Ministeeriumid
22.06.2020 nr 1-4/20/2102-2
Abruka looduskaitseala kaitse-eeskirja
eelnõu kooskõlastamiseks esitamine
Keskkonnaministeerium esitab kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse määruse
„Abruka looduskaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu koos seletuskirjaga.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Rene Kokk
Minister
Lisad: 1. Määruse eelnõu
2. Määruse seletuskiri
3. Kaitseala kaart
4. Hoiuala kaart
Kadri Paomees, 452 7764
[email protected]
Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
EELNÕU
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn
Abruka looduskaitseala kaitse-eeskiri1
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Abruka looduskaitseala kaitse-eesmärk
(1) Abruka looduskaitseala2 (edaspidi kaitseala) kaitse-eesmärk on kaitsta:
1) metsaökosüsteemi, poollooduslikke kooslusi, elustiku mitmekesisust ning ohustatud ja
kaitsealuseid liike;
2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku
loomastiku ja taimestiku kaitse kohta nimetab I lisas. Need elupaigatüübid on väikesaared ning laiud
(1620)3, rannaniidud (1630*), kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad –
6210), lood (alvarid) (6280*), puisniidud (6530*), vanad laialehised metsad (9020*) ning soostuvad
ja soo-lehtmetsad (9080*);
3) kaitsealuseid linnuliike, keda nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
nimetab I lisas, ja nende elupaiku. Need liigid on merikotkas (Haliaeetus albicilla), naaskelnokk
(Recurvirostra avosetta), räusktiir (Sterna caspia), tutt-tiir (Sterna sandvicensis), jõgitiir (Sterna
hirundo), randtiir (Sterna paradisaea) ja väiketiir (Sterna albifrons);
4) kaitsealuseid taime-, seene- ja samblikuliike. Need liigid on uimastav varesputk (Chaerophyllum
temulum), varjuluste (Bromus benekenii), pori-nõiakold (Circaea lutetiana), harilik kopsusamblik
(Lobaria pulmonaria), jalaka-kauss-samblik (Gyalecta ulmi), sire varjusamblik (Chaenotheca
gracilenta), harilik koobassamblik (Thelotrema lepadinum), sulgjas õhik (Neckera pennata) ja leht-
kobartorik (Grifola frondosa).
(2) Kaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise
astmele kolmeks sihtkaitsevööndiks.
(3) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses
ettenähtud erisustega.
§ 2. Kaitseala asukoht
(1) Kaitseala asub Saare maakonnas Saaremaa vallas Abruka külas.
1
(2) Kaitseala välis- ja vööndite piirid on esitatud kaardil määruse lisas4.
§ 3. Kaitseala valitseja
Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.
§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused
Määruse seletuskirjas5 on esitatud põhjendused:
1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele;
2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta;
3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta;
4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta;
5) kaitsekorra kohta.
2. peatükk
KAITSEALA KAITSEKORD
§ 5. Sihtkaitsevööndi määratlus
(1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja
poollooduslike koosluste säilitamiseks.
(2) Kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit:
1) Salumetsa sihtkaitsevöönd;
2) Kõrvemetsa sihtkaitsevöönd;
3) Väikesaarte sihtkaitsevöönd.
§ 6. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk
(1) Salumetsa sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsa- ja poollooduslike koosluste, kaitsealuste
liikide ning nende elupaikade kaitse.
(2) Kõrvemetsa sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsaökosüsteemi arengu tagamine loodusliku
protsessina ja kaitsealuste liikide elupaikade kaitse.
(3) Väikesaarte sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on poollooduslike koosluste, väikesaartele
iseloomuliku elustiku ja kaitsealuste liikide kaitse.
§ 7. Lubatud tegevus
(1) Inimestel on lubatud viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu
kaitsealal, välja arvatud § 9 lõikes 2 sätestatud ajal Kõrvemetsa sihtkaitsevööndis, Kasselaiul ja
Linnusita saarel.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses loetakse kaitsealal viibimiseks ka kaitse-eeskirjaga
lubatud tegevusi sihtkaitsevööndis. Viibimise ajalisi piiranguid ei kohaldata järelevalve- ja
päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja
nõusolekul teostataval teadustegevusel.
(3) Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja nõusolekul
selleks ettevalmistatud kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala
valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud kohas ja rahvaürituse korraldamine selleks
ettevalmistamata kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul.
2
(4) Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul
selleks ettevalmistatud ja tähistatud. Telkimine ja lõkke tegemine selleks ettevalmistamata ja
tähistamata kohas on lubatud kaitseala valitsemise või kaitse korraldamisega seotud tegevustel,
järelevalve- ja päästetöödel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel.
(5) Kaitsealal on lubatud:
1) sõidukiga sõitmine teedel;
2) jalgrattaga sõitmine radadel;
3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata juhtudel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine
järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel,
kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel.
(6) Kaitsealal on lubatud kalapüük.
(7) Kaitsealal on lubatud jahipidamine 1. augustist 14. veebruarini, välja arvatud linnujaht, mis on
kogu kaitsealal aasta ringi keelatud. Jahipidamine väljaspool lubatud ajavahemikku ja linnujaht on
lubatud kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul kaitse-eesmärgi saavutamiseks ja ulukite tekitatud
kahjustuste vältimiseks.
(8) Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud:
1) kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus;
2) koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile;
3) poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus;
4) tootmisotstarbeta ehitiste püstitamine kaitseala tarbeks ning tee ja tehnovõrgu rajatise püstitamine
kaitseala ja kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks, kusjuures kaitse-eesmärgist lähtuvalt on kaitseala
tarbeks lubatud ehitada ka ehituskeeluvööndisse;
5) olemasolevate ehitiste hooldustööd;
6) olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd;
7) pilliroo ja adru varumine.
§ 8. Vajalik tegevus
Kaitsealal poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu säilitamiseks
vajalik niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ning kujundamine.
§ 9. Keelatud tegevus
(1)Kaitsealal on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi:
1) majandustegevus;
2) loodusvarade kasutamine.
(2) Inimeste viibimine, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitseja nõusolekul
teostataval teadustegevusel ning kaitse korraldamisega seotud töödel, on keelatud:
1) Kõrvemetsa sihtkaitsevööndis ja Kasselaiul 15. veebruarist 31. juulini;
2) Linnusita saarel 15. aprillist 31. juulini.
(3) Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud:
1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet;
2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid;
3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut;
3
4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada
püstitada või laiendada lautrit või paadisilda;
5) anda projekteerimistingimusi;
6) anda ehitusluba;
7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda
veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist;
8) jahiulukeid lisasööta.
§ 10. Tegevuse kooskõlastamine
(1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja
nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit.
(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala
valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi
saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt
haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes.
4. peatükk
LÕPPSÄTTED
§ 11. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 12. Määruse kehtetuks tunnistamine
Vabariigi Valitsuse 8. mai 2007. a määrus nr 132 „Abruka looduskaitseala kaitse-eeskiri”
tunnistatakse kehtetuks.
§ 13. Määruse muutmine
Vabariigi Valitsuse 27. juulil 2006. a vastu võetud määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine
Saare maakonnas” lisas esitatud kaart „Abruka” asendatakse käesoleva määruse lisas 2 esitatud
kaardiga.
§ 14. Menetluse läbiviimine
Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 4. juuni 2019. a käskkirjaga nr 1-2/19/413 algatatud
haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise tulemustega on esitatud käesoleva määruse
seletuskirjas.
§ 15. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse
seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja
kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1
EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse
kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ
loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25).
2
Ala võeti esimest korda kaitse alla 1937. aastal, kui Vabariigi Valitsuse otsusega nr 98 maa-ala looduskaitse
alla võtmise kohta võeti kaitse alla Abruka saare riigimetsa kvartal nr 26 terves ulatuses lehtmetsa
kaitsealana. Vabariigi Valitsuse 8. mai 2007. a määrusega nr 132 „Abruka looduskaitseala kaitse-eeskiriˮ
moodustati Abruka looduskaitseala. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615
4
„Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktist 17 hõlmab
kaitseala Kura kurgu linnuala ja lisa 1 punkti 2 alapunktist 1 hõlmab kaitseala Abruka loodusala, kus tegevuse
kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta
kehtivaid erisusi.
3
Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ
I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.
4
Kaitseala välis- ja vööndite piirid on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud
Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis,
Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris (register.keskkonnainfo.ee) ja maainfosüsteemis
(www.maaamet.ee).
5
Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee.
Jüri Ratas
Peaminister Rene Kokk
Keskkonnaminister
Taimar Peterkop
Riigisekretär
Lisa 1. Abruka looduskaitseala
Lisa 2. Abruka
5
Vabariigi Valitsuse määruse
„Abruka looduskaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla ja
kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva looduskaitseala
kaitse-eesmärke ja kaitsekorda ning korrigeeritakse kaitseala piire.
