EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: KEM/20-0775 - Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri; Keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määruse nr 18 „Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine
ja kaitse-eeskiri” muutmine; Keskkonnaministri 27. detsembri 2006. a määruse nr 87
„Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine” muutmine ja Keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määruse nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine
Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 10.07.2020 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0cf8e05f-f8b4-4b1a-9f9d-5ec43e41bbcb
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0cf8e05f-f8b4-4b1a-9f9d-5ec43e41bbcb?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main
Ministeeriumid
16.06.2020 nr 1-4/19/6236-2
Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamise
ja kaitse-eeskirja eelnõu kooskõlastamiseks
esitamine
Keskkonnaministeerium esitab kooskõlastamiseks keskkonnaministri 26.10.2017. a käskkirjaga
nr 1-2/17/1082 algatatud Vabariigi Valitsuse määruse „Tõhela-Ermistu looduskaitseala
moodustamine ja kaitse-eeskiri“ eelnõu dokumendid ja keskkonnaministri määruste eelnõude
dokumendid, mis käsitlevad Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaiga (16. aprilli 2009. a määrus
nr 18 „Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”), Seliste kassikaku
püsielupaiga (27. detsembri 2006. a määrus nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine”)
ja Seliste merikotka püsielupaiga (21. juuli 2010. a määrus nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse
alla võtmine ja kaitse-eeskiri”) kaitse alla võtmise ostuste kehtetuks tunnistamist.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Rene Kokk
Minister
Lisad: 1. Määruse eelnõu
2. Määruse seletuskiri
3. Määruse kaart
4. Kaljukotka PEP määrus
5. Kaljukotka PEP seletuskiri
6. Kassikaku PEP määrus
7. Kassikaku PEP seletuskiri
8. Merikotka PEP määrus
9. Merikotka PEP seletuskiri
Kätlin Kurg, 447 7379
[email protected]
Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
EELNÕU
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Tallinn
Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Ala kaitse alla võtmine ja kaitse-eesmärk
(1) Looduskaitsealana võetakse kaitse alla Pärnu maakonnas Pärnu linnas Tõstamaa alevikus,
Ermistu, Lõuka, Männikuste, Päraküla, Rammuka, Ranniku, Tõhela ja Tõlli külas ning
Lääneranna vallas Kanamardi ja Kilgi külas asuv ala, mille nimeks saab Tõhela-Ermistu
looduskaitseala1 (edaspidi kaitseala).
(2) Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta:
1) Tõhela-Ermistu märgala kompleksi, kaitsealuseid liike ja nende elupaiku;
2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku
loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab I lisas. Need
on metsastunud luited (2180)2, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140),
huumustoitelised järved ja järvikud (3160), rabad (7110*), siirde- ja õõtsiksood (7140),
nokkheinakooslused (7150), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad
laialehised metsad (9020*), rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad
(9080*) ning siirdesoo- ja rabametsad (91D0*);
3) kaitsealuseid liike, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab II lisas, ja nende elupaiku.
Need liigid on vingerjas (Misgurnus fossilis), nõtke näkirohi (Najas flexilis), soohiilakas
(Liparis loeselii) ja suur-rabakiil (Leucorrhinia pectoralis);
4) kaitsealuseid linnuliike, keda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ
loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25) nimetab I lisas, ja nende
elupaiku ning I lisas nimetamata rändlinnuliike. Need liigid on kassikakk (Bubo bubo), hüüp
(Botaurus stellaris), laululuik (Cygnus cygnus), roo-loorkull (Circus aeruginosus), laanepüü
(Bonasa bonasia), väikehuik (Porzana parva), väikekajakas (Hydrocoloeus minutus), sookurg
(Grus grus), rüüt (Pluvialis apricaria), mudatilder (Tringa glareola), mustviires
(Chlidonias niger), musträhn (Dryocopus martius), teder (Tetrao tetrix), merikotkas
(Haliaeetus albicilla), kaljukotkas (Aquila chrysaetos), sarvikpütt (Podiceps auritus,
soo-loorkull (Circus pygargus), tuttvart (Aythya fuligula), sinikael-part (Anas platyrhynchus),
2
sõtkas (Bucephala clangula), viupart (Anas penelope), lauk (Fulica atra) ja tuttpütt
(Podiceps cristatus);
5) kaitsealuseid loomaliike ja nende elupaiku. Need liigid on punajalg-tilder (Tringa totanus),
mustsaba-vigle (Limosa limosa), hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena), hännak-rabakiil
(Leucorrhinia caudalis), valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia albifrons), rohe-tondihobu
(Aeshna viridis), pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii), suurvidevlane (Nyctalus noctula) ja
veelendlane (Myotis daubentonii);
6) kaitsealuseid taimeliike ja nende elupaiku. Need liigid on sookäpp (Hammarbya paludosa),
soo-neiuvaip (Epipactis palustris), harilik porss (Myrica gale), lodukannike (Viola uliginosa)
ja väike penikeel (Potamogeton pusillus).
(3) Kaitseala maa- ja veeala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse
piiramise astmele viieks sihtkaitsevööndiks ja kolmeks piiranguvööndiks.
(4) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses
ettenähtud erisustega.
§ 2. Kaitseala piir
Kaitseala välis- ja vööndite piirid on esitatud kaardil määruse lisas3.
§ 3. Kaitseala valitseja
Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.
§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused
Määruse seletuskirjas4 on esitatud põhjendused:
1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele;
2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta;
3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta;
4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta;
5) kaitsekorra kohta.
2. peatükk
KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED
§ 5. Lubatud tegevus
(1) Viibimine on lubatud kogu kaitsealal, välja arvatud § 12 punktis 3 sätestatud ajal
sihtkaitsevööndis.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses loetakse kaitsealal viibimiseks ka kaitse-eeskirjaga
lubatud tegevusi sihtkaitsevööndis. Viibimise ajalisi piiranguid ei kohaldata järelevalve- ja
päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala
valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel.
(3) Kaitsealal on lubatud:
1) kalapüük;
2) marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste varumine;
3) jahipidamine, välja arvatud linnujaht;
4) telkimine ja lõkke tegemine õuemaal ning kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks
ettevalmistatud ja tähistatud;
3
5) sõidukiga sõitmine teedel;
6) jalgrattaga sõitmine radadel;
7) käesoleva lõike punktides 5 ja 6 nimetamata juhtudel sõidukiga ja maastikusõidukiga
sõitmine järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud
tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga
lubatud tööl, sealhulgas metsa- ja põllumajandustöödel.
(4) Kaitseala veekogudel on lubatud ujuvvahendiga sõitmine arvestades järgmiste erisustega:
1) Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndis on lubatud ujuvvahendiga sõitmine kiirusel kuni 10 km/h;
2) Tõhela järve sihtkaitsevööndis on lubatud mootorita ujuvvahendiga sõitmine;
3) punktidega 1 ja 2 kehtestatud piirangud ei laiene järelevalve- ja päästetöödele, kaitseala
valitsemisega ja kaitse korraldamisega seotud tegevusele ning kaitseala valitseja nõusolekul
teostatavale teadustegevusele.
(5) Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud roo varumine külmunud pinnaselt.
§ 6. Keelatud tegevus
Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud:
1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet;
2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid;
3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut;
4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas
lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda;
5) anda projekteerimistingimusi;
6) anda ehitusluba;
7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda
veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist;
8) jahiulukeid lisasööta.
§ 7. Tegevuse kooskõlastamine
(1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala
valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala
seisundit.
(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuse juures ei ole arvestatud
kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala
kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud
tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse
õiguspärasuse suhtes.
3. peatükk
SIHTKAITSEVÖÖND
§ 8. Sihtkaitsevööndi määratlus
(1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja
poollooduslike koosluste säilitamiseks.
(2) Kaitsealal on viis sihtkaitsevööndit:
1) Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd;
4
2) Rammuka sihtkaitsevöönd;
3) Seliste sihtkaitsevöönd;
4) Tõstamaa sihtkaitsevöönd;
5) Tõhela järve sihtkaitsevöönd.
§ 9. Sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk
(1) Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduslike järve-elupaikade ja
metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine ja kaitstavate liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad
elupaigatüübid on metsastunud luited, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved, siirde- ja
õõtsiksood, liigirikkad madalsood, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad,
rohunditerikkad kuusikud ning siirdesoo- ja rabametsad.
(2) Rammuka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on soo- ja metsaökosüsteemi looduslikkuse
säilitamine ja taastamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid
on metsastunud luited, huumustoitelised järved ja järvikud, rabad, liigirikkad madalsood,
nokkheinakooslused, vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad, soostuvad ja
soo-lehtmetsad ning siirdesoo- ja rabametsad.
(3) Seliste sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine ja
kaitstavate liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid on metsastunud luited, vanad
loodusmetsad ning soostuvad ja soo-lehtmetsad.
(4) Tõstamaa sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine.
Kaitstavad elupaigatüübid on metsastunud luited, vanad loodusmetsad ning soostuvad ja
soo-lehtmetsad.
(5) Tõhela järve sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on seal väljakujunenud loodusliku
järve-elupaiga koosluste ning kaitstavate liikide elupaikade ja kasvukohtade kaitse. Kaitstav
elupaigatüüp on vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved.
§ 10. Lubatud tegevus
(1) Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks
ettevalmistamata kohas ning kuni 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja
nõusolekul selleks ettevalmistatud kohas.
(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud:
1) rohkem kui 30 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas ning
rohkem kui 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja nõusolekul selleks
ettevalmistatud kohas;
2) kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus;
3) olemasolevate maaparandussüsteemide eesvoolude hoiutööd ja veerežiimi taastamine;
4) koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile;
5) tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine kaitsealal paikneva
kinnistu tarbeks ning tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitseala tarbeks;
6) olemasolevate ehitiste hooldustööd.
§ 11. Vajalik tegevus
Kaitseala märgalade loodusliku veerežiimi taastamiseks on vajalik kraavide sulgemine.
5
§ 12. Keelatud tegevus
Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi:
1) majandustegevus;
2) loodusvarade kasutamine;
3) inimeste viibimine 15. veebruarist kuni 31. juulini Rammuka sihtkaitsevööndis ja
1. veebruarist kuni 31. juulini Seliste sihtkaitsevööndis.
4. peatükk
PIIRANGUVÖÖND
§ 13. Piiranguvööndi määratlus
(1) Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse.
(2) Kaitsealal on kolm piiranguvööndit:
1) Järveäärse piiranguvöönd;
2) Ermistu järve piiranguvöönd;
3) Seliste piiranguvöönd.
§ 14. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk
(1) Järveäärse piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ning
metsamaa säilitamine Tõhela ja Ermistu järve kallastel.
(2) Ermistu järve piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ja
looduslike järve-elupaikade mitmekesisuse säilitamine. Kaitstav elupaigatüüp on vähe- kuni
kesktoitelised kalgiveelised järved.
(3) Seliste piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse.
§ 15. Lubatud tegevus
(1) Piiranguvööndis on lubatud:
1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi;
2) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine õuemaal;
3) kuni 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja
nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud.
(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud:
1) rohkem kui 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala
valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud;
2) kaitseala tarbeks ehitise püstitamine ja kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks rajatise
püstitamine;
3) Ermistu järve piiranguvööndis järvemuda kaevandamine;
4) veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine;
5) turberaie langi pindalaga kuni kaks hektarit ning lageraie hall-lepikutes langi pindalaga kuni
üks hektar.
(4) Raiete tegemisel tuleb säilitada puistu liikide ja vanuse mitmekesisus. Elustiku
mitmekesisuse säilitamiseks tuleb raiel ühe hektari kohta jätta alles vähemalt 20 tihumeetrit
kasvavaid puid või nende säilinud püstiseisvaid osi, mis ei kuulu koristamisele ja jäävad metsa
alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide
6
esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid,
samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid.
Sealhulgas säilitatakse surnud puid ja lamapuitu ning kõik haavad, mille rinnasdiameeter on
suurem kui 50 cm.
§ 16. Keelatud tegevus
(1) Piiranguvööndis on keelatud:
1) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine;
2) uue maaparandussüsteemi rajamine.
(2) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala
valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab.
5. peatükk
LÕPPSÄTTED
§ 17. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 18. Määruse muutmine
Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määruses nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine
Pärnu maakonnas” tehakse järgmised muudatused:
1) määruse § 1 lõike 1 punkt 35 tunnistatakse kehtetuks;
2) määruse lisas esitatud Tõhela-Ermistu hoiuala kaart tunnistatakse kehtetuks.
§ 19. Menetluse läbiviimine
Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 26. oktoobri 2017. a käskkirjaga nr 1-2/17/1082
algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise tulemustega on esitatud määruse
seletuskirjas.
§ 20. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse
seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale
õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1
Kaitseala on moodustatud Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määrusega nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine
Pärnu maakonnas” kaitse alla võetud Tõhela-Ermistu hoiuala ja kaitsealuste liikide püsielupaikade põhjal.
Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaik võeti kaitse alla keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määrusega nr 18
„Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” ja Ermistu merikotka püsielupaiku kaitstakse
lähtuvalt looduskaitseseaduse § 50 lõike 2 kohaselt kehtestatud kaitsetsoonide piirides. Seliste merikotka
püsielupaik võeti kaitse alla keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määrusega nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse
alla võtmine ja kaitse-eeskiri” ja Seliste kassikaku püsielupaik võeti kaitse alla keskkonnaministri 27. detsembri
2006. a määrusega nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine”. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti
2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1
alapunktist 36 hõlmab kaitseala osa Nätsi-Võlla linnualast ja punkti 2 alapunktist 448 Tõhela-Ermistu loodusalast,
kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade
kohta kehtivaid erisusi. Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni artikli 2
lõike 1 kohaselt on kaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgala (Ramsari ala).
2
Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ
I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.
7
3
Kaitseala välis- ja vööndite piirid on märgitud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud
Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis,
Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris (register.keskkonnainfo.ee) ja maainfosüsteemis
(www.maaamet.ee).
4
Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee.
Jüri Ratas
Peaminister Rene Kokk
Keskkonnaminister Taimar Peterkop
Riigisekretär
Lisa. Tõhela-Ermistu looduskaitseala
Vabariigi Valitsuse määruse
„Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala
kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega moodustatakse
Tõhela-Ermistu looduskaitseala (edaspidi ka kaitseala) ja kehtestatakse kaitse-eeskiri.
Kaitseala asub Pärnu maakonnas Pärnu linnas Tõstamaa alevikus, Ermistu, Lõuka, Männikuste,
Päraküla, Rammuka, Ranniku, Tõhela ja Tõlli külas ning Lääneranna vallas Kanamardi ja Kilgi
külas.
Kavandatava Tõhela-Ermistu looduskaitseala territoorium on olnud varem osaliselt kaitse all
Tõhela-Ermistu hoiualana1 ja I kaitsekategooria kaitsealuste liikide püsielupaikadena.
Rammuka ja Kanamardi külas asub Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaik2, Tõlli ja Päraküla
külas asub Seliste merikotka püsielupaik3, Lõuka ja Päraküla külas asub Seliste kassikaku
püsielupaik4 ning Ranniku ja Rammuka külas asuvad Ermistu merikotka püsielupaigad5.
Eelnõukohase määrusega muudetakse LKS § 13 lõike 1 alusel olemasolevate püsielupaikade ja
hoiuala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda. Ei ole põhjendatud, et ühel terviklikul alal kehtib mitu
erinevat (hoiuala ja püsielupaikade) kaitserežiimi. Seetõttu ei võeta määrusega kaitse alla täies
ulatuses uut ala, vaid optimeeritakse olemasolevate alade kaitsekorda ning moodustatakse
mitme looduskaitseobjekti põhjal üks terviklik kaitseala. Kaitsealal hakkab kehtima ühtne
kaitsekord. Kaitse-eesmärke ja kaitsekorda muudetakse peamiselt selleks, et tagada alal asuva
tervikliku märgala kompleksi (koosneb kahest järvest, rabast, eri arengustaadiumis soodest ja
neid ümbritsevatest metsadest ning alal leiduvatest liikidest) säilimine ja tõhusam kaitse.
Moodustatav kaitseala hõlmab täielikult Natura võrgustikku kuuluva Tõhela-Ermistu loodusala
ja moodustatav kaitseala jääb Nätsi-Võlla linnuala koosseisu.
Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna
kaitse planeerimise büroo kaitse planeerimise spetsialist Kätlin Kurg (tel 447 7379,
e-post
[email protected]). Eelnõu kohaselt kavandatud kitsenduste vajalikkust,
LKS-le vastavust ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud Keskkonnaameti
looduskaitse osakonna kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist Nele Saluveer (tel 447 7386,
e-post
[email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti
üldosakonna jurist Kristiin Jääger (tel 680 7424, e-post
[email protected]) ja
advokaadibüroo EnvirLaw vandeadvokaat Mirjam Vili (tel 527 3703, e-post:
[email protected]). Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu ministeeriumitevahelisel
kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson (tel 626 2880, e-post
[email protected]). Eksperdihinnangu on andnud OÜ ELF RING (Indrek Sell,
tel 5302 6872, e-post
[email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Siiri Soidro
(tel 640 9308, e-post
[email protected]).
1 Moodustati 18. mai 2007. a määrusega nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas”.
2 Kaitstakse 16. aprilli 2009. a määrusega nr 18 „Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”.
3 Kaitstakse 21. juuli 2010. a määrusega nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”.
4 Kaitstakse 27. detsembri 2006. a määrusega nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine”.
5 Kaitstakse LKS § 50 lõike 2 kohaselt kehtestatud kaitsetsoonide piirides.
2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus
2.1. Kaitse alla võtmise eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele
Tõhela-Ermistu looduskaitseala eesmärk on kaitsta Edela-Eestis ainulaadset
märgalakompleksi. Märgalakompleksi moodustavad kõrge looduskaitselise väärtusega Tõhela
ja Ermistu järv, neid ümbritsevad eri arengustaadiumis sood, raba ja loodusliku ilmega metsad
ning elupaikadele iseloomulikud liigid, sealhulgas kaitsealused ja väga haruldased liigid. Peale
selle leidub alal rahvusvahelise tähtsusega väärtusi, mida on Eestil kohustus kaitsta.
LKS § 7 järgi on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus,
teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev
kohustus ning linnu6- ja loodusdirektiivi7 rakendamine. Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse
alla võtmise eeldused on ohustatus, haruldus, linnudirektiivist, loodusdirektiivist ja
rahvusvahelise tähtsusega märgalade konventsioonist tulenev rahvusvaheline kohustus8.
Alal kaitstakse elupaigatüüpe, mida loodusdirektiiv nimetab I lisas. Kaitstavad elupaigatüübid
on metsastunud luited (2180)9, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140),
huumustoitelised järved ja järvikud (3160), rabad (7110*), siirde- ja õõtsiksood (7140),
nokkheinakooslused (7150), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad
laialehised metsad (9020*), rohunditerikkad kuusikud (9050), soostuvad ja soo-lehtmetsad
(9080*) ning siirdesoo- ja rabametsad (91D0*).
Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduses „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000
võrgustiku alade nimekiri” (edaspidi Natura korraldus) nimetatud Tõhela-Ermistu loodusala
kaitse-eesmärkidega võrreldes on Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärkides
erinevusi. Kaitseala kaitse-eesmärkidena ei ole nimetatud elupaigatüüpi okasmetsad oosidel ja
moreenikuhjatistel (sürjemetsad) (9060), kuna 2008. aasta inventuuri järgi seda elupaigatüüpi
alal ei leidu (varem on tegemist olnud elupaigatüübi vale määranguga – suures osas on tegu
elupaigatüübiga 2180, osaliselt ka elupaigatüüpidega 9080* ja 9010* ning osaliselt ei vasta
varem inventeeritud kooslused elupaigatüübi määratlusele). Peale selle on 2008. aasta
elupaigatüüpide inventuurist lähtuvalt kaitseala kaitse-eesmärkidesse lisatud liigirikkad
madalsood (7230) ja rohunditerikkad kuusikud (9050). Peale määruse jõustumist tehakse
Euroopa Komisjonile ettepanek vastavad muudatused teha ka Tõhela-Ermistu loodusala kaitse-
eesmärkides. Parandused tehakse ka Natura korralduses.
Kaitseala kaitse-eesmärgiks on ka haruldaste ja kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse
(tabel 1). Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikidest kaitstakse suur-rabakiili (Leucorrhinia
pectoralis) (ka direktiivi IV lisa liik), vingerja (Misgurnus fossilis), soohiilaka (Liparis loeselii)
(ka direktiivi IV lisa liik) ja nõtke näkirohu (Najas flexilis) elupaiku. Loodusdirektiivi IV lisas
nimetatud liikidest kaitstakse hännak-rabakiili (Leucorrhinia caudalis), valgelaup-rabakiili
(Leucorrhinia albifrons) ja rohe-tondihobu (Aeshna viridis) elupaiku. Peale selle kaitstakse II
kaitsekategooria liikide pargi-nahkhiire (Pipistrellus nathusii), suurvidevlase (Nyctalus
noctula) ja veelendlase (Myotis daubentonii) elupaiku.
Kaitse-eesmärkideks on ka II kategooria kaitsealune taimeliik sookäpp (Hammarbya paludosa)
ning III kategooria kaitsealused taimeliigid soo-neiuvaip (Epipactis palustris), harilik porss
6 Nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta.
7 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta.
