Arvamus

Teie 27.10.0201 nr 3-2-8-1-1002-15 Kadri Nõmm Meie 26.11.2015 nr 10-3/7332 Riigikohus [email protected] Arvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-15 I. Sissejuhatus ja kokkuvõte Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 13.10.2015 määrusega kohtuasjas nr 3-2-1-146-15 asja läbivaatamiseks üle Riigikohtu üldkogule, leides, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 178 lõige 3 võib olla vastuolus põhiseaduse § 24 lõikega 5 (isiku õigus kaevata tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule), §-ga 12 (võrdsuspõhiõigus), § 13 lõikega 2 (õigusselgus) ning §-ga 32 (omandipõhiõigus). Riigikohus pöördus teiste seas ka justiitsministri poole arvamuse saamiseks kõnesoleva sätte vastavusest põhiseadusele. Analüüsinud vaieldavat sätet, leian, et TsMS § 178 lõige 3 on vastuolus põhiseadusega. Oma seisukohta põhjendan alljärgnevalt: II. Vaidlustatud säte TsMS § 178 lõige 3 sätestab: „§ 178. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamine […] (3) Kui menetluskulude kindlaksmääramisel on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, lahendab ringkonnakohus määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise peale põhjendatud määrusega. Muul juhul võib ringkonnakohus määruskaebuse lahendada kirjeldava ja põhjendava osata määrusega. Ringkonnakohtu kirjeldava ja põhjendava osata määruse peale ei saa edasi kaevata.“. Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 III. Justiitsministri seisukoht 1. Normikontrolli lubatavus 1.1 Tegemist on põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) § 3 lõige 3 sätestab, et üldkogu lahendab Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses. Käesoleval juhul andis Riigikohtu tsiviilkolleegium põhjendatud kahtluse alusel – TsMS § 178 lõige 3 ei vasta põhiseadusele – asja lahendamise üle Riigikohtu üldkogule. Seega on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga. 1.2 Vaidlustatud sätete asjassepuutuvus PSJKS § 14 lõike 2 kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti või selle sätte, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Sätte asjassepuutuvuse nõude kohaselt peab norm, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohus ise on nimetatud nõuet sisustanud selliselt, et asjassepuutuvaks on säte, mille põhiseadusele 1 mittevastavuse korral peaks asja otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. Seejuures saab asjassepuutuvaks lugeda üksnes isiku suhtes kohaldatud normi, mis tegelikult 2 reguleerib vaatlusalust suhet või olukorda. Käesolevas asjas on vaidlusaluseks küsimuseks TsMS § 178 lõikest 3 tulenev kaebeõiguse piirang - menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 177 lõike 1 puktide 1 ja 2 alusel saab toimuda kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Juhul, kui menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks kohtuotsuses, ei kehtesta TsMS piiranguid selle kohtuotsuse vaidlustamiseks ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Kui aga menetluskulud määrati kindlaks eraldi kohtumäärusega ja ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu määruse peale põhjendava osata määrusega, näeb TsMS § 178 lõike 3 kolmas lause ette edasikaebeõiguse piirangu Riigikohtule. 1 RKÜK 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, punkt 23 2 RKPJK 01.07.2008 otsus nr 3-4-1-6-08, punkt 33 Kui kohus ei oleks kohaldanud TsMS § 178 lõiget 3, oleks menetlus kujunenud teistsuguseks – ringkonnakohtu määruste peale oleks kulude hüvitamiseks õigustatud ja tasumiseks kohustatud isik saanud edasi kaevata, kuivõrd vaidlustatavate menetluskulude summa ületas 200 eurot. Ringkonnakohus oleks määruskaebused lahendanud TsMS § 667 lg 1 esimese lause kohaselt põhjendatud määrusega. Seega on TsMS § 178 lõige 3 käesoleval juhul minu hinnangul asjassepuutuvaks sätteks. 