Kiri

Mõtteid rahvaraamatukogude seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse juurde On hea meel olla seaduse uuendamise juures. Seadusesse on kavandatud palju positiivset, kuid alljärgnev kokkuvõte käsitleb eelkõige võimalikke ohte. Seiskohti on arutatud Põlvamaa Omavalitsusliidu kultuurispetsialistiga. Raamatukogude võrk. Eesti suurimate linnade ümber tekkinud uusasumite elanikud tuleks lugeda linnaelanikkonna hulka, kuna nende piirkondade puhul pole tegemist suurele osale Eesti maapiirkondadest omase hajaasustusega . (Mis muidugi ei tähenda, et teavikute parema kättesaadavuse huvides ei võiks uusasumitesse raamatukogusid rajada.) 500 elaniku piiri säilitamine maapiirkonnas pole ilmselt reaalne, kuid siinkohal tuleb arvestada asjaoluga, et see võib kaasa tuua suured muudatused raamatukogude võrgus. Paljud omavalitsused ootavad selle piirangu kadumist, et hakata raamatukogusid likvideerima. Seetõttu tuleks välja töötada kriteeriumid, mis tagavad raamatukogude võrgu optimaalse säilimise. Need kriteeriumid peaksid olema objektiivsed, seni väljatöötatud tunduvad lähtuvat eelkõige kokkuhoiust. 2015. aastal valminud uuring, kus raamatukoguteenused on jagatud kolmele teenustasemele, pälvis juba ilmumise järel praktikute kriitika . Rahvaraamatukogude struktuur . Töötades juba aastaid maakonnaraamatukogus , mis on ühtlasi vallaraamatukogu (tegu on tsentraliseeritud raamatukoguga) ei ole koordineerimise puhul tunnetatav vahe struktuuriüksuste ja teistesse omavalistusse kuuluvate raamatukogude vahel. Seetõttu ei pea vajalikuks seaduses sätestada, kas koordineeritavad raamatukogud peaksid jääma eraldiseisvateks kohaliku omavalitsuse asutusteks või muutuma keskraamatukogu struktuuriüksusteks. Tsentraliseerimine on omavalitsuste otsustada. Mõisted tuleb kindlasti täpsustada, kuid seda pole kindlasti väga lihtne teha. Näiteks on mõiste laenutuspunkt väga lai, alates sellest, et raamatukoguhoidja käib kindlatel aegadel kindlas ruumis laenutamas, kus on raamatukapp või võtab raamatud kotiga kaasa, kuni likvideeritud raamatukogudeni (st raamatukogu ametlikult pole, kuid kogu on alles ja sealt laenutatakse). Kindlasti ei tahaks, et raamatukogudest hakataks massiliselt tegema laenutuspunkte. Laenutuspunkt peaks ikkagi olema konkreetse raamatukogu juurde kuuluv teeninduspunkt kohtades, kust raamatukokku pääsemine on keeruline või kus käib koos rohkem rahvast jne. Hiiumaa näide. Ei näe siinkohal probleemi, sest Hiiumaa on ju ka maakond ja nagu eespool rõhutatud, ei ole koordineerimise puhul vahet, kas on tegu struktuuriüksustega või mitte. Kui ka tegu on tsentraliseerimisega, siis raamatukogud on ju alles ja säilitanud oma sisulise staatuse (struktuuriüksuseks saanuna ei muutu senine maaraamatukogu linnaraamatukoguks). Teatmeteeninduse võib muidugi koordineeritavate teenuste hulgast maha võtta, kuigi maakonnakogul on siin siiski roll olemas. Keerulisemate päringute puhul pöörduvad maaraamatukoguhoidjad ikka maakonnakogu poole. Veelkord: kui on olemas maakond, on ka maakondlik koordineerimine, sest koordineeritakse ülesandeid, mitte raamatukogusid. Siin ei maksa segi ajada juhtimist ja koordineerimist. See puudutab punkti 7.1.3. 