8 Rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioon (1993) Riigiteataja II. 4 artikkel.
9 Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt Euroopa nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale
ja tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.
2 (53)
(Myrica gale), lodukannike (Viola uliginosa) ja väike penikeel (Potamogeton pusillus).
Tabel 1. Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevad looma- ja taimeliigid
Liik Eeldus Kaitse- Punase raamatu Loodusdirek
kategooria kategooria11 tiivi
10
Eestis lisa nr12
äärmiselt
Nõtke näkirohi (Najas flexilis) haruldus I II
ohustatud
Soohiilakas (Liparis loeselii) ohustatus II ohualdis II
Sookäpp (Hammarbya paludosa) ohustatus II ohustatud -
Pargi-nahkhiir (Pipistrellus
ohustatus II ohuväline -
nathusii)
Suurvidevlane (Nyctalus noctula) ohustatus II ohuväline -
Veelendlane (Myotis daubentonii) ohustatus II Ohuväline -
Suur-rabakiil (Leucorrhinia puuduliku
ohustatus III II, IV
pectoralis) andmestikuga
puuduliku
Vingerjas (Misgurnus fossilis) ohustatus III II
andmestikuga
Hännak-rabakiil (Leucorrhinia puuduliku
ohustatus III IV
caudalis) andmestikuga
Valgelaup-rabakiil (Leucorrhinia
ohustatus III ohuväline IV
albifrons)
puuduliku
Rohe-tondihobu (Aeshna viridis) ohustatus III IV
andmestikuga
Soo-neiuvaip (Epipactis palustris) ohustatus III ohuväline -
Harilik porss (Myrica gale) ohustatus III ohulähedane -
Lodukannike (Viola uliginosa) ohustatus III ohulähedane -
Väike penikeel (Potamogeton
ohustatus III ohulähedane -
pusillus)
10 Kaitsekategooria Eestis selgitus
I kategooria: liigid, kes on haruldased, asuvad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate
asurkondadena, ja/või liigid, kes on hävimisohus, kelle arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad
rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline.
II kategooria: liigid, kes on ohustatud, kuna arvukus on väike või väheneb ning levik väheneb ülekasutamise, elupaikade
hävimise/rikkumise tagajärjel, ning kes võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.
III kategooria: liigid, kelle arvukust ohustab elupaikade hävimine või rikkumine ja kelle arvukus on vähenenud sedavõrd, et
ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.
11 Eesti liikide punane nimestik. Liikide ohustatuse hindamised. Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS). Keskkonnaagentuur
(07.10.2019).
12 Loodusdirektiivi lisade selgitus
Loodusdirektiivi I lisas on kirjas EL territooriumil ohustatud elupaigatüübid, mille kaitseks tuleb moodustada loodusalad.
Eestis on selliseid elupaigatüüpe ligikaudu 60. Nende hulka kuuluvad sood, rabad, põlismetsad, teatud järvetüübid, merealad,
pangad ja liivaluited.
Loodusdirektiivi II lisas on kirjas ohustatud taime- ja loomaliigid, mille kaitseks tuleb samuti moodustada loodusalad. Neist
on Eestis esindatud 22 sambla- ja soontaimeliiki ning 35 loomaliiki.
Loodusdirektiivi IV lisas on kirjas ranget kaitset vajavad liigid ning V lisas liigid, mille kaitseks peab riik hävimisohu korral
kehtestama kaitsemeetmed.
3 (53)
Kaitsealal leidub järgmiseid kaitsealuseid linnuliike, kes on nimetatud linnudirektiiv I ja II
lisas ning nimetatud ala kaitse-eesmärkideks: kassikakk (Bubo bubo), merikotkas (Haliaeetus
albicilla) ja kaljukotkas (Aquila chrysaetos) – ühtlasi I kategooria kaitsealused liigid. Hüüp
(Botaurus stellaris), sarvikpütt (Podiceps auritus), väikehuik (Porzana parva), mustsaba-vigle
(Limosa limosa), laululuik (Cygnus cygnus) ja väikekajakas (Hydrocoloeus minutus) – ühtlasi
II kategooria kaitsealused liigid. Laanepüü (Bonasa bonasia), teder (Tetrao tetrix), sookurg
(Grus grus), rüüt (Pluvialis apricaria), mudatilder (Tringa glareola), mustviires (Chlidonias
niger), musträhn (Dryocopus martius), roo-loorkull (Circus aeruginosus), soo-loorkull (Circus
pygargus) ja punajalg-tilder (Tringa totanus) – ühtlasi III kategooria kaitsealused liigid. Ala
kaitseväärtustena on kirjas ka linnudirektiivis mainimata, kuid Eestis III kaitsekategooria liik
hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena).
Tõhela ja Ermistu järv on väga olulised veelindude peatuspaigad rändel. Tegemist on maakonna
suurimate järvedega, kus on rändel peatuvate lindude jaoks toitu (taimestiku-, selgrootute- ja
kalarohked), peatus- ja varjevõimalusi. Liigid, kes kaitsealal peatuvad (osa isendeid jääb ka
pesitsema) ja kes on seatud kaitseala kaitse-eesmärgiks (ühtlasi linnudirektiivi lisa II linnud),
on viupart (Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchos), tuttvart (Aythya ferina), sõtkas
(Bucephala clangula) ja lauk (Fulica atra). Ala kaitseväärtuseks on ka linnudirektiivis
nimetamata tuttpütt (Podiceps cristatus).
Tõhela-Ermistu looduskaitseala jääb Nätsi-Võlla linnualale, kuid kaitse-eesmärkides on
erinevusi. Natura korralduses loetletud liikidest on mõned nimetamata Tõhela-Ermistu
looduskaitseala kaitse-eesmärkidena seetõttu, et osa linnuliike leidub vaid Nätsi-Võlla
looduskaitsealal (osa Nätsi-Võlla linnualast). Samas on kaks linnuliiki, sinirind (Luscinia
svecica) ja roherähn (Picus viridis), keda ei leidu kummalgi alal ja kes tuleb seetõttu linnuala
eesmärkide hulgast välja arvata. Nätsi-Võlla linnuala maastik ei ole sinirinnale ja roherähnile
iseloomulik elupaik. Sinirind eelistab Eestis elupaigani saari ja rannikualasid, kus leidub
rohkem avatud maastikke nagu rannaniidud ja luhad. Niisamuti eelistab roherähn lagedaid
alasid metsatukkadega. Nätsi-Võlla linnuala on valdavalt rabade, metsade ja järvede kompleks.
Arvestades ala olulisust (sh üle-eestiliselt oluline tuumala) täiendatakse linnuala kaitse-
eesmärke järgmiste liikidega: valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos, Nätsi-Võlla
looduskaitseala kaitse-eesmärk), roo-loorkull (Circus aeruginosus), laanepüü (Bonasa
bonasia), mustviires (Chlidonias niger), händkakk (Strix uralensis, Nätsi-Võlla looduskaitseala
kaitse-eesmärk), öösorr (Caprimulgus europaeus, Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk),
hallpea-rähn (Picus canus, Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), väikekajakas
(Hydrocoloeus minutus) ja musträhn (Dryocopus martius, Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-
eesmärk).
4 (53)
Tabel 2. Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevad linnuliigid
Liik Eeldus Kaitse- Punase Linnudirektiivi
kategooria raamatu lisa nr13
Eestis kategooria
(2008)
Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) haruldus I ohualdis I
Merikotkas (Haliaeetus albicilla) haruldus I ohulähedane I
Kassikakk (Bubo bubo) haruldus I ohualdis I
Hüüp (Botaurus stellaris) ohustatus II ohulähedane I
Laululuik (Cygnus cygnus) ohustatus II mittehinnatav I
Väikehuik (Porzana parva) ohustatus II ohualdis I
Mustsaba-vigle (Limosa limosa) ohustatus II ohulähedane II
Sarvikpütt (Podiceps auritus) ohustatus II ohulähedane I
Väikekajakas
ohustatus II ohualdis I
(Hydrocoloeus minutus)
Laanepüü (Bonasa bonasia) ohustatus III ohuväline I, II
Mustviires (Chlidonias niger) ohustatus III ohulähedane I
Roo-loorkull (Circus
ohustatus III ohuväline I
aeruginosus)
Musträhn (Dryocopus martius) ohustatus III ohuväline I
Sookurg (Grus grus) ohustatus III ohuväline I
Rüüt (Pluvialis apricaria) ohustatus III ohuväline I, II, III
Hallpõsk-pütt
ohustatus III ohulähedane -
(Podiceps grisegena)
Teder (Tetrao tetrix) ohustatus III ohulähedane I
Mudatilder (Tringa glareola) ohustatus III ohuväline I
Punajalg-tilder (Tringa totanus) ohustatus III ohuväline II
Soo-loorkull (Circus pygargus) ohustatus III ohulähedane I
Tuttvart (Aythya fuligula) ohustatus - ohuväline II, III
Sinikael-part
ohustatus - ohuväline II, III
(Anas platyrhynchos)
Sõtkas (Bucephala clangula) ohustatus - ohuväline II
Viupart (Anas penelope) ohustatus - ohuväline II, III
Lauk (Fulica atra) ohustatus - ohuväline II, III
Tuttpütt (Podiceps cristatus) ohustatus - ohuväline -
13 Linnudirektiivi lisade selgitus
Linnudirektiivi I lisas on kirjas need linnuliigid, keda peetakse Euroopa territooriumil ohustatuks ja kelle kaitseks tuleb
moodustada linnualad.
Linnudirektiivi II lisas on kirjas liigid, keda võib küttida (v.a pesitsus- ja kevadrändeperioodil).
Kui linnudirektiiv keelustab elusate või surnud linnuliikide, nende selgelt eristatavate kehaosade või nendest valmistatud
toodete müügi, müügiks transportimise, müügi eesmärgil pidamise ning muu müügiga seotud tegevuse, siis linnudirektiivi III
lisas on kirjas need linnuliigid, kelle puhul eespool mainitu on lubatud tingimusel, et linnud on tapetud või püütud seaduslikul
teel.
5 (53)
2.1.1. Haruldus
Kaitsealal on haruldaste, I kaitsekategooria ja linnudirektiivi I lisa linnuliikide kaljukotka,
merikotka ja kassikaku elupaigad (sh kasutuses olnud, kasutuses olevad või potentsiaalsed
pesitsuspaigad). Peale selle on kaitsealal Eestis väga haruldase I kaitsekategooria ja äärmiselt
ohustatud näkirohulise, nõtke näkirohu kasvukoht.
Kaljukotkas eelistab pesitsemiseks suurte loodusmassiivide lagedamaid sooalasid, kus rajab
pesa tavaliselt soosaare või -serva metsa. Liiki kohtab ka väiksemate soolaikudega pikitud
suurtes metsamassiivides. Toitumisalana kasutatakse pesapaigast kuni 5 km raadiuses
(kodupiirkonnas) lagedaid (pool)looduslikke biotoope, milleks on valdavalt lagesoo.14
Kaljukotka arvukuse hinnang on 60–65 paari15. Peamine ohutegur on toitumisalade hävimine
ja kvaliteedi langus. Peamiste toitumisalade – soode – pindala on viimasel poolesajal aastal
vähenenud oluliselt. Kaljukotka kaitse tegevuskava seab lähiaja (aastani 2023) kaitse-
eesmärgiks liigi arvukuse suurenemise kuni 75 paarini ning pikaajaliseks (aastani 2034) kaitse-
eesmärgiks suurenemise 85 paarini. Eesmärkide saavutamiseks näeb tegevuskava ette
kaitsemeetmeid. Nendest on kõige olulisemad soode ja soometsade kaitse, soode taastamine,
metsakanaliste kaitse tõhustamine, elupaikade häirimise vähendamine, uute pesapaikade
otsimine ja kaitse alla võtmine.16
Merikotkas pesitseb ainult vanades ja väga vanades metsades – sobiva vanusega mets on
vähemalt 70-aastane kaasik, 75-aastane haavik ja 95-aastane männik või kuusik (kriteeriumitele
vastab ainult 13,1% Eesti metsamaast). Linde on leitud ka pesitsemas lageraielankidel ja
langiservades, kuid merikotkad pesitsevad lankidel eelkõige parema elupaiga puudumisel.
Säilikpuude jätmine ei asenda puutumatuid vanasid metsi, samas loob see minimaalsed
eeldused pesitsemiseks.17
Liigi arvukus vähenes oluliselt Läänemere ümbruses 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi
alguses vaenamise ning 20. sajandi keskpaigas kloororgaaniliste ühendite kasutamisega. Tänu
alates 1957. aastast rakendatud kaitsemeetmetele on praeguseks liigi arvukus taas suurenema
hakanud ja on 2017. aasta seirearuande hinnangul kasvanud 250–300 paarini18. Peamised
ohutegurid on keskkonnamürgid, pliihaavlite ja muu pliid sisaldava laskemoona kasutamine
ning sobivate pesapuude nappus ja pesapaikade hävimine. Kaitse tegevuskava järgi on
pikaajaline kaitse-eesmärk (15 aastat) arvukuse taastumise võimaldamine ja liigi säilimine
vähemalt 300 paariga.19
Kassikakk eelistab vana metsa (liik eelistab okasmetsa, kõige enam rabamännikuid ja niiskeid
kuuse-segametsi) ja saagirohkeid toitumisalasid. Selliseid tingimusi pakuvad Eestis peamiselt
rannikualad, kus on linnurikkad merelahed ja pesitsemiseks sobivad luitemännikud. Seega on
kassikakud enam levinud Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Rannikust eemal on kassikakke
leitud pesitsemas asulate, suuremate rabade, järvede ja prügimägede läheduses, mis pakuvad
sobivat toitu (varesed, kajakad ja rändrotid). Pesa rajab lind maapinnale kas võrdlemisi lagedale
või siis hästi varjatud paika mahalangenud puude okste ja juurte alla.20
14 MTÜ Kotkaklubi (2018) Kaljukotka (Aquila chrysaetos) kaitse tegevuskava.
15 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
16 MTÜ Kotkaklubi (2018) Kaljukotka (Aquila chrysaetos) kaitse tegevuskava.
17 Nellis, R. (2013) Merikotka (Haliaeetus albicilla) kaitse tegevuskava.
18 MTÜ Kotkaklubi (2017) Kotkad ja must-toonekurg seire 2017. aasta aruanne. Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire
programm.
19 Nellis, R. (2013) Merikotka (Haliaeetus albicilla) kaitse tegevuskava.
20 Nellis, R. (2014) Kassikaku (Bubo bubo) kaitse tegevuskava.
6 (53)
Eestis pesitseb umbes 30−50 kassikakupaari21. Kassikaku 2018. aasta seire aruande kohaselt on
asustatud elupaikade arv viimasel kümnendil vähenenud, kuid pesitsevate paaride osatähtsus
on kasvanud22. Eestis on kassikaku munakurnade ja pesapoegade hukkumise peamine põhjus
pesarüüste. Eduka paljunemise eelduseks on arvukas ja kättesaadav toidubaas. Pesitsusedukust
mõjutab ka pesitsusperioodi jooksul häirimine. Kassikaku kaitse tegevuskava järgi on
pikaajaline kaitse-eesmärk (15 aasta perspektiivis) kassikaku arvukuse taastumine ja liigi
säilimine vähemalt 150 paari suuruse populatsioonina. 23
Nõtke näkirohi on Eestis väga haruldane näkirohuline – liigil on Eestis kolm teadaolevat
leiukohta. Põhjuseks on liigi eripärased omadused ja spetsiifilised elupaiganõudlused. Tegu on
õrna ja väikesekasvulise (kuni 40 cm) üheaastase mageveetaimega, kes tolmleb vee all ja
vegetatiivselt ei paljune. Kasvab madalas (10–150 cm sügavuses) vees.
Eestis leiti liik esimest korda 1972. aastal Otepää kõrgustiku Päidla järvestikust Näkijärvest ehk
Suurjärvest ja Ahvenjärvest. Keskkonnaregistrisse on 2019. aasta jaanuarikuu seisuga kantud
kolm leiukohta (Tõhela järv, Endla järv ja Näkijärv ehk Suurjärv). Ehkki Tõhelat on uuritud
alates 1950ndaist (1953, 1977), leiti nõtke näkirohi sealt alles 2003. aastal (K. Karuse (Eesti
Maaülikooli teadur) ja T. Feldmanni (Eesti Maaülikooli teadur) tähelepanekud). Seetõttu pole
liigi käekäigu kohta Tõhela järves pikaajalisi andmeid. 2018. aasta seire käigus (seirati Päidla,
Endla ja Tõhela järve) hinnati Tõhela järve asurkond kõige suuremaks ja jätkusuutlikumaks.
Liik kasvas Tõhela järve lõunaosas pehmel hallil mudasel põhjal kuni 0,6 m sügavusel.
Hinnanguliselt on asurkonnas ligikaudu 30 taime. Peamised ohutegurid Eesti asurkonnale on
veekogude toitainetega rikastumisel toimuv suurekasvuliste taimede pealetung, järvevee
vähene läbipaistvus (näiteks turbaste valgaladega järvedes nagu Tõhela) ning lühikesed ja
jahedad suved, mille tõttu õitsemine ja seemnesaak ikalduvad. 24
2.1.2. Ohustatus
Kaitsealal asuvad järgmiste ohustatud ja kaitse-eesmärgiks nimetatud liikide elupaigad ja
kasvukohad: hüüp, laululuik, väikehuik, mustsaba-vigle, sarvikpütt, väikekajakas, laanepüü,
mustviires, roo-loorkull, musträhn, sookurg, rüüt, hallpõsk-pütt, teder, mudatilder, punajalg-
tilder, soo-loorkull, tuttvart, sinikael-part, sõtkas, viupart, lauk, tuttpütt, soohiilakas, sookäpp,
pargi-nahkhiir, suurvidevlane, veelendlane, suur-rabakiil, vingerjas, hännak-rabakiil,
valgelaup-rabakiil, rohe-tondihobu, soo-neiuvaip, harilik porss, lodukannike, väike penikeel.
Hüüp on stabiilse arvukusega haudelind (300−400 paari)25. Euroopas pesitseb hinnanguliselt
25–49% maailmapopulatsioonist. Eestis on hüüp väikesearvuline haudelind, kes on seotud
rooaladega (pesitseb eranditult roostikus). Kuna liik eelistab vees kasvavat roostikku, mille
servaalad on alaliselt üleujutatud ja mis on veesilmadega liigendatud, siis on Tõhela ja Ermistu
järved liigile sobilikud elupaigad.26 Teadaolevalt pesitseb hüüp mõlema järve roostikus.
Laululuik on viimaseil kümnendeil olnud haudelind ka Eestis. Läbirändajana märtsist aprillini
ja septembrist novembrini harilik (peatub madalatel merelahtedel ning ka järvedel ja
üleujutatud luhtadel). Eestis pesitsevad laululuiged kas inimpelglikena loodusmaastikus või
21 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
22 Keskkonnaagentuur (2018) Kassikaku seire 2018. aasta aruanne. Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire programm.
23 Nellis, R. (2014) Kassikaku (Bubo bubo) kaitse tegevuskava.
24 Mäemets, H. ja Palmik-Das, K. (2018) Nõtke näkirohu leiukohtade inventuur koos kaitsekorralduslike soovitustega.
25 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
26 Valker, T. (2018) Hüüp. Linnuatlas – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
7 (53)
inimkaaslejatena kalatiikidel. Esimesel juhul eelistavad rabajärvi ja laukaid, rohketoitelisi ja
taimestikurikkaid sisemaajärvi ning rannikulõukaid. Looduslikud vaenlased puuduvad
(mõningal määral võivad pesitsemist ohustada mink ja rebane). Probleemiks on pliilaskemoona
kasutamine, mis loodusesse sattudes põhjustab lindudel mürgitusi.27 Haudepaaride arv on
tõusutrendis ja hinnatud suuruseni 250–300 paari. Talvel on Eestis hinnanguliselt6 1000−3000
isendit.28
Väikehuik on Eestis haruldane haudelind (20−100 paari)29. Juhuvaatluste arv on viimasel
kümnendil suurenenud. Üks tüüpiline paik, kus liiki on viimasel kümnendil nähtud, on Tõhela
järv. Väikehuik on kõrge ja tiheda taimestikuga eutrofeerunud veekogude liik. Eestis peamiselt
seotud madalate merelahtede, rohketoiteliste järvede ja poldrite roostike ning hundinuiastikega,
kus sageli leidub ka tarnakooslusi ning vabaveelaike. Peamine ohutegur Eestis on märgalade
kuivendamine.30
Mustsaba-vigle on Eestis kohati levinud haudelind, kes asustab soid, ranna- ja luhaniite. Liik
eelistab väheste ja madalate mätastega pinda, samuti intensiivselt või pool-intensiivselt
karjatatud või niidetud ala. Oluline on oluline niiduala suurus. Selle põhjuseks on asjaolu, et
mida kaugemal niidu servast pesa asub, seda väiksem on röövluse oht. Oluline on lompide ja
ajutiste looduslike veekogude olemasolu pesitsusalal. Need omavad elulist rolli nii vanalindude
kui tibude toidulauana. Liigi arvukus on olnud kõikuv ja väheneva suunitlusega, asurkond on
kriitiliselt kahanenud niitudel ja kasvanud soodes. Eesti asurkonda ohustab pesitsusaladel
elupaikade kehv seisund ja pesarüüste ning häirimine. Talvitusaladel ja rändeteel on ohuks
elupaikade kvaliteedi halvenemine ja hävimine. Teadmata, ent potentsiaalselt suur on
putukamürkide ja keskkonnareostuse mõju.31
Mustsaba-vigle viie aasta kaitse-eesmärk on liigi säilimine haudelinnuna nii soodes kui ka
niitudel koguarvukusega vähemalt 400 paari, oluliste elupaikade kvaliteedi säilitamine
vähemalt praegusel tasemel ning vajaliku kaitsekorraldusliku info kogumise alustamine.
