseks ja kehtestamiseks. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõukohases seaduses kasutatakse peamiselt seni kehtivas MaaPS-is ja KeÜS-is kasutatud termineid, kuid muudetakse termini „maavara geoloogiline uuring“ sõnastust. Muudatust on selgitatud vastava sätte juures (§ 1 punkt 1). Uute terminitena võetakse kasutusele uuringupuurauk, uuringukaeveõõs ja taastuvenergia ehitis, mida on selgitatud eespool vastavate sätete põhjenduste juures. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõukohase seadusega ei võeta üle ühtki uut Euroopa Liidu õigusakti. Kehtiva MaaPS-iga on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise ja direktiivi 2004/35/EÜ muutmise kohta (ELT L 102, 11.4.2006, lk 15–34); Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ ja direktiive 2000/60/EÜ, 2001/80/EÜ, 2004/35/EÜ, 2006/12/EÜ, 2008/1/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1013/2006 (ELT L 140, 05.06.2009, lk 114–135). Kuna ülevõetud sätteid eelnõukohase seadusega ei muudeta, ei ole eelnõukohase seaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastavuse võrdlustabelit koostatud. 6. Seaduse mõjud Eelnõukohase seadusega ei kavandata kehtiva õigusega võrreldes põhimõttelisi muudatusi. Kavandatud muudatustel puudub oluline mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, kohaliku omavalitsuse korraldusele, puudub ka oluline sotsiaalne mõju. Kavandatud muudatustel võib olla teatud positiivne mõju majandusele, kuna korrastatakse MaaPS-i sätteid ja struktuuri maapõuevaldkonna koordineerimisel, mis muudab seaduse alusel tegutsemise mitmes mõttes lihtsamaks. Olulist majandusmõju siiski ette ei nähta. Seaduse rakendamine on positiivse mõjuga Eesti üldiste maapõuevaldkonna eesmärkide täitmisele. Seaduse rakendamisega ei kaasne riske, ulatuslikke mõjusid ega halduskoormuse kasvu, samuti ei kavandata põhimõttelisi muudatusi õiguskorras. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuete kohast põhjaliku mõjuanalüüsi aruannet. Järgnevalt on loetletud olulisemad kavandatud muudatused teemade kaupa ja selgitatud nende mõju. Tuleviku vajadusest lähtuvate lahenduste väljatöötamine 21 6.1. Mõju avaldav muudatus: fosforiidi ja metallimaagi uuringuteks on eesõigus riigil Eelnõukohase seadusega nähakse ette fosforiidi ja metallimaagi uuringuteks uuringuloa saamiseks eesõigus riigile, mis tähendab eesõiguse tekkimist riiklikule rakendusgeoloogia asutusele ehk EGT-le. Sihtrühm I: riik, sh EGT Enne maapõue kasutamist peab alati piisava detailsuse ja ulatusega välja selgitama võimalikud tegevusega kaasnevad mõjud. Hinnata tuleb mõjusid keskkonnale, sh majandus- ja sotsiaalsele keskkonnale. Negatiivsete mõjude vältimiseks ja leevendamiseks tuleb kasutada kõige efektiivsemaid meetmeid, mille määramisel arvestatakse kõiki eelnimetatud aspekte. Kui on kavas võtta kasutusele täiesti uus maapõueressurss, millega seotud kogemus puudub, tuleb ressursi kasutamise üle otsustamisel hinnata ka ressursi töötlemisega seotud tööstuse keskkonnariske ja vastuvõetavust. Seda selleks, et vaadata kogu tegevust tervikuna ja mitte lubada näiteks alustada ressursi kaevandamist, kui võib arvata, et selle kasutamine ei ole aktsepteeritav. Näiteks põlevkivi kasutamisel ilmnevad kaevandamise kõrval selgelt suured negatiivsed mõjud ka selle töötlemisel. Fosforiidi kaevandamise lubamisel tekiks samuti palju keskkonnaküsimusi seoses kaevandamisega, kuid tööstusega kaasneks kindlasti hulgaliselt lisaküsimusi, mida on vaja esmalt kaaluda. Seetõttu on riigi jaoks alusinformatsiooni kogumine kriitilise tähtsusega, et põhjalikult hinnata maavarade kasutuselevõtuga seotud hüvesid ja riske. Muudatus on seega vajalik riigi maavara kasutamise korraldamisega seotud funktsioonide täitmiseks. Muudatus ei suurenda EGT töökulu, kuna teenistus on selleks vajalike töötajatega komplekteeritud. Muudatusega kaasneb riigile lisakulu seoses tegemist vajavate uuringutega. Kulu suurust on täpselt raske hinnata, see sõltub konkreetsel aastal kavandatavatest töödest ning planeeritakse vastava aasta eelarvesse. Sihtrühm II: avalikkus Riigi suunatud uuringutel on positiivne mõju valdkonna mainele ja huvitatud osaliste koostööle. Kodanikud ja otsustajad ei ole piisavalt teadlikud maapõue kasutusest, keskkonnamõjudest, potentsiaalist, nüüdisaegsetest lahendustest ega valdkonna õiguslikust reguleerimisest. See pärsib valdkonna arengut ja diskussiooni lahenduste leidmiseks. Valdkonna maine on kindlasti osaliselt mõjutatud okupatsiooniperioodi ajaloolisest kogemusest. Seni pole riik tegelenud sihipäraselt avalikkuse teadlikkuse suurendamisega maapõue valdkonnas ning eri loamenetluse ja regulatiivsed konfliktid on jätnud mulje, et riik pigem ei soosi valdkonna arengut. Seetõttu on vaja tagada usaldus riigi ja arendajate tegevuse vastu. Selle eelduseks on avalikkuse objektiivne teavitatus, et tegevus lähtub parimast võimalikust teadmisest. Seega on otstarbekas riigil endal ehk EGT kaudu teha esmased uurimistööd, et selgitada enne detailsemat arendustööd ressursi maht ja potentsiaal. Nimetatud skeem mahendab esilekerkivaid sotsiaalmajanduslikke ja keskkonnakaitselisi teemasid ja võimaldab hinnata kõiki poolt- ja vastuargumente objektiivselt. Muudatusega on riigil võimalik saada paremat teavet maavara kohta ning seetõttu ka anda avalikkusele täielikumat ning õigemat informatsiooni. 