Kiri

Teie 25.04.2020 nr KUM/20-0147/-2K, 1- Kultuuriministeerium 11/365-14 [email protected] Meie 25.06.2020 nr 8-2/2805 Meediateenuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine Kultuuriministeerium on esitanud justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks meediateenuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu märkustega. Sisulised märkused eelnõu kohta 1. Eelnõu § 1 punktid 31 ja 32 – täpsustatakse meediateenuste seaduse (edaspidi MeeTS) § 19 sõnastust, mis reguleerib alaealiste kaitset ning kõlbluse ja seaduslikkuse tagamist meediateenustes, s.o televisiooni- ja raadioteenuses ning tellitavas audiovisuaalmeedia teenuses ning MeeTS-i täiendatakse §-ga 191, mis reguleerib alaealiste kaitset ning kõlbluse ja seaduslikkuse tagamist videojagamisplatvormi teenuse osutamisel. Arvestades, et MeeTS § 19 (ja ilmselt ka § 191) tuleb edaspidi tõlgendada nn audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi (AVMSD)1 artikli 6 lõike 1 p a ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 21 silmas pidades, siis tuleb seletuskirjas analüüsida, kas AVMSD artikli 6 lõike 1 p a eesmärk on kehtestada ammendav või mitteammendav loetelu alustest ehk kaitstud tunnustest. See määrab ka liikmesriigi kohustuse sisu, mida ei tohi liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate pakutavad audiovisuaalmeedia teenused sisaldada. MeeTS §-d 19 ja 191 tuleb siis sõnastada vastavalt. Seletuskirjas selgitatakse MeeTS § 19 lõike 1 kohta, et: „MeeTS § 19 lõiget 1, mis sätestab keelu õhutada meediateenuseid osutades saadetes vihkamist ja vägivalda, täiendatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi ka harta) artiklist 21 tulenevate alustega. Kui seni nimetati MeeTS § 19 lõikes 1 vihkamist soo, rassilise või etnilise päritolu, veendumuste või usutunnistuse alusel, siis uues sõnastuses on esitatud kõik harta artiklis 21 nimetatud tunnused. Muudatus on kooskõlas nn audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi AVMSD artikli 6 lõike 1 punktiga a.“. Sarnaselt on sõnastatud ka MeeTS § 191 lõige 1, kus videojagamisplatvormil on keelatud selliste saadete, kasutaja loodud videote ja äriteadete kättesaadavaks tegemine. Nn audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi (AVMSD) artikli 6 lõike 1 punkt a on sõnastatud järgmiselt: „… Member States shall ensure … do not contain any: (a) incitement to hatred directed against a group of persons of a member of a group based on any of the grounds referred to in Article 21 of the Charter“. Eesti keeles on „… tagavad liikmesriigid … ei sisalda: (a) vägivallale või vihkamisele õhutamist, mis on suuantud isikute rühma või rühmaliikme vastu harta artiklis 21 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/1808, 14. november 2018, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  osutatud alustel;„ Nii eestikeelese kui ka ingliskeelese AVMSD teksti puhul on segadust tekitav asjaolu, et harta artikli 21 loetelu on mitteammendav. Eesti keeles on harta sõnastatud selliselt, et „Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine … tõttu“. Inglise keeles on võimalus ka teistel alustel diskrimineerimist keelata veel selgemalt väljendatud „Any discrimination based on any ground such as …“. Seega on võimalik, et ingliskeelsele harta versioonile tuginedes saaks öelda, et „any of the grounds referred to in Article 21 of the Charter“ hõlmab ka mõistet „any ground such as“ ehk siis mõni muu alus ehk kaitstud tunnus, mis on samaväärne selgelt loetletud aluste ehk kaitstud tunnustega. Eestikeelsele tekstile tuginedes selline võimalus nii selge ei ole. Samas tuleb möönda, et sama probleem tekib harta saksa- ja prantsuskeelse versiooni pinnalt. 