Pikaajaliselt on eesmärk saavutada liigi arvukuseks vähemalt 770 paari, kõigi oluliste
elupaikade säilimine, kaitsekorraldusliku info olemasolu ning liigi rändeteede ja
talvituspaikade kaitse rahvusvahelises koostöös. Nende eesmärkide täitmiseks on esmatähtis
elupaikade hooldus ja taastamine nii sooaladel (eelkõige veerežiimi taastamine) kui ka
niidualadel (eelkõige majandamise kvaliteedi parandamine).32
Sarvikpütt on Eestis ebaühtlase levikuga harv haudelind (150−250 paari), pehmetel talvedel
jääb osa ka Eestis pidama (1−20 paari)33. Euroopas kahaneva arvukusega. Eelistatuim elupaik
on mõnehektarilised madalaveelised veekogud (mändvetikarohked, ent roostumata
rannikulõukad, taimestikurikkad netsa- ja soojärved, rabalaukad, aga ka väiksemad merelahed.
Peamine ohutegur on Eestis veekogude eutrofeerumine ja kinnikasvamine aga ka nende
süvendamine ja veetaseme muutumine.34
Laanepüü on Eestis kõikjal suurtes metsamassiivides leiduv haudelind, kes eelistab eelkõige
vanu puistuid. Liik asustab mitmesuguseid metsakasvukohatüüpe, kuid eelistab vanemat
27 Luigujõe, L. (2018) Laululuik – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
28 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
29 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
30 Paal, U. (2018) Väikehuik – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
31 Pehlak, H. (2018) Mustsaba-vigle – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
32 Pehlak, H. (2015) Mustsaba-vigle (Limosa limosa) kaitse tegevuskava. Eelnõu
33 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
34 Väli, Ü. (2018) Sarvikpütt – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
8 (53)
segametsa, kus kasvab noori kuuski, mis loovad sooja mikrokliima, ning kus alustaimestik on
madal ja liigirikas. Liigi jaoks on oluline sanglepa olemasolu, sest suur osa aastast toitutakse
eelistatult lepaurbadest, -pungadest ja -võsudest. Sangleppa asendab edukalt mõnes piirkonnas
hall-lepp. Peamised ohutegurid on metsamajandus (lageraie, puht-okaspuistute rajamine,
raieringi lühenemine, metsade killustamine) ja kiskjate arvukus.35 Hinnanguliselt on Eestis
20 000 – 25 000 laanepüüpaari36.
Mustviires on Eestis ebaühtlase levikuga (peamiselt sisemaal) väiksearvuline haudelind
(500−1000 paari)37. Mustviires pesitseb taimestikurikastel veekogudel ja püsivalt üleujutatud
aladel, eriti kui need asuvad keset lammisoid või on õõtsikuliste kallastega. Tõhela ja Ermistu
järv on elupaigana liigile sobilikud ja pesitsused on teada mõlemal järvel. Pesapaiga suhtes
nõudlik: avavee olemasolu, avamaastik, mage-või riimvesi, seisuveeline või aeglase vooluga
veekogu, rohketoiteline vesi, ujuva veetaimestiku rohkus, kaitse lainetuse eest. Liigi arvukuses
on aastati märkimisväärsed kõikumised, mis olenevad sobivate pesitsuspaikade olemasolust.
Peamised ohutegurid on märgalade kvaliteedi langus ja hävimine ning röövlus ja
puhkemajandus (lainetuse tekitamine ja häirimine).38
Roo-loorkull on kogu Eestis levinud väikesearvuline haudelind. Roo-loorkulli jaoks on kõige
sobivamaks pesitsusbiotoobiks vees kasvav, vähemalt 1,5 m kõrgune kaldataimestik (eeskätt
pilliroog, kõrkjastik ja hundinuiastik). Pesitsuskohaks valib lind tiheda roostiku, milles leidub
vana (eelmise talve) pilliroogu, mille kõrgus on keskmiselt 2,4 m. Roo-loorkull pesitseb ka
roostunud laidudel ja rannaniitudel ning koguni põldudel, kuid suurima pesitsusedukusega on
roostikes pesitsevad paarid. Kuna roo-loorkullid hakkavad pesitsema väga vara, siis on eelmise
aasta pilliroo säilimine sellele liigile roostikulindudest kõige olulisem. Suure koduterritooriumi
tõttu on eriti tähelepanuväärsed alad liigi jaoks vähemalt 100 ha pindalaga roostikud. Liigi
esindatust kaitstavatel aladel on hinnatud heaks.39 Arvukuse suurenemine on pidurdunud ja
haudepaaride arvuks on hinnatud 800–1300 paari.40
Musträhn on üle Eesti ühtlaselt levinud haudelind. Pesitseb peamiselt vanemates
valgusküllastes männikutes, aga ka eakamate puudega leht- ja segametsades. Sageli paikneb
pesa raielangi säilikpuus (ka muidu eelistab liik lanke ja häile või nende lähedust). Mistahes
elupaigas on oluline pesakoopa rajamiseks piisavalt jämedate puude olemasolu. Toitumas käib
surevatel ja surnud puudel ning isegi kõdupuidul. Mitmed teised linnuliigid kasutavad
musträhni pesaõõnsusi (lind teeb igal aastal uue pesaavause) ja liik on seega oluline
metsakoosluse osa (tugiliik).41
Musträhni koguarvukuseks saadi 2010 aastal vaid umbes 2000 paari, kuid 2018. aasta
seireandmete järgi on arvukus viimasel viiel aastal madalseisust taastunud42. Haudepaaride arv
on hinnanguliselt 5000–700043.
Sookurg on Eestis laialt levinud haudelind. Peamiselt soodes ja muudel märgaladel leiduv lind,
kes eelistab pesitsuseks madalsoid, rabasid, soostuvaid ja soometsasid ning sisemaa
väikejärvesid. Eelistatuim pesapaik on rannikuveekogud ja sisemaajärved, kus on vees kasvavat
35 Elts, J. (2018) Laanepüü – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
36 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
37 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
38 Kuus, A. (2018) Mustviires – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
39 Eesti Ornitoloogiaühing (2013) Roostikulindude kaitse tegevuskava. Eelnõu.
40 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
41 Kinks, R. (2018) Musträhn – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
42 Keskkonnaagentuur.(2018) Rähnide seire 2018. aasta aruanne. Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire programm.
43 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
9 (53)
hõredat pilliroogu, kaislastikut või soised kaldaõõtsikud. Eestis on peamised ohutegurid
kuivendamine, suurenev pesitsusaegne häirimine ning sookure kurnade ja poegade röövlus.44
Hinnanguliselt on Eestis 7000–8000 sookurepaari. Liigi arvukus on viimastel aastatel
suurenenud.45
Rüüt on Eestis rabamassiivides leiduv haudelind, kes vajab maaparandusest mõjutamata
keskkonda. Olemasoleva pikaajalise andmestiku statistiline analüüs on näidanud, et 20. sajandi
teisel poolel on rüüda arvukus olulisemates elupaikades suurenenud ning 21. sajandi hinnangute
põhjal pesitseb Eestis 3000–4000 paari. Samas on viimase poolsajandi jooksul Eestis hävinud
või teisenenud umbes veerand 1950. aasta rabaelupaikadest. Kahjuks ei ole teada, kui suur on
sellest rüüdale sobivate elupaikade pindala. Suurim ohutegur ongi Eestis elupaikade hävimine
turbakaevandamise ja kuivendamise mõjul. Vähesel määral mõjutab lokaalset arvukust ka
suurenenud häirimine.46
Hallpõsk-pütt on Eestis harv haudelind, kes on valdavalt seotud sisemaa väikeste
rohketoiteliste veekogudega. Eelistatud on alla kolme ha suurused, madalaveelised ja rohke
taimestikuga järved, mis pakuvad liigile piisavalt häid pesitsus- ja toitevõimalusi. Pesa rajab
lind ujupesana avavee lähedale roostikku, kaislastikku või hundinuiastikku, sageli teiste
veelinnukolooniate lähedusse. Peamised ohutegurid merel peatuvatele ja rändavatele lindudele
on õlireostus ja uppumine kalavõrkudesse. Pesitsuspaigad muutuvad sobimatuks, kui kallastel
kasvab lämmastikureostuse tagajärjel roostikumüür.47 Eestis pesitseb umbes 150–200 paari
hallpõsk-pütte48.
Teder on Eestis üldlevinud ja tavaline haudelind (4000–5000 paari) ja talvituja (9000 – 15 000
paari)49. Elutseb mitmesugustes elupaikades, kuid eriti olulised on sood ja nende
servakooslused. Alates eelmise sajandi keskpaigast on tedre arvukus vähenenud, seejuures on
nii pikaajaline kui ka lühiajaline arvukus kahanev. Peamised ohutegurid on elupaikade
kvaliteedi halvenemine, hävimine ja killustumine, röövlus ning häirimine. Elupaikade
säilitamine ning röövluse ja häirimise mõju vähendamine on peamised tingimused liigi soodsa
seisundi saavutamiseks. Probleemiks võib olla ka senise kaitserežiimi ebapiisavus mõnel alal.50
Mudatilder on Eestis suurtes soodes leiduv haudelind, kes vajab maaparandusest mõjutamata
ulatuslikke rabasid ja siirdesoid. Soostikus koonduvad mudatildrid rabalaugastike ja märede
piirkonda, märgadele siirdesooribadele, soo-ojade lagedatele lammidele ning lagedatesse
õõtsikusoodesse. Tihti pesitseb parimates elupaikades mitu paari koos. Liigi arvukus on
viimastel aastatel püsinud stabiilsena, kohati isegi vähenenud. Ohutegur on eelkõige elupaikade
kuivendamine.51 Hinnanguliselt on Eestis 2000–3000 mudatildripaari52.
Punajalg-tilder on märgade ja niiskete alade lind. Hea elupaik on mereäärsed rannaniidud,
laiud, jõeluhtadel, järvekallastel, madalsood ja rabad. Ta on levinud lind ka niisketel
heinamaadel ja luhtadel. Eestis võib liiki kohata eeskätt rannikualadele jäävatel luhtadel ja
niitudel. Ka sisemaa veekogudega külgnevad heinamaad on sellele liigile sobivad elupaigad.
Peamised ohutegurid on pesitsuspaikade kattumine pilliroo ja võsaga, kui nende majandamine
44 Leito, A. (2018) Sookurg – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
45 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
46 Leivits, A. (2018) Rüüt – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
47 Lelov, E. ja Tuvi, J. (2018) Hallpõsk-pütt – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti
Ornitoloogiaühing.
48 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
49 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
50 Eesti Ornitoloogiaühing (2015) Tedre (Tetrao tetrix) kaitse tegevuskava.
51 Leivits, A. (2018) Mudatilder – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
52 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
10 (53)
on lakanud.53 Hinnanguliselt on Eestis 2500–3500 haudepaari punajalg-tildrit.54
Soo-loorkull on Eestis harv avamaa haudelind (300−400 paari)55. Eelistab võsastuvaid
lamminiite- ja soid ning siirde- ja madalsoid. Sobiva elupaiga puudumisel võib soo-loorkull
pesitseda põllumajandusmaadel, kuid seal on liik haavatav varajase viljakoristuse suhtes.
Ohutegurid on elupaikade kadumine, mis on tingitud soode kuivendamisest. Pesitsusedukust
vähendab pesitsusaegne häirimine.56
Tuttvart pesitseb Eestis valdavalt väikestel rannalähedastel meresaartel ja rannikuelupaikades,
näiteks taimestikurohketel lahtedel ja rannikulõugastel. Pesi võib leida ka sisemaa-järvede
äärest ja karjääri-veesilmadelt. Eelistab pesitseda naerukajakate kolooniate servas. Arvukust
soodustab veekogude eutrofeerumine, küttimissurve vähenemine ja suurte naerukajakate
kolooniate teke.57 Eesti koguarvukust peetakse kahanevaks. Arvatakse, et Eestis pesitseb
3000−5000 paari ja talvitub 3000−5000 isendit.58
Sinikael-part on Eestis kõige arvukamalt pesitsev haneline (40 000 − 60 000), kuid ta on
tavaline ka läbirändajana ja talvitajana (16 000 − 21 000 paari)59. Elupaigavalikult on liik
generalist, kes pesitseb ühtviisi väikesaartel, rannikul, järvedel, jõgedel, tiikidel,
karjääriveekogudel, rabalaugastel jne sõltumata sellest, kas veekogu asub inimasulas või suures
metsalaamas. Peamiselt ohustab liigi arvukust Eestis röövlus, kuid liigil on väga hea
kohanemisvõime kultuurmaastiku ja inimesega, mis leevendab röövluse mõju
loodusmaastikul.60
Sõtkas on Eestis üldlevinud väiksearvuline haudelind sisemaal, kelle arvukuseks hinnatakse
Eestis 6000 – 10 000 paari. Kui jääolud võimaldavad, jääb arvukalt talvitama (30 000 – 50 000
isendit).61 Elupaigana eelistab siseveekogusid, eelkõige vähetoitelisi metsajärvi ja
huumustoitelisi soojärvi. Sõtkas on Eestis üks vähestest partlastest, kes pesitseb puuõõnes,
harvem muudes õõnsustes. Ohuteguriks on sobilike elupaikade vähenemine. Raiemeetodid,
mille käigus ei jäeta kasvama vanu, sõtkale sobivate õõnsustega puid, aga ka märgalade
kuivendamine ning veekogude reostus võivad osutuda peamisteks ohuteguriteks.62
Viupart on Eestis kõikjal veekogudel arvukas läbirändaja, kuid haruldane pesitseja (peamiselt
Ida-Eestis), pesitsejate arvuks hinnatakse meil 50−80 paari63. Rändel (aprillis–mais ja
septembris–oktoobris) peatub eriti massiliselt (kümned tuhanded isendid). Kõige sagedasemini
pesitseb sega-, rohke- ja huumustoitelistel järvedel ja järvikutel. Peamiseks ohuteguriks võib
pidada ranna- ja kaldaniitude kinnikasvamist, mõjutavad ka kliimatingimused, elupaikade
hävimine ja jaht.64
Lauk on Eestis tavaline, olles arvukas, kuid kohatine haudelind ja läbirändaja. Eestis pesitseb
1500−3000 laugupaari. Eestis viibib ta aprillist novembrini, mõni jääb pehme talve korral ka
53 Aua, J. ja Mägi, E. (2018) Punajalg-tilder – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti
Ornitoloogiaühing.
54 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
55 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
56 Väli, Ü. (2018) Soo-loorkull – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
57 Aua, J. (2018) Tuttvart – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
58 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
59 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
60 Aua, J. (2018) Sinikael-part – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
61 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
62 Sepp, T. (2018) Sõtkas – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
63 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
64 Kuus, A. (2018) Viupart – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
11 (53)
talvitama. Eestis on talvituvaid linde olenevalt ilmaoludest 50−2500.65 Liik asustab
mitmesuguseid rikkaliku taimestikuga lahtesid, järvi, kalatiike ja jõgede suudmealasid.
Peamised ohutegurid on madalate järvede kinnikasvamine, merelahtedes ja suuremates
järvedes hukkub palju pesi sagenevate tormide ajal. Võimalik, et arvukust mõjutab ka
konkurents kühmnokk-luigega.66
Tuttpütt on Eestis tavaline haudelind mererannikul ja suurematel järvedel (2000−3000 paari).
Tuttpütt on rändlind ja käib Eestis ainult järelkasvu hankimas, seega on võimalik tuttpütte
kohata ainult pesitsusajal, harvem talvel jäävabal avamerel talvituvates veelinnusalkades
(50−250 isendit).67 Liik asustab Eestis rohke- ja kesktoitelisi taimestikurikkaid lahtesid,
rannikulõukaid ja järvi ning pesitseb ka meresaarte kaldavööndis. Siseveekogudest eelistab
suuremaid (üle 20 ha) keskmise toitainete- ja taimestikurikkusega keset kultuurmaastikku
olevaid järvi. Peamised ohutegurid on liigne taimestiku vohamine ning pesade uppumine
tihenenud ja tugevamate tormide ajal.68
Väikekajakas on väheneva arvukusega haudelind. Eestis arvatakse pesitsevat vaid 400−800
paari väikekajakaid69. Euroopas liigi arvukus kahaneb. Koguarvukust Euroopas on 23 700 –
45 200 paari, kellest enamik pesitseb Venemaa Föderatsioonis ja Soomes. Arvestatavad
asurkonnad on ka Rootsis, Valgevenes ja Eestis. Liik pesitseb rohketoitelistel siseveekogudel,
rannikumärgaladel ja saartel. Pesad tehakse soostunud rohumaade tarnamätastele, keset niitu
või vabaveelompide ujutaimedele või puhnale jne. Ohuteguritena võib välja tuua märgalade
kuivendamist jms veetaseme reguleerimist, häirimist ja vee saastamist.70
Soohiilakas on rohkem levinud Lääne-Eestis (lubjalembeline), kuid sobivatelt kasvukohtadelt
tasub seda otsida mujalgi, sest üksikuid leiukohti on teada üle Eesti. Eestis on soohiilaka leviku
põhjapiir, meist loode pool kasvab see taim vaid Ahvenamaa saartel ja nende naabruses Rootsi
rannikul. Soohiilaka kasvukoht on põhiliselt madala taimestikuga mätastel lubjarikastel
märgadel kasvukohtadel madalsoodes, allikate ümbruses, järve kallastel ja rannaniitudel.
Soohiilakat võib pidada pioneerliigiks, mis kaob kuivendamisel ja taimestiku tihedamaks
muutumisel. Peamine oht tulenebki soode veerežiimi muutumisest ning liigirikaste madalsoode ja
soostunud niitude võsastumisest. Liik on ohus just sobivate elupaikade ahenemise tõttu ja
seepärast on säilinud või taastatavate elupaikade kaitse võetud Euroopa Liidus erilise
tähelepanu alla.71
Sookäpp on üks vähestest orhideeliikidest Eestis, mis kasvab ka happelisel pinnasel raba
tingimustes, kus pH võib olla isegi 3,7–3,8. Peale rabade kasvab harilik sookäpp ka lubjavaestes
madalsoodes ja õõtsikutel, sageli koos porsapõõsastega, vaevakaskede või sinikatega.
Populatsioonide struktuurist on näha, et taimed on kas suhteliselt lühiealised või pikalt
soikeseisundis. Kuna käpalised on väga tugevates sümbiontsetes suhetes ümbritseva elustikuga
– nii seente kui tolmeldajate putukatega, siis sõltuvad nad enam, kui mõned muud liigid
ümbritseva elupaigatüübi muutustest. Eestis kasvab harilik sookäpp vähearvuliselt kogu
territooriumil. Ohutegurid on võsastumine ja kuivenduse mõju.72
65 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
66 Mägi, E. (2018) Lauk – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
67 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
68 Mägi, E. (2018) Tuttpütt – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
69 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
70 Kuus, A. (2018) Väikekajakas – rmt: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing.
71 Kull, T. ja Tuulik, T. (2002) Kodumaa käpalised. Tallinn: Eesti Orhideekaitse Klubi.
72 Sugukond käpalised (Orchidaceae) kaitse tegevuskava. Eelnõu.
12 (53)
Pargi-nahkhiir on rändliik, keda on leitud Eestis vaid suveperioodil. Pargi-nahkhiire
arvukushinnanguks on hinnatud „arvukas“ ja arvukuse trendi joonloenduse põhjal kasvavaks.
Punktloenduse andmetel mõõdukaks, stabiilseks. Toitub peamiselt veega seotud
kahetiivalistest, väiksemal määral ka teistest väikestest putukatest. Kolooniate varjepaigad
asuvad puuõõnsustes või puukooore all, hoonetes ja ka nahkhiirekastides.73
Olulised ohutegurid puuduvad, ent lokaalsel tasandil võivad ohustada elupaikade killustumine,
varjepaikade kadumine ehitiste renoveerimise tõttu, varjepaigaks sobivate puude kadumine
metsamajanduse tõttu, toitumisveekogude reostumine, pestitsiidide kasutamine, hukkumine
teedel ning tuuleparkide rajamine rändeteedele.
Suurvidevlane on rändse eluviisiga – elab Eestis üksnes maist septembrini ja talvitub Kesk-
Euroopas, kuid osa populatsioone võib olla ka paiksed. Eestis levinud paiguti ja
arvukushinnanguks on „keskmine“. Toitub erinevate maastikuelementide (puistud) kohal ning
toitub valdavalt kahetiivalistest, nokalistest, ehmestiivalistest, mardikalistest ja ööliblikatest.