22 Sihtrühm III: kohaliku omavalitsuse üksused Riigi suunatud uuringutel on positiivne mõju kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigiasutuste koostööle. Maapõueressursside kasutamine on nähtav ja avaldab mõju eelkõige kohalikul tasandil. Seetõttu on väga oluline kaasata kohaliku omavalitsuse üksused maapõueressurssidega seotud otsustusprotsessidesse võimalikult varases staadiumis, et toimuks infovahetus ja oleks selged kohaliku omavalitsuse üksuste ootused. Kohaliku omavalitsuse üksuste varane kaasamine aitab muu hulgas võimalikult palju arvestada nende arvamusega ja leevendada sel moel potentsiaalseid konflikte. Efektiivne ja varajane kaasamine on võimalik, kui riigi käsutuses on võimalikult põhjalik informatsioon maavara ning selle kasutamise ja sellega seotud keskkonnatingimuste kohta. Sihtrühm IV: võimalikud uuringute tegemisest huvitatud isikud, potentsiaalsed kaevandamisest huvitatud isikud Maapõueressursside uuringutest on huvitatud ülikoolid ja teadusasutused, mis kasutavad geoloogilistest uuringutest saadavat infot teadus- ja arendustööks. Uuringutulemuste vastu on huvi ka ettevõtetel, kes tegelevad kaevandamisega, et saada infot võimalike uute maavaravarude leiukohtade kohta. Mõju mõlemale sihtrühmale on positiivne, kuna saab kasutada juba olemasolevat infot tehtud geoloogiliste uuringute kohta ja planeerida selle alusel uusi teadusuuringuid või majandustegevust. Kaasnev mõju: mõju majandusele, regionaalarengule, haridusele Riigi suunatud uuringutel on positiivne mõju maapõueressursside kasutuselevõtmisele, investeeringute võimaldamiseks ning ringmajanduse arendamisele. Maapõuevaldkonna investeerimisvõimalusi ei ole potentsiaalsetele investoritele märkimisväärselt tutvustatud. Maapõuepoliitika põhialuste, riigi ja piirkonna (maakonna või kohaliku omavalitsuse) arengustrateegia eesmärkidega kokku sobivate investeerimisvõimaluste tutvustamine aitaks kaasa majanduse arengule. Eesmärk on tagada riigile juhtroll ressursikasutuse tingimuste määramisel ning tuua ühiskonnale maksimaalne hüve ressursikasutusest, arvestades samal ajal ressursi kasutamiseks olulist äririski võtvate ettevõtjate vajadusi. Regionaalarengule mõjub seadusemuudatus positiivselt, sest ressursside uurimine, maavaravaru arvelevõtmine ja võimalik kasutuselevõtt toob kaasa regionaalses plaanis majanduselu elavnemise. Valdkonna jaotumine Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahel, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi rolli põhjalikum avamine MaaPS-is 6.2. Mõju avaldav muudatus: Eesti Geoloogiafondi asutamiseks õigusliku aluse loomine Eelnõukohase seadusega nähakse ette Eesti Geoloogiafondi loomine. Eesti Geoloogiafond on juba olemasolev andmekogu, millele luuakse eelnõus õiguslik alus ja sätestatakse andmekogu eesmärk. Uue andmekogu loomisel on kaudne positiivne mõju elu- ja looduskeskkonnale. Parem geoloogiateabe allikas aitab eelduslikult parandada inimeste teadlikkust, hoiakuid ja käitumist maapõuevaldkonnas. Sihtrühm I: keskkonnaandmete tarbijad, avalikkus 23 Sihtrühma suurust on raske hinnata. Andmetest võivad olla huvitatud paljud isikud, nimelt pakub tervelt 92%-le elanikest huvi info oma kodukoha või kogu Eesti keskkonnaseisundi kohta (2018. a Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring), kuid valdavalt on mõju vaid kaudne. Kaasnev mõju: mõju majandusele, halduskoormusele, töökoormusele Eesti maapõue kohta on viimase 90 aasta jooksul kogutud mitmekülgne andmestik, millest valdav osa on tänaseni väärtuslik ja taaskasutatav nii teaduslikel kui ka rakenduslikel eesmärkidel. Paraku on sellistes andmehulkades orienteerumine ilma spetsiaalsete elektrooniliste andmebaasideta jõukohane vaid pika töökogemusega spetsialistidele. Nüüdisaegsete andmebaaside kasutuselevõtmine võimaldaks iga konkreetse uuringu puhul vähendada varem tehtud tööde andmete tuvastamisele kuluvat aega ja vältida dubleerivaid töid, suurendades sel viisil maapõueuuringute operatiivsust ja usaldusväärsust. Eelkõige vajavad parandamist spetsialistide võimalused andmeid kasutada. Rollid ja vastutus ei ole praegu paigas ning välistatud ei ole