2. Eelnõu § 1 punkt 32 – MeeTS § 191 reguleerib alaealiste kaitse ning kõlbluse ja seaduslikkuse tagamist videojagamisplatvormi teenuse osutamisel. MeeTSi § 191 lõike 1 punktides 1-3 ja lõigetes 3 ja 4 on videojagamisplatvormi teenuse osutaja kohustused seoses keelatud sisuga. Kõnealused sätted näevad ette teenuseosutaja kohustuse luua süsteem, mille abil teenuse kasutajad saavad teenuseosutajale hõlpsasti teatada keelatud saatest, kasutaja loodud videotest ja äriteadetest. Kui videojagamaisplatvormi teenuse osutaja saab teate mittelubatud sisu kohta või kui ta ise on sellest teadlik, siis peab ta kõrvaldama sellise sisu põhjendamata viivituseta või tõkestama sellele juurdepääsu. Arusaamatuks jääb, kuidas tagatakse, et teenuse osutaja ei kõrvalda sellist sisu, mida ei saa pidada § 191 lõikele 1 vastavaks sisuks ehk et teenuse osutaja ei piiraks õigustamatult kasutajate sõnavabadust ja teiste kasutajate õigust teabele. Puudu on sätted, mis tagavad kasutajate õiguse sisu mahavõtmist tõhusalt vaidlustada ning järelevalve teenuseosutajate tegevuse üle sisu eemaldamisel ja sisule juurdepääsu tõkestamisel. Puudub selgus ka, kas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) muudetud MeeTS-i § 54 lõike 1 alusel teostab järelevalvet mitte pelgalt selle üle, kas teatamissüsteem on olemas, vaid ka selle üle, kas teenuse osutajad austavad kasutajate sõna- ja teabevabadust. Lisaks märgime, et kui teenuse osutaja MeeTS §-i 191 lõikes 4 sätestatud nõude täitmata jätab (keelatud sisu videojagamisplatvormilt ei kõrvalda või sellele juurdepääsu ei tõkesta), siis rakenduks MeeTS-i §-s 57 sätestatud väärteokoosseis. Palume eelnõu autoritelt seletuskirja täiendavat selgitust kui kiiresti peab teenuse osutaja reageerima, sisu kõrvaldama või juurdepääsu tõkestama ning kas ja missugusest ajahetkest alates võiks teenusepakkuja lugeda vastutavaks ebaseadusliku sisu valdamise või kättesaadavaks tegemise eest. 3. Eelnõu § 1 punktiga 75 – muudetakse MeeTS-i §-i 51 „Meediateenuse vastuvõtmise ja taasedastamise vabadus“. Juhime tähelepanu, et kehtivas õiguses sätestatakse kõnealuses paragrahvis, et „teisest riigist pärit televisiooni- ja raadioteenuse vastuvõtmist ja taasedastamist ei piirata/…/“. Kuna kehtiva õiguse kohaselt on regulatsiooniga hõlmatud vaid televisiooni- ja raadioteenus, siis piisaks lisaks „vastuvõtmisele“ (see tähendab, et olemas on ka edastatav televisiooni- või raadioprogramm) ka ainult viitamisest (selle algse programmi) „taasedastamisele“. Autoriõiguse seaduse (AutÕS) kohaselt on see konkreetne üldsusele suunamise viis täpselt piiritletud ning tähendab AutÕS § 103 kohaselt programmi samaaegset, muutumatut ja täielikku taasedastamist traatside või õhu, sealhulgas satelliidi kaudu üldsusele kättesaadava kaabel- või mikrolainesüsteemi vahendusel. Vajab küll märkimist, et KabSat2 direktiivist2 tulenevalt „taasedastamise“ määratlus mõnevõrra muutub, kuid selle põhiolemus jääb samaks (vt artikli 2 punkt 2). Mis tähendab omakorda, et kuna MeeTS praeguste muudatustega kohaldatakse §-i 51 edaspidi igasugusele meediateenusele, siis ei pruugi enam piisata sellest, et üldise põhimõttena ei