Suvekolooniad on puuõõnsustes ja ka hoonetes. Varjepaikadeks sobilikud puud võivad asuda nii
metsades, suuremates parkides kui ka veekogude ääres. Ohutegurid on sarnased pargi-
nahkhiirele.74
Veelendlane on fakultatiivne rändeliik (Eestis on talvekolooniad tehiskoobastes ning soojemates
ja suuremates mõisa- ja linnusekeldrites). Eestis laialt levinud ja arvukushinnanguks on
„arvukas“. Arvukuse trendi on joonloenduse põhjal hinnatud stabiilseks ja punktloenduse
põhjal mõõdukas languses olevaks. Liigi elu- ja toitumispaigad on peamiselt veekogude ümbrus
ja pargiilmelised puistud. Lokaalsel tasandil võib ohustada toitumisveekogude reostus,
varjepaikade kadumine, häirimine talvitumispaikades (koopaturism) ning elupaikade hävimine
kuivenduse ja metsamajanduse tõttu.75
Suur-rabakiil elutseb taimestikurikaste tiikide, väikeste järvede ning vanajõgede läheduses.
Sageli võib teda leida kobraste üleujutusaladel. Oluline on, et veekogus ja selle kaldapiirkonnas
oleks mitmekesine taimestik. Samuti eelistab ta laugete kallastega, kergelt turbase põhjaga ning
metsa lähedal paiknevaid veekogusid.
Eestis on suur-rabakiili arvukus viimastel aastatel suurenenud ja levila oluliselt laienenud –
Eestis ei ole suur-rabakiil praegu ohustatud. Samuti on piisavalt palju liigile sobivaid elupaiku
vähekäidavates või kaitsealustes piirkondades. Samas võivad paljud kohalikud populatsioonid
lähemas või kaugemas perspektiivis olla ohustatud vastsete arenguks sobilike veekogude
kvaliteedi halvenemise või nende hävimise tõttu inimtegevuse mõjul. 76
Vingerjas on karpkalaliste seltsi kuuluv kala, kes eelistab aeglase vooluga jõe ja seisuveekogu
mudast põhja. Tõhela järves on viimastel aastatel liiki kuuldud/nähtud järve põhjaosas, kus on
madalam vesi ja mudasem põhi. Liik on huvitav selle poolest, et seoses mudaeluviisiga (väga
viskoosne hapnikuvaene keskkond) on vingerjal arenenud teist järku hingamine rikkalikult
veresoontega varustatud pärasoole abil. Lünkliku ja puuduliku andmestiku tõttu Eestis on raske
hinnata vingerja arvukuse trende, kuid enamikus seiratavatest veekogudest on vingerja arvukus
püsinud stabiilsena või veidi suurenenud (kohati on ka lokaalset kahanemist)77.
73 Keskkonnaamet (2017) Nahkhiirlaste (Vespertilionidae) kaitse tegevuskava.
74 Keskkonnaamet (2017) Nahkhiirlaste (Vespertilionidae) kaitse tegevuskava.
75 Keskkonnaamet (2017) Nahkhiirlaste (Vespertilionidae) kaitse tegevuskava.
76 Keskkonnaamet (2015) Suur-rabakiili ja mudakonna asurkondade kaitse ja säilimine levila põhjapiiril Eestis ja Taanis.
Dragonflife Life’i projekt (2010–2015).
77 Eesti Loodushoiu Keskus (2012) Rahvusvahelise tähtsusega kalaliikide seire aruanne (perioodil 2007–2010). Eluslooduse
mitmekesisuse ja maastike seire programm.
13 (53)
Hännak-rabakiil on rabakiilide perekonda kuuluv kiililine. Perekonda kuulub 15 liiki.
Euroopas, Eestis elab neist viis. Peale rabade võib liiki leida ka taimestikurikaste väikejärvede
ja tiikide ning vanajõgede ümbruses. Eestis levinud paiguti. Põhiline oht rabakiilidele on nende
elupaikade, eelkõige vastsetele sobivate veekogude muutumine inimtegevuse mõjul.78
Valgelaup-rabakiil on rabakiilidest ainuke, keda võiks pidada tõeliseks rabaliigiks. Rabakiilist
on Eestis valgelaup-rabakiil kõige laiemalt levinud. Liik elab peaaegu kõikjal, kus on
rabalaukaid. Tema senised leiukohad jäävadki peamiselt suuremate rabalaamade piirkonda.31
Põhiline oht rabakiilidele on nende elupaikade, eelkõige vastsetele sobivate veekogude
muutumine inimtegevuse mõjul. Seda seetõttu, et emased munevad madalasse vette või märja
turbasambla vahele. Munast koorub eelvastne, kes peagi kestub ja väljub vastne. Vastsed elavad
veetaimestiku vahel või madalama veekogu põhjas kaks kuni kolm aastat, kuni saavutavad
täiskasvu ning on valmis veest väljuma. Enne viimast kestumist kogunevad vastsed
madalamasse vette ning ronivad mööda taimevarsi või turbasammalt kuivale.31
Rohe-tondihobu on tondihobulaste sugukonda tondihobu perekonda kuuluv kiililine, kes on
üsna varjatud eluviisiga liik. Rohe-tondihobu valib sigimiseks kergelt happelised
seisuveekogud: kinnikasvavad järved või turbaaugud. Ta elab üksnes magevees. Eestis elab ta
eriti neis järvedes ja vanajõgedes, kus kasvab vesikarikaid. Seda seetõttu, et emased munevad
munad vesikarika veealustesse lehtedesse. Kuigi ta võib muneda ka hundinuia või turbasambla
sisse, eelistab ta võimaluse korral alati vesikarikat. Teistel tondihobudel ei ole teada nii tugevat
munemistaime eelistust. Ilmselt on see ka vähemalt üks põhjus, miks on rohe-tondihobu
sattunud ohtu. Spetsiifilise elupaiganõudluse tõttu on liik paljudes Euroopa piirkondades
hävimisohus.79
Soo-neiuvaip eelistab kasvamiseks lubjarikka mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti
iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab liik soistel niitudel, järvekallastel, aga ka
kraavide ääres, karjäärides ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. On perekonna ainus liik,
mis kasvab ka puudeta aladel. Soo-neiuvaibad kasvavad gruppidena, kuna taimel on mullas
pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Risoomi kiire kasvu
tõttu tärkavad taimed igal aastal uues kohas ja nii on soo-neiuvaipade kogumik pidevas
liikumises. Kasvab vaid seal, kus ei ole liiga rohkelt kõrgemakasvulisi niiskuslembeseid taimi,
näiteks pilliroogu. Liigi kasvukohad võivad hävida võsastumise ja kuivenduse tõttu.80
Harilik porss on suhteliselt vähe levinud. Eelistab niiskeid kasvukohtasid, nagu madal- ja
siirdesood, soometsad ja soostunud niidud. Kasvukohti ähvardab kuivendamine ja
ülesharimine81. Keskkonnaregistrisse on kantud liigi 242 kasvukohta, mis jäävad valdavalt
Lääne-Eestisse.
Lodukannike on kannikeseliste sugukonnast ja mitmeaastane taim. Euroopas endeemne, kuid
oma areaali mitmes regioonis haruldane ja ohustatud. Liik ei ole loodusdirektiivi liik, kuid
Natura alade moodustamine tagab ka osaliselt liigi elupaiga kaitse, sest tihti kattuvad liigi
elupaigavajadused Euroopas tähtsustatud elupaigatüüpidega (märgalad). Kasvab soisematel
pinnastel, nagu märgades lodudes, metsades ja niitudel. Tundlik elupaigas toimuvate muutuste
suhtes, eelkõige veerežiimis (kuivendamine). Eestis kasvab liik paiguti, kuid rohkem Lääne-
Eestis.
78 Ruusmaa, J ja Luig, J. (2005) Rabakiilid. Eesti Loodus. 2.
79 Ruusmaa, J. (2003) Rohe-tondihobu. Eesti Loodus. 11.
80 Sugukond käpalised (Orchidaceae) kaitse tegevuskava. Eelnõu.
81 Kukk, T. (2004) Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak.
14 (53)
Väike penikeel kasvab Eestis peamiselt rannikul ja Peipsi ääres, harva ka sisevetes82. Tõhela
järves leiti liiki 2018. aasta seire käigus järve lõunaosas kasvamas koos I kaitsekategooria liigi
nõtke näkirohuga ja Eesti punase nimistu järgi ohustatud liigi punaka penikeelega
(Potamogeton rutilus). Liigi seisundit on Tõhela järves hinnatud heaks (ligikaudu 500 taime),
kuid kasvukohtades tuleb vältida veekogude eutrofeerumist ja reostumist.83
2.1.3. Linnudirektiivi rakendamine
Linnudirektiivi eesmärk on kaitsta kõiki linde tapmise ja püüdmise eest, piirata lindude
küttimist ja nendega (samuti nende kehaosade ja neist valmistatud esemetega) kaubitsemist.
Direktiiv teeb kohustuslikuks moodustada üleeuroopaliselt ohustatud liikide ja rändliikide
elupaikade kaitseks spetsiaalsed linnualad. Linnudirektiivi artikli 4 punkti 2 kohaselt on
liikmesriikidel kohustus rakendada direktiivi lisades nimetatud regulaarselt leiduvate
rändlinnuliikide, eelkõige nende liikide pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning
rändepeatuspaikade kaitseks erimeetmeid, mis tagaksid nende liikide säilimise ja paljunemise
nende levikualal.
Tõhela-Ermistu märgala kompleks on oluline peatus-, puhke- ja pesitsuspaik ränd- ja
paigalindudele ning seega kaasneb sellega Eesti riigil kohustus rakendada meetmeid liikide ja
liikidele oluliste elupaikade säilimiseks. Kaitseala moodustamine on selle kohustuse täitmiseks
parim meede, sest kaitsealal on võimalik reguleerida negatiivseid mõjutegureid, nagu linnujaht,
ujuvvahenditega liiklemine, raie jne.
Liigid, kelle rändepeatus- ja pesitsuspaika kaitstakse, on järgmised: kassikakk, merikotkas,
kaljukotkas, hüüp, laululuik, mustsaba-vigle, sarvikpütt, väikehuik, laanepüü, mustviires, roo-
loorkull, soo-loorkull, tuttvart, sinikael-part, sõtkas, viupart, lauk, tuttpütt, väikekajakas,
musträhn, sookurg, rüüt, hallpõsk-pütt, teder, mudatilder, punajalg-tilder – ühtlasi kaitseala
kaitse-eesmärgid; valgeselg-kirjurähn, hiireviu (Buteo buteo), öösorr, õõnetuvi (Columba
oenas), tamme-kirjurähn (Dendrocopus medius), nõmmelõoke (Lullula arborea),
väikekoovitaja (Numenius phaeopus), hallpea-rähn, täpikhuik (Porzana porzana), rooruik
(Rallus aquaticus), jõgitiir (Sterna hirundo) ja händkakk.
2.1.4. Loodusdirektiivi rakendamine
Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja elupaigatüüpe ning aidata kaasa
looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt tuleb
liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja nende
elupaikade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja liikide
ökoloogilistele nõudlustele.
Tõhela-Ermistu looduskaitseala kuulub Tõhela-Ermistu loodusala koosseisus üleeuroopalisse
kaitsealade võrgustikku Natura 200084. Aasta 2008 elupaigatüüpide inventuuri järgi tehakse
Natura korralduses vajalikud parandused. Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse-eesmärgiks ei
seata elupaigatüüpi okasmetsad oosidel ja moreenikuhjatistel (sürjametsad – 9060), mis on
loodusala kaitse-eesmärk, kuna seda elupaigatüüpi 2008 a Metsaruum OÜ inventuuri andmetel
alal ei leidu ja varasemalt oli tegemist valemääranguga. Kaitse-eesmärkidesse lisatakse
82 Kukk, T. (2004) Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak.
83 Mäemets, H. ja Palmik-Das, K. (2018) Nõtke näkirohu leiukohtade inventuur koos kaitsekorralduslike soovitustega.
84 Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004 korraldus nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade
nimekiri” lisa 1 punkt 2 alapunkt 448.
15 (53)
järgmised elupaigatüübid: liigirikkad madalsood (7230) ja rohunditerikkad kuusikud (9050).
Seega kaitstakse Tõhela-Ermistu looduskaitsealal järgmisi loodusdirektiivi kooslusi.
Rannikuluidete elupaigatüüp metsastunud luited (2180) on tüüpiline kogu Euroopa
rannikualadel. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal asuvad valdavalt metsastunud luited kaitseala
lõunapoolsemal lahustükil ürgobjekti Tõstamaa luited piirkonnas.
Seisuveekogude elupaigatüüp vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140) on
ohustatud, kuna on inimtegevuse mõjul kiiresti eutrofeerumas. Sellesse elupaigatüüpi on
inventeeritud nii Tõhela kui ka Ermistu järv. Turba ja humiinhapete tõttu pruuniveelised
huumustoitelised järved ja järvikud (3160) on tüüpilised rabaaladele ning rikkad haruldastest
põhjapoolse levikuga plankteritest. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal asub elupaigatüüp Tõhela
raba keskosas.
Looduslikus seisundis rabad (7110*) on ohustatud peamiselt kuivendamise tõttu. Looduslikke
rabasid on Euroopas, välja arvatud Soomes ja Rootsis, säilinud vähe. Tõhela-Ermistu
looduskaitsealal leidub rabade elupaigatüüpi Tõhela rabas ja Ermistu soo ümbruses.
Mitmekesiseid taimekooslusi hõlmavaid siirde- ja õõtsiksoid (7140) leidub kõigis suuremates
sookompleksides väikeste kildudena, tavaliselt madalsoode ja rabaalade vahel. Ka neid
kooslusi ohustab eelkõige veerežiimi muutmine. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal asuvad
siiresood valdavalt kaitseala suuremal lahustükil rabade ning siirdesoo- ja rabametsade
elupaigatüüpide vahel. Karbonaatse veega liigirikkaid madalsoid (7230) leidub kõigis
Euroopa Liidu maades, välja arvatud Luksemburgis ja Portugalis. Madalsoid ohustab lisaks
kuivendamisele võsastumine. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal leidub madalsoid Tõhela raba
lääne- ja edelaserva ümbruses. Nokkheinakooslused (7150) asuvad Eestis rabaälvestes ja
moodustavad osa rabale iseloomulikust taimkattekompleksist. Seda elupaigatüüpi käsitletakse
rabakoosluse loomuliku koostisosana ja eraldi ei kaardistata. Elupaigatüübi kaitse toimub
rabade elupaiga kaitse kaudu.
Vanad loodusmetsad (9010*) on inimmõjuta või vähese inimmõjuga metsad. Intensiivse
metsamajandamise tõttu on vanadele loodusmetsadele iseloomuliku puistuga metsad
kadumisohus. Vanade loodusmetsade elupaigatüüpi on inventeeritud üle terve kaitseala
välispiiri läheduses. Vanad laialehised metsad (9020*) kui üleminek läänetaiga ja
nemoraalsete metsade vahel on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna seda leidub võrdlemisi
väikeste laikudena piiratud aladel. Rohunditerikkad kuusikud (9050) asuvad toitaineterikka
mullaga maapinnalähedase põhjaveega aladel, mis on sageli reljeefi madalamates osades,
jäärakutes ja nõlvade jalamil. Valitsev puuliik on kuusk. Soostuvaid ja soo-lehtmetsi (9080*)
ning siirdesoo- ja rabametsi (91D0*) ohustab kuivendamine, samas on mõlemad
elupaigatüübid Eestis tüüpilised niisketel aladel levinud kooslused. Tõhela-Ermistu
looduskaitsealal on mõlemad metsaelupaigatüübid levinud kaitseala äärealadel ning rabaga
piirnevates kohtades.
Need kooslused on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse ning osaliselt
märgitud esmatähtsate elupaikadena, mille kaitse tagamisel on Euroopa Liidul ja selle
liikmesriikidel eriline vastutus. Need elupaigatüübid on intensiivse looduskasutuse tõttu
muutunud Euroopa boreaalses piirkonnas haruldaseks ja seetõttu on ohustatud ka paljud nende
kooslustega seotud liigid, kes kasutavad eespool nimetatud elupaigatüüpe elupaigana või
toitumisalana.
Loodusdirektiivi artikli 6 lõike 2 kohaselt rakendavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et
vältida loodusala looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide
häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada
16 (53)
direktiivi eesmärkide täitmist. Viidatud loodusdirektiivi sätteid tõlgendades on Euroopa Kohus
sedastanud, et loodusdirektiivist tulenevalt on üldjuhul keelatud igasugune selline tegevus,
mille oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku alal kaitstavatele loodusväärtustele ei ole
mõistlikult välistatud85. Samas lahendis on Euroopa kohus olulise ebasoodsa mõjuna
määratlenud igasugust ebasoodsat mõju ala kaitse-eesmärkide saavutamisele ja ala sidususele.
Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast86 tuleb sama reeglit järgida ka Natura 2000 võrgustiku
alast väljapoole jäävate selliste tegevuste puhul, mille ebasoodne mõju võib puudutada ala ja
sellel kaitstavaid väärtusi. Samuti on liikmesriigil Euroopa Kohtu praktikast87 tulenevalt
loodusdirektiivi alusel kohustus kaitsta kohaste kaitsemeetmete abil ka neid alasid, mis
võidakse määrata ühenduse tähtsusega aladeks, kus leidub esmatähtsaid liike. Muidu ei oleks
tagatud loodusdirektiivi eesmärkide saavutamine.
2.1.5. Teised liigid
Lisaks eespool nimetatud loodusväärtusele on Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse all
hoidmine oluline teistegi ohustatud liikide kaitseks. Näiteks esinevad alal järgmised liigid.
Valgeselg-kirjurähn − II kaitsekategooria liik; hiireviu, öösorr, õõnetuvi, tamme-kirjurähn,
nõmmelõoke, väikekoovitaja, hallpea-rähn, täpikhuik, rooruik, jõgitiir, händkakk,
kahkjaspunane sõrmkäpp ja laialehine neiuvaip – III kaitsekategooria liigid. Neid liike ei
määratud kaitse-eesmärgiks, sest nende arvukus kaitsealal on väike või on linnuliikide arvukus
ja elupaiga seisund Nätsi-Võlla looduskaitsealal (osa Nätsi-Võlla linnualast) esinduslikum ja
liikidele omasem.
Liikide eraldi kaitse-eesmärgiks seadmine ei ole vajalik, kuna eesmärgiks seatavate
katusliikide, nende elupaikade, kasvukohtade ja koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab
ka nende kaitse. Seega, kuna kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina
loetletud liikide ja koosluste ökoloogilistest nõudlustest, tagatakse kaitse kõikidele liikidele,
kelle elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus või kelle elupaigaeelistused sarnanevad
eesmärgina loetletud katusliikide omadega.
Kaitseala kaitse-eesmärgiks on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitseks on
tegemist esindusliku ja soodsa seisundi säilitamiseks olulise alaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud
ka need liigid, kelle kaitse sellel alal on loodus- või linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline
kohustus või kelle soodsa seisundi säilimiseks pikas perspektiivis ei piisa ainult isendikaitsest.
Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid nende puhul on
arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav kaitsekord tagab
ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel saavutatakse nende
liikide puhul kaitse-eesmärk (LKS § 14 lõige 2) LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse kaudu.
Teiste sõnadega tuleb nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja
kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud
tegevus ei oleks vastuolus LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse
eesmärgiks on välistada konkreetsete isendite surmamine, kahjustamine ja hävitamine, kuid
sellega ei tagata alati nende liikide elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende
liikide püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal.
85 Euroopa Kohtu 07.09.2004. a otsus nr C-127/02, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee ja Nederlandse
Vereniging tot Bescherming van Vogels vs. Staatssecretaris van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij.
86 Euroopa Kohtu 10.01.2006. a otsus nr C–98/03, Euroopa Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik.
87 Euroopa Kohtu 13.01.2005. a otsus nr C-117/03, Società Italiana Dragaggi SpA jt vs. Ministero delle Infrastrutture e dei
Trasporti et Regione Autonoma del Friuli-Venezia Giulia.
17 (53)
2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus
Praegu on suurem osa alast juba kaitse all hoiualana ning kaljukotka, merikotka ja kassikaku
püsielupaikadena. Kaljukotka ja merikotka püsielupaigas kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord.
Kassikaku püsielupaik on tsoneeritud sihtkaitse- ja piiranguvööndisse. Kaitseala
moodustatakse nende kaitsealuste objektide liitmisega, et kogu märgala kompleksil kehtiks
ühtne kaitsekord, mis on kohane alal leiduvate loodusväärtuste kaitseks.
Üksikutest soodest võivad moodustuda ulatuslikud märgalakompleksid, kus suured rabalaamad
vahelduvad soometsade, soosaarte ning järvede ja jõgedega. Ala olulisus seisnebki just selles,
et esindatud on terviklik kompleks (ökosüsteem), mis koosneb kahest järvest, rabast, eri
arengustaadiumis soodest ja neid ümbritsevatest metsadest. Peale selle asustavad kompleksi
sealsetele elupaikadele iseloomulikud liigid, sh ohustatud ja haruldased liigid.
Isendikaitse ja hoiuala kaitsekord ei ole alal loodusväärtuste säilimiseks, kaitsmiseks ja
taastamiseks piisav. Seetõttu, et ala moodustab ühtse kompleksi, on kõige optimaalsem ka ala
ühtne kaitsekord, mis võtab arvesse kogu ala ökoloogilist toimimist ja mitte ainult üksikute
liikide elupaiganõudlusi. Näiteks on I kaitsekategooria ja haruldaste linnuliikide (kaljukotkas,
merikotkas ja kassikakk) püsimise ja soodsa seisundi tagamisel oluline kaitsta peale
pesapaikade (püsielupaigad) ka nende toitumisalasid. Kaitsealal on võimalik arvestada
kompleksiga kui ökosüsteemiga ja reguleerida tegevusi, mis mõjuvad ökosüsteemile
negatiivselt. Ökosüsteemi toimimine ja selle kvaliteet tagab mitme elupaigatüübi ja liigi
säilimise ja soodsa seisundi.