dubleerimine. Vaja on tagada, et olemasolev ja lisanduv info säilitataks ja tehtaks soovijatele süstematiseeritult ja võimalikult lihtsalt kättesaadavaks. See vähendab nii ametnike töökoormust kui ka andmete esitajate ja kasutajate halduskoormust. Täpselt on töö- ja halduskoormuse vähenemist keeruline hinnata. Andmekogu loomine mõjutab kõiki andmete loojaid ja tarbijaid, sh ametnikud, teadusasutused, kodanikud, maaomanikud, meedia ja laiem avalikkus. Sihtrühma käitumine muutub seoses uue andmeallika kasutamisega, millega kohanemine ei peaks raskusi tekitama. Soovimatute mõjude kaasnemise risk on väike, kuna andmekogu loomisel on positiivne iseloom. Kuid nagu iga arendusega, võib ka Eesti Geoloogiafondi arendamisel tekkida kitsaskohti. Arenduste puhul võib riskiks osutuda projekti ulatuse muutus ja ajagraafikus püsimine, mida aitavad maandada põhjalik ärianalüüs ja projektiplaan, kõigi osalistega läbi töötatud nõuded ja aktiivne juhtrühm, kes regulaarselt jälgib projekti edenemist ja sekkub vajaduse korral. Üheks riskiks võib osutuda see, kui arenduse tulemus ei vasta ootustele. Seda riski aitavad maandada tihe koostöö meeskondade vahel ja kõikide seotud äriprotsesside põhjalik analüüs. Veel üheks levinumaks riskiks võib osutuda eelarve puudujääk, mida aitab maandada piisava ülejäägiga planeeritud eelarve. Sihtrühm II: EGT töötajad (otseselt mõjutatud 12 töötajat, kaudselt mõjutatud 29 töötajat), muude riigiasutuste ametnikud Kaasnev mõju: mõju majandusele, töökoormusele Uue andmekogu loomisel on positiivne mõju riigiasutuste koostööle. Riigiasutuste töökoormus kasvab ajutiselt ärianalüüsi tegemise ja arendamise perioodil ja väheneb pärast andmekogu kasutuselevõttu. Muudatusel on positiivne mõju keskkonnateabe avalikustamisega seotud avalike teenuste kättesaadavusele. Eesti Geoloogiafondi arendamine mõjutab positiivselt infoühiskonna arengut. Uued tänapäevastele nõuetele vastavad infosüsteemid võimaldavad arendada uusi infoühiskonna teenuseid. 6.3. Mõju avaldav muudatus: maavarade komisjoni põhiülesannete täiendamine Maavarade komisjonil on ajalooliselt olnud maapõue kasutamise korraldamises oluline nõuandev roll. Seni on maavarade komisjoni põhiülesandeks olnud KeM-i ja tema allasutuste nõustamine. Seoses Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala pädevuse 24 laienemisega maapõueressursside valdkonnas tuleb ajakohastada ka maavarade komisjoni põhiülesandeid. Muudatusel arvestatavat mõju ei ole, kuna muudatus peegeldab juba praegust olukorda. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on seega väike. Sihtrühm I: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja EGT Mõju: riigiasutuse töökorraldusele, töökoormusele Seaduse rakendamine on positiivse mõjuga Eesti üldiste maapõuevaldkonna eesmärkide täitmisele – avaliku sektori ülesanded tuleb määrata selliselt, et need toetaks arengudokumendi visiooni ja eesmärgi elluviimist ning tagaks kõigi määratud ülesannete täitmise mõistlikult, efektiivselt ja vältides dubleerimist. Tegemist on ministeeriumite tegevusvaldkondade korrastamisega, et need oleks õigusaktides fikseeritud vastavalt tegelikkusele. Muudatus mõjutab Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi töökorraldust ja töökoormust vähesel määral, sest muudatusega ei lisandu ülesandeid, millega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole seni tegelenud. Muudatus mõjutab positiivselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi rolli kujunemist valdkonna eest kaasvastutavaks ministeeriumiks. Sihtrühm II: maavarade komisjoni liikmed Mõju: töökoormusele Muudatus võib suurendada töökoormust, kuid mitte märkimisväärselt, kuna juba hetkel lepitakse KeM-i ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostöös maavarade komisjonile esitatavad aruteluteemad varem kokku. Sihtrühm III: keskkonnaloa omajad ja taotlejad Kaasnev mõju: õigusselguse paranemine Muudatus avaldab kaudset positiivset mõju keskkonnalubade omajate ja taotlejate tegevusele, kuna parandab infovahetust ning info kättesaadavust ametiasutustele. Praktikas ilmnenud probleemid MaaPS-i rakendamisel 6.4. Mõju avaldav muudatus: põlevkivi tagantjärele kaevandamise täpsem regulatsioon parandab seaduse rakendatavust Eelnõukohase seadusega parandatakse ja muudetakse paindlikumaks põlevkivi tagantjärele kaevandamise regulatsiooni, mis parandab ka selle rakendatavust (MaaPS-i § 63). Tuginedes kogemusele, ei ole järgmise aasta põlevkivi vajadust 1. septembriks võimalik täpselt kindlaks määrata. Tegelik tootmiseks vajalik põlevkivikogus on kaevandajale selge alles järgmise aasta 1. juuliks. 