Kaitseala asub Saare maakonnas Saaremaa vallas Abruka külas.
Abruka looduskaitseala (edaspidi kaitseala) territoorium on olnud kaitse all 1937. aastast, kui
Vabariigi Valitsuse otsusega nr 98 maa-ala looduskaitse alla võtmise kohta võeti kaitse alla
Abruka saare riigimetsa kvartal nr 26 terves ulatuses lehtmetsa kaitsealana. Looduskaitseala
moodustati 2007. aastal Vabariigi Valitsuse määrusega nr 132 „Abruka looduskaitseala kaitse-
eeskiriˮ.
Eelnõukohase määrusega korrigeeritakse kaitseala välispiiri, kuna rannajoon on muutunud ja
aluskaart täpsustunud, ning muudetakse tsoneeringut, et kaitsta paremini kaitsealal asuvaid
väärtuslikke vanu metsi. Uue kaitse-eeskirjaga täiendatakse kaitse-eesmärke lähtuvalt uutest
teadmistest. Kaitsekorda muudetakse loodusväärtuste kaitseks ja vajadusest viia kaitsekord
vastavusse kehtivate õigusaktidega. Laane- ja salumetsade täiendava range kaitse alla
võtmisega täidetakse Eesti metsanduse arengukava (aastani 2020) ja looduskaitse arengukava
(aastani 2020) eesmärki parandada rangelt kaitstava metsamaa tüpoloogilist esinduslikkust, nii
et see teeniks strateegilist eesmärki „Metsade kui elu- ja looduskeskkonna säilimine on
tagatud”. Kaitse-eesmärgiks olevate metsakoosluste ja kaitsealuste liikide soodsat seisundit ei
ole võimalik tagada piiranguvööndi režiimis, sest piiranguvööndis (kus on lubatud
majandustegevus) ei ole võimalik tagada metsakoosluste puutumatut arengut, mis on vajalik
koosluste ja neile omaste liikide (sealhulgas vanametsaliikide) soodsaks seisundiks.
Puutumatust saab tagada vaid sihtkaitsevööndis. Muudatuse on tinginud ka vajadus tagada
nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku
kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7‒50; edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud
elupaigatüüpide ja kaitsealuste liikide kaitse. Abruka looduskaitseala kuulub üleeuroopalisse
kaitsealade võrgustikku Natura 2000 Abruka loodusalana ja Kura kurgu linnualana.
Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo
kaitse planeerimise spetsialist Kadri Paomees (tel 452 7764, e-post
[email protected]), eelnõu kaitsekorra otstarbekust on kontrollinud
Keskkonnaameti kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist Nele Saluveer (tel 447 7386,
e-post
[email protected]), eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti
üldosakonna peajurist Lüüli Junti (tel 680 7435, e-post
[email protected]) ja
advokaadibüroo FORT vandeadvokaat Margus Kõiva (tel 5288 090, e-post
[email protected]). Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu
ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson (tel 626 2880,
e-post
[email protected]. Eelnõu on keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308,
e-post
[email protected]).
1
2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus
2.1. Kaitse-eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele
Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta metsaökosüsteemi, poollooduslikke kooslusi, elustiku
mitmekesisust ning ohustatud ja kaitsealuseid liike. Kaitse-eesmärk on kaitsta loodusdirektiivi
elupaigatüüpe, mida loodusdirektiiv looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja
taimestiku kaitse kohta nimetab I lisas. Need elupaigatüübid on väikesaared ning laiud (1620),
rannaniidud (1630*), kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210),
lood (alvarid) (6280*), puisniidud (6530*), vanad laialehised metsad (9020*) ning soostuvad
ja soo-lehtmetsad (9080*). Kaitse-eesmärk on kaitsta kaitsealuseid linnuliike, keda
linnudirektiiv loodusliku linnustiku kaitse kohta nimetab I lisas, ja nende elupaiku. Need liigid
on merikotkas (Haliaeetus albicilla), naaskelnokk (Recurvirostra avosetta), räusktiir (Sterna
caspia), tutt-tiir (Sterna sandvicensis), jõgitiir (Sterna hirundo), randtiir (Sterna paradisaea) ja
väiketiir (Sterna albifrons). Samuti on kaitse-eesmärk kaitsta kaitsealuseid taime-, seene- ja
samblikuliike. Need liigid on uimastav varesputk (Chaerophyllum temulum), varjuluste
(Bromus benekenii), pori-nõiakold (Circaea lutetiana), harilik kopsusamblik (Lobaria
pulmonaria), jalaka-kauss-samblik (Gyalecta ulmi), sire varjusamblik (Chaenotheca
gracilenta), harilik koobassamblik (Thelotrema lepadinum), sulgjas õhik (Neckera pennata) ja
leht-kobartorik (Grifola frondosa).
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus,
haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või
rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine.
Abruka looduskaitseala kaitse all olemise eelduseks on alale eesmärgiks seatud väärtuste
ohustatus ja haruldus, ala esteetiline väärtus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine.
Haruldased ja ohustatud looduslikud ranniku-, niidu- ja metsakooslused. Abruka
looduskaitsealal asuvad looduslikud ranniku-, niidu- ja metsakooslused – elupaigatüübid
väikesaared ning laiud (1620), rannaniidud (1630*), kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210*),
lood (6280*), puisniidud (6530*), vanad laialehised metsad (9020*) ning soostuvad ja soo-
lehtmetsad (9080*) – on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning
osaliselt märgitud esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle
liikmesriikidel eriline vastutus. Lisaks eeltoodule on poollooduslike koosluste säilitamine Eesti
looduskaitse üks olulisimaid vastutusvaldkondi, kuna meie poollooduslikud kooslused on ühed
maailma liigirikkaimad elupaigad. Sellised loodusväärtused säilivad ainult inimese kaasabil.
Ilma niitmise või karjatamiseta poollooduslikud kooslused võsastuvad ning nende liigirikkus
kaob. Senise traditsioonilise niitmise ja karjatamise lakkamisele järgnev võsastumine ja
roostumine on suurim niidukoosluste elurikkuse säilimist ohustav tegur (Looduskaitse
arengukava aastani 2020). Nimetatud metsaelupaigatüübid on intensiivse metsamajanduse tõttu
muutunud Euroopa boreaalses piirkonnas haruldaseks ja seetõttu on ohustatud ka paljud nende
kooslustega seotud liigid, kes kasutavad eespool nimetatud elupaigatüüpi elupaigana või
toitumisalana. Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud liike ja nende elupaiku ning
aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Loodusdirektiivi artikli 6
punkti 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide
ning liikide ja nende elupaikade kaitseks kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide
ja liikide ökoloogilistele nõudlustele. Vanad laialehised metsad (9020*) kui üleminek
läänetaiga ja nemoraalsete metsade vahel on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna seda leidub
võrdlemisi väikeste laikudena piiratud aladel. Levinud Soome lõunaosas ja Rootsis boreaalse
valdkonna hemiboreaalses alavaldkonnas. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*) ohustab
kuivendamine, samas on elupaigatüüp Eestis tüüpiline niisketel aladel levinud kooslus. Levinud
2
Soome edelaosa saarestikus ja muudes rannikupiirkondades, Rootsis on lodumetsad kõikjal
tavalised. Need looduslikud metsakooslused on elupaigaks väga paljudele ohustatud ja
haruldastele liikidele, mistõttu on looduse mitmekesisuse kaitse seisukohalt oluline rangelt
kaitstavate metsade võrgustiku ja selle puhveralade olemasolu (Eesti metsanduse arengukava
aastani 2020).
Merikotkas (Haliaeetus albicilla) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohulähedane liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus liigina
I kaitsekategooria liikide hulka. Merikotkas on Eesti rannikualadel ning suurte siseveekogude
ja jõgede lähedal levinud haudelind, kelle arvukus on viimastel kümnenditel taastunud, kuid
ajaloolist arvukuse taset ei ole seni saavutatud. Hinnanguliselt elab Eestis praegu 290‒330 paari
merikotkaid, kuid liigi arvukus oli sajandeid tagasi kindlasti suurem. Merikotka populatsiooni
ohutegurid on jätkuv oht keskkonnamürkidest, sealhulgas pliihaavlite kasutamine, lisanduvad
ohutegurid on sobivate pesapuude nappus ja pesapaikade hävimine, pesitsusaegne häirimine,
toitumisalade kvaliteedi halvenemine, hukkumine elektriliinides, teedel ja tuuleparkides ning
vähesel määral lindude tahtlik tapmine (Merikotka kaitse tegevuskava; Elts, J., et al. 20191).
Naaskelnokk (Recurvirostra avosetta) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohulähedane liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria liikide hulka.
Naaskelnokk on Lääne-Eestis levinud haudelind, kes pesitseb peamiselt väikestel laidudel,
vähem ka rannaniitudel. Hinnanguliselt pesitseb Eestis praegu 150‒250 paari naaskelnokkasid.