piirata teenuste „vastuvõtmist ja taasedastamist“. Meediateenuste alla käivad ka näiteks tellitavad audiovisuaalmeediateenused, mille puhul tulenevalt MeeTS § 4 lõike 1 p 2 sisalduvast definitsioonist oleks AutÕS mõistes kohasem viidata „üldsusele kättesaadavaks tegemisele“ (vt AutÕS § 10 lõige 6), mitte „taasedastamisele“. Kui MeeTS § 51 muudatuste eesmärgiks oli sätestada, et ka tellitavat audiovisuaalmeediateenuse kättesaadavust ei peaks 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/789, 17. aprill 2019, millega kehtestatakse ringhäälinguorganisatsioonide teatavate veebiülekannete ning televisiooni- ja raadiosaadete taasedastamise suhtes kohaldatavate autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste teostamise reeglid ja muudetakse direktiivi 93/83/EMÜ (ELT L 130, 17.5.2019, lk 82-91).  üldjuhul MeeTS alusel piirama, siis oleks korrektsem (televisiooni- ja raadioteenuse osutaja) programmi „taasedastamisele“ lisada ka (tellitava audiovisuaalmeediateenuse osutaja programmikataloogi) „kättesaadavaks tegemine“. Ülaltoodud põhjusel võiks samasugust täiendust kaaluda ka eelnõuga MeeTS-ile lisatava §-i 531 lõigetes 4 ja 5. Sarnane muudatus on eelnõuga juba sisse viidud MeeTS §-i 19 Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ettepanekul. 4. Eelnõu § 1 punktiga 81 – laiendatakse MeeTS § 57 „Alaealiste kaitse nõuete rikkumine“ väärteokoosseisu ning lisatakse sinna juurde ka § 19 1 nõuete rikkumine. Lisatava § 191 puhul juhime tähelepanu asjaolule, et Eesti õiguses puudub hetkel lapsporno legaaldefinitsioon. Märgime, et vastavalt karistusseadustiku §-le 178 on lapsporno puhul muu hulgas selle valmistamine, omandamine, valdamine, levitamine ja muul viisil kättesaadavaks tegemine kuritegu. 5. MeeTS on vastuvõetud 16. detsembril 2010. a., jõustus 16.01.2011.a. 3 Juriidilise isiku kehtivad karistusmäärad on tõenäoliselt sätestatud kooskõlas 2007. a muudatustega KarSi §-s 47, mille järgselt lubati hakata juriidilist isikut maksimaalselt karistama kuni 500 000 krooni suuruse rahatrahviga, mis 2011 asendati 32 000 euroga seoses euro kasutusele võtmise seaduse 4 jõustumisega. Meediateenuste seaduse eelnõu 827SE seletuskirjas5 tuuakse välja, et rahatrahvisumma määramisel on lähtud eesmärgist panna isikuid sellistest tegudest hoiduma, rahatrahv ei tohiks olla väiksem kui võimalik saadav tulu6. Juhime tähelepanu sellele, et karistusõiguse revisjoniga muudeti KarS § 47 ning 2015. aasta 1. jaanuarist on väärteo korral juriidilisele isikule võimalik maksimaalse rahatrahvina kohaldada kuni 400 000 eurot7. Soovitame meediateenuste seaduses olevad juriidilise isiku karistusmäärad üle vaadata ja vajadusel sanktsioone tõsta. MeeTS § 59 lõige 1 tuleb kehtetuks tunnistada. Vastavad viited kaotati eriseadustest KarS revisjoni eelnõuga 554 SE8. 6. Arvestades audiovisuaalmeedia turul ja tarbimises ning tehnoloogiavaldkonnas toimunud olulisi muutusi, ühtlustatakse eelnõuga televisiooniteenusele ja tellitavale audiovisuaalmeedia teenusele kohalduvaid alaealiste kaitse ning kõlbluse ja seaduslikkuse tagamise reegleid. Seoses alaealistega tõstatame aruteluks küsimuse, mida võiks seletuskirjas selgitada. Nimelt juhtumid, kus vägivalda ega vihkamist ei õhutata, vägivalda või julmust ei demonstreerita, õigusrikkumisele ei kutsuta, pornograafia ka pole, aga on siiski konkreetset last või lapsi kui selliseid (nt mingi veider karikatuur), alandatud, mõnitatud vms. Millise