Nii Tõhela kui ka Ermistu järv kuuluvad madalaveeliste kesktoiteliste järvede hulka, mis
vastavad Natura elupaigatüübile vähe- kuni kesktoitelised (mändvetikakooslusega)
kalgiveelised järved (3140). Ligikaudu 700 ha suurune Tõhela raba on inventeeritud
2011. aastal, selle looduskaitselist väärtust on hinnatud kõrgeks ja esinduslikkust väärtusega B.
Siirde- ja õõtsiksood (7140) on alal inventeeritud ligikaudu 250 ha-l esinduslikkusega A–C ja
on kõrge loodusväärtusega. Natura 2000 standardandmebaasi ja alal eri aastatel tehtud
inventuuride kohaselt kvalifitseeruvad kaitsealale jäävatest metsadest ligikaudu 70% eri
metsaelupaigatüüpideks. Tabelis 3 on esitatud Tõhela-Ermistu looduskaitsealal (2016. aasta
seisuga) inventeeritud elupaigatüübid.
18 (53)
Tabel 3. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal inventeeritud elupaigatüübid
Natura ala eesmärgid
Pindala ja esinduslikkus 2016. aasta seisuga (ha)
Looduskaitseline
Esinduslikkus
Pindala (ha)
Üldhinnang
Struktuuri
säilimine
seisund
Elupaigatüüp
Hinnan-
A B C D KOKKU
guta
Metsastunud luited
196,0 B C B B 52,9 52,988
(2180)
Vähe- kuni
kesktoitelised
453,0 B C B B 794,6 794,6
kalgiveelised järved
(3140)
Huumustoitelised
järved ja järvikud 1,7 B C B B 1,6 1,6
(3160)
Rabad (7110*) 675,0 B C A A 2,2 691,2 5,4 0,5 699,3
Siirde- ja õõtsiksood
96,0 A C B B 115,0 35,7 3,7 95,7 250,1
(7140)
Nokkheinakooslused
0,089 B C B B
(7150)
Liigirikkad
- - - - - 40,4 2,7 43,1
madalsood (7230)
Vanad loodusmetsad
525,0 B C A B 108,5 25,6 30,2 8,9 173,290
(9010*)
Vanad laialehised
3,0 B C B B 3,8 3,7 3,3 1,3 12,1
metsad (9020*)
Rohunditerikkad
- - - - - 9,8 0,3 10,1
kuusikud (9050)
Soostuvad ja soo-
98,0 B C B B 38,7 89,4 33,9 2,2 15,0 179,2
lehtmetsad (9080*)
Siirdesoo- ja
162,0 A C A A 140,4 13,3 7,4 161,1
rabametsad (91D0*)
KOKKU: 2209,7 KOKKU: 461,5 1703,7 76,8 5,4 129,9 2377,3
Kaitsealal asuv märgalakompleks koos raba, järvede ja metsakooslustega on loonud
suurepärased elutingimused nii linnuliikidele kui ka mitmele teisele kaitsealusele taime- ja
loomaliigile. Alljärgnevalt on välja toodud nii kaitse-eesmärgid kui ka kaitsealused liigid, kes
kaitse-eesmärgid ei ole, kuid esinevad alal.
Kaitsealal asuvad keskkonnaregistri andmetel (2019. a) järgmised I kaitsekategooria
linnuliikide pesapaigad: viis merikotka ja kolm kaljukotka pesapaika ning üks kassikaku
pesapaik.
Alal on registreeritud (2018. aastal) I kaitsekategooria taimeliigi nõtke näkirohu kasvukoht
(hinnanguliselt 30 taime).
II kategooria kaitsealustest linnuliikidest elab kaitsealal kaks paari hüüpe (2015. aastal
toimunud linnustikuseire andmetel üks paar Tõhela ja üks paar Ermistu järvel), kolm paari
laululuiki (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel Tõhela järvel), kaks paari
88
Pindala erinevuse põhjuseks on see, et varem määratud aladel on suures osas tegemist 0-elupaigaga, lisaks 9010* ja 9080*
elupaigatüübiga.
89
Seda elupaigatüüpi käsitletakse rabakoosluse loomuliku osana ja eraldi ei kaardistata. Sellest tulenevalt ei püstitata
nokkheinakoosluste elupaigale kaitse-eesmärke.
90
Pindala erinevuse põhjuseks on see, et varem määratud aladel on osaliselt tegemist muude metsaelupaikadega (91D0*,
9080*, 9020*), osa varem määratud alasid ei vasta loodusdirektiivi kriteeriumidele (käsitletakse 0-elupaikadena) ja osaliselt
on puistud elupaigatüübina määratlemata, nimetatud alad vajavad täiendavat hindamist.
19 (53)
valgeselg-kirjurähne, kaks paari mustsaba-viglesid, üks paar sarvikpütte, kolm paari
väikehuike ja üks paar väikekajakaid
Lisaks elavad alal II kaitsekategooria kaitsealused liigid veelendlased, suurvidevlased ja
pargi-nahkhiired.
Taimedest kasvab alal keskkonnaregistri andmetel (2019. a) II kaitsekategooria liikidest
harilik sookäpp (10,8 ha suurusel kasvukohas) ja soohiilakas (ligikaudu 309 taime 30,1 ha
suurusel kasvukohas). Need liigid on alal esinduslikel kasvualadel, seejuures kuulub
soohiilaka kasvukoht Eesti kõige esinduslikemate kasvualade hulka. Harilik sookäpp kasvab
siirde-ja õõtsiksoode (7140) elupaigatüübis ning 2011. aasta inventuuri kohaselt on alal
leitud kaks õitsvat taime (tegelik arvukus on oluliselt suurem). Arvestades asjaoluga, et
tegemist on mõlema liigi puhul väga omaste ja esinduslike kasvukohtadega ning mõlemad
liigid on Eesti punase nimestiku kohaselt ohustatud liikide kategoorias, on liikide lisamine
kaitseala kaitse-eesmärgiks põhjendatud.
III kategooria linnuliikidest on kaitsealal registreeritud pesitsusterritooriumid üheksal paaril
laanepüül, kolme paaril öösorril, 41 paaril mustviireil (2015. aastal toimunud linnustikuseire
andmetel 40−46 haudepaari Tõhela järvel ja 14−18 haudepaari Ermistu järvel), ühel paaril
õõnetuvil, ühel paaril tamme-kirjurähnil, viiel paaril musträhnil, viiel paaril sookurel, ühel
paaril nõmmelõokesel, ühel paaril väikekoovitajal, ühel paaril hallpea-rähnil, 13 paaril
rüüdal, kolmel paaril hallpõsk-pütil (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel neli
kuni kuus paari Ermistu järvel ja kaheksa kuni üheksa paari Tõhela järvel), kolmel paaril
täpikhuigul, ühel paaril rooruigal (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel üks paar
Tõhela järvel ja kaks paari Ermistu järvel), ühel paaril jõgitiirul, ühel paaril händkakul, neljal
paaril mudatildril ja seitsmel paaril punajalg-tildril. Alal on veel kolm roo-loorkulli pesitsus-
ja toitumisala, ühe kuni kahe paari soo-loorkulli pesitsuspaik, üks hiireviu pesakoht ja üks
tedremäng.
Alal on III kaitsekategooria kiililistest (2013. a Tõhela järve kiilide inventuuri järgi91)
valgelaup-rabakiili (loendatud 770 isendit), hännak-rabakiili (loendatud 60 isendit), suur-
rabakiili (loendatud 90 isendit) ja rohe-tondihobu elupaik (loendatud 20 isendit). Tõhela järv
on Eesti üks olulisimaid kiilide sigimisalasid ja kindlasti on tegu Pärnumaa tähtsaima kiilide
elupaigaga. Tõenäoliselt ulatub ainuüksi suurte ehk eristiivaliste kiilide Tõhela järvest ühel
aastal kooruvate isendite arv üle miljoni. Inventuuri käigus on registreeritud Tõhela järvel
22 liigi olemasolu ja loendatud ca 16 000 kiili valmikut.
Kaitsealal elab III kategooria kaitsealune kalaliik vingerjas, keda 2002. aasta vaatluse ajal
leidus arvukalt.
III kategooria taimeliikidest kasvab alal kahkjaspunast sõrmkäppa (loendatud 20 taime),
soo-neiuvaipa (loendatud 1785 taime), harilikku porssa (kuuel kasvukohal, enamasti ohtralt
ja lausaliselt), lodukannikest (loendatud 300 taime) ja väikest penikeelt (2018 a seire
andmetel hinnanguliselt ligikaudu 500 taime).
Natura linnuala eesmärgiks olevate mittekaitsealuste looduslike rändlindude kaitselävendiks
seatud arvukused linnuala Tõhela-Ermistu osas on järgmised: tuttvart 15 paari + rändel arvukas
(rändel linnuala eesmärgiks seatud arvulise väärtuseta, samas rõhutatud olulise peatumisalana,
alal loendatud üle 500 isendi); sinikael-part 15 paari + rändel arvukas (rändel linnuala
eesmärgiks seatud arvulise väärtuseta, samas rõhutatud olulise peatumisalana, alal loendatud
850 isendit); tuttpütt 30 paari (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel kaheksa kuni
üheksa paari Tõhela järvel ja neli kuni kuus paari Ermistu järvel) + rändel arvukas (linnuala
eesmärgiks vaid rändel peatujad, loendatud üle 100 isendi); sõtkas 10 paari (2015. aastal
toimunud linnustikuseire andmetel 11−17 paari Tõhela järvel ja kuni kaks paari Ermistu järvel)
+ 1500 isendit rändel peatumas (kõik rändsed linnuala peatujad vaid Ermistu-Tõhela peal);
viupart 4000 isendit rändel peatumas (linnuala eesmärk vaid rändsed ja kõik linnuala peatujad
91 Tammekänd, I (2013) Tõhela järve kiilide inventuur.
20 (53)
vaid Ermistu-Tõhela peal); lauk 30 paari (2015. aastal toimunud linnustikuseire andmetel kuus
kuni seitse paari Tõhela järvel ja kuni üks paar Ermistu järvel) + 1500 isendit rändel peatumas
(linnuala eesmärk vaid rändsed ja kõik linnuala peatujad vaid Ermistu-Tõhela peal).
Lisaks eespool kirjas olevale on Tõhela-Ermistu looduskaitseala kaitse all hoidmine
põhjendatud asjaoluga, et tegemist on valdavas ulatuses nii linnu- kui ka loodusalana Natura
võrgustikku kuuluva alaga.
2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik
Kaitseala tüübiks on valitud looduskaitseala. Kaitseala väärtuste analüüs näitas, et ala vastab
looduskaitseala määratlusele, sest põhilised väärtused on järve-, soo- ja metsakooslused, seal
leiduvad looma- ja taimeliigid ning pesitsevad ja peatuvad häirimise suhtes tundlikud
kaitsealused linnuliigid. LKS § 27 kohaselt moodustatakse looduse säilitamiseks, kaitsmiseks,
taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks looduskaitsealad.
LKS määratluse järgi sobiks ala ka hoiualaks, kuid hoiuala kaitsekord ei võimalda mitme
piirangu rakendamist, mis on ala kaitse-eesmärgiks olevate liikide ja elupaigatüüpide soodsa
seisundi saavutamiseks ja säilitamiseks vajalikud. Näiteks jahipidamise, järvedel liiklemise,
majandus- ja arendustegevuse ja inimeste kaitsealal viibimise eesmärgipärane piiramine.
Püsielupaiga kaitsekord ei sobi kogu alale, sest püsielupaigana kaitstakse ainult konkreetse liigi
elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi.
2.4. Kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piirid
Võrreldes kehtivate kaitstavate loodusobjektide piiridega vähendati ala kohtades, kus
kaitseväärtused puudusid, ja suurendati seal, kus need olid kaitseta. Tõhela-Ermistu
looduskaitseala pindala on 3233,6 ha, millest piiranguvööndi pindala on 127,4 ha ning
sihtkaitsevööndi pindala on 3106,2 ha. Kaitseala kogupindalast (3233,6 ha) moodustab juba
varem kaitse all olnud ala 3131,7 ha, millest hoiuala moodustab 1787,2 ha, püsielupaiga
sihtkaitsevöönd 1354,9 ha ja püsielupaiga piiranguvöönd 48,8 ha. Hoiuala ja püsielupaiga
sihtkaitsevööndi kaitsekord kattub hetkel 59,1 ha ulatuses. Varem kaitseta olnud ala moodustab
101,9 ha. Varem kaitseta olnud alast (101,9 ha) on eramaad 43 ha, millest piiranguvööndisse
arvatakse 30,3 ha ja sihtkaitsevööndisse 12,7 ha.
Tõhela-Ermistu looduskaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kõik kaitstavatele
aladele jäävad elupaigatüübid ning kaitsealuste liikide elupaigad ja kasvukohad jääksid
tervikuna kaitseala koosseisu ning ala piirid oleks looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt
mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud peamiselt selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid
objekte (kraavid, kõlvikupiirid, mõõdistatud maaüksused, teed). Selgete, looduses eristatavate
piiriobjektide puudumisel on kasutatud looduses kindlatest punktidest lähtuvaid mõttelisi
sirgeid (esitatud ristkoordinaatidega matemaatilisel kujul). Kaitseala piir on kantud kaardile,
kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid.
Piiridele jäävad teed jäeti kaitsealast välja, kuna nendel liiklemine ja nende hooldamine ei
ohusta kaitseala kaitse-eesmärke. Kraave, maaparandussüsteeme ja muid veekogusid on
piiritlemisel kasutatud nii, et oleks kehtiva põhikaardi (seisuga aprill 2019) alusel üheselt
mõistetav nende kuulumine kas ala piiridesse või väljapoole. Üldjuhul on piirikraavid,
maaparandussüsteemid ja muud veekogud piiritletud nii, et need jäävad kaitsealalt välja.
Seletuskirjas on välja toodud need kraavid, maaparandussüsteemid ja muud veekogud, mis on
piiritletud nii, et objektid jäävad kaitseala piiridesse. Kaitsealasse on oluline piiritleda sellised
21 (53)
kraavid, maaparandussüsteemid ja muud veekogud, mille hooldamine võiks kahjustada sellega
külgnevat elupaika või kooslust.
Kaitseala koosneb neljast lahustükist. Ülemine (põhjapoolne) lahustükk on moodustatud suures
osas Tõhela-Ermistu hoiuala ning Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaiga piire järgides.
Kaitseala põhjapoolses otsas jookseb piir mööda Paadrema jõge nii, et Paadrema jõe osa, mis
voolab truubist vasakul, jääb kaitsealalt välja. Jõe osa, mis voolab truubist paremal, on
piiritletud kaitsealasse. Tõhela järve tiikide juures kulgeb välispiir mööda tiike ühendava kraavi
serva nii, et kraav ja tiigid jäävad kaitsealasse. Sealt edasi jookseb piir mööda maaüksuste piire,
kõlvikupiire, tehisveekogusid, mõttelisi sirgeid, kraave, teid ja sihte. Suurema lahustüki
lõunapoolses osas külgneb kaitseala välispiir kaitsealuse Tõstamaa mõisa pargiga nii, et
Tõstamaa jõgi jääb kaitsealale (kaitseala moodustamisega likvideeritakse kahe kaitsealuse
objekti piirikattuvused).
Mõtteliste sirgete otspunktide koordinaadid päripäeva on kaitseala ülemisel (st põhjapoolsemal)
lahustükil järgmised.
Lagritse kinnistul (82602:002:0150) katastripiirist kraavini X: 500 478,969 Y: 6 474 328,170 ja
X: 500 392,363 Y: 6 474 232,134;
Karukuru kinnistul (82602:002:0040) raja otspunktist tee otspunkti X: 499 880,329
Y: 6 472 066,156 ja X: 499 849,430 Y: 6 472 048,670;
Oja kinnistul (82602:002:0105) kraavi otspunktist kraavi otspunkti X: 499 767,768
Y: 6 471 654,870 ja X: 499 761,270 Y: 6 471 598,243;
Karjamaa kinnistul (82602:002:0081) katastripiiri ühest servast teise serva X: 499 573,127
Y: 6 471 133,104 ja X: 499 568,684 Y: 6 470 985,439;
kraavi otspunktist teise kraavi otspunkti X: 499 595,333 Y: 6 470 757,773 ja X: 499 594,386
Y: 6 470 743,138;
kraavi otspunktist teise kraavi otspunkti X: 500 114,850 Y: 6 469 822,486 ja X: 500 125,865
Y: 6 469 813,551;
Johanni kinnistul (82602:002:0311) katastripiiri ühest servast teise serva X: 499 675,477
Y: 6 469 548,907 ja X: 499 690,634 Y: 6 469 494,727;
Puusepa kinnistul (82602:002:0309) katastripiiri servast kraavi otspunkti X: 499 734,670
Y: 6 469 508,533 ja X: 499 743,785 Y: 6 469 483,649;
Ermistu järvemajandi kinnistul (82602:005:0270) katastripiiri servast tehistiigi otspunkti
X: 500 087,985 Y: 6 468 237,039 ja X: 500 109,390 Y: 6 468 245,379;
Turvaste kinnistul (82602:004:0024) piiritlevad mõttelised sirged vana keldri kaitsealalt välja
X: 499 888,597 Y: 6 467 147,312 ja X: 499 897,775 Y: 6 467 157,658; X: 499 886,465 Y:
6 467 167,736; X: 499 877,753 Y: 6 467 158,278;
Varbla metskond 67 kinnistul (82602:002:0171) raja kurvist kraavini X: 499 322,035
Y: 6 467 408,246 ja X: 499 292,589 Y: 6 467 421,168;
Männikuse kinnistu (82601:001:0427) tipust Varbla metskond 67 kinnistu (82602:002:0171)
tippu X: 498 040,615 Y: 6 467 596,950 ja X: 497 735,717 Y: 6 467 764,430;
Varbla metskonna 262 kinnistul (82601:001:0225) oleva kraavi kurvist Varbla metskond 101
kinnistu (82602:001:0082) tippu X: 497 243,555 Y: 6 470 260,693 ja X: 497 285,486
Y: 6 470 292,700;
Puusepa kinnistu (82602:002:0092) tipust Asoste-Indreku kinnistu (82602:001:0151) tippu
X: 497 194,659 Y: 6 471 818,747 ja X: 497 123,031 Y: 6 472 000,891;
Varbla metskond 1 (82602:002:0156) kinnistul teest rajani X: 497 059,274 Y: 6 472 310,072 ja
X: 496 785,839 Y: 6 472 490,077 ja rajast rajani X: 496 850,091 Y: 6 472 591,909 ja
X: 496 784,854 Y: 6 473 003,516 (ehk ühtib Massumetsa looduskaitseala piiriga);
Varbla metskond 241 (82601:001:0184) kinnistu servast teise serva X: 496 187,282
Y: 6 473 823,863 ja X:498 986,347 Y: 6 474 144,562.
22 (53)
Alumised kolm lahustükki on üksteisest eraldatud. Esimene ja teine lahustükk on eraldatud
kaitsealast väljaarvatava Tõstamaa–Lõuka–Tõstamaa tee katastriüksusega (82602:005:0020) ja
teine ning kolmas lahustükk on eraldatud mööda elektriliini (kasutatud kõlvikupiiri).
Lahustükid on moodustatud Tõhela-Ermistu hoiuala ning valdavalt Seliste kassikaku
püsielupaiga ja Seliste merikotka püsielupaiga seniseid piire järgides.
Peamiselt kulgeb lahustükkide piir mööda teeservasid ja katastriüksuste piire, kuid on kasutatud
ka kõlvikupiire, kraave ja mõttelisi sirgeid. Lõunapoolseima lahustüki lääneservas jookseb piir
Audru metskond 22 kinnistul mööda kraavi serva nii, et kraav on arvatud kaitseala koosseisu.
Mõtteliste sirgete otspunktide koordinaadid päripäeva on kaitseala alumisel lahustükil
järgmised.
Audru metskonna 22 kinnistu (82602:005:0279) tipust kraavini X: 503 020,410 Y: 6 464
374,818 ja X: 503 330,420 Y: 6 464 020,944;
Tõrvanõmme-Johanni kinnistu (82602:005:0275) tipust märgala kõlvikupiirini X: 502 645,859
Y: 6 463 846,399 ja X: 502 588,589 Y: 6 463 796,394;
Audru metskond 41 kinnistu (82602:005:0289) piirist piirini X: 502 461,699 Y: 6 463 741,901
ja X: 502 436,201 Y 6 463 720,265;
Audru metskond 118 kinnistu servast kraavini X: 501 846,183 Y: 6 464 329,035 ja
X: 501 885,014 Y: 6 464 354,069.
Kaitstavat ala laiendati (st varem kaitseta olnud alad liideti kaitsealaga) 97,9 ha ulatuses, lisaks
piiri korrigeerimisega veel 4 ha (nt põhikaardi ja katastrikaardi nihked). Ala laiendati
järgmiselt.