Liiki ohustab elupaikade kinnikasvamine ja pesitsusaegne häirimine. (Elts, J., et al. 2019)
Jõgitiir (Sterna hirundo), randtiir (Sterna paradisaea) ja tutt-tiir (Sterna sandvicensis) on
Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi ohuvälised liigid, väiketiir (Sterna
albifrons) ohulähedane liik ja räusktiir (Sterna caspia) ohualdis liik. Jõgitiir, randtiir ja
väiketiir on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka ning tutt-tiir
ja räusktiir on arvatud II kaitsekategooria liikide hulka. Tiirud on koloniaalsed liigid, kes
pesitsevad peamiselt Lääne-Eesti laidudel ja rannikul, harvem sisemaa veekogude ääres.
Tiirude arvukus on viimastel aastatel püsinud üsna muutumatuna. Praegu on jõgitiiru
arvukuseks hinnatud 5000–7000 paari, randtiiru arvukuseks 9000 – 11 000 paari, tutt-tiiru
arvukuseks 800–1100 paari, väiketiiru arvukuseks 150–250 paari ja räusktiiru arvukuseks 200–
300 paari. Tiire ohustab peamiselt häirimine. Lisaks on tiirudele suureks ohuks röövloomad
(Elts, J., et al. 2019; eElurikkuse andmebaas).
Uimastav varesputk (Chaerophyllum temulum) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku
(2008) järgi äärmiselt ohustatud liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel
II kaitsekategooria liikide hulka. Tegemis on väga haruldase liigiga, mis kasvab ainult Abruka
saarel laialehiste ja segametsade servadel, teede ääres ja põõsastikes. Ohutegurid on
metsamajanduslik tegevus ja tallamine. (eElurikkuse andmebaas)
Varjuluste (Bromus benekenii) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohulähedane liik ja on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria liikide hulka.
Vastavalt Eesti taimede kukeaabitsale (2004) on varjuluste haruldane taim, mis kasvab
varjukates leht- ja segametsades peamiselt Saaremaal ja Põhja-Eestis. Ohutegurid on
metsamajanduslik tegevus ja tallamine. (eElurikkuse andmebaas)
1
Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I. & Väli, Ü., Eesti lindude
staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo, 32, 1–39, 2019.
3
Pori-nõiakold (Circaea lutetiana) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohustatud liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria liikide hulka.
Vastavalt Eesti taimede kukeaabitsale (2004) on pori-nõiakold haruldane taim, mis kasvab
varjulistes metsades. Eestis leidub liiki ainult Abruka saarel ja Vooremaal. Ohutegurid on
metsamajanduslik tegevus, ehitustegevus ja tallamine. (eElurikkuse andmebaas)
Harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku
(2008) järgi ohulähedane liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria
liikide hulka. Kasvab vanemates leht- ja segametsades, puisniitudel ning parkides. Harilik
kopsusamblik on levinud üle Eesti. Kuigi leiukohti on palju, on populatsioonid üldiselt väikesed
ja killustunud. Ohutegurid on metsamajanduslik tegevus ja metsade vanuse muutumine.
Jalaka-kauss-samblik (Gyalecta ulmi) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008)
järgi ohualdis liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria liikide hulka.
Kasvab peamiselt salumetsades vanade laialehiste puude, näiteks jalaka ja saare korbal ning
tüvel oleval samblal. Leitud võrdlemisi vähestes kohtades Lääne- ja Põhja-Eestis. Ohutegurid
on metsamajanduslik tegevus, metsade vanuse muutumine ja metsade kuivendamine.
Sire varjusamblik (Chaenotheca gracilenta) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku
(2008) järgi ohualdis liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel II kaitsekategooria liikide
hulka. Kasvab looduslähedastes metsades, peamiselt puude jalamil juurtevahelistes õõnsustes.
Siredat varjusamblikku on leitud hajusalt Eesti eri osades. Ohutegurid on metsamajanduslik
tegevus, metsade vanuse muutumine, metsade kuivendamine, lagunevate ja õõnsate ning
kuivade puude kadumine või nende hulga vähenemine.
Harilik koobassamblik (Thelotrema lepadinum) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku
(2008) järgi ohulähedane liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria
liikide hulka. Kasvab leht- ja segametsades, peamiselt vanematel metsaaladel ning võrdlemisi
niiskemates kasvukohtades, nagu soostuvates metsades, lodudel ja lammidel. Leiukohtade arvu
põhjal on harilik koobassamblik Eestis sage, kuid seni ei ole seda leitud mandri kagunurgast ja
keskosast. Ohutegurid on metsamajanduslik tegevus, metsade vanuse muutumine ja metsade
kuivendamine.
Sulgjas õhik (Neckera pennata) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
ohuväline liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooria liikide hulka.
Kasvab leht- ja segametsades, lehtpuude tüvedel, harva kividel. Levinud peaaegu üle Eesti.
Ohutegurid on metsamajanduslik tegevus ja metsade vanuse muutumine.
Leht-kobartorik (Grifola frondosa) on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) järgi
äärmiselt ohustatud liik ning on arvatud looduskaitseseaduse alusel haruldase ja hävimisohus
liigina I kaitsekategooria liikide hulka. Vastavalt leht-kobartoriku kaitse tegevuskavale on leht-
kobartoriku elupaigaks tammikud, puisniidud, pargid ja taluõued. Viljakehad kasvavad vanade
tammede, mõnikord ka tammekändude juurtel (näiliselt maapinnal). Leht-kobartoriku
peamised ohutegurid on tammede raie ja tammekändude väljajuurimine ning teede- ja
tehnovõrkude rajamine, samuti liigi vähene tuntus ja levikuandmestik.
Abruka looduskaitseala esteetiline väärtus. Abruka saare laialehine salulehtmets on
Läänemere piirkonnas ainulaadne, sest see on väidetavalt jäänuk soojematest
kliimaperioodidest ja sarnaneb varju armastava taimestiku poolest Lääne-Euroopa
pöögimetsaga. Laialehised metsad on levinud peamiselt seljandikel. Laialehises metsas
kasvavad peapuuliigina valdavalt pärnad, sekka vahtrad, jalakad ja saared. Vähem leidub kaske,
4
haaba, kuuske ja tamme. Kõrgemad puud küünivad kuni 30 meetrini, puude iga ca 100 aastani,
jalakate ja pärnade vanuseks loetakse isegi 110–200 aastat.
Loodusdirektiivi rakendamine
Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja elupaigatüüpe ning aidata kaasa
looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt tuleb
liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja nende
elupaikade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja liikide
ökoloogilistele nõudlustele. Abruka looduskaitseala kuulub Abruka loodusala koosseisus
(Abruka loodusala, EE0040401) üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.
Loodusala eesmärk on Euroopa Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning
loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpide ja II lisas
nimetatud liikide elupaikade kaitse.
Linnudirektiivi rakendamine
Linnudirektiivi eesmärk on kaitsta kõiki linde tapmise ja püüdmise eest, piirata lindude
küttimist ja nendega (samuti nende kehaosade ja neist valmistatud esemetega) kaubitsemist.
Direktiiv teeb kohustuslikuks moodustada üleeuroopaliselt ohustatud liikide ja rändliikide
elupaikade kaitseks spetsiaalsed linnualad. Linnudirektiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt on
liikmesriikidel kohustus rakendada direktiivi lisades nimetatud regulaarselt leiduvate
rändlinnuliikide, eelkõige nende liikide pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning
rändepeatuspaikade kaitseks erimeetmeid, mis tagaksid nende liikide säilimise ja paljunemise
levikualal.
Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on Abruka looduskaitseala kaitse all hoidmine
oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole nende
kõikide eraldi kaitse-eesmärgina nimetamine vajalik, kuna eesmärgiks seatavate katusliikide,
nende elupaikade ja koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka nende kaitse.
See tähendab, et kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina loetletud liikide ja
koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele liikidele, kelle
elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus, või ka neile liikidele, kelle elupaigaeelistused
sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega. Kaitseala kaitse-eesmärgiks on seatud
need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitse jaoks on tegemist esindusliku ja soodsa
seisundi säilitamiseks olulise alaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud ka need liigid, kelle kaitse
sellel alal on loodus- või linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus või kelle soodsa
seisundi säilimiseks pikaajaliselt (säilimiseks pikas perspektiivis) ei piisa ainult isendikaitsest.
Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid nende puhul on
arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav kaitsekord tagab
ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse (LKS § 14 lõige 2) teostamisel
lähtutakse sellisel juhul LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse nõuetest. Teiste sõnadega tuleb
nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja
nõusolekuta keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks
vastuolus LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete
isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide elupaikade säilimist
sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal.
