Arvamus

Teie 14.09.2015 nr 4-3-124-15 Priit Pikamäe Meie 13.10.2015 nr 10-3/6259 Riigikohus [email protected] Arvamuse esitamine põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-28-15 I. Asjaolud ja menetluse käik Avaldaja ja puudutatud isik I sõlmisid 12.12.2011 koos abielu lahutamisega notariaalse kokkuleppe laste elukoha määramise, lastele elatisraha maksmise ning lastega suhtlemise korra kindlaksmääramises. 18.04.2013 toimunud Harju Maakohtu kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-13-7195 leppisid pooled kokku eelviidatud notariaalse kokkuleppe sõnastuse muutmises, kohus lõpetas 22.04.2013 määrusega samas tsiviilasjas algatatud lepitusmenetluse kompromissiga. 25.01.2015 esitas avaldaja Harju Maakohtule avalduse suhtlemist korraldava 22.04.2013 kohtumääruse rikkumise kohta, paludes kohtul algatada avaldaja ning puudutatud isiku 1 vaheline lepitusmenetlus suhtluskorra kohtumääruse täitmiseks. Lepitusmenetluse ebaõnnestumisel palub avaldaja teha TsMS § 563 lg 7 nõuetele vastav määrus, mis oleks sundtäidetav täitemenetluse korras, sh anda kohtutäiturile õigus vajaduse korral suhtluskorra täitmist takistava vanema suhtes kasutada jõudu. 21.05.2015 esitas avaldaja täiendatud avalduse, milles avaldaja leiab, et kohus võiks kohaldada vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ning määrata avaldajale otsustusõigus laste viibimiskoha, sh ka elukoha määramisel. Alternatiivina palub avaldaja teha kohtul suhtluskorra osas sundtäidetav kohtumäärus koos vajalike täitmismeetmete (sunnivahendite) kohaldamise võimalusega puudutatud isiku I suhtes. 11.06.2015 toimunud kohtuistungil püüdsid pooled erimeelsused lahendada läbirääkimiste teel, kuid kokkuleppele ei jõudnud. 03.07.2015 tunnistas kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määras esialgse õiguskaitse korras ajutise suhtluskorra tähtajaga kuni 01.09.2015. 01.09.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-1158 jättis Harju Maakohus kohaldamata ja tunnistas täitemenetluse seadustiku (TMS) §- 179 sätestatud täitemenetluse kord lapsega suhtlemise võimaldamise asjades vastuolus olevaks põhiseaduse §-ga 14 ja § 27 lõikega 4, kuna see riivab ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 26 sätestatud lapse õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. II. Vaidlustatud sätted Täitemenetluse seadustik „§ 179. Lapse üleandmine ja lapsega suhtlemise võimaldamine (1) Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas teeb kohtutäitur täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. (2) Kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada käesoleva seadustiku § 183 sätteid. Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 (3) Vajaduse korral võib kohtutäitur tõstatada lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse. (4) Kohtutäitur võib kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada.“ III. Justiitsministri seisukoht A. Normikontrolli lubatavus 1. Tegemist on põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) § 9 lg 1 kohaselt edastab esimese või teise astme kohus, kui ta on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mistahes asjassepuutuva õigustloova akti, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, vastava otsuse või määruse Riigikohtule. PSJKS § 4 lg 3 alusel saab põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatada kohus, edastades kohtuotsuse või -määruse Riigikohtule. Harju Maakohus jättis oma 01.09.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-1158 kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks TMS § 179 sätestatud täitemenetluse korra lapsega suhtlemise võimaldamise asjades. Kohus edastas kohtuotsuse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Seega on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga. 2. Vaidlustatud sätte asjassepuutuvus PSJKS § 9 lg 1 järgi on normikontrolli eelduseks vastava normi asjassepuutuvus. Vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse 1 korral . Õigusselguse tagamise eesmärgil on Riigikohus lugenud asjassepuutuvaks ka sellised sätted, mis omavad vaidlustatud normiga tihedat seost ning võivad kehtima jäädes tekitada 2 ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes . Harju Maakohus jättis oma 01.09.