2. Normikontrolli põhjendatus 2.1 asjakohane põhiõigus ja selle kaitseala riive Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et riivatavateks põhiõigusteks on antud juhul põhiseaduse §-i 12, § 13 lõikest 2, § 24 lõikest 5 ja §-st 32 tulenevad vastavad põhiõigused ja -vabadused. Leian, et asjakohasteks põhiõigusteks käesoleval juhul on ennekõike põhiseaduse §-st 12 tulenev võrdsuspõhiõigus ja § 24 lõikest 5 tulenev edasikaebeõigus, ent ka § 32 lõikest 2 tulenev õigus vabalt vallata, kasutada ja käsutada enda omandit. 2.1.1 Põhiseaduse § 12 lõike 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Põhiseaduse nimetatud sättes sisalduv loetelu on lahtine ja seetõttu näitlik. Et tegemist on näitliku loeteluga, sellele viitab ka asjaolu, et loetelus toodud tunnused on erineva kaaluga – lisaks isiku tahtest sõltumatutele tunnustele ka isiku tahtest sõltuvad (nt keel). Kui ebavõrdne kohtlemine põhineb isiku tahtest sõltumatutel tunnustel, tuleb reeglina õigustuseks leida ka kaalukamad 3 põhjendused. Riigikohus on korduvalt märkinud, et põhiseaduse § 12 lõikes 1 nimetatud põhiõigust tuleb 4 tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. See tähendab, et seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Põhiseaduse § 12 lõike 1 riivega saab tegemist olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse 5 sarnases olukorras olevaid isikuid. Et teha kindlaks riive, tuleb seega enne määrata võrdluse lähtekoht. 3 RKÜK 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, punkt 31 4 RKPJK 01.10.2007 otsus nr 3-4-1-14-07 jt 5 RKÜK 27.06.2005 otsus nr 3-4-1-2-05, punkt 40 TsMS § 178 lõikes 3 sätestatud edasikaebeõiguse piirang on sõltuvusse seatud lahendi vormistamise viisist: kui ringkonnakohus lahendab menetluskulude kindlaksmääramise põhjendatud määrusega, siis on see edasikaevatav, kui ta teeb seda kirjeldava ja põhjendava osata määrusega, siis ei ole see edasikaevatav. Seega on minu hinnangul võrreldavateks gruppideks ühelt poolt isikud, kelle menetluskulud määratakse kindlaks põhjendava määrusega ja teiselt poolt isikud, kelle menetluskulud määratakse kindlaks kirjeldava ja põhjendava osata määrusega. Eeltoodust tulenevalt on selge, et käesoleval juhul on võrdsuspõhiõigust riivatud. 6 2.1.2 Põhiseaduse § 24 lõike 5 näol on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega . Õigusteaduses valitseva arusaama kohaselt kuulub põhiseaduse § 24 lõike 5 esemelise kaitseala 7 hulka ka kohtumäärus, ent see ei ole siiski absoluutne . Nimetatud sättest ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest 8 lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima . Käesoleval juhul on seadusandja piiranud edasikaebeõigust juhtudel, mil menetluskulude kindlaksmääramine lahendatakse kirjeldava ja põhjendava osata määrusega. Seega riivatakse põhiseaduse § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust. 2.1.3 § 32 lõikes 2 sätestatud põhiõiguse näol on tegemist kõigi ja igaühe õigusega. Selle sätte kaitsealla kuulub põhiõiguse kandjale kuuluv asi, s.t kehaline ese kui selline. Omandipõhiõiguse 9 10 kaitsealasse kuuluvad nii kinnis- kui vallasasjad . § 32 kaitseala hõlmab ka raha . Kuivõrd käesolevas asjas on kõne all rahaliselt mõõdetavad menetluskulud, mille osas ühel juhul on võimalik edasikaebeõiguse realiseerimine ja teisel juhul mitte ning viimatimainitud juhul on isikul ka suurem võimalus kaitsta oma omandit (raha menetluskulude näol) järgmise astme kohtus vaieldes, siis on tegemist ka omandiõiguse riivega. 2.2 Riive õigustatus Põhiõiguse riive ei ole iseenesest veel selle õiguse rikkumine. Et tuvastada põhiõiguste rikkumine, 11 tuleb läbi viia põhiseaduse § 11 kohane proportsionaalsuse kontroll. 6 RKÜK 12.04.2011 otsus nr 3-2-1-62-10; p 38. 7 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2012; veebiväljaande kommentaarid §-i 24 kohta, punkt 30.4. kättesaadav aadressil: http://pohiseadus.ee/ptk-2/pg-24/ 8 RKÜK 12.04.2011 otsus nr 3-2-1-62-10; p 38. 