1. septembriks saab küll anda esmase prognoosi ja ka edaspidi on see kuupäev esmase taotlusvooru tähtpäev, ent järgmise aasta sees peaks olema võimalik esitada ka lisataotlus, kui kaevandada lubatud põlevkivi tagantjärele kaevandamata mahu jääki ei ole jõutud 1. septembri seisuga täielikult kaevandamiseks taotleda. 25 Nimetatud muudatus ei too kaasa uut keskkonnamõju, kuna tagantjärele põlevkivi kaevandamise mahud on piiratud kaevandamisloale kantud kaevandamise lubatud maksimaalse aastamääraga. Sihtrühm I: põlevkivi kaevandavad ettevõtted (neli ettevõtet) Mõju: mõju majandusele Nimetatud muudatus võimaldab põlevkivi paindlikumat kaevandamist. Muudatus ergutab ettevõtlust, kuna võimaldab põlevkivi tagantjärele kaevandatud kogust paremini realiseerida ning õigust praktiliselt ning paindlikumalt rakendada. Seega on loa omaja jaoks mõju positiivne. Sihtrühm II: Keskkonnaameti ametnikud (11 ametikohta on otseselt seotud kaevandamislubade menetlusega) Kaasnev mõju: mõju töökoormusele Kehtivas seaduses sätestatud menetluslikku poolt ei ole vaja muuta ja lisanduv ühekordne taotluse menetlemine ei too Keskkonnaametile töökoormust oluliselt juurde. 6.5. Mõju avaldav muudatus: parandatakse kaevandamisloa muutmise regulatsiooni Eelnõukohase seadusega antakse alus muuta kaevandamisluba ilma avatud menetluseta: 1) kui on vaja täpsustada kaevandamisloale kantud kaevandatud maa kasutamise otstarvet; 2) kui hoideterviku jätmine on kaevandamisloa kehtivusaja jooksul muutunud ebavajalikuks ja hoidetervikus olevat varu soovitakse kaevandada. Sellisel juhul võib muuta ka kaevandamisloale kantud maavara koguse andmeid; 3) kui loa omaja taotleb pärast kaevandatud maa korrastamise kohustuse täidetuks tunnistamist mäeeraldise ja teenindusmaa pindala vähendamist (kehtiva seaduse kohaselt on see võimalik ainult mäeeraldise puhul, nüüd lisatakse ka teenindusmaa). Sihtrühm I: kaevandamisloa omajad (ligikaudu 260 isikut) Kaasnev mõju: majanduslik mõju – vähenevad menetlusega seotud kulud, halduskoormus ja bürokraatia ning suureneb õigusselgus Muudatuse mõju on positiivne, kuna seni on see olnud samade muudatuste tegemiseks läbi viia avatud menetlus, mistõttu on nimetatud muudatused jäänud ka kaevandamislubades õigel ajal tegemata. Muudatuse positiivne mõju avaldub veel selles, et loa omajal on loa alusel toimuva tegevuse kohta ajakohased andmed. Muudatus lihtsustab nimetatud tegevuste elluviimist, võimaldab valida optimaalseima lahenduse ning seega võimaldab ressursside kokkuhoidu. Sihtrühm II: Keskkonnaameti ametnikud (11 ametikohta on otseselt seotud kaevandamislubade menetlusega) Kaasnev mõju: mõju riigiasutuste korraldusele, mõju asutuse töökorraldusele, bürokraatia vähenemine 26 Muudatus annab suurema selguse, millistel juhtudel on loa andjal õigus kaevandamisluba muuta ilma avatud menetluseta. Menetluste lihtsustamine vähendab Keskkonnaameti formaalsete toimingutega seotud töökoormust. Muudatus võib suurendada töökoormust, kuid mitte märkimisväärselt, kuna suuri mäeeraldisi on vähe ning ei ole oodata, et pindala vähendamist hakatakse massilisemalt taotlema kui seni. Samas on väga oluline, et loa omaja kaevandatud ala õigel ajal korrastab ja selle maaomanikule tagastab, sest nii peatub keskkonnahäiring, kaevandatud maa saab taastuda ning selle võib mõnel muul otstarbel kasutusele võtta. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on seega väike. 6.6. Mõju avaldav muudatus: kaevandamisega ja maapõue kasutamisega tekkinud kahjude hüvitamise hõlbustamine Kui kahju on loa alusel kaevandamisel tekkinud rohkem kui kümme aastat pärast kaevandamisloa kehtivuse lõppemist, hüvitab tekkinud kahju riik. Riik hüvitab tekkinud kahju ka juhtudel, kui see tekkis pärast juriidilisest isikust loa omaja likvideerimist või maapõue kasutanud isiku surma. MaaPS-i §-s 93 tehtavate muudatustega luuakse võimalus anda kaevandamisega ja maapõue kasutamisega tekkinud kahju hüvitamise haldusülesanne üle riigi sihtasutusele, kes korraldab keskkonnaprogrammi elluviimist (KIK-ile). Sihtrühm I: kahju hüvitamist taotlevad isikud (sihtrühm on väike, viimastel aastatel on esitatud seitse taotlust) Kaasnev mõju: majanduslik mõju – vähenevad menetlusega seotud kulud, halduskoormus ja bürokraatia ning suureneb õigusselgus Muudatuse mõju on positiivne, kuna KIK-il on toetusmeetmete rakendamise, sh projektide järelevalve ning koordineerimise kogemus ning valmisolek sellise haldusülesande täitmiseks. KeA üksikjuhtumipõhise taotlemise asemel on märgatavalt mõistlikum, kiirem ja paindlikum hüvitada kulusid KIK-i kaudu raamhangete abil, kus aastaeelarve eraldab KeM ning täitmist jälgitakse kalendriaasta põhjal. KIK tellib raamhangetega mitme varinguaugu sulgemise, alustades kõige ohtlikumatest ja likvideerides need, kui eelarves on vabad vahendid olemas. Sihtrühm II: KIK kahju hüvitamise taotluse menetleja, KeA Kaasnev mõju: mõju riigiasutuste