regulatsiooni alla selline 3 https://www.riigiteataja.ee/akt/112122018055 4 https://www.riigiteataja.ee/akt/13310847 5 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/edf0912f-0ed4-64fd-b7a0-157bb4962665/Meediateenuste%20seadus 6 Kehtivas ringhäälinguseaduses antud trahvide piirmäärad on jäänud samaks, kui seaduse vastuvõtmisel 1994. a, kuid selle aja jooksul on inflatsioon nõrgendanud nende summade distsiplineerivat toimet. Seepärast on põhjendatud suurendada seaduse rikkumise korral rakendatavate rahatrahvide piirmäärasid, tõstes selle juriidilisele isikule kuni 500 000 kroonini. Selline rahatrahvi piirmäär omab ka üldpreventiivset mõju. Samuti vastab selline rahatrahvi määr õigusrikkumise kaudu saadava tulu suurusele. Teatavasti maksab telereklaami sekund sõltuvalt kellaajast ja paigutusest 500-1000 krooni sekund. Tavaliselt on reklaamiaja rikkumise korral ületatav aeg 1-2 minutit ja selline tegevus korduv. Seega õigusrikkumisest saadav tulu ületab mitmekordselt tänaseid rahatrahvi määrasid. 500 000 kroonise rahatrahvi määraga kaob meediateenuse osutajal motiiv reklaamiaja alaseid õigusrikkumisi toime panna, sest saadav tulu võib olla kokkuvõttes väiksem kui võimalik väärteotrahv. 7 https://www.riigiteataja.ee/akt/128022020005 8 Toodud sätted on ebaõiged järgmistel põhjustel. Esiteks karistusseadustik (KarS) ei reguleeri kuritegude ega väärtegude menetlust, mistõttu vastava sätte paigutamine pealkirja Menetlus alla on ekslik. KarS-i näol on teatavasti tegemist materiaalõigusega, mis sätestab karistatavad teod – süüteod – ja nende eest ettenähtud karistused. Süüteo tuvastamine kujutab endast menetlust, mida reguleerib kaks õigusakti: kriminaalmenetluse seadustik ja väärteomenetluse seadustik. Teiseks, väärtegude menetlemine on niigi ette nähtud VTMS-s, mille § 1 kohaselt käesolevas seadustikus sätestatakse väärtegude kohtuvälise menetluse ja kohtumenetluse kord ning väärteo eest kohaldatud karistuse täitmisele pööramise kord. See tähendab, et kõiki väärtegusid menetletakse niikuinii VTMS-s sätestatud korra kohaselt ning mingeid täiendavaid volitusi vastavat liiki väärteo menetlemiseks ei saa olla. Kolmandaks, väärteo tunnused – vastava teo lugemine väärteoks – tulenevad karistusseadustiku üldosast, mis teatavasti näeb ette teo karistatavuse alused ja piirid. Nimetatud alused ja piirid kujutavad endast õigusriiklikult olulisi tagatisi põhimõttele nullum crimen nulla poena sine lege (PS § 23 lg 1: kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal). Vastavalt KarS § 1 lõikele 1 kohaldatakse KarS-i sätteid KarS-i eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude – seega nii kuritegude kui väärtegude – eest karistamiseks. See säte peab ühtlasi tagama võrdse kohtlemise: kõiki süütegusid toimepannud isikuid tuleb kohelda ühesugustel alustel, mis tulenevad KarS-i üldosast. Seega tuleneb teo karistatavaks lugemine ainult KarS-i üldosast ning mingeid täiendavaid volitusi vastava väärteo tuvastamiseks ei saa olla. Järelikult tuleb vastavad sätted kõikidest haruseadustest tühistada. Säilitada tuleb aga need sätted, mis näevad ette konkreetset liiki väärtegude menetlusalluvuse.  juhtum läheks? Nt konkreetne alaealine mingis armetus seisus või joobes poolpaljas alaealine kuskil tuikumas, midagi rumalat, kellelegi naljakat juttu rääkimas. Vahel võib mõni selline seik jääda rahvaüritusi filmides sisse. Selle saatelõiguga alaealiste kõlbelist arengut vist otseselt ei kahjustata, aga konkreetse alaealise suhtes oleks tagajärg ebameeldiv. Eriti kui sellist lõiku hakatakse sotsiaalmeedias jagama ja näpuga näitama. 