9 Samas, lk 392 10 RKTK 23.10.1997 otsus nr 3-2-1-116-97; RKÜK 17.06.2004 otsus nr 3-2-1-143-03, punkt 18; 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09, punkt 56 2.2.2 Formaalne põhiseaduspärasus Formaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama põhiseaduse pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni 12 põhimõtetele. Pädevus-, menetlus- ja vorminõuete kohaselt peab akt olema antud selleks pädeva 13 organi poolt, järgides kõiki menetlus- ja vormireegleid. Juhul, kui tuvastatakse sätte formaalne vastuolu põhiseadusega, puudub ka vajadus analüüsida sama sätte materiaalset kooskõla põhiseadusega. TsMS § 178 lõige 3 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas – sätted on vastu võetud Riigikogus nõutava häälteenamusega, on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutatud ning Riigi Teatajas avaldatud. Mulle ei ole teada, et seaduse vastuvõtmisel oleks rikutud asjakohaseid menetlusnorme. Vaidlustatud säte vastab ka määratletuse nõudele (põhiseaduse § 13 lõige 2), kuna on sõnastatud piisavalt selgelt ja on arusaadav. Seadusereservatsiooni põhimõte tuleneb põhiseaduse § 3 lõike 1 esimesest lausest, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See tähendab, et põhiõigusi saab piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise 14 piiramise võimaluse ette näeb. Käesoleval juhul on sunniraha määramise eeldused ja õiguslikud alused sätestatud seaduse tasandil. Seega on täidetud ka seadusereservatsiooninõue. Eeltoodust tulenevalt leian, et TsMS vaidlustatud säte on formaalselt põhiseaduspärane. 2.2.3 Materiaalne põhiseaduspärasus Legitiimne eesmärk Põhiseaduse § 12 lõiget 2 tuleb käsitada ilma seadusereservatsioonita põhiõigustena, mis tähendab 15 seda, et riive õigustuseks saavad olla põhiseaduse teised normid. Võrdsuspõhiõiguse osas on Riigikohus varasemalt väljendanud seisukohta, et kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on 16 ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Seejuures ei ole võrdsuspõhiõiguse puhul tegemist ilma seadusreservatsioonita põhiõigusega, vaid sarnaselt lihtsa seadusereservatsiooniga vabaduspõhisõigustele tulevad ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks kõne alla kõik eesmärgid, mis 11 RK 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, punkt 35 12 RKPJK 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, punkt 35 13 PSJVK 13.06.2005 otsus nr 3-4-1-5-05, punkt 8 14 RK 25.06.2009 otsus nr 3-4-1-3-09, punkt 19 15 Riigikohtu 31.05.2009 otsus nr 3-3-1-20-07. Punkt 14, 16 RKÜK 14.11.2002 otsus nr 3-1-1-77-02. Punkt 22  17 ei ole põhiseadusega vastuolus . Põhiseaduse § 12 lõike 1 võrdsuspõhiõigus on piiratav igal 18 põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel Põhiseaduse § 24 lõike 5 puhul on tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega. üldkogu 12.04.2011 otsusega nr 3-2-1-62-10. Riigikohus on asunud seisukohale, et põhiseaduse § 24 lõige 5 annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega sätestatud korras nii menetluslikke piiranguid, nagu riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Sättes väljendatud „seaduses sätestatud korda” ei ole edasikaebeõiguse puhul võimalik eristada seaduses sätestatud „juhtumist”, „alusest” vms. Põhiseaduse § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele 19 põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima . Põhiseaduse § 32 lõike 2 teine lause näeb ette omandiõiguse piiramiseks lihtsa seadusereservatsiooni. Lihtne seadusereservatsioon tähendab, et üldjuhul võib omandiõigust piirata 20 mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus . TsMS § 178 lõikes 3 sätestatud edasikaebe piirangu kehtestamise riive legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia. Menetlusökonoomia eesmärgiks on kasutada kohtumenetluse ressursi mõistlikult ja vähendada kohtute töökoormust ning aidata kaasa kohtusüsteemi tõhusamale toimimisele. Kohtute menetluslik tõhusus on oluline nii kohtusüsteemi funktsioneerimiseks tervikuna, 21 kui ka igale kohtuasjale mõistliku aja jooksul lahendi tagamiseks. Menetlusökonoomia väljendub ka selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset 22 mõistliku aja jooksul siis, kui selle vajadus on ilmne . 