Tõhela järve põhjakaldal on kaitsealaga liidetud kaks eramaa kinnistut: Kaasiku (2,8 ha),
katastritunnusega 82601:002:0050 ja Jõeääre (27,5 ha), katastritunnusega 82601:002:0085
ning kaks munitsipaal omandis olevat kinnistut:d Lüüsi (15,1 ha), katastritunnusega
82601:001:0358 ja Tõhela järve kallas katastritunnusega 82602:002:0154 (4,8 ha). Liidetud
ala tsoneeriti osaliselt Järveäärse piiranguvööndisse (eramaad ja munitsipaalmaa) ja
osaliselt Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndisse (munitsipaalmaa).
Ala liitmine on oluline, et luua Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndile vajalik puhver. Tõhela
järvele puhvri tekitamine on oluline järve seisundi seisukohast. Rohumaa ja metsaga puhver
hoiab kinni valgalalt tulevaid toite- ja saasteaineid. Peale selle on rohumaa oluline
peatuspaik rändel peatuvatele lindudele. Oluline põhjus on ka liidetaval alal asuv Tõhela
järve paisregulaator, mis reguleerib Tõhela järve väljavoolu. See on omakorda vajalik järve
veetaseme hoidmiseks.
Ermistu järve kaguossa jääval eramaal, Ermistu järvemajandi kinnistul (katastritunnusega
82602:005:0270), on arvatud Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndisse Ermistu järve veepeegli
osa ja tehistiigi läänepoolsesse serva jääv märgala kõlvik (kokku 0,7 ha). Märgala kõlvik
(ligikaudu 0,3 ha) on kaitse-eesmärgiks määratud siirde- ja õõtsiksoo osa ja moodustab
efektiivse puhvri elupaiga looduskaitseliselt väärtuslikuma tuumala ja inimmõjutusega
servaala vahele.
Kaitsealaga on liidetud riigimetsa kvartal VR311 ja osaliselt kvartal VR315 (kokku
ligikaudu 35,3 ha), kuna (praegusest kaljukotka püsielupaiga piirist välja jääv) Tõhela raba
servaosa on samuti oluline osa kaljukotka elupaigast. Lisaks on vajalik arvata ala Rammuka
sihtkaitsevööndisse seoses Tõhela raba loodusliku veerežiimi taastamisega. Osa Tõhela
rabast on praegu kaitseta, mis tähendab seda, et hetkel kaitseta alal ei saa reguleerida
maaparandussüsteemide hooldustöid ja vajadusel teha taastamistöid, mis omakorda võib
mõjutada raba soodsa seisundi saavutamist. Seega, Tõhela raba tervikliku kaitse ja
23 (53)
loodusliku veerežiimi taastamise vajadusega, on puhvri moodustamine põhjendatud.
Eramaa Sööni-Juhani maaüksus (katastritunnusega 82602:002:0059) (11,7 ha) on
kaitsealaga liidetud eelkõige kinnistul leiduvate metsakoosluste tõttu, mis kvalifitseeruvad
elupaigatüübiks soostuvad ja soolehtmetsad (9080*). Kinnistust kogupindalaga 11,7 ha on
elupaigatüübiga (9080*) kaetud 10,1 ha ning elupaigatüübi esinduslikkust on hinnatud
„keskmine, arvestatav (C)ˮ. Esinduslikkuse hinnang ajapikku tõuseb, mida rohkem lisandub
metsa olulisi elemente nagu kõdupuit ja puude erivanuselisus. Peale selle on kinnistu oluline
liita ka kaitseala terviklikkuse põhimõtteid silmas pidades. Kinnistu moodustab ümbritseva
metsamaaga ühtse metsamassiivi, vähendades nii liikidele olulist servaefekti kui ka
suurendades ümbritsevate elupaigatüüpide looduskaitselist väärtust ja liituvust. Peale selle
kasvab kinnistul väärtuslikku vana (ligi 100 a) metsa, mis on sobilik pesamets mitmele
kaitse-eesmärgiks seatud liigile nagu merikotkad. Kui ala jääks kaitse alt välja ja seal tehakse
uuendusraie, siis mõjutaks see negatiivselt ka vahetult piirnevaid metsaelupaiku, mis on juba
kaitse all ja mille säilimine ning hea seisund tuleb tagada.
Kaitseala pindala vähendati (st ala, mis jääb kaitsealast välja) 12,7 ha ulatuses, millest on 8,2
ha eramaad ja 4,5 ha riigiomandis olevat maad. Lisaks arvati piiri tehnilise korrigeerimise tõttu
välja veel 5,9 ha. Ala vähendati järgmiselt.
Osaliselt (2,5 ha) on kaitse alt välja arvatud eramaa Karjamaa kinnistu (katastritunnus
82602:002:0081), kuna kinnistul on raie tõttu elupaigatüübid degradeerunud ja osa välja
arvatavast alast on lage ala, kus loodusväärtusi ei esine.
Osaliselt (0,3 ha) on kaitse alt välja arvatud eramaa Johanni kinnistu (katastritunnus
82602:002:0311), sest alal on elamuarendusega ulatuslikult puid eemaldatud ja seega on
elupaik degradeerunud. Peale selle on nimetatud kinnistu osa aktiivses kasutuses, kus
alaliselt elatakse
Osaliselt (0,02 ha) on kaitse välja arvatud eramaal Turvaste kinnistu (katastritunnus
82602:004:0024) asuv kelder koos keldrimäele jääva autahvliga. Kelder on kasutuses ja
autahvel on külastatav objekt, kus ei ole elupaigatüüpe (keldrimäel on rohukamar) ega
kaitse-eesmärgiks seatud liikide elupaiku ning seega ei ole otstarbekas alal rakendada
piiranguid.
Välja on arvatud maatulundusmaa sihtotstarbega eramaa Veinjärve kinnistu (katastritunnus
82601:001:0411) kogupindalaga 4,1 ha, sest seal on põllumaa ega leidu kaitse-eesmärgiks
olevaid loodusväärtusi.
Kaitsealalt on välja arvatud elamumaa sihtotstarbega eramaa Vahemetsa kinnistu
kogupindalaga 1 ha (katastritunnus 82602:002:0233), millel puuduvad kaitstavad väärtused
(tegemist valge lepikuga ja vana heinamaaga).
Kaitseala välispiiri piiritlemisega on kaitsealast välja arvatud ligikaudu 2 ha suurune Varbla
metskond 67kinnistu (katastritunnus 82602:002:0171) ja 2,5 ha suurune Varbla metskond 52
kinnistu (katastritunnus 82602:002:0170), kuna alal ei leidu loodusväärtusi.
Kaitseala välispiiri piiritlemisega on kaitsealalt välja arvatud 0,2 ha ulatuses eramaa Asoste-
Indreku kinnistu (katastritunnus 82602:001:0151), sest seal ei leidu kaitse-eesmärgiks
olevaid loodusväärtusi ning piiri korrigeerimine mööda kinnistu piiri tagab looduskaitseala
piiritlemisel parema selguse.
24 (53)
Kavandataval Tõhela-Ermistu looduskaitsealal on viis sihtkaitsevööndit ja kolm
piiranguvööndit. Kaitseala kogupindalast (3233,6 ha) 1306,6 ha on Rammuka sihtkaitsevöönd,
1561,2 ha Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd, 101,8 ha Seliste sihtkaitsevöönd, 93,7 ha Tõstamaa
sihtkaitsevöönd ja 42,9 ha Tõhela järve sihtkaitsevöönd. Piiranguvööndid jagunevad
pindalaliselt järgmiselt: 58,8 ha Järveäärse piiranguvöönd, 61 ha Ermistu järve piiranguvöönd
ja 7,6 ha Seliste piiranguvöönd. Kokku on alal sihtkaitsevööndi kaitsekorraga 3106,2 ha ja
piiranguvööndi kaitsekorraga 127,4 ha.
Pindalalised muutused eramaade osas on järgmised. Eramaad on piiranguvööndis 54,8 ha,
millest varem on kaitse all olnud hoiualana ja püsielupaiga piiranguvööndina 24,5 ha ning uute
aladena arvatakse kaitseala piiranguvööndisse 30,3 ha eramaad.
Eramaad on sihtkaitsevööndis 208,3 ha, millest varem on kaitse all olnud hoiualana 165,2 ha ja
püsielupaiga piiranguvööndina 4,2 ha (st kaitsekord muutub rangemaks). Juba varem on
püsielupaiga sihtkaitsevööndina kaitse all olnud 26,2 ha eramaad (st selles osas kaitsekord ei
muutu). Uute aladena arvatakse kaitseala sihtkaitsevööndisse 12,7 ha eramaad.
Võrreldes Tõhela-Ermistu hoiuala piiriga (pindala 1802 ha) kehtestatud Tõhela-Ermistu
kaljukotka püsielupaiga piiriga (sihtkaitsevööndi kaitsekorraga ala pindala 1273,1 ha), Ermistu
merikotka püsielupaikade piiriga (sihtkaitsevööndi kaitsekorraga ala pindala 25,1 ha, mis jääb
ühtlasi Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu), Seliste merikotka püsielupaiga piiriga
(sihtkaitsevööndi kaitsekorraga ala pindala 37,3 ha, mis jääb ühtlasi Tõhela-Ermistu hoiuala
koosseisu) ning Seliste kassikaku püsielupaiga piiriga (pindala 71,7 ha, sh sihtkaitsevööndis
22,4 ha ja piiranguvööndis 49,3 ha) suureneb Tõhela-Ermistu looduskaitseala pindala
summaarselt (arvestades nii vähenemisi kui suurenemisi) ligikaudu 83,5 ha võrra.
Rammuka sihtkaitsevöönd
Rammuka sihtkaitsevööndi pindala on 1306,6 ha. Piiritlemisel võeti aluseks merikotka ja
kaljukotka püsielupaiga olemasolevad sihtkaitsevööndid, et sarnase kaitsevajadusega
loodusväärtused koonduksid samasse sihtkaitsevööndisse. Seega koosneb Rammuka
sihtkaitsevöönd kahest lahustükist ja piirid lähtuvad üldjoontes olemasolevatest püsielupaikade
sihtkaitsevöönditest (korrigeeritud vastavalt põhikaardil märgitud kõlviku piirile).
Sihtkaitsevööndi põhjapoolsele lahustükile lisati lääneküljes paiknev 35,3 ha suurune metsaosa,
mis jääb riigimaale (osaliselt RMK maaüksuse (katastritunnusega 82602:002:0156) kvartalile
VR311 ja RMK maaüksusele (katastritunnusega 82601:001:0184)).
Rammuka sihtkaitsevööndi põhjapoolne piir kulgeb mööda koosluste piirjooni, jõekallast
(sealjuures jääb jõgi sihtkaitsevööndist välja), kraave (jäävad sihtkaitsevööndist välja),
pinnasteid, kruusakattega teid (sealjuures jääb tee sihtkaitsevööndist välja), mõõdistatud
maaüksuste piire, mõttelisi sirgeid ja mööda välis- ja Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi piiri.
Suurema lahustüki ida- ja lõunaosas on vööndipiiriks ka kõlvikupiir ning lõunaosas lisaks
Ermistu järve kaldajoon.
Lõunapoolse lahustüki moodustavad Ermistu merikotka pesapaikade ümber olevad
sihtkaitsevööndid koos neid ümbritseva metsaga (st elupaigatüüpidega vanad loodusmetsad
(9010*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*)). Lahustüki piiri moodustamiseks on
kasutatud kraave (sh kraavid jäävad vööndist välja), koosluste piirjooni, mõttelisi sirgeid,
pinnasteid ja radu (jäävad vööndist välja). Ühtlasi järgib vööndi piir Tõhela-Ermistu
sihtkaitsevööndi piiri. Mõtteliste sirgete otspunktide koordinaadid päripäeva on alumise (st
väiksema) Rammuka sihtkaitsevööndi lahustüki siseselt järgmised. Sihist kõlvikupiirini X:
497 084,058 Y: 6 468 963,762 ja X: 497 785,523 Y: 6 468 944,190. Kõlvikupiirist kraavini
X: 497 888,060 Y: 6 468 608,520 ja X: 498 085,504 Y: 6 468 392,008; kraavi otsast teeni
25 (53)
X: 497 301,554 Y: 6 468 064,414 ja X: 497 294,079 Y: 6 468 053,483.
Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd
Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi pindala on 1561,2 ha. Vööndisse jäävad Ermistu soo, suurem
osa Ermistu Tõhela järvest koos neid ümbritsevate metsakooslustega. Alal leiduvad
elupaigatüübid on metsastunud luited, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved, siirde- ja
õõtsiksood, liigirikkad madalsood, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad,
rohunditerikkad kuusikud ning siirdesoo- ja rabametsad.
Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi piir põhineb peamiselt Tõhela-Ermistu hoiuala piiril.
Sihtkaitsevööndi piiri moodustamiseks on kasutatud kraave, mõõdistatud maaüksusi, mõttelisi
sirgeid, teid ja ojasid (sealjuures jäävad teed ja ojad sihtkaitsevööndist välja), kõlvikute
piirjooni, veekogude kaldajooni, radu, pinnasteid ja metsasihte. Mõtteliste sirgete otspunktide
koordinaadid päripäeva on Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi siseselt järgmised.
Lüüsi kinnistul (82601:001:0358) oleva tee kurvi kohast katastripiirini X: 499 755,733 Y: 6 477
191,680 ja X: 499 768,386 Y: 6 477 193,715;
Lagritse kinnistul (82602:002:0150) kraavist kinnistule X: 500 414,532 Y: 6 474 124,994; X:
500 374,809 Y: 6 474 142,462; X: 500 278,329 Y: 6 473 995,361 ja kinnistult kraavini X:
500 303,527 Y:6 473 961,182; X: 500 267,145 Y: 6 473 911,257;
Järveäärse kinnistul (82602:002:0138) katastripiirist kinnistule X: 499 537,769
Y: 6 470 623,488 ja X: 499 536,489 Y: 6 470 597,513 ja sealt edasi X: 499 464,264 Y:
6 470 594,971; X: 499 432,653 Y: 6 470 588,682; sealt edasi kõlvikupiirini X: 499 395,611 Y:
6 470 576,580; kõlvikupiirist edasi X: 499 415,662 Y: 6 470 545,018 ja X: 499 451, 477 Y:
6 470 560,412; X: 499 444,405 Y: 6 470 576,716; X: 499 466,415 Y: 6 470 581,069; X:
499 535,799 Y: 6 470 583,532 ja Järveäärse kinnistult Väikejärve kinnistuni (82602:002:0137)
X: 499 535,799 Y: 6 470 583,532 ja X: 499 528,894 Y: 6 470 443,674;
Kivivare kinnistul (82602:002:0044) katastripiirist katastripiirini X: 499 512,544
Y: 6 470 321,933 ja X: 499 507,629 Y: 6 470 199,764;
Allika kinnistul (82602:002:0283) katastripiirist kraavini X: 499 543,252 Y: 6 470 195,447 ja
X: 499 539,241 Y: 6 469 828,687;
Kihnu kinnistul (82602:002:0036) kraavi servast tee servani X: 499 670,811 Y: 6 469 261,722
ja X: 499 676,534 Y: 6 469 262,279;
Lepa kinnistu (82602:002:0053) katastripiirist Järvenõlva kinnistu (82602:002:0051)
katastripiirini X: 499 804,078 Y: 6 468 943,679 ja X: 499 851,645 Y: 6 4688 62,054;
Supelranna kinnistu (82602:002:0049) märgala kõlvikupiirist Järveranna kinnistu
(82602:002:0048) märgala kõlvikupiirini X: 499 850,740 Y: 6 468 800,776 ja X: 499 871,598
Y: 6 468 771,527.
Rammuka ja Tõhela-Ermistu sihtkaitsevöönd on kaks eraldi, kuid sarnase kaitse-eesmärgiga
sihtkaitsevööndit. Kahe eraldi sihtkaitsevööndi moodustamine on põhjendatud, kuna kogu
sihtkaitsevööndisse jääva ala ulatuses pole vaja liikumispiirangut rakendada. Merikotka ja
kaljukotka häirimise vältimiseks kehtestatavat liikumispiirangut on vaja rakendada ainult
pesitsuskohtade ümbruses. See on kokku oluliselt väiksem ala kui kogu sihtkaitsevöönd. Kuna
aga määruses esitatud kitsendused kehtivad vööndile tervikuna, siis liikumispiirangut vajav ala
tsoneeriti eraldi Rammuka sihtkaitsevöödisse, et vältida põhjendamatuid piiranguid seal, kus
need pole vajalikud.
Seliste sihtkaitsevöönd
Seliste sihtkaitsevööndi pindala on 101,8 ha. Seliste sihtkaitsevööndisse jäävad kassikaku ja
merikotka püsielupaik ning järgmised metsaelupaigatüübid: metsastunud luited (2180), vanad
loodusmetsad (9010*) ning soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*). Vööndi moodustamisel
ühendati seniste püsielupaikade sihtkaitsevööndid, sest kõrvuti asuvatel aladel on ajaliselt
26 (53)
kattuv liikumispiirang merikotka ja kassikaku pesitsusajal. Kaitsekorra ühendamisega on
võimalik sihtkaitsevöönd tähistada ning teavitada looduses liikujaid ajalisest
liikumispiirangust.
Mõtteliste sirgete otspunktide koordinaadid päripäeva on Seliste sihtkaitsevööndi siseselt
järgmised.
Kaasiku kinnistul (82602:005:0278) asuvast kraavist Audru metskond 22 kinnistule
(82602:005:0279) X: 502 354,320 Y: 6 464 596,779 ja X: 502 414,200 Y: 6 4645 12,200; sealt
edasi X: 502 479,240 Y: 6 464 522,790; X: 502 528,230 Y: 6 464 444,506; Audru metskond 22
kinnistult Tõrvanõmme peakraavini X: 502 597,029 Y: 6 464 566,764. Seliste piiranguvööndiga
külgnemise osas jookseb Seliste sihtkaitsevööndi piir peale mainitud mõtteliste sirgete ka
Tõrvanõmme peakraavi serva mööda (sh kraav jääb Seliste sihtkaitsevööndist välja) ja
maaüksuste piire mööda.
Eksperdi ettepanekul muudetakse Seliste sihtkaitsevööndi piiri ja tsoneeringut, kuna praegu
Seliste kassikaku püsielupaiga piiranguvööndina kaitse all oleval ligikaudu 23 ha suurusel alal
leidub 05.06.2016 tehtud elupaigatüübi inventuuri andmetel vanade loodusmetsade (9010*)
ning soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080*) elupaigatüüpe C-esinduslikkusega (varasemate
inventuuride kohaselt oli tegemist loodusdirektiivi elupaigatüüpideks mittekvalifitseeruvate
metsadega). Seega suurendatakse moodustatavat Seliste sihtkaitsevööndit praegu kaitse all
oleva piiranguvööndi arvelt ning ala tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse.
Tõstmaa sihtkaitsevöönd
Tõstmaa sihtkaitsevööndi pindala on 93,7 ha. Tõstamaa sihtkaitsevöönd koosneb kolmest
lahustükist ja on moodustatud Tõhela-Ermistu hoiuala lõunapoolsetest lahustükkidest (v.a
Seliste sihtkaitsevööndisse kuuluv ala) ning on loodud metsastunud luidete ja metsaelupaikade
(vanade loodusmetsade ning soostuvate ja soo-lehtmetsade elupaigatüüpide) kaitseks.
Mõtteliste sirgete otspunktide koordinaadid päripäeva on Seliste sihtkaitsevööndiga
külgnemise osas järgmised: X: 503 251,868 Y: 6 463 269,711 ja X: 503 329,852 Y: 6 463
326,085.
Tõhela järve sihtkaitsevöönd
Tõhela järve SKV pindala on 42,9 ha. Vööndi kaitse-eesmärk on I kaitsekategooria liigi nõtke
näkirohu ja III kaitsekategooria liigi väikese penikeele elupaiga ja kasvukoha säilimine ja
kaitsmine. Elupaigatüüp, mida kaitstakse, on vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved
(3140). Vöönd on moodustatud nimetatud kaitsealuste liikide kasvupaiga põhjal nii, et mõlema
liigi inventeeritud kasvupaik jääks Tõhela järve sihtkaitsevööndisse. Nõtke näkirohu asurkond
Tõhela järves on hinnatud Eesti kasvupaikadest kõige jätkusuutlikumaks ja seega on kaitse-
eesmärk Tõhela järves liigi soodsa seisundi säilitamine. Eraldi sihtkaitsevööndi moodustamine
on põhjendatud, sest nimetatud liikide kasvupaikades tuleb nende elupaiganõudlustest lähtuvalt
rakendada rangemaid ujuvvahendiga liiklemise piiranguid, kui seda on Tõhela-Ermistu
sihtkaitsevööndi veekogudel.
Vööndi piir järgib peamiselt Tõhela järve kaldajoont. Vööndi mõttelise sirge otspunktide
koordinaadid päripäeva on X: 500 011,160 Y: 6 474 700,190 ja X: 499 066,393 Y:
6 475 011,355.
Ermistu järve piiranguvöönd
Ermistu järve piiranguvööndi pindala on 61 ha. Ermistu järve piiranguvöönd on moodustatud
Ermistu järve lõunaosas ja selle piirid kattuvad Ermistu järvemuda maardla (MRD0000017)92
92
Maardlate registri number.
27 (53)
piiridega. Mõtteliste sirgete otspunktide koordinaadid päripäeva on Ermistu järve
piiranguvööndil järgmised: X: 499 411,619 Y: 6 469 161,375 ja X: 499 463,280 Y: 6 468
999,510; X: 499 540,380 Y: 6 468 838,140; X: 499 635,210 Y: 6 468 710,370; X: 499 807,500
Y: 6 468 563,745; X: 499 899,540 Y: 6 468 390,120; X: 499 256,040 Y: 6 468 335,010; X: 499
079,970 Y: 6 468 515,085; X: 498 720,090 Y: 6 468 563,250; X: 498 595,470 Y: 6 468 700,425
ja X: 498 536,940 Y: 6 468 857,010.