7. Palume seletuskirjas täiendavalt käsitleda muudetavate MeeTS-i sätete puutumust põhiõigustega Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätteid arvesse võttes alltoodud põhjustel: a) seletuskirja p-s 6.1.5.2. „Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta“ on selgitatud, et: „Eelnõu kohaselt tuleb videojagamisplatvormi teenuse kasutustingimustes näha ette, et videojagamisplatvormil on keelatud selliste saadete, kasutaja loodud videote ja äriteadete kättesaadavaks tegemine, mis: 1) õhutavad vägivalda või vihkamist soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse, seksuaalse sättumuse või kodakondsuse alusel; 2) kutsuvad üles õigusrikkumisele või 3) kujutavad lapspornot. Lühidalt öeldes on tegemist ebaseadusliku sisuga. Kui selline sisu videojagamisplatvormil siiski esineb, peab olema kasutajatel võimalik sellest videojagamisplatvormi teenuse osutajale võimalikult väikese vaevaga teada anda, misjärel peab teenuse osutaja keelatud sisu põhjendamatu viivituseta eemaldama või tõkestama sellele juurdepääsu ning teavitama pädevat järelevalveasutust. Kavandatavad muudatused aitavad seega kaasa ebaseadusliku audiovisuaalse sisu leviku tõkestamisele ja suurendavad elanikkonna turvatunnet, mistõttu on nende mõju positiivne. Arvestada tuleb siiski sellega, et taoliste piirangute kehtestamisel on võimalikuks ebasoovitavaks mõjuks oht väljendusvabadusele. Kuna aga MeeTS-is esitatav videojagamisplatvormi lubamatu sisu loetelu piirdub rangelt sellega, mis on ka KarS-i kohaselt ebaseaduslik, on väljendusvabaduse ülemäärase riive risk väike.“ Seletuskirja praegune sõnastus on puudulik. Esiteks tuleb arvestada vajadusega analüüsida, kas MeeTS-i §-de 19 ja 191 sõnastus peaks peegeldama harta artikli 21 mitteammendava loetelu sõnastust (vt ka märkust p-s 1). Teiseks tuleb teha vahet põhiõiguse riivel ja rikkumisel. Põhiõiguste riive on igasugune sekkumine mõne põhiõiguse kasutamisse, näiteks väljendusvabadus. Selline sekkumine võib olla õiguspärane ehk nn lubatud põhiõiguse piirang/riive või õigusvastane ehk siis põhiõiguse rikkumine. Antud sätted kujutavad endast väljendusvabaduse piirangut alaealiste aga ka teiste isikute õiguste kaitseks, mh õigust mittediskrimineerimisele ja elu ning tervise kaitsele (avalik kord). Need nõuded tulenevad otse direktiivist ning seetõttu on nende õiguspärasuse kontroll toimunud direktiivi vastuvõtmisel. Selliseid piiranguid tuleb pidada õiguspäraseks ehk siis lubatud riiveks. EL põhiõiguste harta artikkel 52 lõike 1 kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduse teostamist piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seda üksnes juhul, kui need on vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatelel eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Viide KarSile ei ole seetõttu siin asjakohane. Väljendusvabaduse rikkumise või selle ohu puudumine tuleb põhjendada sellega, et MeeTS säte ei ületa direktiivis sätestatud proportsionaalset piirangut. Ei saa öelda, et proportsionaalse õiguspärase piirangu puhul on ebasoovitavaks mõjuks oht väljendusvabadusele. Õiguspäraste piirangutega saavutatakse soovitud mõju kaitsta alaealiste ja teiste isikute õigusi. Väljendusvabadus ei ole absoluutne ega ainus põhiõigus, mida