23 Menetlusökonoomia on tulenevalt Põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Riive proportsionaalsus Põhiseaduse § 11 2. lause kohaselt peavad õigusi ja vabadusi kehtestavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sellest tuleneb proportsionaalsuse põhimõte, millele Riigikohus on oma arvukas praktikas tuginenud ning arendanud välja järjekindla käsitluse. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust tuleb kontrollida kolmel astmel – esmalt abinõu sobivus, siis vajalikkus ja vajadusel ka proportsionaalsus kitsamas 17 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne; 2012. Veebiväljaande kommentaarid §-i 12 kohta, punkt 2.2.1. Kättesaadav aadressil: http://pohiseadus.ee/ptk-2/pg-12/ 18 RKÜK 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 31 19 RKÜK 12.04.2011 otsus nr 3-2-1-62-10, p 38 20 RKPJK 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11, punkt 37; RKTK 13.05.2003 otsus nr 3-2-1-49-03, punktid 33–34 21 RKPJKo 09.04.2008 nr 3-4-1-20-07, p 19. 22 RKPJVK 26.05.2015 otsus nr 3-4-1-59-14 23 RKÜK 17.03.2003 otsus nr 3-1-3-10-02 p 9; RKPJKo 17.07.2009 otsus nr 3-4-1-6-09 p 20. tähenduses ehk mõõdukus. Seejuures on ilmselgelt ebasobiva abinõu korral proportsionaalsuse 24 kontrollimine järgmistel astmetel tarbetu. Abinõu sobivus (kohasus) Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult 25 ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude 26 sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest . Edasikaebeõiguse piiramine on sobiv meede, kui see aitab kaasa kohtumenetluse ökonoomiale. Kohtumääruse peale kaebeõiguse piiramine aitab kahtlemata kaasa kohtumenetluse kiiremale ja lihtsamale läbiviimisele, kuna piiratakse kohtule esitatavate kaebuste hulka. Seega on maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale edasikaebe piirangu kehtestamine menetlusökonoomia saavutamiseks minu hinnangul sobiv abinõu. Vahendi vajalikkus kitsamas tähenduses (tarvilikkus) Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd 27 koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Minu hinnangul ei ole kohtumenetluse ökonoomiat antud juhul võimalik tagada mõne teise veel efektiivsema, ent isikut vähem koormavama vahendiga, kui seda on määruse peale edasikaebeõiguse piiramine. Seega on minu arvates tegemist vajaliku abinõuga. Vahendi proportsionaalsus kitsamas tähenduses (mõõdukus) Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja 28 intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Piirangud ei tohi kahjustada kaitstud õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Arvestades kohtumääruste hulka, tähendaks nende edasikaebamise võimaluse tagamine kohtuotsuste edasikaebamisega samas mahus tõenäoliselt olulist takistust õigusemõistmise 24 RKPJK 06.03.2002 otsus nr 3-4-1-1-02, punkt 15 25 Samas. 26 RKPJK 06.03.2002 otsus nr 3-4-1-1-02, p 15. 27 Samas 28 Samas normaalsele funktsioneerimisele, mistõttu tuleb lugeda põhjendatuks kohtumääruste oluliselt 29 piiratumat edasikaebekorda võrreldes kohtuotsuste edasikaebega . Menetluskulude kindlaksmääramine toimub igas kohtuasjas. Seejuures võib kohus menetluskulud kindlaks määrata määrusega pärast põhiasjas sisulise lahendi tegemist. Seega on tegemist märkimisväärse hulga kohtumenetluse ressursiga ja seadusandja poolt kaebeõiguse piirangu kaalumine on ilmselt mõistlik. Märgin, et sarnane regulatsioon, mis võimaldab juhul, kui määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata, teha ringkonnakohtul määruse kirjeldava ja põhjendava osata, sisaldub määruskaebuse lahendamise kohta kehtestatud üldregulatsioonina TsMS § 667 lõike 1 teises lauses alates 01.01.2013. TsMS § 667 lõikes 1 on sätestatud järgmist: „§ 667. Määruskaebuse lahendamine (1) Määruskaebus lahendatakse põhjendatud määrusega. Kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja selle määruse peale ei saa edasi kaevata Riigikohtule, võib ringkonnakohus määruse teha kirjeldava ja põhjendava osata.