Ermistu järve piiranguvöönd on moodustatud selleks, et võimaldada vajaduse korral järvemuda
kaevandada. Järvemuda kaevandamine lõppes 2012. aastal ja käesoleval ajal muda
kaevandamist ei toimu. Huvi järvemuda kaevandamiseks eelkõige raviotstarbeks on olemas.
Kuna Ermistu järve piiranguvööndisse jääb elupaigatüüp vähe- kuni kesktoitelised
kalgiveelised järved (3140) ning mitme II ja III kaitsekategooria liigi elupaik, saab kaitseala
valitseja anda nõusoleku järvemuda kaevandamiseks vaid pärast seda, kui keskkonnamõjude
hindamise käigus on antud hinnang kaevandamise mõju kohta ka eelnimetatud
loodusväärtustele. Keskkonnamõjude hindamine on oluline, sest järvemuda kaevandamist ei
ole aastaid toimunud ja seega ökosüsteem on tõenäoliselt hakanud stabiliseeruma ja seega on
vaja mõju hinnata. Vööndi piir kulgeb mööda olemasoleva maardla piire, et tagada kogu
maardla jäämine piiranguvööndisse. Samas on oluline, et ala hõlmaks võimalikult väikest
loodusväärtuslikku ala. Ermistu järve piiranguvöönd on ümbritsetud Tõhela-Ermistu
sihtkaitsevööndiga.
Järveäärse piiranguvöönd
Järveäärse piiranguvööndi pindala on 58,8 ha. Järveäärse piiranguvööndisse on arvatud
inimtegevusest enim mõjutatud alad Tõhela järve põhjaküljel ja Ermistu järve idaküljel. Kuigi
piiranguvööndisse on arvatud valdavalt väiksema loodusväärtusega alad, on nende arvamine
kaitseala koosseisu siiski oluline, kuna järve kallastel asuvad kooslused on olulise mõjuga
tervele järve ökosüsteemile. Peale selle on ka piiranguvööndisse jäävad alad elupaigaks
mitmele liigile, nagu kaitse-eesmärgiks seatud nahkhiired. Lisaks on Järveäärse piiranguvööndi
loomine vajalik Tõhela järve vahetus läheduses paikneva paisu arvamisega kaitseala koosseisu,
et tagada järve veetaseme reguleerimine vastavalt kaitse-eesmärgile. Samuti on piiranguvöönd
puhvriks järvede ja järveäärsete elamute vahel.
Järveäärse piiranguvöönd koosneb seitsmest lahustükist. Kõige põhjapoolseimasse lahustükki
jäävad põllud ja Paadrema jõe äärde rajatud tiigid. Riikliku tähtsusega eesvooluks olev
Paadrema jõgi on riigi poolt korrastatavaks ühiseesvooluks ning selle lisamine kaitseala
koosseisu ja korrastamise planeerimine kaitse-eeskirjaga (sh kaitsekorralduskavaga) ei ole
vajalik. Jõe väljavoolu osa truubist paremal on piiritletud kaitsealasse, et lähtuvalt veerežiimi
taastamise vajadusest truup sulgeda või rekonstrueerida. Piiritlemisel on kasutatud Paadrema
jõge, maaüksuse piiri, kõlvikupiiri, kraave ja teed (kraavid ja tee on arvatud piiranguvööndisse).
Tõhela järve kaldale jääv lahustükk Lagritse kinnistul (82602:002:0150) on piiritletud nii, et
kinnistul asuvad vanad turbavõtu augud ja osaliselt ka istutatud puistu, jäävad
piiranguvööndisse. Kuna sellele alale ei jää kõrge loodusväärtusega kooslusi, siis ei ole
põhjendatud selle arvamine sihtkaitsevööndisse, samas ei ole põhjendatud ka ala kaitse alt
väljaarvamine, kuna ala jätkuva kasutamisega (sh turba võtmine) võib kaasneda veerežiimi
osaline muutmine ja sellel võib olla negatiivne mõju ümbritsevatele elupaigatüüpidele (9010*
ja 9080*). Piiritlemisel on kasutatud kraave ja mõttelisi sirgeid (järgib Tõhela-Ermistu
sihtkaitsevööndi piiri). Järgmisele lahustükile jääb Karukuru (katastritunnus 82602:002:0040)
ja Oja (82602:002:0105) kinnistu kasutuses olev haritav maa. Põllumaa on puhverala
intensiivses kasutuses oleva haritava maa ja väärtuslike metsakoosluste vahel. Karukuru ja Oja
kinnistul on kasutatud piiritlemisel kõlvikupiiri ja kraave (piirikraavid lääne- ja põhjapoolsel
osal on piiritletud piiranguvööndisse, sest kraavid teenindavad haritavat maad). Järgmine
lahustükk on moodustatud Karjamaa (82602:002:0081) kinnistule jääva noorema ja raietest
28 (53)
mõjutatud metsamaa alusel (piiritlemisel kasutatud metsamaa kõlvikut). Alale jääv
metsakooslus ei oma kõrget looduskaitselist väärtust, kuid moodustab efektiivse puhvri järve
kaitseks (sh hoiab kinni valgalalt tulevaid toitaineid).Muus osas järgib lahustükkide piir
kaitseala välispiiri ja Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi piiri.
Sealt edasi on moodustatud suurem lahustükk, mis koosneb Järveäärse kinnistule
(82602:002:0138) rajatud teest, suvilast koos abihoonetega ja metsamaast (piiritletud mõtteliste
sirgetega). Alal ei ole kaitse-eesmärgiks seatud loodusväärtusi ning on suvekuudel aktiivses
kasutuses. Sealt edasi Väikejärve (82602:002:0137) (kasutatud metsamaa ja õueala
kõlvikupiiri) ja osaliselt Kivivare (82602:002:0044) (kasutatud mõttelist sirget) maaüksustest,
mis on aktiivses kasutuses või kus elupaik on degradeerunud. Allika kinnistul
(82602:002:0283) on piiritletud piiranguvööndisse metsamaa vana talukraavi
põllumaapoolsest servast, mis on kinni kasvanud karjamaa osa (vana talukraav ei ole enam
looduses hästi tuvastatav ja seega on siin kasutatud mõttelisi sirgeid; põhjapoolses osas kraavi,
mis jääb piiranguvööndisse). Need kinnistud on varem olnud kaitse all hoiuala koosseisus.
Muus osas järgib lahustükkide piir kaitseala välispiiri ja Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi piiri.
Järgmine suurem lahustükk koosneb inimtegevusest tugevalt mõjutatud metsadest, mis
paiknevad osaliselt Johanni (82602:002:0311), Puusepa (82602:002:0309), Seemeli
(82602:002:0310), Ermistu õunaaia (82602:002:0340) ja Kihnu (82602:002:0036) maaüksusel,
mis olid varem määratud Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisu. Piiritlemisel on kasutatud mõttelisi
sirgeid, maaüksuste piire, kraavi ja kõlvikupiire. Piir järgib kaitseala välis- ja Tõhela-Ermistu
sihtkaitsevööndi piiri.
Kõige lõunapoolsemasse suuremasse lahustükki on tsoneeritud samuti inimtegevusest tugevalt
mõjutatud metsad, mis paiknevad osaliselt maaüksustel Lepa (82602:002:0053), Latika
(82602:002:0052), Järvenõlva (82602:002:0051), Supelranna (82602:002:0049), Järveranna
(82602:002:0048), Tuka (82602:002:0047), Järvekalda (82602:002:0046), Kõrkja
(82602:002:0045) ja Rinna (82602:002:0125). Eespool loetletud maaüksused olid varem
Tõhela-Ermistu hoiuala koosseisus. Piiritlemisel on kasutatud mõttelisi sirgeid, maaüksuste
piire, kõlvikupiire ja teed (jääb kaitsealalt välja). Piir järgib kaitseala välis- ja Tõhela-Ermistu
sihtkaitsevööndi piiri.
Seliste piiranguvöönd
Seliste piiranguvööndi pindala on 7,6 ha. Seliste piiranguvöönd on moodustatud Seliste
kassikaku püsielupaiga piiranguvööndi põhjal. Piiranguvöönd moodustab sihtkaitsevööndist
välja jääva ala, mitte vähem kui 500 m raadiuses kassikaku pesadest. Vööndil on peamiselt
puhverfunktsioon: see hoiab kinni teelt ja elamutest tulevat müra pesitsuspaikade ümber. Samas
jääb metsaomanikele võimaluse osaliste piirangutega oma metsa majandada. Vöönd järgib
välispiiri ja Seliste sihtkaitsevööndi piiri.
2.5. Kaitsekord
2.5.1. Kaitsekorra kavandamine
Kaitseala kaitse-eeskirja koostamise aluseks olid kaitsealal leiduvad loodusväärtused ja
eksperdiarvamused93. Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis
tagab kaitsealal olevate liikide ja looduslike elupaikade soodsa seisundi ning on
93 Sell, I. ja Kasak, K (2016) Ekspertiis planeeritava Tõhela-Ermistu looduskaitseala tsoneeringu ja kaitse-eeskirja eelnõule;
Mäemets, H. ja Palmik-Das, K. (2018) Nõtke näkirohu leiukohtade inventuur koos kaitsekorralduslike soovitustega.
29 (53)
proportsionaalsed saavutatavale efektile.
Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32;
edaspidi PS). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5
tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte.
Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb
PS §-st 53. Omandiõigust võib piirata PS §-de 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa
seaduse ja LKS alusel. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad
piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja
mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk on alal leiduvate loodusväärtuste
säilimine. Ühtlasi täidetakse loodusdirektiivist riigile tulenev kohustus tagada loodusväärtuste
kaitse Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda õiguspäraseks, kuna abinõud,
mis soodustavad eesmärgi saavutamist, on õiguslikult sobivad: kaitseala moodustamine ja
loodusväärtusi kahjustavate tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala eesmärkide
täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem
koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi
(loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid
vähem koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt
isikutele antud õigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.
Eesti ja Euroopa loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja
tegevustele piirangute seadmisega ala loodusväärtused säilivad, loodusväärtusi kahjustavate
tegevuste elluviimisel need hävivad.
Kaevandmise, metsamajandamise ja puhkemajanduse arendamisega seotud ettevõtluse korral
on teada risk, et tegevust ei saa võimaldada juhul, kui see kahjustab loodust või elukeskkonda.
Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma
ettevõtluse huvides. Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole piiramatud õigused. Kaitse-
eeskirjaga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive.
Kaitsekorra eripärast ja majandustegevuse piiramise astmest lähtuvalt jaguneb kaitseala viieks
sihtkaitsevööndiks ja kolmeks piiranguvööndiks. Sihtkaitsevööndi režiim on vajalik
kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks ja looduslike koosluste säilitamiseks. Piiranguvööndisse
jääb kaitseala aktiivses kasutuses olev või majanduslikult kasutatav osa.
Kaitseala moodustamisele peab järgnema keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määruse nr 18
„Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”, 21. juuli 2010. a määruse
nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” ja 27. detsembri 2006. a
määruse nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine” muutmine. Püsielupaigad
arvatakse Tõhela-Ermistu looduskaitseala koosseisu. Kaitsekord tagab ka püsielupaikades
asuvate loodusväärtuste säilimise ja kaitse.
Peale selle tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007. a määruse nr 154
„Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas” § 1 lõike 1 punkt 35. Samuti tunnistatakse
kehtetuks määruse lisas esitatud Tõhela-Ermistu hoiuala kaart.
2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted
Kogu kaitsealal kehtivad kaitsekorra üldpõhimõtted on kooskõlas LKS-iga, samas on määruses
sätestatud mõningaid leevendavaid erisusi.
Inimestel on lubatud kaitsealal viibida, püüda kala, korjata marju, seeni ja muid metsa
30 (53)
kõrvalsaadusi, välja arvatud 15. veebruarist kuni 31. juulini Rammuka sihtkaitsevööndis
ja 1. veebruarist kuni 31. juulini Seliste sihtkaitsevööndis. Ajaline liikumispiirang on seatud
häirimistundlike kaitsealuste liikide kõige tundlikuma aja ehk pesitsusperioodi kaitseks. Muul
ajal väikese grupi kohalolek ning marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste korjamine ei
häiri olulisel määral linnustikku ega kahjusta elupaiku.
Kõiki kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusi käsitletakse viibimisena kaitsealal, mille korral
tuleb arvestada liikumispiiranguga 15. veebruarist kuni 31. juulini Rammuka
sihtkaitsevööndis ja 1. veebruarist kuni 31. juulini Seliste sihtkaitsevööndis (välja arvatud
järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel
ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel).
Kaitseala vetel on lubatud kalapüük. Kuigi nakkevõrguga kalapüügil võib kaasneda ka
kaaspüük, kui kalavõrkudesse takerduvad sukelduvad linnud, ei ole võrguga püük järvedel
praegu intensiivne ja ei ole teada, et kaaspüük oleks lindudele antud alal oluline ohutegur.
Seetõttu ei piirata kaitsealal nakkevõrguga püüki, kuid edaspidi tuleb püügivahendite piirarvu
määramisel arvestada ala kaitse-eesmärke ja lubada püügivahendeid sellisel arvul, mis kaitse-
eesmärke oluliselt ei kahjusta ega too kaasa sukelduvate lindude uppumist võrkudes. Teiste
vahenditega kalapüügi puhul on peamiseks mõjuteguriks ujuvvahenditega liikumine, mitte
otseselt kalapüük, seetõttu on reguleeritud järvedel ujuvvahendiga liikumist, mitte kalapüüki.
Telkimine ja lõkke tegemine kaitsealal on lubatud õuemaal ning selleks ettevalmistatud ja
kaitseala valitseja nõusolekul tähistatud kohas. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise
isiku omandis oleval kinnisasjal (sh õuealal) telkimisele ja lõkke tegemisele kohaldub
täiendavalt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 35 ja 36 sätestatu. Kaitseala järvede
äärde on rajatud nii avalikke kui ka eraalgatuslikke puhkekohti ja loodusturismirajatisi, mis
arvestavad külastuskoormusega. Uusi rajatisi ei ole praegu kaitsealale planeeritud. Telkimine
ja lõkke tegemine tuleb koondada selleks ettevalmistatud kohtadesse, et vältida pinnase
kahjustamist paikades, kus on väärtuslik elupaik või tegevus häiriks kaitsealuseid liike.
Tõstamaa vald on algatanud Tõhela-Ermistu järvede piirkonnas osaüldplaneeringu, mis käsitleb
muu hulgas järveäärsete puhkekohtade temaatikat tervikuna. Eelkõige soovitakse planeerida ja
korrastada liikumisrajad. Ehitiste rajamise võimalust saab kaaluda vaid piiranguvööndis.
Kaitsealal on lubatud jahipidamine välja arvatud linnujaht. Teiste jahiulukite jaht pole
liikumispiiranguvälisel perioodil keelatud, kuna see ei sea otseselt ohtu kaitseala linnustikku
ega kahjusta olulisel määral muid kaitseala loodusväärtusi. Linnujahi keeld on vajalik, kuna
linnustiku kaitse on ala üks peamisi prioriteete. Kaitseala kuulub ka Nätsi-Võlla linnualasse ja
alal on linnudirektiivist tulenev kohustus kaitsta linde rände-, peatus- ja koondumispaikades ka
pesitsusvälisel perioodil.
Jahiulukitest on ala kaitse-eesmärgiks laanepüü ja sinikael-part. Nii laanepüü kui ka sinikael-
pardi arvukus on 1990–2017 ja 2006–2017 trendide järgi languses94. Tõhela ja Ermistu järv on
väga olulised veelindude peatuspaigad rändel. Tegemist on maakonna suurimate järvedega, kus
on rändel peatuvate lindude jaoks toitu, peatus- ja varjevõimalusi. Linnujahist tulenevad
mitmed olulise negatiivse mõjuga tegurid nagu surmamine ja häirimine.
Jahieeskirja kohaselt on linnujaht enamiku liikide puhul lubatud hilissuvest hilissügiseni. See
aeg langeb kokku rändlindude sügisrände perioodiga. Sügisrändeaegsetes peatuspaikades rahu
tagamine on rändlindude jaoks määrava tähtsusega, sest pesitsusaladelt talvitumisaladel
jõudmine on lindude jaoks väga energiakulukas ning lindudel on vaja rändeteel aeg-ajalt
energiavarusid täiendada, et edukalt talvitusaladele jõuda.
94 Elts, J. et al. (2019) Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Hirundo. 32 (1), 1-39.
31 (53)
Peale selle, sõltuvalt aastast, võib alal pesitsevatel liikidel olla hiliseid järelkurnade pesakondi,
mis ei pruugi linnujahi alguseks olla veel lennuvõimelised ja iseseisvunud, mistõttu läheks nii
nende küttimine kui ka häirimine kaitsealal vastuollu linnukaitse põhimõtete ja kaitseala üldise
eesmärgiga. Hanelised hülgaksid tõenäoliselt esimeste laskude puhul ala ja on halvimal juhul
sunnitud jätkama enneaegselt rännet.
Looduskaitsealale jäävad Jäärumetsa, Seliste ja Tõstamaa jahipiirkonnad. Teadaolevalt ei ole
alal suurt linnujahi survet, sest piirkond on muuhulgas väärtustatud kui puhke- ja
loodusturismiala. Tõhela ja Ermistu järvedel käiakse nii kalastamas, lõbusõite tegemas, ujumas
kui ka loodusvaatlusi tegemas. Rabas käiakse saadusi korjamas ja matkadel. Seega võib
eeldada, et linnujahil oleks potentsiaalselt märkimisväärne negatiivne mõju ka kohalikule
turismile.
Jahipiirkondades on väljaspool kaitseala piisavalt jahipidamiseks sobilikke alasid, kus
looduskaitselisi piiranguid linnujahile ei ole. Linnujahi pidamine nt nendel aladel olevatel
põldudel on otstarbekam ka seetõttu, et tegevus aitab seal ohjata põllukultuuride kahjustamist,
mis looduskaitsealal probleem ei ole.
Kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine teedel (ehitusseadustiku § 92 lõike 1 tähenduses)
ja jalgrattaga sõitmine ka radadel. Ehitusseadustiku § 92 lõike 1 kohaselt on tee inimeste,
sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks ettenähtud rajatis. Kaitseala teedel
sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmisele kohalduvad liiklusseaduses sätestatud nõuded ja
piirangud. Sealhulgas tuleb arvestada, et maastikusõidukit tohib teel liikumiseks kasutada
liiklusseaduse §-s 154 nimetatud juhul, st jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades
ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav, ning teel, kus seda lubab
sellekohane liikluskorraldusvahend, samuti politsei- ja tollitöötajad ametiülesannete täitmisel,
haige toimetamisel haiglasse, päästetööde tegemisel ning muudel juhtudel, mis on seotud
ametiülesannete täitmisega (nagu elektri- ja sideliinide hooldus- ja parandustööde tegemine või
muud sellised tegevused). Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine
on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud
tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ja kaitse-eeskirjaga lubatud
töödel. See tähendab seda, et kui piiranguvööndis on lubatud metsamajandus- ja
põllumajandustööd, siis võib tööde teostamiseks sõita ka väljaspool teid.. Eraldi ei ole välja
toodud liinirajatiste hooldamistöid, sest teadaolevalt ei jää kaitsealale liinirajatisi. Muudel
tingimustel pole väljaspool teid sõitmine lubatud, sest see kahjustab taimkatet ja kaitsealuste
liikide kasvukohti.
Ermistu ja Tõhela järve, kui maakonna suurimate järvede, jääkattel sõitmise vastu on kohalikul
kogukonnal arvestatav huvi. Järvedel on harjumuslikult talviti jääolude lubades sõitmas käidud
ja tegevust soovitakse jätkata ka kaitsealal. Järvejääl sõitmine talvistes anoksia oludes häirib
kalu ja võib mõjutada nende ellujäämust negatiivselt (suurendab kalade hapnikuvajadust niigi
hapnikuvaeses keskkonnas). Peale selle võib müra negatiivselt mõjuda kotkaste pesitsusele,
kellel on järve ääres pesad. Negatiivne mõju võib olla kogu järve ökosüsteemile ka võimalikel
leketel, mis lumesulamisveega järvedesse jõuavad. Seega on oluline jääkattel liiklemist
reguleerida nii, et see oleks kooskõlas kaitse-eesmärkidega.
Järvede jääkattele ajutise tee rajamiseks hooaja alguses tuleb küsida Keskkonnaameti
nõusolekut. Seda seetõttu, et kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine teedel (ehitusseadustiku
§ 92 lõike 1 tähenduses) – jääkattel sõitmine ilma selleks ettenähtud teeta on maastikul
sõitmine, mis ei ole kaitse-eeskirjaga lubatud. Kaitseala valitseja nõusolekul on
sihtkaitsevööndis lubatud tootmisotstarbeta rajatise püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu
tarbeks. Ehitusseadustiku § 92 lõike 1 tähenduses on tee rajatis. Selleks, et vältida ebaseaduslike
jääteede rajamist lõbusõitudeks, võib kaitse-eesmärgi saavutamiseks lubada Keskkonnaameti
32 (53)
seatud tingimustel tee rajamist nii, et see kaitse-eesmärke ei ohusta. See võib osutuda
vajalikuks, et suunata tee eemale kotkapesadest, kes alustavad pesade ettevalmistamisega juba
varakult.