korraldusele, bürokraatia vähenemine Muudatus suurendab töökoormust, kuid mitte märkimisväärselt, kuna kahjunõudeid on vähe. Siiski on eelarves vaja planeerida raha haldusülesande täitmiseks, samuti eraisikute kahjude hüvitamiseks ja varinguakude likvideerimistöödeks ning endistel põlevkivialadel asuvate hoonetele kaevandamisega põhjustatud kahjude hüvitamiseks. Analüüsid, kui palju on igal aastal vaja planeerida raha kahjude hüvitamiseks, on valminud 2021. ja 2022. aasta sees. 2021. aastal valmis KIK tellimusena kaks tööd: 1) OÜ Inseneribüroo STEIGER töö „Suletud põlevkivikaevanduste varinguaukude ja- alade korrastamise analüüs, tüüpprojektide ja tegevuskava koostamine“ (Töö nr 21/3280), mille ühe osana prioritiseeriti teadaolevad varingualad ja -augud ja koostati korrastamistööde tüüpprojektid, mida on võimalik kasutada ühetaoliste varingute korrastamisel. Projekti käigus 27 tuvastati 14 korrastamist vajavat uuringuauku, mille hinnanguliseks maksumuseks märgiti 52 946 eurot; 2) Osaühing Ekif töö ”Endistel põlevkivialadel asuvatele hoonetele kaevandamisega põhjustatud kahjustuste hindamine”. 2022. aastal valmis Ellex Raidla analüüs „Endistel põlevkivialadel kaevandamisega hoonetele põhjustatud kahju hüvitamise põhimõtete kujundamine“ (Töö nr 7-12/90), mille eesmärgiks oli analüüsi eesmärgiks endistel põlevkivialadel asuvatele hoonetele kaevandamisega põhjustatud kahju hüvitamise põhimõtete kujundamine. Töös on hinnatud ka mõju riigi eelarvele lähtudes EKIF koostatud tööst. Selle põhjal on saadud suletud põlevkivikaevanduste altkaevandatud aladel kaevandamiskahjuga ja kahjustuste kõrvaldamisega seotud tööde orienteeruva kogueelarve mahtuks kuni 30 miljonit eurot. Nimetatud analüüsitulemustega saab tutvuda KIK-s või KeM-s kohapeal (eelneval kokkuleppel). Muudatusega ei laiendata hüvitamise ulatust, vaid reguleeritakse ainult hüvitamise korda, mistõttu hüvitiseks kuluvate summade vajadus ei muutu. Praeguseks teadaolevate varinguaukude likvideerimiseks kulub KIK-il u 245 000 eurot. Eraldi tuleb arvestada KIK-i tegevuskuludega, mida ei ole nimetatud summa sees. Samas ei ole KIK-i tegevuskulude puhul tegemist lisakuluga riigile, kuna samade ülesannete arvelt vähenevad KeA kulud, sh KeA töökoormus, mis võimaldab ressurssi suunata muude ülesannete täitmisele. Kohaliku omavalitsuse üksustele ei ole ülesandeid planeeritud ja nende kulud ega töökoormus ei suurene. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on seega väike. Taastuvenergia ehitise maardla alale ehitamise reguleerimine 6.7. Maapõueseaduse ja ehitusseadustiku täiendamisega luuakse võimalus maardlale taastuvenergia ehitise ehitamise lubamiseks Sätestatakse tingimused ja nõuded, millele vastavalt on taastuvenergia ehitise maardlale ehitamine võimalik. Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavaks tegevuseks tuleb taotleda Keskkonnaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutuse ehk Maa- ameti luba. Ehitamiseks taotletav ehitusluba, muu luba või muu haldusakt peab olema antud kooskõlas Maa-ameti loaga ja selles sätestatud tingimustel. Taastuvenergia ehitiste lammutamiseks antakse tähtaeg kuni 35 aastat (v.a turbamaardlatel) ja tähtaja möödumisel peab taastuma juurdepääs maavarale. Sihtrühm I: Riigiasutused (Maa-amet, Keskkonnaamet) Maa-ameti kui MaaPSi alusel maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavaks tegevuseks luba andma volitatud asutuse töökoormus võib suureneda seoses sellega, et taastuvenergia ehitiste rajamiseks maardlale hakatakse esitama rohkem taotluseid. Seda võib mõjutada ka kava „REPowerEU“, mille lisa 1 sätestab meetmed kõigile ELi liikmesriikidele. Seoses tööstuse energiatõhususe ja elektrifitseerimisega on ette nähtud kõrgem taastuvate energiaallikate eesmärk (45%). Sama, kõrgem eesmärk (45%) on ka taastuvallikatest toodetud elektrienergiale, nt päikese-ja tuuleenergia. Liikmesriigid peavad tagama, et nimetatud projektid viiakse ellu võimalikult kiiresti kooskõlas kava „REPowerEU“ vajaduste ja ajakavaga. 28 Keskkonnaameti pädevuses on edaspidi MaaPSi § 107 lõike 1 ja ehitusseadustiku § 130 lõike 5 alusel järelevalve MaaPSi § 15 lõikes 1 sätestatud loast või lõikes 7 nimetatud kooskõlastusest tulenevast lammutamise tähtajast kinnipidamise üle. Sellega seoses saab prognoosida töömahu suurenemist, kuid arvestades, et võimaliku lammutamisettekirjutuse tegemise vajaduseni jõutakse alles pärast selleks antud tähtaja lõppu, ei avaldu mõju lähiaastatel. Praegu ei ole võimalik prognoosida täpset Maa-ametile ega Keskkonnaametile lisanduvat töömahtu (sh töövahendid, koolitused, kulud täiendavatele kaalutlemistele ja järelevalvele), kuna ei ole teada, kui palju taotletakse, kui suur on maardlatele taastuvenergia rajatiste ehitamise huvi. Enne tegeliku mõju avaldumist tagatakse vahendid, et võimaldada selle ülesande täitmine. Tehtud kaardistused ja prognoosid on andnud indikatsiooni, et maardlate aladel leidub tuuleparkideks sobilikke alasid. 