Teadaolevatest II ja III kaitsekategooria liikidest, mida ei ole loetletud kaitseala kaitse-
eesmärgina, on keskkonnaregistri andmetel kaitsealal linnuliikidest veel II kaitsekategooria liik
tõmmukajakas ning III kaitsekategooria liigid liivatüll ja punajalg-tilder. Taimeliikidest
kasvavad alal veel II kaitsekategooria liigid jumalakäpp, kärbesõis ja läikiv kurereha ning
III kaitsekategooria liigid harilik ungrukold, kahelehine käokeel, kuradi-sõrmkäpp, laialehine
5
neiuvaip ja mets-õunapuu. Nende liikide korral tuleb arvestada, et kaitseala valitseja võib
tuginedes LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse sätetele seada lisaks kaitse-eeskirjas esitatud
piirangutele liigispetsiifilisi tingimusi, mis on vajalikud isendikaitseks.
2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus
Abruka looduskaitseala on 1937. aastast kaitse all olev kompaktne metsa-ala, millel on oluline
tähtsus loodusliku mitmekesisuse säilimisel. Ala kaitse all hoidmine on oluline eeskätt
loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitse eesmärgil. Keskkonnastrateegia 2030 eesmärk on
bioloogilise mitmekesisuse vallas liikide elujõuliste populatsioonide säilitamiseks vajalike
elupaikade ja koosluste olemasolu tagamine.
Kaitsekorda muudetakse loodusväärtuste kaitseks ja vajadusest viia kaitsekord vastavusse
kehtivate õigusaktidega. Laane- ja salumetsade täiendava range kaitse alla võtmisega täidetakse
Eesti metsanduse arengukava (aastani 2020) ja looduskaitse arengukava (aastani 2020)
eesmärki parandada rangelt kaitstava metsamaa tüpoloogilist esinduslikkust, nii et see teeniks
strateegilist eesmärki „Metsade kui elu- ja looduskeskkonna säilimine on tagatud”. Kaitse-
eesmärgiks olevate metsakoosluste ja kaitsealuste liikide soodsat seisundit ei ole võimalik
tagada piiranguvööndi režiimis, sest piiranguvööndis (kus on lubatud majandustegevus) ei ole
võimalik tagada metsakoosluste puutumatut arengut, mis on vajalik koosluste ja neile omaste
liikide (sealhulgas vanametsaliikide) soodsaks seisundiks. Puutumatust saab tagada vaid
sihtkaitsevööndis. Muudatuse on tinginud ka vajadus tagada nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ
looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206,
22.07.1992, lk 7‒50; edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud elupaigatüüpide ja kaitsealuste
liikide kaitse.
Uue kaitse-eeskirjaga täiendatakse kaitse-eesmärke lähtuvalt uutest teadmistest.
Kaitse-eesmärgiks lisatakse elupaigatüüp kuivad niidud lubjarikkal mullal (*olulised orhideede
kasvualad – 6210). Kuivasid niitusid lubjarikkal mulla leidub kaitsealal 7,2 ha esinduslikkusega
B. Nimetatud elupaigatüüp on alale tüüpiline ja väärtuslik ning tuleb nimetada ka Abruka
looduskaitseala kaitse-eesmärkidena. Väikesaared ning laiud (1620), rannaniidud (1630*), lood
(6280*), puisniidud (6530*), vanad laialehised metsad (9020*) ning soostuvad ja
soo-lehtmetsad (9080*) jäävad endiselt kaitse-eesmärkideks, sest on alale tüüpilised ja
väärtuslikud elupaigatüübid. Väikesaari ja laidusid leidub kaitsealal 4,7 ha, rannaniitusid
44,4 ha esinduslikkusega B, loodusid 1 ha esinduslikkusega B, puisniitusid 1,2 ha
esinduslikkusega C, vanu laialehiseid metsi 136,1 ha esinduslikkusega B ning soostuvaid ja
soo-lehtmetsi 190,3 ha esinduslikkusega B.
Uue kaitse-eeskirjaga arvatakse piiranguvööndis asuvad metsad sihtkaitsevööndisse. Eesti
pindalast moodustab mets umbes poole (ligikaudu 2,2 miljonit ha), olles seega riigi suurim
väärtus. Range kaitse all oleva metsamaa pindala suurendamine on oluline, kuna intensiivse
metsamajandusega on mõjutatud tuhanded omamaised metsades elutsevad liigid. Osale
liikidele mõjub intensiivne metsamajandus laastavalt, kuna vanade metsade osakaal on hakanud
vähenema, metsamaastik on killustunud ning kadumas on sobilikud elupaigad ja võimalused
ümberasumiseks. Kõige enam on ohustatud laane-, salu- ja soovikumetsa kooslused, mis
paistavad silma suure liigirikkusega. Ohustatud on need aga sellepärast, et viljakal pinnasel
kasvavad metsad on suurema tootlikkusega ning seetõttu on majanduslik huvi nende vastu
suurem (majandatakse rohkem). A. Lõhmuse Eesti rangelt kaitstavate metsade tüpoloogilise
analüüsi (2016. a) tulemusel selgus, et metsanduse arengukavaga seatud eesmärgi täitmiseks on
vaja täiendavalt kaitse alla võtta ehk range kaitse esinduslikkust suurendada eelkõige salu- ja
laanemetsade tüüpi kuuluvate metsade osas. Tüpoloogilise esinduslikkuse ja tüübipõhiste
6
vajakute kontseptsiooni aluseks oli põhimõte, et metsade range kaitse tagaks Eestis vanadele
(vähemalt 100-aastased) metsadele iseloomuliku elusiku säilimise. Uue kaitse-eeskirjaga
võetakse range kaitse alla (piiranguvööndi metsad arvatakse sihtkaitsevööndisse) u 78 ha vanu
metsi, sh u 5 ha laanemetsi ja u 57 ha salumetsi.
Kaitse-eesmärgiks seatakse ohustatud liigid, millel on esinduslik kasvukoht või kellel on sobilik
elupaik kaitsealal. Kehtivas kaitse-eeskirjas nimetatud linnuliike uue kaitsekorraga enam
eesmärgiks ei seata, sest neid liike leidub pigem kaitsealaga piirneval hoiualal ja nende kaitse
hoiualal on jätkuvalt tagatud. Samas nimetatakse kaitse-eesmärkidena ära osad liigid, kes on
kehtivas kaitse-eeskirjas nimetatud lihtsalt I ja II kategooria kaitsealuste liikidena.
Kaitse-eesmärkidena nimetatakse uues kaitse-eeskirjas merikotkast (Haliaeetus albicilla),
naaskelnokk (Recurvirostra avosetta), räusktiir (Sterna caspia), tutt-tiiru (Sterna sandvicensis),
jõgitiiru (Sterna hirundo), randtiiru (Sterna paradisaea) ja väiketiiru (Sterna albifrons). Liigid
on sellele alale tüüpilised, mistõttu on nende kaitse-eesmärgiks seadmiseks olemas eeldused ja
see on otstarbekas, kuna tegemist on olulise elupaigaga. Merikotkast on kaitsealal kahes
leiukohas ning viimased kinnitatud vaatlused ühe leiukoha kohta on 2014. aastast ja teise
leiukoha kohta 2019. aastast. 2017. aasta seire andmetel oli kaitsealal naaskelnokka 18 paari,
väiketiiru 27 paari, räusktiiru 2 paari, tutt-tiiru 1 paar, jõgitiiru 94 paari, randtiiru 150 paari ja
väiketiiru 27 paari.
Ühtegi taimeliiki ei ole kehtiva kaitsekorraga kaitseala kaitse-eesmärgiks seatud. Uue
kaitsekorraga lisatakse kaitseala kaitse-eesmärkide hulka II ja III kategooria kaitsealused
taime-, seene- ja samblikuliigid – uimastav varesputk (Chaerophyllum temulum), varjuluste
(Bromus benekenii), pori-nõiakold (Circaea lutetiana), harilik kopsusamblik (Lobaria
pulmonaria), jalaka-kauss-samblik (Gyalecta ulmi), sire varjusamblik (Chaenotheca
gracilenta), harilik koobassamblik (Thelotrema lepadinum), sulgjas õhik (Neckera pennata)
ning I kaitsekategooria kaitsealune seeneliik leht-kobartorik (Grifola frondosa). Uimastav
varesputk on väga haruldane ja seda leidub Eestis ainult Abruka saarel, kus see kasvab neljas
leiukohas. Ühe leiukoha suurus on 13 ha, kahes leiukohas on arvukus (2011. ja 2013. aasta
andmed) olnud 2–5. Varjuluste on haruldane liik, mida leidub Põhja-Eestis ja Saaremaal
(põhiliselt Lääne-Saaremaal, sh Abrukal). Abrukal on 14 leiukohta, viimased vaatlused on
aastast 2006, kuid liigile sobiv kasvukoht on säilinud, mistõttu võib eeldada, et liik on endiselt
alal esindatud. Pori-nõiakolda leidub Eestis üksikutes kohtades, tegemist on haruldase liigiga.