1.4. Juhtimise tõhustamine . Praegune seadus lubab direktorite tööle võtmisel mõlemat varianti (tähtajalist ja tähtajatut). Viimasel aastakümnel on paljud maakonnaraamatukogude direktorid vahetunud. Kui omavalitsused on peaaegu kõigil juhtudel võtnud uue direktori tööle tähtajatu töölepinguga, tähendab see seda, et nad pooldavad just seda varianti. Praegune sõnastus on õigustatud ja ei oleks vaja omavalitsusjuhtidele ette kirjutada vaid üht varianti. On naiivne arvata, et direktoritega lepingu sõlmimine määratud ajaks toob automaatselt kaasa tegevuste kavandamise konkreetseks perioodiks ja järjekindla tegutsemise seatud eesmärkide nimel. Nii see muidugi võib ideaalis olla, aga elu on väga mitmetahuline ja keeruline ning oleks suurepärane, kui raamatukogude arendamine sõltuks vaid maakonnaraamatukogude direktoritest. Paraku ei sõltu!. Kokkuvõtteks – väljatöötamise kavatsustes on teemale pühendatud liiga palju tähelepanu. Kvalifikatsioonitasemete uuesti mõtestamine on kindlasti õige. 1.5 Raamatukogudele antav riigieelarveline toetus . Rahvusraamatukogu võrdlus Muinsuskaitseameti ega Olümpiakomiteega pole kohane. Nende puhul on tegu katusorganisatsioonidega, mida Rahvusraamatukogu rahvaraamatukogudele ei ole ja ei usu, et mõnest seadusemuudatusest on kasu. Juriidiliselt võivad asjad muidugi paika saada, aga rohujuure tasandilt vaadates võiks raha jagamine ja järelevalve siiski jääda ministeeriumile. Kasvõi suurema objektiivsuse huvides. Järelevalvest. Kui järelevalve maakonnaraamatukogu funktsioonide üle on mõistetav ja selge, siis tuleks lahti seletada, mis on järelevalve rahvaraamatukogude võrgu üle. Kas see tähendab midagi rohkemat, kui nõusoleku andmine rahvaraamatukogude likvideerimisele, millest tuleb kuu aega ette ministeeriumile teatada? See ei ole mingil juhul mõeldud etteheitena ministeeriumile, kuna raamatukogude võrgu üle otsustavad kohalikud omavalitsused. 1.6 Rahvaraamatukogude infovara . Kindlasti on vaja üht korralikku e-raamatute platvormi ja selle võiks välja arendada ELLU baasil. Raamatukogusüsteemi käsitluses on väga õige väide, et puudub asutus, kes juhiks raamatukogusüsteeme. Kuna Rahvusraamatukogu pole URRAMi arendajana ootusi täitnud, on kahtlane punktis 2.6 välja toodud mõte, et Rahvusraamatukogust saaks raamatukogule mõeldud infotehnoloogia arendamise eest vastutaja. Siin võiks siiski olla tegu omaette asutusega. Jällegi rohujuure tasandilt vaadates võiks olla meil kaks programmi, üks rahvaraamatukogudele ja teine teadusraamatukogudele, mis peaksid aga kindlasti olema ühildatavad. 9.3 Seniste maakonnaraamatukogude asemel piirkondlikud raamatukogud on muidugi võimalus, kuid senine maakonnaraamatukogude süsteem toimib hästi. Seda nii täiendkoolituste korraldamise, nõustamise kui ka muude ülesannete valgusel. Piirkondlike raamatukogude loomine tundub kindlasti ahvatlev suurematele maakonnaraamatukogudele, ja linnade kes k raamatukogudele, kuid siin kätkeb taas oht, et teised jäävad vaeslapse rolli. Maakonnaraamatukogude koordineeritavad ülesanded tuleb muidugi läbi vaadata ja kindlasti sisse viia lastetöö koordineerimine, kuid siinkohal tuleks väga täpselt läbi mõelda, millised on reaalselt täidetavad eesmärgid, sest laste lugemise juhtimine ja arendamine on väga keeruline komplekstegevus. Tegelikkuses juba praegu koordineerivad maakonnaraamatukogud lastetööd. Põlvas, 18. juuni 2020 Koostajad: Külli Ots Põlva Keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja Kati Maidla Põlva Keskraamatukogu direktor