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-1158 kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks TMS § 179. Kohus edastas kohtuotsuse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Maakohtu hinnangul rikub TMS § 179 sätestatud täitemenetluse kord lapsega suhtlemise võimaldamise asjades PS § 14 ja § 27 lg 4, kuna riivab ebaproportsionaalselt PS § 26 sätestatud lapse õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Maakohus tõi oma otsuses välja järgmist: „03.07.2015 tunnistas kohus käesolevas tsiviilasjas nr 2- 15-1158 lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Avaldaja palub lepitusmenetluse ebaõnnestumisel kohtul teha TsMS § 563 lg 7 nõuetele vastav määrus, mis oleks sundtäidetav täitemenetluse korras, sh. anda kohtutäiturile õigus vajaduse korral suhtluskorra täitmist takistava vanema suhtes kasutada jõudu. TMS § 179 reguleerib täitetoimingu läbiviimist lapsega suhtlemise võimaldamisel ning TMS § 179 lg 4 lubab kohtutäituril kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu kohtulahendi alusel. Järelikult on TMS § 179 asjassepuutuv säte. See säte takistab kohtul avalduse rahuldamist. Selle sätte põhiseadusega vastuolu korral oleks kohtul võimalik otsustada teisiti kui selle põhiseaduse vastavuse korral.“ Justiitsministeerium ei nõustu Harju Maakohtu järeldusega. 3 Suhtlusõigus on osa vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest PS § 27 lõige 1 mõttes . Perekonnaelu hõlmab vanemate suhtlemise lapsega ning lapse ja vanemate vastastikuse õiguse 1 RKPJKo 28.10.2002 nr 3-4-1-5-02, p 15. 2 RKPJKo 13.02.2007 nr 3-4-1-16-06. 3 PKS eelnõu 55 SE seletuskiri, lk 35, mis lükati 21.05.2009 tagasi, kuid millest suuresti lähtub kehtiv perekonnaseadus.  4 teineteise seltsis olla . Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike 5 suhete tekkimine ja jätkumine . Lapse ja vanema vastastikust suhtlusõigust reguleerib perekonnaseadus (edaspidi PKS). Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult (PKS § 143 lg 1). PKS sätestab, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus (PKS §143 lg 2¹). Vanematel on reeglina oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused (PKS § 116 lg 1) ning seda ka lapsega suhtlemisel. Vanemate võrdsuse põhimõtet on kohtupraktikas eelkõige sisustatud 6 vanema kohustusena mitte takistada teist vanemat vanema õiguste teostamisel . Vanem peab sealjuures oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama 7 8 vanema õigusi heas usus , lähtudes lapse, mitte enda heaolust . Lapsega koos elav vanem on kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Seda, kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine on lapse 9 huvides põhjendatud, saab kohus hinnata vanema ja lapse suhtlemise korda määrates. Kohus peab püüdma saavutada vanemate kokkulepet lapsega suhtlemise kohta (TsMS § 563 lg 4) ning kohus on ühtlasi kohtumääruse täitmisel tekkinud probleemide korral lepitusorgan, kes peab lepitama vanemaid lapsega suhtlemisel tekkinud probleemide lahendamisel ja aitama leida lahendusi kohtumääruse vabatahtlikuks täitmiseks ning lapsega suhtlemise edasiseks 10 korraldamiseks . Kohus peab seejuures lähtuma lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttest, mille kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (PKS § 123 lg 1). Iga konkreetse vaidluse lahendamisel on kohtu otsustada, kuidas lahus elava vanema ja lapse 11 suhtlemise kord kõige paremal viisil kindlaks määrata, et see vastaks lapse huvidele . Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse 12 huvidele . Ühtlasi on kohtul pädevus lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise (PKS §143 lg 3). Lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise kohtumenetlus toimub kolmes etapis. Esmalt pöördub vanem kohtusse ja menetluse tulemusena teeb kohus mitte-sundtäidetava kohtumääruse (TsMS § 563 lg 8). Seejärel viib kohus üldjuhul läbi TsMS-i eriregulatsiooni kohase lepitusmenetluse. Kolmandaks, teeb kohus alles lepitusmenetluse ebaõnnestumise järel sundtäidetava kohtumääruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses muuta suhtlemist puudutavat määrust või milliseid muudatusi teha vanema õigustes lapse suhtes (TsMS § 563 lg 7). Kohtulahendi täitmist täitemenetluses vanema ja lapse suhtluskorda puudutavates asjades reguleerib TMS § 179, mis käsitleb lapse üleandmist ja lapsega suhtlemise võimaldamist. Kohtutäituri kasutuses on peamise sunnimeetmena võimalus teha hoiatus ja seejärel määrata sunniraha (TMS § 179, 183 ja 26¹). Kohtupraktikas on öeldud, et kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava 4 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2012. § 27, p 16. 5 RKTKm 14.03.2012 nr 3-2-1-6-12, p 18; RKTKm 09.11 2011 nr 3-2-1-83-11, p 21. 6 RKTKo 21.03.2007 nr 3-2-1-13-07, p 32. 7 RKTKm 30.05.2011 nr 3-2-1-32-11, p 15. 8 Op cit 3-2-1-6-12, p 21. 9 Op cit 3-2-1-6-12, p 18–19. 10 RKTKm 16.06.2010 nr 3-2-1-64-10, p 29. 11 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2012. § 27, p 17.2; op cit 3-2-1-13-07, p 31. 12 RKÜKm 17.12.2013 nr 3-2-1-4-13, p 76.  13 vanema tegude või tegevusetuse tõttu . Teiseks on kohtutäituril võimalik kasutada jõudu ja taotleda politseiametniku kaasamist. Kui täitmist takistatakse või kui takistamist on alust eeldada, võib kohtutäitur taotleda politseiametniku kaasamist täitetoimingusse (TMS § 27). Kohtumääruses, millega kohus on tunnistanud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määranud täitemenetluses täidetava määrusega vajadusel ka sunnivahendid (TsMS § 563 lg 7), saab anda täiturile vajadusel ka võimaluse kasutada määruse täitmiseks jõudu. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada (TMS § 179 lg 4). TMS § 179 lg 4 jõu kasutamise loa andmise võimaluse lisamisel toodi vastava eelnõu seletuskirjas välja, et see säte avab erandjuhtudeks võimaluse kasutada lapse üleandmise lahendi täitmisel ka jõudu ning et praktikas võib see olla eelkõige vajalik, 14 kui lapse heaolu satub ohtu . Jõu kasutamise üle otsustades tuleb seega arvestada, et tegemist on äärmusliku meetmega ning kohus peab kaaluma, kas jõu kasutamine on asjaolusid arvestades 15 proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane . Jõu kasutamise võimaluse andmine kohtutäiturile 16 on kohtu kaalutlusotsus, vahetu jõu kasutamine jääb lõppastmes kohtutäituri otsustada . Riigikohus asus oma hiljutises lahendis seisukohale, et kuigi TMS § 179 lg 4 sõnastusest võib järeldada, et vanema ja lapse suhtlemise korda täites võib kasutada jõudu nii lapse kui ka isiku (üldjuhul vanema) vastu, kes on kohustatud võimaldama lapsel suhtlemise korra alusel teise isikuga (üldjuhul teise vanemaga) suhelda, tuleb tõlgendada viidatud sätet selliselt, et lapsega suhtlemise võimaldamiseks ei saa lapse suhtes jõudu kasutada. Seega võib viidatud sätte alusel lapse suhtes jõudu kasutada üksnes lapse ühekordse üleandmise korral (nt juhul, kui laps tuleb vanemast või perekonnast eraldada lapse heaolu ohustamise tõttu PKS §-de 134 ja 135 alusel või hooldusõiguse muutumise tõttu PKS §-de 137 ja 138 alusel). Kolleegiumi arvates ei oleks lapse keeldumise korral tema vastu jõudu kasutades võimalik saavutada soovitud eesmärki, s.o lapse vahetut ja loomupärast 17 suhtlemist selleks õigustatud isikuga (vanemaga) ) . Ilmselt ei tagaks lapse jõuga sundimine teise vanemaga suhtlemiseks lapse heaolu, mille üks indikaatoreist on lapse keeldumisel