Abrukal kasvab seda kahes leiukohas, ühe leiukoha arvukus on teadmata, aga teises leiukohas
oli 2011. aastal 200 taime. Harilik kopsusamblik on levinud üle Eesti, kuid Abrukal on Eesti
kontekstis väga elujõuline ja arvukas populatsioon. Liiki leidub ohtralt kogu alal u 200 ha-l.
Jalaka-kauss-sambliku populatsiooni Abrukal võib pidada Eesti kõige elujõulisemaks
populatsiooniks. Abrukal kasvab liik u 22 ha-l. Siredat varjusamblikku on Abrukal u 48 ha-l ja
harilikku koobassamblikku u 71 ha-l, tegemist on väga elujõuliste populatsioonidega. Sulgjat
õhikut leidub Abrukal hajusalt kogu alal u 197 ha-l ja tegemist on väga elujõulise
populatsiooniga. Leht-kobartorik on haruldane seeneliik, millel on Eestis 12 leiukohta. Abrukal
on teada üks leiukoht, kus viimased andmed pärinevad 2013. aastast. 2019. aastal viljakehi ei
leitud, kuid elupaik on liigile sobiv. Leht-kobartoriku kaitse tegevuskava kohaselt tuleb
kasvukohas jätkuvalt tagada selle liigi kaitseks vajaliku kaitsekorra (sihtkaitsevööndi režiim)
säilitamine.
Lisaks eespool kirjas olevale on Abruka looduskaitseala kaitse all hoidmine põhjendatud ka
asjaoluga, et tegemist on ülepinnaliselt Natura võrgustikku kuuluva alaga. Abruka loodusala
hõlmab kaitseala.
7
2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik
Kuna kaitsealal on peamiseks kaitse-eesmärgiks looduslike elupaikade ja liikide kaitse
looduslike protsesside kaudu, rakendatakse kaitstava loodusobjekti tüübina jätkuvalt
looduskaitseala. Hoiuala kaitsekord ei võimalda mitme eri rangusega vööndi moodustamist ja
vajaliku piirangu rakendamist (nt liikumispiirang liikide häirimise vältimiseks pesitsusajal, jahi
reguleerimine). Püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate
väärtustega looduskompleksi.
2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piirid
Kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kaitsealasse on hõlmatud kaitset vajavad
loodusväärtused ning ala piirid peavad olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt
mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte
(metsasihid, teede servad) ja katastriüksuste piire või selgepiirilise orientiiri puudumisel ka
mõttelisi sirgeid koordinaatidega kirjeldatud punktide vahel. Koordinaadid on esitatud
tasapinnaliste ristkoordinaatidena meetermõõdustikus ja geodeetilisel kujul. Kaitseala piir on
kantud kaardile, kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri
andmeid.
Kaitseala ei laiene, vaid väheneb, korrigeeritakse kaitseala välispiiri ja selle tulemusel tuleb
korrigeerida ka Abruka hoiuala piiri. Looduskaitseala pindala on praegu 414,3 ha, pärast
korrigeerimist 408,1 ha. Korrigeerimine toimub rannajoone muutumise ja aluskaardi
täpsustumise tõttu (katastripiirid täpsustunud). Samuti arvatakse kaitseala koosseisust välja
munitsipaalmaale jääv surnuaed (ligi 0,9 ha) ning riigimaale ja eramaale jäävad maa-alad, kus
loodusväärtused puuduvad (kokku ligi 0,4 ha). Tervenisti jääb kaitseala koosseisu Kuressaare
metskond 21 katastriüksus (katastriüksuse tunnus 43301:001:0233). Kaitsealast jäävad välja
järgmised katastriükused: Abruka looduskaitseala 1 (katastriüksuse tunnus 34801:014:0167),
Kuusetee (katastriüksuse tunnus 34801:014:0098), Kuuse (katastriüksuse tunnus
34801:014:0081), Kaasiku (katastriüksuse tunnus 34801:014:0085), Vahtra (katastriüksuse
tunnus 34801:014:0089), Eduardi (katastriüksuse tunnus 34801:014:0065) ja Kalmistu
(katastriüksuse tunnus 43301:001:0232). Kaitseala osakaal väheneb Jalaka katastriüksusel
(katastriüksuse tunnus 34801:014:0064).
Kaitseala koosneb jätkuvalt kolmest lahustükist. Abruka saarele jääv osa on piiritletud vastavalt
katastripiiridele ja rannajoonele ning jääb kogu ulatuses riigimaale. Kogu praegu
piiranguvööndisse jääv ala arvatakse Salumetsa sihtkaitsevööndisse (78 ha) ja moodustatakse
eraldi Kõrvemetsa sihtkaitsevöönd merikotka kaitseks. Kõrvemetsa sihtkaitsevöönd jääb
tervenisti riigimaa metsakvartalisse 456, kus kehtib ka praegu liikumispiirang merikotka
häirimise vältimiseks. Selguse huvides on mõistlik tsoneerida liikumispiiranguga ala eraldi
sihtkaitsevööndiks. Kõrvemetsa sihtkaitsevööndi läänepiir kulgeb mööda teed (tee jääb
vööndist välja), lõunapiir mööda metsasihti, idapiir mööda katastriüksuse piiri ja põhjapiir
kvartali 456 nurgast mööda mõttelist sirget saare keskel asuva niidu serva punktini
ristkoordinaatidega X=6 446 047,667 ja Y=412 212,719 ning sealt mööda niidu serva tee serva
punktini ristkoordinaatidega X=6 446 009,516 ja Y=412 116,683 (tee jääb vööndist välja).
Kaitseala lahustükkidena olevate Kasselaiu ja Linnusita saare piirid on korrigeeritud vastavalt
rannajoonele ja nende puhul sisulisi piirimuudatusi ei tehta. Mõlemad saared on tsoneeritud
Väikesaarte sihtkaitsevööndisse. Salumetsa sihtkaitsevööndi pindala on uue kaitsekorraga
315,2 ha, Kõrvemetsa sihtkaitsevööndi pindala on 33,7 ha ja Väikesaarte sihtkaitsevööndi
pindala on 59,1 ha. Eramaad jäävad ainult Väikesaarte sihtkaitsevööndisse (pindalamuudatusi
8
ei ole), kokku 33,5 ha. Riigimaad jääb kaitsealale 372,7 ha. Jätkuvalt riigi omandis olevat maad
jääb kaitsealale 1,9 ha.
Salumetsa sihtkaitsevööndisse jäävad metsa- ja niidukooslused, kaitstavad liigid ning nende
elupaigad. Kõrvemetsa sihtkaitsevööndisse jäävad metsakooslused ja kaitsealused liigid.
Väikesaarte sihtkaitsevööndisse jäävad niidukooslused, väikesaartele iseloomulik elustik ja
kaitstavad liigid.
2.5. Kaitsekord
2.5.1. Kaitsekorra kavandamine
Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal asuvaid loodusväärtusi. Kaitse-eeskirjaga
kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal leiduvate liikide ja
looduslike elupaikade soodsa seisundi ning on proportsionaalne muude huvide suhtes.
Senise kaitseala ja hoiuala piiride muutmiseks ning kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse
käesoleva määrusega kehtetuks Vabariigi Valitsuse 8. mai 2007. a määrus nr 132 „Abruka
looduskaitseala kaitse-eeskiri” ning Vabariigi Valitsuse 27. juulil 2006. a vastu võetud määruse
nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas” lisas esitatud kaart „Abruka”
asendatakse käesoleva määruse lisas 2 esitatud kaardiga.
Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (PS § 32). Keskkonda mõjutava
tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside
kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja
sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53
ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust
piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema
proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad.
Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine.
Ühtlasi täidetakse loodusdirektiivist riigile tulenev kohustus tagada loodusväärtuste kaitse
Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda õiguspäraseks, kuna abinõud, mis
soodustavad eesmärgi saavutamist, on õiguslikult sobivad: kaitseala moodustamine ja
loodusväärtusi kahjustavatele tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala eesmärkide
täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem
koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi
(loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid
vähem koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt
isikutele antud õigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.
Eesti ja Euroopa loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja
tegevustele piirangute seadmisega ala loodusväärtused säilivad, loodusväärtusi kahjustavate
tegevuste elluviimisel need hävivad.
Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tsoneeritud
kolme sihtkaitsevööndisse.