2022. aastal valminud „Tuuleenergeetika arendamist piiravate kitsenduste kaardistamine ning vabade alade tuvastamine“ esialgse kaardistuse järgi, kus ei tuvastatud otseseid piirangud ning kaardistamisel võeti arvesse, et tuulik asub 1000 m kaugusel eluhoonest, leiti sobivaid alasid kokku 81,8 km2. Sobivatest aladest (märgistatud rohelised alad) on pooled metsamaad (41 km2). Osaliselt sobivaid alasid (märgistatud kollased alad) leiti 2431 km² ulatuses, millest eelduslikult on samuti pool metsamaa ehk ca 1200 km². Metsade all on riigiomandis olevatest maades rohelistel aladel ca 34 % ja kollastel aladel ca 50%. Täiendav vajadus on kaardistada maismaatuuleparkide rajamiseks sobilikke alasid 500 km2 ulatuses, mis võivad kattuda ka maardlate aladega. Lisaks koostas EGT 2022. aastal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel uurimistöö „Maardlatele ja maavarade perspektiiv- ning levialadele taastuvenergeetika taristu rajamise analüüs“. Uurimistöös on analüüsitud tuuleparkide ajutise rajamise võimalusi maardlatele ning maavarade perspektiiv- ja levialadele, samuti EGT andmete alusel välja eraldatud perspektiivsetele aladele, mis paiknevad Kirde-Eesti ja Kesk-Eesti taastuvenergeetika piirkonnas. Kirde-Eestis oli tuuleparkide ajutiseks rajamiseks kavandatavate analüüsitud alade pindala kokku ligi 48 774,40 ha. Analüüsi tulemusena on Kirde-Eesti taastuvenergeetika piirkonda võimalik ajutiselt rajada tuuleparke kogupindalaga 29 464,46 ha. Maavaradest tulenevate piirangute tõttu tegi EGT ettepaneku vähendada kavandatud analüüsitud tuuleparkide pindala 39,6%. Kesk-Eestis oli tuuleparkide rajamiseks kavandatud alade pindala kokku 79 426,70 ha. Analüüsi tulemusena on Kesk-Eestisse ajutiselt võimalik rajada tuuleparke kogupindalaga 75 011,03 ha. Seega vähenes maavaradega kattumise tõttu esialgu kavandatud tuuleparkide pindala 5,6%. Sihtrühm II: Taastuvenergia tootmisest huvitatud isikud Taastuvenergia tootmisest huvitatud isikutele on mõju positiivne, kuna seadusega kehtestatakse maardlale taastuvenergia ehitiste vahekasutusena ehitamise regulatsioon. Eesti Taastuvenergia Koja andmetel on liidus 9 liiget, sh MTÜ Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon ja Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon oma liikmetega. Kokku 32 isikut, kes kõik on huvitatud taastuvenergeetika arendamisest. Sihtrühm III: Kaevandamisest huvitatud isikud Kuna kõiki maardlaid ei võeta kasutusele lähiaastate jooksul, on võimalus rakendada maardlate maadel tähtajalist vahekasutust. Kui ilmneb vajadus maavara kasutuselevõtmiseks, on see 29 pärast seaduse alusel määratud lammutamise tähtaja saabumist võimalik. MaaPSi § 14 lisatavas lõikes 21 sätestatud põhimõtted võimaldavad taastuvenergiaehitiste ehitamist vahekasutusena maardlatel, kus asuv maavara ja esinevad tingimused seda, arvestades maavara kaitse ja kasutamise eesmärke, kõige paremini võimaldavad. Seega on mõju kaevandamisest huvitatud isikutele võimalikult minimeeritud. Kaevandamise lube omavaid isikuid on seisuga 23.08.2022 maardlate registri alusel ca 334 (kaevandamislube 778). Vahekasutust saab teha maardla alal, kus puuduvad kehtivad load ega ole esitatud loataotluseid kaevandamise ja geoloogilise uuringu eesmärgil. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Kohaliku omavalitsuste üksustele ei kaasne seaduse rakendamisega lisatööd ega -kulusid. Kuna Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi struktuurimuudatused on juba plaanipäraselt toimunud ja EGT on loodud 2018. a, siis lisakulusid sellega ei kaasne, samuti ei eeldata sellest tulu. Riigile fosforiidi ja metallimaagi uuringute tegemise eesõiguse sätestamine toob kaasa lisakulu seoses üldgeoloogiliste uurimistööde ja võimalike geoloogiliste uuringutega. Arvestades, et EGT töid rahastatakse aastaeelarve alusel, on tööde mahtu ja ajalist perspektiivi keeruline hinnata, mistõttu selgub kulu suurus konkreetse aasta tegevuste kavandamisel ning planeeritakse vastava aasta eelarvesse. Keskkonnaametile lisanduvad ülesanded ja sellega seotud täiendav kulud seoses järelevalvega - maardlale ehitatud taastuvenergia ehituste lammutamise tähtajast kinnipidamise üle. Kuna maardla alale ehitamisel tegelikku mõju lähiaastatel ei avaldu, hinnatakse vajalike ressursside maht ja tagatakse need enne mõju avaldumist. 8. Rakendusaktid MaaPS-i muutmisega seoses ei ole rakendusakte vaja muuta. Uuena kehtestatakse kaks määrust: 1) keskkonnaministri määrus „Kaevandamisega ja maapõue kasutamisega tekitatud kahju hindamise ja hüvitamise kord“; 2) majandus- ja taristuministri määrus „Eesti Geoloogiafondi asutamine ja pidamise põhimäärus“. Määruste kavandid on lisatud seletuskirjale. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub ühe kuu jooksul alates selle avaldamisest Riigi Teatajas. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kõikidele ministeeriumitele. 30 Eelnõu kooskõlastasid Haridus- ja Teadusministeerium ning Siseministeerium. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastas eelnõu märkustega. Teised ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu vaikimisi. Arvamuse avaldamiseks edastati eelnõu järgmistele huvigruppidele: Eesti Linnade ja Valdade Liit, MTÜ Eesti Turbaliit, MTÜ Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, MTÜ Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, MTÜ Eesti Mäeselts, MTÜ Eesti Geoloogia Selts, SA Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Geoloogiateenistus, Andmekaitseinspektsioon, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Transpordiamet, Eesti Keemiatööstuse Liit, TalTech energiatehnoloogia instituut ja Põlevkivi kompetentsikeskus. Laekunud märkustega arvestamise/mittearvestamise tabel on esitatud seletuskirja lisas. 31  Lisa 1 KAVAND KESKKONNAMINISTER MÄÄRUS Tallinn 2022. a Kaevandamisega ja maapõue kasutamisega tekitatud kahju hindamise ja hüvitamise kord Määrus kehtestatakse maapõueseaduse § 93 lõike 8 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Määruse reguleerimisala (1) Käesoleva määrusega kehtestatakse maapõueseaduse § 93 lõike 5 alusel kaevandamisega ja maapõue kasutamisega tekkinud kahju hindamise ning kahju hüvitamise kord. (2) Käesoleva määruse alusel kahju hüvitamist menetleb Keskkonnaamet või maapõueseaduse § 93 lõike 8 kohaselt sõlmitud halduslepinguga selleks volitatud isik (edaspidi menetleja). 2. peatükk Kahju teavitamine ja kahju ulatuse hindamine § 2. Kahjust teavitamine (1) Kahjusaaja esitab kahju tekkimise teate menetlejale. (3) Kahju tekkimise teade esitatakse käesoleva määruse lisas 1 toodud kaevandamisega või maapõue kasutamisega tekkinud kahju teatise vormil. § 3. Kahju hindamine (1) Kui kahju seisneb kinnisasjale tekkinud varinguaugus, mis paikneb kaevandatud alal, võetakse abinõud kahju kõrvaldamiseks käesoleva määruse § X kohaselt. (2) Kui kaevandatud alal tekkinud vajumite tõttu on ilmnenud kahju varale, hindab kahju ulatuse menetleja määratud ekspert. (3) Maapõueseaduse § 93 lõike 5 alusel tekkinud kahju hinnatakse käesoleva määruse lisas 2 toodud kahju hindamise metoodika alusel. (4) Kahju hinnatakse ja hindamisakt koostatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kahjude korral XX tööpäeva jooksul kahju tekkimise teate saamisest arvates. 32 (5) Menetleja esitab hindamisakti koopia kahjusaajale XX tööpäeva jooksul hindamisakti saamise päevast arvates. § 4. Nõuded eksperdile (1) Käesoleva määruse § 3 lõikes 4 nimetatud eksperdil peab olema kutseseadusekohane kutse ehituslike ekspertiiside tegemiseks. Kui kahju ei ole tekkinud ehitisele, peab eksperdil olema muu asjakohane kutse või haridus. (2) … § 5. Kahju hindamisakti kantavad andmed (1) Kahju hindamisakti kantakse järgmised andmed: 1) kahjusaaja nimi ja kontaktandmed; 2) kahju tekke kinnisasja katastritunnus, maakond, vald; 3) kahjustunud ehitise ehitusaasta ja kasutusala; 4) kahju olemus ja selle tekkepõhjus; 5) kahju suurus; 6) kahju olemust tõendav muu info. (2) …. 3. peatükk Kahju hüvitamine § 6. Kahju hüvitamise menetlus (1) Menetleja teeb otsuse kahju hüvitamise, mittehüvitamise või kahju kõrvaldamiseks tehtavate abinõude võtmise kohta taotluse esitamisest … jooksul. (2) Menetleja teeb otsuse kahju mittehüvitamise kohta, kui tegemist ei ole kahjuga, millele kohaldub maapõueseaduse § 93 lõike 5 alusel kahju hüvitamise kohustus. (3) Otsuse kahju hüvitamise või hüvitamata jätmise kohta teeb menetleja kahju hindamisakti alusel. (4) Kahju kõrvaldamiseks tehtavate abinõude võtmise otsuse korral menetletakse kahju tekkimise teadet käesoleva määruse §-s 8 sätestatutu kohaselt. § 7. Kahju hüvitamise viis (1) Käesoleva määruse § 3 lõikes 1 nimetatud varinguaukude korrastamistööd ei hüvitata rahas, varinguaugu korral loetakse kahju hüvitatuks kahju kõrvaldamisega. (2) Käesoleva määruse § 3 lõikes 2 nimetatud juhul loetakse kahju hüvitatuks kahjusumma väljamaksega või kahju saajaga kokkuleppel kahju kõrvaldamise toiminguga. 4. peatükk Kahju kõrvaldamise toimingud 33 § 8. Kahju kõrvaldamise toimingute menetlemine (1) Menetleja korraldab käesoleva määruse § 3 lõikes 1 nimetatud varinguaukude korrastamistööd käesoleva määruse lisas 3 sätestatud kaevandamise tõttu tekkinud varinguaukude korrastamise tüüpprojekti kohaselt. (2) Tüüpprojektide mittekohaldumise korral hangitakse korrastamistööde tehniline erilahendus. (3) …. 