väljendatud tahe. Riigikohus lisas, et samas vanemat, kes on kohustatud võimaldama lapsel kohtu määratud suhtlemise korra järgi teise vanemaga suhelda, saab mõjutada sunnivahenditega ja kasutada vanema vastu ka TMS § 179 lg 4 esimese lause alusel jõudu, kuna vanem saab mõjutada ja veenda 18 last suhtlemise korda täitma ega tohi teha kohtumääruse täitmiseks takistusi . Harju Maakohtu poolt vaidlustatud TMS § 179 ei kohusta kohut lapsega suhtlemise korra täitmiseks jõu kasutamist lubama, vaid üksnes annab selleks võimaluse äärmuslike juhtude tarvis, kui see on vajalik lapse heaolu huvides lapse üleandmiseks või temaga suhtlemise tagamiseks. TMS § 179 loetleb rea tingimusi, mis peavad olema täidetud, et oleks võimalik jõu kasutamist lubada ning kohus peab iga konkreetse juhtumi asjaolude valguses lapse heaolu silmas pidades hindama, kas soovitud tulemust ei oleks võimalik saavutada muude vahendite abil või kas olukorra kiireloomulisus nõuab jõu kasutamist. Kui jõu kasutamise lubamine kahjustaks lapse heaolu, siis ei või kohus TMS § 179 kohaselt jõu kasutamist lubada. Arvestades lisaks Riigikohtu poolset viidatud sätte tõlgendust, mille kohaselt ei saa lapsega suhtlemise võimaldamiseks lapse suhtes jõudu kasutada, oleme seisukohal, et TMS § 179 on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt ning vaidlustatud regulatsioon ei takista kohtul tegemast otsust, mis on proportsionaalne PS §-s 26 sätestatud lapse õiguse suhtes perekonna- ja eraelu puutumatusele. Kui Harju Maakohus leiab, et varasem suhtluskorra määrus ei ole täidetav, sest selle täitmine ei tagaks parimal viisil lapse ja teiste osapoolte huve, siis peaks kohus sunnivahendite rakendamise asemel määrama kindlaks uue suhtluskorra, selgitades välja, milline lahendus arvestaks eeskätt lapse, aga ka teiste osapoolte huve maksimaalsel võimalikul määral. Kui laps on põhimõtteliselt oma vanemaga suhtlemisele vastu ning seda vastuseisu ei õnnestu nõustamise abil ega muul moel leevendada, siis võib kohus asuda seisukohale, et sel hetkel ei oleks lahus elava vanemaga suhtlemine lapse huvides, kuna võiks lapsele kahjulikku mõju avaldada, mistõttu võib olla põhjendatud vanema ja lapse suhtluse piiramine takistavate asjaolude (lapse vastuseisu) ära langemiseni. Kohus peab seega menetluse käigus välja selgitama, milline suhtlemise kord on lapse parimates huvides. Riigikohus on leidnud, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile 13 Op cit 3-2-1-4-13. 14 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu 194 SE seletuskiri, lk 62. 15 RKTKm 29.10.2014 nr 3-2-1-95-14, p 23. 16 Op cit 3-2-1-95-14, p 23–24. 17 Op cit 3-2-1-95-14, p 21. 18 Op cit 3-2-1-95-14, p 21. tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole; samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse. Kui aga normi on võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt, siis puudub Riigikohtul alus seaduse põhiseadusevastaseks 19 tunnistamiseks. Kokkuvõtlikult ei oma käesoleval juhul määravat tähtsust TMS § 179 ning eeskätt selle lõike 4 alusel sunnivahendi rakendamine, vaid küsimus sellest, kas sunnivahendi kasutamine on lapse või lapsevanema õiguste realiseerimise seisukohast vältimatult vajalik. Kui kohus jõuab järeldusele, et arvestades ühelt poolt nii lapse huve kui ka teiselt poolt lastevanemate õigusi, ei ole vajadust sunnivahendite kaudu lapse üleandmist või suhtlemise võimaldamist tagada, siis ei kuulu kohaldamisele ka TMS §-s 179 sätestatud täitemenetluse kord. Kuna käesoleval juhul on võimalik vaidlustatud TMS § 179 tõlgendada põhiseadusega kooskõlaliselt, siis oleme seisukohal, et vaidlustatud säte ei ole asjassepuutuv ning Harju Maakohtu taotlus tuleb jätta läbi vaatamata. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Andra Salk 620 8244 [email protected] Katariina Kärsten 620 8262 [email protected] 19 RKÜKo 22.02.2005 nr 3-2-1-73-04, p 36.