9
2.5.2. Sihtkaitsevööndi kaitsekord
2.5.2.1. Lubatud tegevused
Kaitse-eeskirja kohaselt on inimestel lubatud kaitsealal viibida, korjata marju, seeni ja muid
metsa kõrvalsaadusi ning püüda kala kogu kaitsealal, välja arvatud määrusega sätestatud
juhtudel Kõrvemetsa sihtkaitsevööndis, Kasselaiul ja Linnusita saarel (inimeste viibimine on
keelatud Kõrvemetsa sihtkaitsevööndis ja Kasselaiul 15. veebruarist kuni 31. juulini ja Linnusita
saarel 15. aprillist kuni 31. juulini). Sihtkaitsevööndis viibimise keeld ei laiene järelevalve- ja
päästetöödele, loodusobjekti kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud tegevusele ning
kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekul teostatavale teadustegevusele. Inimeste viibimine
on piiratud ajaliselt kaitsealuste lindude pesitsuskohtades ja häirimistundlike kaitstavate liikide
elupaikades. Väljaspool neid alasid ei ole inimeste liikumist piiratud, kuna see ei kahjusta
kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist. Eelmise kaitsekorraga ei reguleeritud alal kalapüüki
ja seega oli kalapüük kaitsealal keelatud. Uue kaitsekorraga lubatakse kaitsealal kalapüük, kuna
see ei kahjusta ala kaitse-eesmärke. Kaitsealale otseselt ühtegi veekogu ei jää, välja arvatud
mereveetaseme tõusu ajal, aga kaitsealal loetakse kalapüügiks ka seda, kui kaldalt, mis asub
kaitsealal, püütakse kala veekogust, mis jääb väljapoole kaitseala. Selline tegevus ei ole sage,
kuid samas pole põhjust seda keelata.
Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ettevalmistatud kohas. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine
kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud kohas ja rahvaürituse korraldamine selleks
ettevalmistamata kohas on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitsealal on olemas
külastustaristu: matkarada, puhkekohad saare keskel ja saare lõunaosas. Rahvaüritus on
organiseeritud üritus, näiteks matk, orienteerumis-, jalgratta- vm spordiüritus, õppus,
meelelahutus-, kaubandus- vm üritus. Piirang võimaldab rahvaürituste korraldamist
ettevalmistatud kohtades ilma kaitseala valitseja nõusolekuta, kuid samas väldib suuremaid
rahvakogunemisi, mida ettevalmistatud taristu ei pruugi mahutada või võib rahvaüritusega
kaasneda elustiku liigne häirimine. Kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistamata kohas
rahvaürituse kooskõlastamise nõue on vajalik, et vältida tallamistundlike piirkondade häirimist
ja näiteks häirimistundliku merikotka pesitsemise segamist. Piirang võimaldab vältida
rahvakogunemisi, samas saab kaitseala valitseja nõusolekul korraldada loodushariduslikke
rahvaüritusi ettevalmistamata kohtades ka suuremale osalejaskonnale. Seega on kavandatud
piisav paindlikkus ürituste korraldamiseks eeldusel, et need ei ohusta loodusväärtusi.
Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul
selleks ettevalmistatud ja tähistatud. Telkimine ja lõkke tegemine selleks ettevalmistamata ja
tähistamata kohas on lubatud kaitseala valitsemise või kaitse korraldamisega seotud tegevustel,
järelevalve- ja päästetöödel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel.
Nõusoleku küsimise eesmärk on suunata lõkketegemine sinna, kus selle mõju loodusväärtustele
oleks minimaalne. Kaitsealuste liikide elupaiku ja looduskaitseliselt kõrgema väärtusega
poollooduslikke kooslusi võib kahjustada telkimisega kaasnev võimalik liigne tallamine. Vales
kohas lõkke tegemine võib kahjustada poolloodusliku koosluse rohukamarat, kaitsealuseid
taimi ning põhjustada kulu- ja metsapõlenguid. Lõkke tegemine väljaspool selleks ettenähtud
kohta hävitab elustikku lokaalselt ja tegevusega kaasneb tulekahjuoht. Reguleerimata telkimine
ja lõkke tegemine kaitsealal seavad ohtu kaitseväärtuste säilimise, kuna suureneb negatiivne
mõju kooslustele (tallamine, prahistamine, ebaseaduslikud lõkkekohad jne). Kaitseala valitseja
nõusolekul ettevalmistatud ja tähistatud telkimis- ja lõkkekohti kaitsealal praegu ei ole, kuid
kaitsekord võimaldab vajaduse korral neid tulevikus rajada.
10
Sõidukiga sõitmine on lubatud teedel, jalgrattaga ka radadel. Ehitusseadustiku § 92 lõike 1
kohaselt on tee inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks ettenähtud rajatis.
Kaitseala teedel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmisele kohalduvad liiklusseaduses
sätestatud nõuded ja piirangud. Sealhulgas tuleb arvestada, et maastikusõidukit tohib teel
liikumiseks kasutada liiklusseaduse §-s 154 nimetatud juhul, st jõgede, teede ja muude
takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt
läbitav, ning teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend, samuti politsei- ja
tollitöötajad ametiülesannete täitmisel, haige toimetamisel haiglasse, päästetööde tegemisel
ning muudel juhtudel, mis on seotud ametiülesannete täitmisega (nagu elektri- ja sideliinide
hooldus- ja parandustööde tegemine või muud sellised tegevused). Sõidukiga ja
maastikusõidukiga sõitmine väljaspool teid on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala
valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval
teadustegevusel ja kaitse-eeskirjaga lubatud töödel. Muudel tingimustel pole väljaspool teid
sõitmine lubatud, sest see kahjustab taimkatet ja kaitsealuste liikide kasvukohti.
Kaitsealal on lubatud jahipidamine 1. augustist 14. veebruarini, välja arvatud linnujaht, mis on
kaitsealal keelatud aastaringselt. Jahipidamine väljaspool lubatud ajavahemikku, välja arvatud
liikumispiirangu ajal Kõrvemetsa sihtkaitsevööndis, ja linnujaht on lubatud kaitseala valitseja
igakordsel nõusolekul kaitse-eesmärgi saavutamiseks ja ulukite tekitatud kahjustuste
vältimiseks. Jahipidamise üldpiirang lähtub merikotka pesitsusperioodist ja peab tagama
merikotka häirimatuse pesitsuse ja noorlindude iseseisvumise ajal. Jahipidamine väljaspool
lubatud ajavahemikku ja linnujaht on lubatud kaitseala valitseja igakordsel nõusolekul
kaitse-eesmärgist lähtuvalt, ulukite tekitatud kahjustuste vältimiseks ning teadustöö eesmärgil,
kusjuures kaitseala valitseja võib seada tingimusi jahipidamise viisi ja aja kohta. Siinjuures
tuleb arvestada, et see erand ei kehti Kõrvemetsa sihtkaitsevööndis, kus üldisest
viibimispiirangust tulenevalt ei saa kaitseala valitseja anda ka nõusolekut jahipidamiseks
nimetatud erandjuhtudeks. Kaitse-eesmärke ohustavate ulukite hulka liigitatakse need ulukid,
kes võivad hakata tekitama kahju kas inimesele või kaitseala loodusväärtustele, näiteks rebane,
kährik jt lindudele nende pesitsus- ja peatuspaikades. Kaitseala valitseja võib lubada
jahipidamist konkreetsele ulukiliigile igakordse kahju tekkimise korral. Kuna ei ole teada,
milline liik ja millisel ajahetkel võib kaitsealal muutuda kaitse-eesmärke ohustavaks, siis ei ole
otstarbekas esitada nende liikide loetelu ja küttimise aega, vaid kaitseala valitseja saab määrata,
millise liigi küttimist, kui palju, millal ja millisel viisil võib konkreetsel juhul lubada. Linnujaht
on alal keelatud, kuna kaitseala Väikesaarte sihtkaitsevööndis on tegemist oluliste linnusaartega
ja jaht häirib oluliselt pesitsevaid linde. Linnujahti peetakse kaitsealaga piirneval hoiualal,
seega on huvi linnujahi vastu kaitsealal väike. Kuna tegemist on linnukaitseliselt olulise alaga,
siis kaalub looduskaitseline huvi jahindusliku huvi üle.
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste
säilitamiseks ja taastamiseks vajalik tegevus, koosluste kujundamine vastavalt kaitse-
eesmärgile ja poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalikud hooldus- ja
taastamistööd. Kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks võib tekkida vajadus lubada
näiteks kaitse-eesmärgiks seatud uimastava varesputke ja varjuluste paremate valgustingimuste
tagamiseks kujundusraieid, millega eemaldatakse liiki liigselt varjutavad, peale kukkunud ja
võrasse kasvavad puud. Kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalikud tegevused on
need, mis on vajalikud liikide elupaikade seisundi parandamiseks ja liigilise mitmekesisuse
suurendamiseks ning mille tegemist saab kaitseala valitseja vastavalt vajadusele suunata.
