Arvamus

Riigikohus Teie: 16.09.2015 nr 4-3-126-15 [email protected] Meie: kuupäev digitaalallkirjas nr 13-5.1/12279-2 Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-27-15 Austatud Riigikohtu esimees Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.07.2015 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-13-1744 (edaspidi: põhikohtuasi) kohaldamata ning tunnistas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 40 lg 7 vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) § 24 lg 5 ja § 32 lg 1 kolmanda lausega osas, milles see säte ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis halduskohus loa selle riigi omandisse kandmiseks, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust ringkonnakohtule. Kohus leidis eelnimetatud määruse punktis 9, et kuna RahaPTS § 40 lg 7 ei määratle menetlusosalistena isikuid, kes väidavad end olevat vara omanikud, ei ole halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5 kohaselt põhikohtuasjas määruskaebuste esitajatel määruskaebuse esitamise õigust ning määruskaebused tuleks jätta läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui määruskaebuse esitamise piirang on põhiseadusevastane. Me ei nõustu osundatud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga. Sarnaselt justiitsministri 16.09.2015 kirjas nr 10-3/5681 esitatud arvamusele leiame, et põhikohtuasjas puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks. Seetõttu palume jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus läbi vaatamata. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 järgi kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eeldus kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks juhul, kui seadus on põhiseadusega vastuolus, otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusvastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, tekib olukord, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele vastavust.1 1 Viimati RKPJKo 31.12.2014, nr 3-4-1-50-14, p 30. Endla 13 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee / registrikood 70000272 Oleme seisukohal, et kontrollimiseks esitatud sätet tuleb tõlgendada selliselt, et see ei riiva PS § 24 lõikes 5 ja § 32 lg 1 lauses 3 sätestatud õigusi Tallinna Ringkonnakohtu määruses kirjeldatud viisil. Justiitsminister on oma 17.08.2015 kirja lehekülgedel 2 ja 3 esitanud eeltoodud seisukoha toeks veenvad teleoloogilised ja süstemaatilised tõlgendusargumendid, mida me siinkohal üksikasjalikult ei korda. Oluline on see, et RahaPTS § 40 lg 7 ls 2 järgi otsustab halduskohus vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtuistungil. RahaPTS § 40 lg 7 ls 2 ja § 40 lg 6 ls 2 koostoimest tulenevalt peab kohtuistungile kutsuma isiku, kelle valduses oleva vara riigi omandisse kandmist taotletakse. Istungile kutsutud isikut, kelle valduses oleva vara riigi omandisse kandmist taotletakse, tuleb loa andmise otsustamisel käsitleda menetlusosalisena. Menetlusosalisel aga on HKMS § 265 lg 5 tulenevalt haldustoiminguks loa andmise määruse peale määruskaebuse esitamise õigus. Kui tõlgendada kõnealuseid õigusnorme nii, nagu seda on teinud Tallinna Ringkonnakohus, siis kaotaks RahaPTS § 40 lg 7 lauses 2 sätestatud istungi korraldamise kohustus oma mõtte, kuna istungile tuleks kutsuda üksnes taotleja (PPA keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo). Seadust ei tohi aga tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks.2 Täienduseks justiitsministri arvamusele märgime, et ka ajaloolised argumendid toetavad eelkirjeldatud RahaPTS § 40 lg 7 tõlgendust. Nimelt sätestas kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS vana redaktsiooni § 30 lg 2 p 2, et haldustoiminguks loa andmise määrusele võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes haldustoiminguks luba anti, kui loa andmine otsustati kohtuistungil. Seega poleks HKMS vana redaktsiooni puhul tekkinud kahtlust, kas isikul, kelle valduses oleva vara riigi omandisse kandmist RahaPTS § 40 lg 7 alusel taotletakse, on määruskaebuse esitamise õigus. Täna kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku vastuvõtmisel sooviti haldustoiminguteks loa andmise menetluses teha võrreldes varasemaga üksnes „sõnastuslikke ja normitehnilisi korrektiive“.3 Seejuures puudus seadusandjal meile teadaolevalt tahe radikaalselt kahandada haldustoiminguks antud loa peale määruskaebust esitama õigustatud isikute ringi. Kui võimalikud on erinevad tõlgendusvariandid, siis tuleb eelistada sellist tõlgendust, mis on põhiseadusega kooskõlas ehk tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse.4 Ülalmärgitust tulenevalt saab mõistliku pingutusega tõlgendamist kasutades RahaPTS § 40 lg 7 alusel leida põhiseaduspärase käitumisjuhise. Järelikult ei oleks põhikohtuasjas määruskaebuse menetlusse võtmise otsus võrreldes praeguse olukorraga erinev juhul, kui jätta RahaPTS § 40 lg 7 kohaldamata Tallinna Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punktis 2 märgitud ulatuses. Seega ei ole RahaPTS § 40 lg 7 põhikohtuasjas asjassepuutuv norm PSJKS § 14 lg 2 tähenduses, mistõttu ei ole Tallinna Ringkonnakohtu algatatud konkreetse normikontrolli menetlus lubatav. Soovime veel lisada, et põhikohtuasjas on määruskaebuse esitajateks makseasutused – ettevõtjad, kelle püsiv majandustegevus on makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (MERAS) § 3 lõikes 1 sätestatud makseteenuste osutamine. Selles osas vaidlus puudub. Makseasutustele nagu ka teistele finantsvahendusega tegelevatele ettevõtjatele kehtivad erinormid raha ja muude finantsinstrumentide hoidmise ja nende üle arvestuse pidamise kohta. 2 RKPJKo 31.01.2011, nr 3-4-1-19-10, p 31. 3 Vt halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu (755 SE) seletuskiri , lk 57. Vt ka halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu seletuskiri (902 SE) seletuskiri. 4 RKÜKo 22.02.2005, nr 3-2-1-73-04, p 36. 2 (3) Makseasutus osutab oma klientidele makseteenuseid eriliigilise käsundi – makseteenuse lepingu alusel. Makseasutus võib tema kätte usaldatud vahendeid kasutada üksnes maksetehingute täitmiseks. Makseasutuse kliendile kuuluvad rahalised vahendid peavad olema makseasutuse tegevuse igal ajahetkel selgelt eristatud makseasutusele endale kuuluvatest vahenditest, st klientidele kuuluvate vahendite ja makseasutusele endale kuuluvate vahendite eristamine peab olema vastavalt dokumenteeritud kättesaadavalt kõigile pädevatele järelevalveasutustele. Makseasutus peab tuvastama ja kontrollima kõigi oma klientide isikusamasuse, registreerima iga tehingu andmed ning säilitama andmeid seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Makseasutus võib osutada teenuseid, mis võimaldavad teha sularaha sissemakseid maksekontole või sularaha väljavõtmist maksekontolt ning rahasiiret, kuid sularaha vedu suurtes summades ei ole iseloomulik makseasutuste majandustegevus: kui makseasutus ei ole raha saamise päevale järgneva tööpäeva lõpuks makseteenuste osutamisega seoses olevaid rahalisi vahendeid makse saajale või teisele makseteenuse pakkujale edastanud, peab makseasutus hoidma kliendi raha eraldi kontol krediidiasutuses või investeerima selle likviidsetesse ja madala riskitasemega finantsinstrumentidesse (MERAS § 79 lg 1 p 2). Makseasutuse kliendilt makseteenuse osutamiseks saadud raha ei käsitata hoiuse ega muu tagasimakstava vahendina krediidiasutuste seaduse (KAS) § 4 tähenduses: hoiuste kaasamise ainuõigus on krediidiasutustel. Erinevalt makseasutusele makseteenuse osutamiseks antud rahalistest vahenditest, lähevad krediidiasutusse paigutatud klientide rahalised vahendid (hoiused ja muud tagasimakstavad rahalised vahendid) lepingu alusel krediidiasutuse omandisse ja kuuluvad väljamaksmisele (ülekandmisele) vastavalt kliendilt saadud juhistele. Eelnevat arvestades ei saa põhikohtuasjas määruskaebuse esitajaid käsitleda leitud sularaha omanikena. Kui asuda seisukohale, et leitud sularaha omanikud on määruskaebuse esitajad ja mitte nende kliendid, tuleks sellist tegevust käsitleda hoiuste kaasamisena KAS § 4 tähenduses ning ebaseadusliku ettevõtlusena. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Sven Sester Rahandusminister Kaarel Eller 611 3390 [email protected] 3 (3)