5. peatükk Rakendussäte § 10. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub XXXX aasta 1. jaanuaril. Lisa 1. Kaevandamisega või maapõue kasutamisega tekkinud kahju teatise vorm Lisa 2. Kaevandamisega või maapõue kasutamisega tekkinud kahju hindamise metoodika Lisa 3. Kaevandamise tõttu tekkinud varinguaukude korrastamise tüüpprojekt Madis Kallas Meelis Münt Minister Kantsler 34  Lisa 2 KAVAND MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER MÄÄRUS Tallinn 2022. a Eesti Geoloogiafondi asutamise ja pidamise põhimäärus Määrus kehtestatakse maapõueseaduse § 251 lõike 3 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Andmekogu asutamine ja ametlik nimetus (1) Käesoleva määrusega asutatakse riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu ametliku nimetusega Eesti Geoloogiafond (edaspidi andmekogu). (2) Andmekogu ametlik lühend on EGF. (3) Andmekogu ingliskeelne nimetus on Geological Archive. § 2. Andmekogu eesmärk Andmekogu eesmärk on üldgeoloogiliste uurimistööde andmete ning geoloogilise uuringu aruannete kogumine, säilitamine ning teabe kättesaadavuse tagamine. § 3. Andmekogu vastutav töötleja (1) Andmekogu vastutav töötleja on Eesti Geoloogiateenistus (edaspidi vastutav töötleja). (2) Andmekogu vastutav töötleja: 1) tagab andmekogu pidamise õigusaktides sätestatud nõuete järgi; 2) tagab andmekogu arendamise, haldamise ja pidamise finantseerimise; 3) arendab andmekogu; 4) sisestab, töötleb ja väljastab andmeid; 5) määrab andmekogu käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse tagamiseks andmekogu turvanõuded; 6) tagab andmekogu andmetega seotud kasutajatoe; 7) määrab teenuse omaniku ja peakasutaja; 8) informeerib volitatud töötlejat aegsasti kavandatavatest muudatustest andmekogu pidamisel. § 4. Andmekogu volitatud töötleja (1) Andmekogu volitatud töötleja on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi volitatud töötleja). (2) Andmekogu volitatud töötleja: 35 1) korraldab andmekogu majutamise ja infotehnoloogilise haldamise; 2) kasutab andmekogu arendamiseks ja haldamiseks eraldatud vahendeid sihipäraselt ja tõhusalt; 3) teeb andmekogu vastutavale töötlejale ettepanekuid andmekogu arendamiseks; 4) korraldab andmekogu arendustöid koostöös vastutava töötlejaga ning andmekogu infrastruktuuri hankimist või rentimist; 5) rakendab meetmed andmete käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse tagamiseks ning korraldab andmekogu varukoopiate tegemise; 6) tagab andmekogu infotehnoloogilise kasutajatoe; 7) informeerib vastutavat töötlejat olulistest takistustest ja probleemidest andmekoguga seotud kohustuste täitmisel. § 5. Andmekogus sisalduvate andmete kaitse (1) Andmekogus sisalduvate andmete käideldavuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse tagamiseks rakendatakse asjakohaseid organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnoloogilisi turvameetmeid. (2) Andmekogus sisalduvate andmete turvaklass on ... Andmekogu turbeaste on …... 2. peatükk Andmekogu ülesehitus § 7. Geoloogilised uuringumaterjalid § 8. Geoloogilised säilikud § 9. Üldgeoloogiliste uurimistööde uuringupunktid § 10. Geoloogilised kaardid 3. peatükk Andmekogu andmeandjad, andmete avalikustamine ja säilitamine § 11. Andmeandjad Andmekogu andmeandjad on: § 12. Avalikustamine (1) EGF-i andmed avalikustatakse vastutava töötleja pakutavate otsingu- ja vaatamisteenuste kaudu. (2) Vastutav töötleja võib andmekogu andmetest avalikustada nii kehtiva (vastutava töötleja valideeritud) kui ka ajaloolise (originaalse) versiooni. § 13. Andmete säilitamine ja arhiveerimine Andmekogu andmeid säilitatakse alaliselt. 4. peatükk Järelevalve ja andmekogu likvideerimine 36 § 14. Järelevalve Järelevalvet andmekogu pidamise üle tehakse õigusaktides sätestatud korras. § 15. Andmekogu likvideerimise kord (1) Andmekogu tegevuse lõpetamise otsustab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (2) Andmekogu lõpetamine toimub kooskõlas avaliku teabe seaduse ja arhiiviseaduse nõuetega. 5. peatükk Rakendussätted § 16. Enne käesoleva määruse jõustumist kogutud andmed (1) Enne käesoleva määruse jõustumist Eesti Geoloogiateenistuse kogutud geoloogiafondi aruanded, geoloogiliste kaartide andmed, üldgeoloogiliste uurimistööde uuringupunktide andmed ja geoloogilised säilikud loetakse asjakohases ulatuses andmekogu koosseisu kuuluvaks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete andmekogusse kandmise otsustab andmekogu vastutav töötleja. Andmekogu koosseisu kuuluvaks loetakse kõik enne käesoleva määruse jõustumist Eesti Geoloogiateenistuse kogutud geoloogiliste uuringute aruanded. § 17. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub … 37  Lisa 3 38