riik kaitsma peab. Tegemist on siin põhiõiguste kollisiooni ja kaalumisega. Tuleb nõustuda, et siiski on oht, et väljendusvabadust rikutakse, kui MeeTS direktiivist tulenevat sätet õigesti ei rakendata ja väljendusvabadust piiratakse laiemalt. b) seletuskirja sõnastus p-s 6.3.2.2. „Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta“ on selgitatud, et: „Kavandatav audiovisuaalmeedia teenuse osutajate omandistruktuuri  avalikustamist puudutav muudatus on seotud sõnavabadusega. /…/“. Seletuskirjas on kasutatud seda sõnastust läbivalt. Jääb ebaselgeks, mida mõeldakse selle all, et omandistruktuuri avalikustamine on seotud sõnavabadusega. Omandistruktuur on eelkõige läbipaistvuse küsimus ning annab teavet allika kohta sisu allikakriitiliseks hindamiseks. Juhime tähelepanu sellele, et „valeinformatsioon“ ei ole siin õige termin, ilmselt on mõeldud „desinformatsioon“. Normitehnilised märkused 8. Eelnõu § 1 punkt 1 – MeeTSi § 1 täiendatakse punktiga 11 jt sätetega, millega lisatakse MeeTSi kohaldamisalasse videojagamisplatvormi teenust puudutavad nõuded – tekib küsimus, kas sellest tulenevalt vajaks muutmist ka eelnõu pealkiri? 9. Eelnõu § 1 punkt 45 – MeeTS § 27 lõike 2 volitusnormi sõnastuses palume arvestada HÕNTE § 11 esitatud nõudeid ja sõnastada volitusnorm vastavalt näitele kommentaaris 4, sest üldjuhul on volitusnormis esikohal teema ja viimasena on märgitud akti andja ja liik. 10. Eelnõu § 1 punkt 45 – (MeeTS § 27) ja eelnõu § 1 punkt 84 (MeeTS § 61) – sõnastusse lisatakse „videojagamisplatvormi teenus“, mistõttu tuleks muuta ka paragrahvide pealkirju. 11. Eelnõu § 1 punkt 57 – MeeTSi täiendamine §-ga 311 „Äriteated videojagamisplatvormil“ sobib §- na 271, kuna äriteated on reguleeritud §-des 25-27. 12. Eelnõu §-s 6 – esitatud seaduse jõustumise aeg 19. september 2020. a. on küsitav, kuna jõustumisnormi kindlaksmääramisel peab arvestama HÕNTE § 14 lõikes 1 sätestatuga, st jõustumisnormi kavandamisel võetakse arvesse aeg, mis on vajalik uute normidega tutvumiseks, eriti isikute õiguste ja kohustuste muutmise korral, ning vajalikuks korralduslikuks ja halduslikuks eeltööks, sealhulgas seaduse väljakuulutamiseks, avaldamiseks, rakendusaktide andmiseks, ning ka seaduse rakendamiseks piisavate vahendite olemasolu. Eelnõu jõustumisaega tuleb muuta (pidades silmas ka HÕNTE sätestatud nõudeid) ja viia sellega vastavusse ka eelnõus ettenähtud seaduse rakendamise tähtajad. 13. Seletuskirjas lk 13 on eelnõu § 1 punktis 31 on selgitatud: „MeeTS § 19 lõiget 1, mis sätestab keelu õhutada meediateenuseid osutades saadetes vihkamist ja vägivalda, täiendatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi ka harta) artiklist 21 tulenevate alustega. /…/ Muudatus on kooskõlas AVMSD artikli 6 lõike 1 punktiga a.“. Tagamaks ka seletuskirja sõnastuse kooskõla direktiivi artikli 6 lõike 1 punktiga a, siis palume kasutada „artiklist 21 tulenevate alustega“ sõnastuse asemel „artiklis 21 osutatud alustega“ sõnastust (ettepanek seondub märkusega p-s 1). 14. Seletuskirja 8. osas „Rakendusaktid“ selgitatakse, et „Eelnõuga uusi volitusnorme seadustesse ei lisata ja olemasolevaid ei muudeta. Küll aga tunnistatakse eelnõu § 1 punktiga 64 kehtetuks MeeTS § 39 lõige 5 ehk ainus kõnealuses seaduses olev volitusnorm /…/“. Juhime tähelepanu, et kehtivas MeeTS § 27 lõikes 2 on ka volitusnorm, mida eelnõu § 1 punktis 45 muudetakse. Sellest lähtuvalt palume seletuskirja muuta, arvestades HÕNTE §-s 48 sätestatut, et volitusnormi muutmise korral tuleb seda ka põhjendada. 