Uimastav varesputk ja varjuluste on metsaservade liigid ja nende säilimiseks on vajalik hoida
poolvarjulisi metsaservi. Metsaservad sihtkaitsevööndis ilma sekkumata ei säili, mistõttu tuleb
aeg-ajalt otsustada, kas ja millisel määral on vaja liikide elutingimusi parandada. Kuna
11
kaitsekorda planeeritakse pikaks ajaks ning nende tegevuste mõju kõikidele kaitseala
eesmärkidele sõltub paljudest asjaoludest, siis pole määrusega võimalik ette näha kõigile
olukordadele sobivaid tingimusi ja need on jäetud seetõttu kaitseala valitseja igakordseks
kaalutlusotsuseks. Koosluse kujundamisena võib kaitseala valitseja lubada sihtkaitsevööndis
näiteks poollooduslike koosluste taastamist ja hooldamist, kujundusraiet üksikute puude
väljaraiumiseks ja häilude raiumist metsakoosluste mitmekesisuse taastamiseks. Raietega võib
lubada puistute liigilise mitmekesisuse kujundamist ja metsade bioloogilise mitmekesisuse
suurendamist. Raietingimuste seadmisel tuleb arvestada, et raiutaval alal ei häiritaks eelkõige
merikotka pesitsemist, ja seetõttu on vajalik seada raiele ajalisi piiranguid. Raie tehnoloogia,
aja ja puistu koosseisu nõuete kooskõlastamine kaitseala valitseja poolt tagab kontrolli
elupaikade soodsa seisundi säilitamise üle.
Kaitse-eeskirjaga on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tootmisotstarbeta ehitiste
püstitamine kaitseala tarbeks ning tee ja tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitseala ja kaitsealal
paikneva kinnistu tarbeks, kusjuures kaitse-eesmärgist lähtuvalt on kaitseala tarbeks lubatud
ehitada ka ehituskeeluvööndisse. Kuna ehitamise mõju nii eesmärkidele kui ka ümbritsevale
alale (tallamine, häirimine, väärtuste hävitamine jne) sõltub suuresti ehitise eripärast, nagu
asukoht, kasutatav tehnoloogia, ehituse maht ja aeg, siis tuleb seda iga kord eraldi hinnata,
mistõttu on see tegevus jäetud kaitseala valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks. Uute ehitiste
püstitamine sihtkaitsevööndis kaitseala valitseja nõusolekuta on keelatud, et vältida seal
paiknevate väärtuslike koosluste ja kaitsealuste liikide elupaikade kahjustumist. Survet
kaitsealal ehitamiseks pole, sest Abruka saarele jääv kaitseala osa on kõik riigimaa ja huvi
kinnistu tarbeks ehitada pole. Eramaad jäävad Kasselaiule ja Linnusita saarele, aga need jäävad
kõik ehituskeeluvööndisse. Kaitseala tarbeks vajalike ehitiste alla kuuluvad eelkõige laudad,
varjualused ja muud kaitseala poollooduslikel kooslustel karjatatavate kariloomade tarbeks
vajalikud ehitised, hooldustehnika liikumiseks vajalikud rajatised (sh purded, truubid,
ligipääsuteed), koosluste ja liikide elupaikade taastamiseks vajalikud rajatised ning
loodushariduse edendamiseks vajalikud rajatised ja väikehooned (sh laudteed, vaatlustornid,
kuivkäimlad). Uusi ehitisi on lubatud rajada, kui selle tulemusel ei kahjustata kaitsealuste
liikide elupaiku või kaitstavate elupaigatüüpide seisundit. Kaitseala tarbeks tootmisotstarbeta
ehitiste ehituskeeluvööndisse ehitamine ei nõua selle vähendamist kooskõlas LKS § 38 lõikega
7. Lubatud on ka olemasolevate ehitiste hooldustööd. Lubatud tööde hulka kuuluvad
olemasolevate hoonete, teede, matkaradade ja muude ehitiste hooldustööd. Kaitsealal on
kuivkäimla, pinklaud ja kaks väikest varjualust, kuhu on kunagi metsloomadele söödavihtasid
pandud. Kaitseala valitseja nõusoleku nõue võimaldab seada tingimusi tööde tegemise viisile
ja ajale lähtuvalt kaitstavate elupaigatüüpide ja liikide vajadusest.
Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud olemasolevate maaparandussüsteemide
hoiutööd. Olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid lubatakse juhul, kui nende
hooldamine ei avalda ulatuslikku negatiivset mõju ala loodusväärtustele ja see on vajalik, kui
maaparandussüsteemi hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala piiri asuvatele
aladele. Kaitseala valitsejale selles küsimuses kaalutlusõiguse andmise eesmärk on leida
kompromiss maaparandussüsteemi toimimise ja loodusväärtuste kaitse vahel. Hooldustööde
lubamisel hindab Keskkonnaamet ühelt poolt tegevuse potentsiaalset mõju ala
loodusväärtustele, teisalt kaalub, kas hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala
asuvatele aladele. Maaparandussüsteemide hooldustööd, milleks on vajalik kaitseala valitseja
nõusolek, on näiteks puittaimestiku raiumine, veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse taastamine
sette eemaldamisega, truubi ja regulaatori settest puhastamine, truubiotsakute korrastamine ja
voolutakistuse eemaldamine, välja arvatud kui voolusängist kõrvaldatakse voolutakistusena
üksikuid esemeid, nagu langenud puud, suuremad kivid ja prügi, samuti ei ole kaitseala valitseja
nõusolekut vaja rohttaimede niitmiseks. Samas on oluline, et ka nende tööde tegemisel
12
arvestataks ala kaitse-eesmärgiga ega kahjustataks loodusväärtusi. Kaitseala valitseja saab
maaparandussüsteemide hoiutöödele nõusoleku andmisel seada vajaduse korral ajalisi jm
piiranguid, et piirnevad loodusväärtused säiliksid soodsas seisundis. Kaitseala keskel ühtegi
maaparandussüsteemi ei ole, üks kraav jääb kaitseala põhjaosa serva ja selle hoiutööd ei mõjuta
kaitsealal asuvaid väärtusi.
Kaitseala valitseja nõusolekul ning temaga kooskõlastatud kohtades ja ajal on lubatud pilliroo
ja adru varumine. Nii saab varumist lubada väljaspool lindude pesitsusaega, säilitades
roostikulindude pesitsemiseks vajalikke olulisi roomassiive. Roogu võib varuda kas külmast
või põuast tahkel pinnasel või tehnikaga, mis ei kahjusta pinnast.
2.5.2.2. Vajalikud tegevused
Kaitseala poollooduslike koosluste aladel on nende ilme ja liigikoosseisu taastamiseks ja
säilitamiseks vajalik niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ning
kujundamine. Vajalikke tegevusi korraldab kaitseala valitseja. Poollooduslike koosluste
hooldamine on vajalik, kuna hooldamata kooslused võsastuvad ning poollooduslikke kooslusi
hooldamata pole võimalik tagada kaitse-eesmärkidena nimetatud niidukoosluste soodsat
seisundit. Abruka looduskaitsealal inventeeritud poollooduslike koosluste pindala on ligikaudu
60 ha.
2.5.2.3. Keelatud tegevused
Kaitsealal on keelatud (kooskõlas määrusega sätestatud erisustega) majandustegevus ja
loodusvarade kasutamine, st tegevused, mis ei lähtu kaitseala kaitse-eesmärkidest, kuna selle
käigus võivad hävida metsa- ja niidukooslused ning kaitsealused taime- ja loomaliigid, mille
säilitamine on sätestatud kaitse-eesmärgina. Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa
seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus,
mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või
loakohustus, loetakse samuti majandustegevuseks juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu saamine.
Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndite peatükis
reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud või lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja
mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud või lubatud kaitseala
valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on kaitseala
sihtkaitsevööndis lubatud majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga lubatakse kaitsealal
majandustegevust, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit.
Inimeste viibimine, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitseja nõusolekul
teostataval teadustegevusel ning kaitse korraldamisega seotud töödel, on keelatud Kõrvemetsa
sihtkaitsevööndis ja Kasselaiul 15. veebruarist 31. juulini ning Linnusita saarel 15. aprillist
31. juulini. Need alad on ohustatud linnuliikide (sealhulgas kaitstavate liikide ja linnudirektiivi
liikide) olulised pesitsusalad, kus inimeste viibimine häirib pesitsevaid linde ning põhjustab
pesapaikade hülgamist ja munade või pesapoegade hukkumist. Maas pesitsevate lindude lendu
ajamisel avastavad nende pesad kiskjad. Pesitsusedukuse tagamiseks on pesitsusajal kehtestatud
liikumispiirangud kaitstavate linnuliikide kõige olulisemates pesitsuskohtades. Kõrvemetsa
sihtkaitsevööndis ja Kasselaiul on piirang varasem merikotka pesitsemise tõttu. Linnusita saare
piirang kestab juuli lõpuni, et tagada pesitsusaegne rahu ka hilisematele pesitsejatele.
13
2.5.2.4. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga
Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud
vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal
keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja
teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detail- ja üldplaneeringut, lisasööta jahiulukeid,
lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada
püstitada või laiendada lautrit või paadisilda, seada projekteerimistingimusi ja anda ehitusluba
ning rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja
anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist.
Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja
nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala
seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole
arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta
kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides
nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse
õiguspärasuse osas.
Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel
majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas
lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus
tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.
3. Menetluse kirjeldus
Abruka looduskaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 30. jaanuarist–23. veebruarini
2020. a Keskkonnaameti Kuressaare kontoris ning Saaremaa Vallavalitsuses. Teated kaitse-
eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise kohta ilmusid 28. jaanuaril 2020. a
üleriigilise levikuga ajalehes Postimees ja 25. jaanuaril 2020. a kohalikus ajalehes Meie Maa.
Ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade
30. jaanuaril 2020. a. Abruka looduskaitseala kaitse-eeskirja muutmise eelnõu materjalidega oli
võimalik tutvuda ka Keskkonnaameti koduleheküljel. Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud
kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise kohta
17-le maaomanikule. Teavitus saadeti ka Riigimetsa Majandamise Keskusele, Saaremaa
Vallavalitsusele, Kuressaare jahipiirkonnale ja Keskkonnainspektsioonile. Kirjas paluti teha
parandusettepanekuid ja esitada vastuväited. Kirjad sisaldasid teadet, et kui vastuväiteid ega
ettepanekuid kirjas nimetatud tähtajaks ei esitata, loetakse seda kaitse-eeskirja muutmise
eelnõuga nõustumiseks. Nimetatud ajaks esitas ettepaneku ainult Saaremaa Vallavalitsus.
Saaremaa Vallavalitsus kirjutas, et Abruka looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskiri
toob ära, et poollooduslike koosluste taastamistoetuste summa olenevalt niidu tüübist ja töö
iseloomust on kuni 885 eurot/ha, aga see väide ei ole päris korrektne. Selline on
taastamistoetuse maksimaalne tasumäär loodushoiutoetuse meetmest, kus toetuse määrad on
fikseeritud ja ei vasta sageli tööde reaalsele maksumusele. Lisaks loodushoiutoetusele on aga
ka muid meetmeid, kust niidukoosluste taastamistöid rahastatakse. Need on näiteks
SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnaprogramm ja Ühtekuuluvusfondi vahendid
või LIFE meede, mille puhul makstav taastamistoetus on reeglina turuhinna- või kulupõhine,
mitte fikseeritud. Saaremaa Vallavalitsus küsis, kas määruse mõju ja rakendamiseks vajalike
kulutuste peatükis oleks paslikum rääkida ka taastamistööde võimalikest reaalsetest
maksumustest ja alternatiivsetest rahastamisvõimalustest? Keskkonnaamet vastas Saaremaa
14
Vallavalitsusele, et käsitleb kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjas riigile tulenevaid kohustusi. See
ei välista poollooduslike koosluste taastajatel taotleda raha muudest meetmetest, kuid
seletuskirjas käsitletakse ainult riigieelarvest tulenevaid kulutusi.
Kaitse-eeskirja eelnõu avalik arutelu 17. märtsil 2020. a kell 15 Keskkonnaameti Kuressaare
kontoris jäi koroonaviiruse leviku ennetamise tõttu ära. Kuna avaliku väljapaneku perioodil
eramaaomanikelt eelnõu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid ei esitatud, tegi Keskkonnaamet
looduskaitseseaduse § 9 lõike 8 alusel ettepaneku avalikku arutelu mitte korraldada. Vastav
info avaldati Keskkonnaameti koduleheküljel ja saadeti e-posti teel maaomanikele, kelle e-post
oli Keskkonnaametile teada.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja
loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
(ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura
2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral
leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide
elupaiku. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa
Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktile 1 on
Natura 2000 võrgustiku loodusalaks esitatud Abruka loodusala, mis hõlmab Abruka
looduskaitseala. Seetõttu tuleb Abruka looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle
mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.
Abruka loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12. novembri
2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu
boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene
ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12, 15.01.2008 lk 118–
382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade nimekirja Euroopa
Komisjoni 14. detsembri 2018. a rakendusotsusega (EL) 2019/21, millega võeti vastu
boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu
kaheteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2018) 8533 all, ELT L 7,
09.01.2019, lk 367–521).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt
käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult esinevate linnuliikide, kaasa arvatud nende
munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,
hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad
liikmesriigid vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud linnuliikide
arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele
nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi. Abruka
looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitme linnudirektiivi I lisas nimetatud
linnuliigi kaitse.
15
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek muuta Abruka loodusala ja
Kura kurgu linnuala piire, et viia need vastavusse kaitseala ja hoiuala piiridega. Korrigeerimine
toimub rannajoone muutumise ja aluskaardi täpsustumise tõttu (täpsustunud katastripiirid).
Samuti arvatakse kaitseala koosseisust välja munitsipaalmaale jääv surnuaed (ligi 0,9 ha) ning
riigimaale ja eramaale jäävad jupikesed, kus loodusväärtused puuduvad (kokku ligi 0,4 ha).
Tervenisti jääb looduala koosseisu Kuressaare metskond 21 katastriüksus. Loodusalast jäävad
välja järgmised katastriükused: Abruka looduskaitseala 1, Kuusetee, Kuuse, Kaasiku, Vahtra,
Eduardi ja Kalmistu.
Loodusala osakaal väheneb Jalaka katastriüksusel.
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega
kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määruse kaitsekorra muutmine ja
metsade täiendava range kaitse alla võtmine aitab kaasa väärtuslike metsaelupaikade
säilitamisele ja nende soodsa seisundi saavutamisele.
Uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on
mõju välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja
suurendamise vajaduse sätestavad nii strateegia Euroopa 2020 kui ka tegevuskava
Ressursitõhus Euroopa. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja
taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2020 (KOM(2011)2441), mis seab
liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi)
parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.
Abruka looduskaitseala on juba riikliku kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline
mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning
riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.
Planeeringud tuleb kehtestatud õigusaktidega kooskõlla viia. Seega mõjutab määruse
kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega
ei ole, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub.
Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse
maamaksutulude mõningane vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab
maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril.
Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu
ei maksta. Kuna kaitseala pindala väheneb 6,2 ha ja 79 ha varem piiranguvööndisse jäävast
alast arvatakse sihtkaitsevööndisse, laekub maamaksu Saaremaa vallale vähem ligikaudu
90 eurot aastas.
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada
kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele
vastava tasu eest. Kuna Abruka looduskaitsealal eramaa sihtotstarbeline kasutamine ei muutu,
ei kaasne riigieelarvele kulusid maa riigile omandamisega.
Kaitsealale jääb hooldamist ja osaliselt taastamist vajavaid poollooduslikke kooslusi ligikaudu
60 ha. Taastamistoetuste summa olenevalt niidu tüübist ja töö iseloomust on kuni 885 eurot/ha.
Poollooduslike koosluste hooldamise toetuse suurus on 85–450 eurot/ha aastas. Poollooduslike
16
koosluste hooldamisega seoses ei kaasne riigile määruse kehtestamisega lisakulusid, kuna
hooldatava ja taastatava ala maht võrreldes varasemaga ei suurene.
Abruka looduskaitseala kaitsekorra uuendamisega arvatakse piiranguvööndist
sihtkaitsevööndisse juurde 79 ha riigimetsa. Vastavalt Riigimetsa Majandamise Keskuse
arvutustele vähendab range kaitse Saaremaal puidukasutuse tulu keskmiselt 100 eurot hektari
kohta aastas. Lähtudes sellest, et ka piirangutega metsade majandamine oli varem kitsendatud
ja vastavalt Riigimetsa Majandamise Keskuse arvutustele on majanduspiirangutega metsade
kavandatavaks raiemahuks ligikaudu 1/10 majandusmetsa lankide keskmisest, ulatub iga-
aastane saamata jäänud puidutulu lisapiirangute seadmisel ligikaudu 10 euroni hektari kohta
aastas. Kogu ala puhul on tegemist küpse metsaga. Arvestades alal asuva küpse metsa osakaalu,
kus oleks lähima kümne aasta jooksul võimalik piirangute muutmiseta raiet teha, on saamata
jääv tulu keskmiste määrade järgi ligikaudu 790 eurot aastas. Keskkonnaagentuuri uuringu
kohaselt jääb keskmiselt 40% raieküpsetel aladel väljastatud metsateatistest realiseerimata
muudel põhjustel (ebasoodsad ilmastikuolud, puiduturu olukord jne).
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused, mis on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning
puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike
1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks
tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
17
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: KEM/20-0814 - Abruka looduskaitseala kaitse-eeskiri
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 16.07.2020 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/cfb51f99-5a9c-4ebc-9b54-16a5a988c5d1
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/cfb51f99-5a9c-4ebc-9b54-16a5a988c5d1?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main