“ Viidatud sätte põhiseaduspärasust ei ole kahtluse alla seatud. TsMS § 667 lõige 1 annab ringkonnakohtule võimaluse kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemiseks, kui määruskaebust ei rahuldata ja ringkonnakohtu määruse peale ei saa edasi kaevata Riigikohtusse. Puudub mõistlik vajadus, miks peaks ringkonnakohus igal juhul tegema motiveeritud määruse, milles nõustub esimese astme kohtu seisukohtadega ja jätab määruskaebuse seeläbi 30 rahuldamata. TsMS § 667 sätestab määruskaebuse lahendamise üldregulatsioonina, et kui määruse peale edasikaebe piirang on juba seadustikus ette nähtud, ei pea ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata jätmise korral seda põhjendama. TsMS § 178 lõikes 3 sätestatud piirang on sätestatud vastupidiselt – kui ringkonnakohus asub määruskaebuse lahendamisel seisukohale, et maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või hinnanud tõendeid ebaõigesti ja see võis mõjutada menetluskulude kindlaksmääramise lahendit, tuleb kaebus lahendada põhjendatud määrusega. Muul juhul põhjendatud määrust teha ei tule. Kui ringkonnakohus põhjendatud määrust tegema ei pea, ei saa ka sellise määruse peale edasi kaevata. TsMS § 631 lõike 2 kohaselt on õigusnormi rikutud muu hulgas juhul, kui menetlusõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui õigusnorm on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. 29 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne; 2012. Veebiväljaande kommentaarid §-i 24 kohta, punkt 29.1. Kättesaadav aadressil: http://pohiseadus.ee/ptk-2/pg-24/ 30 Riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (206 SE) seletuskiri, lk 29. TsMS § 178 lõige 3 kohaldub määruse peale edasikaebamisele menetluskulude kindlaksmääramisel, mis on sisuliselt kahju hüvitamise nõude läbivaatamine menetluskulude 31 kindlaksmääramise erisätete kohaselt. Menetluskulude kindlaksmääramise asjas võivad vaidlusalused summad, iseäranis esindajakulud, olla märkimisväärselt suured, nagu on ka vaidlusaluses asjas. Menetluskulude kindlaksmääramise regulatsiooni kohaselt toimub kulude kindlaksmääramine kahel viisil – asja sisulise lõpplahendiga või määrusega pärast sisulise lõpplahendi tegemist. Kulude kindlaksmääramist on võimalik vaidlustada üksnes selle lahendi peale edasi kaevates, millega kulud kindlaks määrati – seega juhul, kui kulud määrati kindlaks kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega, siis kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale edasi kaevates; kui kulud määrati kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist, siis esitades kaebuse kulude kindlaksmääramise määruse peale. TsMS § 178 lõige 3 kohaldub üksnes juhul, kui menetluskulude kindlaksmääramise lahendiks oli määrus. Möönan, et juhul, kui menetluskulud määratakse kindlaks põhiasja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega, on ringkonnakohtu kohtulahendi peale kaebeõigus piiratud TsMS § 178 lõikes 2 sätestatud summalise alammäära 200 eurot kaudu, aga mitte TsMS § 178 lõikes 3 sätestatud edasikaebe piirangu kaudu. See, kas kohus määrab menetluskulud kindlaks põhiasja lõpplahendiga või pärast lõpplahendi jõustumist määrusega, otsustab maakohus (TsMS § 174, § 177) ning menetlusosalisel ei ole võimalik sekkuda kohtu vastavasse otsustusse. Seega ei kohelda menetlusosalisi menetluskulude kindlaksmääramise lahendi peale edasikaevamisel võrdselt ja sellega rikutakse põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Leian, et sisuliselt samadel põhjustel on tegemist ka ebamõõduka abinõuga põhiseaduse § 24 lõike 5 ja § 32 osas. Eeltoodust tulenevalt leian, et TsMS § 178 lõige 3 on vastuolus põhiseadusega osas, mis ei võimalda esitada kaebust Ringkonnakohtu kirjeldava ja põhjendava osata määruse peale. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister 31 RKÜK 04.02.2014 otsus asjas nr 3-4-1-29-13, p 48. Stella Johanson 620 8240 [email protected] Mirjam Rannula 620 8184 [email protected]