15. Märkus eelnõu seletuskirja mõjude osa kohta Tulenevalt vajadusest jälgida väljatöötatavate õigusaktide üldist mõju elanike ja ettevõtete halduskoormusele ja avaliku sektori töökoormusele, siis palume eelnõu seletuskirjas ühes kohas kokkuvõtlikult välja tuua: a) kas halduskoormus ettevõtetele tervikuna väheneb, suureneb või jääb samaks; b) kas halduskoormus kodanikele väheneb, suureneb või jääb samaks; c) kas töökoormus avalikule sektorile väheneb, suureneb või jääb samaks.  Olukorras, kus halduskoormus nii suureneb (näiteks ühekordselt) kui ka väheneb (pikemas perspektiivis) tuleb see kokkuvõttes eraldi välja tuua. Sobilik koht halduskoormuse ja töökoormuse muutuse kokkuvõtteks on seletuskirja 6. osa lõpus, vahetult enne 7. osa. Keelemärkused 16. Palume arvestada keelemärkustega, mis on esitatud eraldi failis. Lisaks palume kaaluda ka järgmisi terminiettepanekud. Need ettepanekud kajastuvad ka tekstis tehtud parandustes, et oleks näha, mismoodi tekst muutub ökonoomsemaks ja lihtsamini loetavaks. Soovitame „videojagamisplatvormi teenuse osutaja“ asemel kasutada sõnu „videojagamisplatvormi pidaja“. Oleme nõus, et videojagamisplatvormi näol on tegemist teenusega. Siiski leiame, et ei ole tarvis seda tekstis pidevalt rõhutada, kui on võimalik teenuseks olemine ära nimetada nt definitsioonis ja hiljem väljenduda ökonoomsemalt. Eesti õigusaktide keele suur probleem on sõnaohtrus, mis tuleneb sellest, et terminitena on võetud kasutusele mitmesõnalised fraasid (praeguses näites „videojagamisplatvormi teenuse osutaja“) ja neid üritatakse tekstis kasutada fikseeritud kujul. Sellises sõnastuses muutub tekst raskepäraseks, sisaldab palju kordust ja liiasust. Oleme teadlikud, et termin pärineb Euroopa Liidu direktiivist. Probleeme direktiivi ülevõtmise kontrollimisel ei tohiks meie hinnangul siiski tekkida, sest on võimalik osutada, et terminifraasi põhisõna „videojagamisplatvorm“ on jäänud samaks. 17. Soovitame võtta pikkade terminite „televisiooniteenuse osutamise tegevusluba“ ja „raadioteenuse osutamise tegevusluba“ kõrval kasutusele ka „televisiooniluba“ ja „raadioluba“. Eesti õigusaktide keele teine levinud probleem on liiasus, mis on seotud tegevusloaga. Kuigi tuleb nimetada ka tegevus, milleks luba on vaja (tootmine, käitlemine, teenuse osutamine), jäetakse fikseeritud kujul alles ka sõna tegevusluba, millest tekivad liiased tootmise tegevusluba, käitlemise tegevusluba, osutamise tegevusluba jpm. Pakume võimaluse meediateenuste seaduses see kohmakus kaotada sellisel viisil, et algul nimetatakse seaduse tasandil ära, et tegemist on tegevusloaga, ja edaspidi on paralleelselt kasutusel ka lühemad terminivariandid „televisiooniluba“ ja „raadioluba“. Rõhutame, et eelkirjeldatud kahe terminimuudatuste näol on tegemist ettepaneku, mitte parandusega. Soovitame neid ettepanekuid siiski väga tõsiselt kaaluda. See oleks üks väike, aga oluline samm eesti õiguskeele muutmisel selgemaks ja arusaadavamaks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Raivo Aeg minister Carina Rikart 620 8139 [email protected] Siiri Aulik 620 8175 [email protected] Markko Künnapu 620 8200 [email protected] Einar Hillep 620 8222 [email protected] Brit Tammiste 620 8179 [email protected] Kärt Nemvalts 620 8283 [email protected] Külvi Noor 715 3444 [email protected] Mari Koik 620 8270 [email protected]