Kaitse-eesmärke arvesse võttes kaalutleb Keskkonnaamet tee rajamise mõju kaitse-
eesmärkidele. Kui tee rajamist hinnatakse võimalikuks, määrab Keskkonnaamet tee rajamiseks
vastavad tingimused. Tingimuste määramisel tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid.
Kaitsealuste I kategooria liikide pesapuude asukoht. Tee tuleb rajada teadaolevatest pesadest
eemale. See on oluline, sest näiteks kaljukotkas alustab pesa ettevalmistamist veebruaris,
merikotkas hakkab mängulendu tegema juba jaanuaris. Arvestada tuleb talvituvate kalade
vajadusi. Tee tuleb rajada ulatuses, mis võimaldab kaladel suuremal osal järvest häiringuteta
talvituda. Peale selle tuleb vältida reostusohte, näiteks peavad autod olema tehniliselt korras,
märgistused peavad olema looduslikust materjalist ja hooaja lõppedes olema eemaldatud.
Ujuvvahendiga sõitmine on kaitseala vetel lubatud. Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndisse
jäävatel vetel on lubatud mootoriga ujuvvahendiga sõitmine kiirusel kuni 10 km/h. Kiiruse
piiramine on põhjendatud, sest piirang võtab arvesse nii inimeste huvisid kui ka kaitse-
eesmärkide saavutamist. Suuremal kiirusel ujuvvahendiga sõitmisel on looduskeskkonnale
negatiivsete tegurite mõju märkimisväärselt suurem. Samas on inimestel võimalus järvedel
ujuvvahendiga sõita.
Tõhela ja Ermistu järv on Pärnu maakonna suurimad järved (Ermistu järve veepeegli osa
449,5 ha ja Tõhela järvel 317,6 ha), mis on populaarsed külastus- ja kalastuskohad. Järvedel
käiakse nii mootoriga kui ka mootorita ujuvvahenditega ning kohaliku kogukonna huvi
mootoriga (nii sisepõlemis- kui ka elektrimootoriga) ujuvvahendiga sõitmise vastu on suur.
Peale selle on kohalikud ettevõtted, kelle osa sissetulekust moodustab paadirent, juba
investeerinud nii sisepõlemis- kui ka elektrimootoritesse.
Samas kvalifitseeruvad mõlemad järved loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübiks
vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved (3140), mis on Euroopa Liidus väärtustatud
elupaigatüüp. Mõlemad järved on olulised rände- ja paigalindude (sh kaitsealuste, punase
raamatu ja linnudirektiivi liikide) kogunemiskohad ja elupaigad. Linnud on häiringute suhtes
tundlikud (mõne liigi puhul on täheldatud ka sigivuse vähenemist). Peale selle on järved
elupaigaks sellistele kaitsealustele liikidele nagu harilik vingerjas, nõtke näkirohi ja väike
penikeel. Ujuvvahenditega liiklemisega kaasnevad ohutegurid kaitse-eesmärkidele on
ekspertiisi (Sell ja Kasak, 2016) põhjal peamiselt müra, lainetus, kalda erosioon, setete
liikumine ja troofsuse muutus, ujuvvahendi sõukruvi tekitatud mehaaniline kahju ning lekked.
Suuremal kiirusel liikudes suureneb ka sõukruvi tekitatud mehaaniline kahju, setete liikumine
ja müra.
Tõhela järve sihtkaitsevööndis ei ole lubatud mootoriga ujuvvahendiga sõitmine. See
tähendab seda, et vööndis võib viibida, aga mitte liigelda, kasutades jõuallikana mootorit –
vööndisse jõudes tuleb mootor välja lülitada. Piirang on põhjendatud, sest vöönd on
moodustatud seal väljakujunenud loodusliku järveelupaiga koosluste ja kaitstavate liikide
(I kaitsekategooria ja haruldase liigi nõtke näkirohu ning III kaitsekategooria liigi väikese
penikeele) elupaikade ja kasvukohtade säilitamiseks ja kaitsmiseks. Piirangu seadmisel on
lähtutud ka Selli ja Kasaki (2016) koostatud ekspertiisist ja Helle Mäemetsa 2018. aasta nõtke
näkirohu inventuuri aruandest, millest võib järeldada, et mootorpaadiga liiklemisega kaasneb
negatiivne mõju nii järve ökosüsteemi seisundile kui ka vööndi kaitse-eesmärgiks olevatele
liikidele. Mootoriga ujuvvahendiga sõites paisatakse järvepõhjast üles muda ja muid setteid,
mis halvendab järve ökosüsteemi seisundit, soodustades suuremate ja jõulisemate taimede
pealetungi, kellega nõtke näkirohi ei suuda konkureerida. Seetõttu, et taim levib madalas vees
33 (53)
on ohuteguriks ka mehaaniline purustus ja lainetus, mis kaasneb mootoriga sõitmisel.
Ujuvvahendiga sõitmise piirangud ei laiene järelevalve- ja päästetöödele, kaitseala
valitsemisega ja kaitse korraldamisega seotud tegevusele ning kaitseala valitseja nõusolekul
teostatavale teadustegevusele.
Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud roo varumine külmunud pinnaselt. Roo
varumine (kaitseala valitseja kehtestatud tingimustel) ei kahjusta järvede looduslikku seisundit,
kui pinnas on külmunud.
2.5.3. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga
Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud LKS
§ 14 lõike 1 järgi. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud muuta katastriüksuse
kõlvikute piire ja kõlvikute sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teha
maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lisasööta
jahiulukeid, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist,
sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda, anda projekteerimistingimusi
ja väljastada ehitusluba ning rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit,
kui selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist.
Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja
nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala
seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole
arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei
kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle
huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise
tegevuse õiguspärasuse osas.
Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel
majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas
lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus
tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.
34 (53)
2.5.4. Sihtkaitsevöönd
2.5.4.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid
Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal kujunenud või kujundatavate koosluste ning
elutingimuste ja mitmekesisuse säilitamiseks. Kaitsealal on viis sihtkaitsevööndit.
Rammuka sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on soo- ja metsaökosüsteemi looduslikkuse
säilitamine ja taastamine ning kaitsealuste liikide (sh I kaitsekategooria liikide) elupaikade
kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid on metsastunud luited, huumusetoitelised järved ja järvikud,
rabad, liigirikkad madalsood, nokkheinakooslused, vanad loodusmetsad, vanad laialehised
metsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad ning siirdesoo- ja rabametsad.
Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduslike järveelupaikade ja
metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine ja kaitstavate liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad
elupaigatüübid on metsastunud luited, vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved, siirde- ja
õõtsiksood, liigirikkad madalsood, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad,
rohunditerikkad kuusikud ning siirdesoo- ja rabametsad.
Seliste sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine ja
kaitstavate liikide (sh I kaitsekategooria liigi) elupaikade kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid on
metsastunud luited, vanad loodusmetsad ning soostuvad ja soo-lehtmetsad.
Tõstamaa sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on metsaelupaikade mitmekesisuse säilitamine.
Kaitstavad elupaigatüübid on metsastunud luited, vanad loodusmetsad ning soostuvad ja soo-
lehtmetsad.
Tõhela järve sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on seal väljakujunenud loodusliku järve-elupaiga
koosluste ja kaitstavate liikide (sh I kaitsekategooria liigi) elupaikade ja kasvukohtade kaitse.
Kaitstav elupaigatüüp on vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved.
2.5.4.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis
Kaitseala sihtkaitsevööndis on lubatud rahvaürituse95 korraldamine, kusjuures rohkem kui
30 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas ning rohkem kui 100
osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistatud kohas on lubatud üksnes kaitseala
valitseja nõusolekul. Rahvaüritusel osalejate arvu piiramine on vajalik liigse koormuse
ohjamiseks kaitsealuste liikide elupaikades. Suur inimhulk võib häirida kaitsealuseid liike ka
pesitsusvälisel perioodil, kahjustada pinnast ja suurendada reostuskoormust. Piirang annab
kaitseala valitsejale võimaluse hinnata ürituse mõju looduväärtustele.
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste
säilitamiseks vajalik tegevus ja koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile. Nimetatud
tegevusi lubatakse eesmärgiga võimaldada vajaduse korral taastada kooslusi ja kaitsealuste
liikide elupaiku. Üldiselt on kaitseala sihtkaitsevööndis parimaks kaitsemeetmeks
metsakoosluste ja liikide elupaikade kujunemine looduslike protsesside kaudu, kuid mõnel
juhul võib olla vajalik ka kujunemisele kaasa aidata. Näiteks võib vajalikuks osutuda metsa-
95 Rahvaürituse all on mõeldud avalikku korraldatud üritust (nt matka, orienteerumis-, jalgratta- vms võistlust, seltskondlikku
üritust). Rahvaürituse korraldamise luba peab taotlema füüsiline või juriidiline isik või kohalik omavalitsus, kes soovib
Keskkonnaametilt saada nõusolekut kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse korraldamiseks. Muul juhul (alal matkamisel või
viibimisel) ei kehti rahvaürituse korraldamise nõue, kui ei toimu avalikult korraldatud üritust, vaid tegemist on ala
juhukülastusega, selleks eraldi kaitseala valitseja nõusolekut ei ole vaja.
35 (53)
või sookoosluste kuivenduse mõju vähendamiseks vajalike tööde tegemine ja järvede seisundi
parandamiseks vajalikud tööd. Liigikaitselised ja koosluste taastamistega seotud tööd
planeeritakse kas kaitseala kaitsekorralduskava või liigi kaitse tegevuskava alusel.
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate eesvoolude hoiutööd
ja veerežiimi taastamine. Maaparandussüsteemide hoiutöid saab lubada juhul, kui sellega ei
kahjustata metsa- ja rabaökosüsteemide veerežiimi või see on vältimatu, et tagada näiteks teel
liikumise ohutus. Maaparandussüsteem on maaparandusseaduse tähenduses maatulundusmaa
viljelusväärtuse suurendamiseks ja keskkonnakaitseks vajalike ehitiste kogum, mis on
kinnisasja oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lõike 1 tähenduses. Hooldustööde
lubamisel hindab Keskkonnaamet ühelt poolt tegevuse potentsiaalset mõju ala
loodusväärtustele, teisalt kaalub, kas hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala
asuvatele aladele. Eesvoolude hooldustööd, milleks on vajalik kaitseala valitseja nõusolek, on
näiteks puittaimestiku raiumine, veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse taastamine sette
eemaldamisega, truubi ja regulaatori settest puhastamine, truubiotsakute korrastamine ja
voolutakistuse eemaldamine, välja arvatud kui voolusängist kõrvaldatakse voolutakistusena
üksikuid esemeid, nagu langenud puud, suuremad kivid, prügi, samuti ei ole kaitseala valitseja
nõusolekut vaja rohttaimede ja peenvõsa niitmiseks. Samas on oluline, et ka nende tööde
tegemisel arvestataks ala kaitse-eesmärgiga ega kahjustataks loodusväärtusi. Lähtuvalt kaitse-
eesmärgist on kaitsealal oluline võimaldada veerežiimi taastamist, kuna sealsed märgalad on
mõjutatud servakuivendusest ning järvede ja rabade veerežiimi hoidmine vajab pikas
perspektiivis kindlasti sekkumist (põhjendused on esitatud allpool).
Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd,
tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu
tarbeks ning tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitseala tarbeks. Kaitsealal võib tekkida
vajadus hooldada olemasolevaid teid, rajada tähistusi ja kaitse-eesmärgist lähtudes võib tekkida
vajadus rajada veerežiimi säilitavaid rajatisi jms. Kaitsealal ei paikne suuremaid riigi või valla
teid, kuid on avalikku kasutusse määratud puhkerajatiste juurde viivad teed. Lisaks avalikele
teedele tuleb võimaldada hooldada teisi väiksemaid teid, mis on vajalikud kaitsekorralduseks
ja maaomanike isiklikuks otstarbeks.
Sihtkaitsevööndisse ei jää olemasolevaid elamuid ega muid seaduslikult rajatud hooneid.
LKS § 38 alusel kehtiv ehituskeeluvöönd ulatub Tõhela ja Ermistu järve ümber valdavalt
100 m. Alal on täheldatud huvi ja survet ujuvsuvilate ja -saunade rajamiseks. Ehitustegevuse
keeld on vajalik, et vältida elupaikade kadu ja kahjustamist, objektide kasutamisega seotud
kaitsealuste liikide häirimist ning tundlike koosluste risustamist sinna sobimatute objektidega.
Kaitseala valitseja võib lubada selliste ehitiste või rajatiste püstitamist, mis ei ohusta kaitse-
eesmärkide saavutamist või mis on hädavajalikud. Seega on võimalik lubada kaitsealale nende
rajatiste ehitamist, millel puudub negatiivne mõju kaitseala loodusväärtustele, näiteks
paigaldada elektriliine maakaablisse, püstitada infotahvleid, kaitseala tähised ja suunaviite.
Kaitseala valitseja nõusolekul kaitseala tarbeks tootmisotstarbeta ehitise püstitamine on lubatud
seetõttu, kuna ei ole täpselt ette teada, mis laadi veerežiimi reguleerivad ehitised on tulevikus
vajalikud (näiteks kas järvede olemasolevad paisregulaatorid rekonstrueerida või likvideerida
või lahendada järvede veetaset puudutav muud moodi). Tõenäoliselt on tegu rajatisega, kuid
mainitud regulatsioon jätab vajaduse korral ka hoone ehitamiseks võimaluse. Kuna ehitamise
mõju nii kaitse-eesmärkidele kui ka ümbritsevale alale (tallamine, häirimine, väärtuste
hävitamine jne) sõltub suuresti ehitise eripärast, nagu asukoht, kasutatav tehnoloogia, ehituse
maht ja aeg, siis tuleb seda iga kord eraldi hinnata, mistõttu on see tegevus jäetud kaitseala
valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.
36 (53)
Tõhela järve veetase on ajalooliselt olnud 0,2−0,3 m praegusest kõrgemal. Peamiselt veetaseme
alanemise tõttu on intensiivistunud järve lääne- ja lõunakalda kinnikasvamine. Tõhela ja
Ermistu järve tervendamise otstarbekuse ja võimalike lahenduste analüüsimiseks tuleb teha
ulatuslik hüdroloogiline uuring (planeeritud kaitsekorralduskavaga).
2.5.4.3. Vajalikud tegevused sihtkaitsevööndis
Kaitseala märgalade loodusliku veerežiimi taastamiseks on vajalik kraavide sulgemine.
Loodusliku veerežiimi taastamine on vajalik, et parandada alal olevate märgalade ja
kuivendusmõjuga elupaigatüüpide seisundit. Selleks tuleb kuivenduskraavide mõju leevendada
ja vajaduse korral kraave sulgeda. Piiranguvööndis kraavide sulgemist ei planeerita.
Samuti võib vajalikuks osutuda järvede tervendamine. Tervendamise otstarbekust ja meetodit
analüüsitakse vastava projekti käigus. Muu hulgas hinnatakse tegevuste mõju ümbruskonna
tulundusmetsadele ja põllumaadele.
2.5.4.4. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis
Sihtkaitsevööndid peavad tagama elupaikade looduslikkuse, seetõttu on neis keelatud
majandustegevus96 ja loodusvarade kasutamine. Kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete
peatükis või sihtkaitsevööndite peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud või
lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja mida tehakse tulu saamise eesmärgiga, ning tegevused,
mis on lubatud või lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või
loakohustus, on kaitseala sihtkaitsevööndis lubatud majandustegevus. Kaitse-eeskirjaga
lubatakse sihtkaitsevööndis majandustegevust, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või
seisundit.
Tulenevalt sellest, et Rammuka sihtkaitsevööndis võib kohata äärmiselt häirimistundlikke
linnuliike (merikotkas, kaljukotkas, mustsaba-vigle), on vööndis tervikuna keelatud inimeste
viibimine lindude pesitsusperioodil 15. veebruarist 31. juulini, välja arvatud järelevalve- ja
päästetöödel, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud tegevusel ning kaitseala
valitseja nõusolekul teostataval teadustööl. Seliste sihtkaitsevööndis on keelatud inimeste
liikumine kassikaku ja merikotka pesitsusajal 1. veebruarist kuni 31. juulini.
2.5.5. Piiranguvöönd
2.5.5.1. Piiranguvööndi eesmärgid
Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Tõhela-Ermistu
looduskaitsealal on kolm piiranguvööndit: Järveäärse piiranguvöönd (koosneb seitsmest
lahustükist), Ermistu järve piiranguvöönd (koosneb ühest lahustükist) ja Seliste piiranguvöönd
(koosneb ühest lahustükist).
Järveäärse piiranguvööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ja metsamaa
säilitamine Tõhela ja Ermistu järve kallastel. Ermistu järve piiranguvööndi kaitse-eesmärk on
kaitsealuste liikide elupaikade kaitse ja looduslike järve-elupaikade mitmekesisuse säilitamine.
96 Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse alusel on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga
püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus,
loetakse samuti majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu saamine.
37 (53)
Kaitstav elupaigatüüp on vähe- kuni kesktoitelised kalgiveelised järved. Seliste piiranguvööndi
kaitse-eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse.
2.5.5.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis
Piiranguvööndis on lubatud, arvestades määrusega sätestatud erisustega, majandustegevus.
Piiranguvööndis on lubatud biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine õuemaal, kuna,
seal kasutatavad biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kogused on eeldatavalt väikesed,
mistõttu nende kasutamise täielik keelamine õuemaal oleks ebaproportsionaalne. Biotsiidi,
taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine põllumaal ei ole lubatud. Piiranguvööndisse on
tsoneeritud vaid üks põllumaa Karukuru kinnistul (katastritunnusega 82602:002:0040). Selle
eesmärk on moodustada puhverala intensiivses kasutuses oleva haritava maa ja metsakoosluste
ning Ermistu järve vahel. Kuna kaitse-eesmärk on kaitsta ka järve seisundit, siis on oluline
vähendada valgalalt järve voolavate toitainete hulka.
Piiranguvööndis on lubatud kuni 100 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole
selleks kaitseala valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud. Piiranguvööndis asub
munitsipaalomandis olevad kinnistud Supelrand (katastritunnusega 82602:002:0049),
Järvenõlva (katastritunnusega 82602:002:0051), Latika (katastritunnusega 82602:002:0052) ja
Lepa (katastritunnusega 82602:002:0053), mis on puhke-eesmärgil avalikult kasutatavad.
Selleks et vältida liigset koormust selleks ettevalmistamata kohtades, on seatud osalejatele
arvuline piirang, mis peaks olema proportsionaalne, arvestades koosluste talumisvõimet ja
harilikku külastuskoormust.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud rohkem kui 100 osalejaga
rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ette
valmistatud ega tähistatud. Kaitseala valitseja saab lubada üle 100 osalejaga rahvaürituse
korraldamist piiranguvööndis ettevalmistamata kohas, kui rahvaüritus ei kujuta ohtu kaitseala
kaitse-eesmärkidele. See annab kaitseala valitsejale võimaluse reguleerida väga suure
rahvaürituse korraldamist väljaspool selleks ettevalmistatud kohta, et vältida võimalikku
loodusväärtuste kahjustumist.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud kaitseala tarbeks ehitise püstitamine
ja kinnistu tarbeks rajatise püstitamine. Kuna kaitseala piiranguvöönd hõlmab suures osas
veekogu ehituskeeluvööndit ja metsamaad ning hoonete ehitamiseks sobilikud kohad jäävad
kaitsealast välja, siis ei ole hoonete rajamiseks kaitse-eeskirjaga leevendust sätestatud. See
punkt annab võimaluse püstitada rajatisi, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärke. Lisaks võib
kaitseala valitseja nõusolekul püstitada ehitisi, mis on vajalikud kaitseala loodusliku veerežiimi
taastamiseks või järvede veetaseme reguleerimiseks. Ehitise püstitamine on lubatud kaitseala
valitseja nõusolekul, kuna ei ole täpselt ette teada, mis laadi veerežiimi reguleerivat ehitist on
tulevikus tarvis püstitada. Tõenäoliselt on tegu rajatisega, kuid regulatsioon jätab vajaduse
korral ka hoone ehitamiseks võimaluse. Kuna ehitamise mõju nii eesmärkidele kui ka
ümbritsevale alale (tallamine, häirimine, väärtuste hävitamine jne) sõltub suuresti ehitise
eripärast, nagu asukoht, kasutatav tehnoloogia, ehituse maht ja aeg, siis tuleb seda iga kord
eraldi hinnata, mistõttu on see tegevus jäetud kaitseala valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.
Kaitseala valitseja nõusolekul on Ermistu järve piiranguvööndis lubatud järvemuda
kaevandamine. Järvemuda kaevandamiseks võib kaitseala valitseja anda nõusoleku vaid juhul,
kui enne on toimunud keskkonnamõju hindamine, mille käigus on analüüsitud kaevandamise
mõju kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele ja elupaigatüübi kooslusele. Alal on ka varem
38 (53)
kaevandatud ravimuda, kuid selle eelnõu koostamise ajaks on kaevandamine lõppenud ja uusi
kaevanduslubasid ei ole välja antud. Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud
veetaseme ja kaldajoone muutmine. Punkt võimaldab alal looduslikku veerežiimi taastada või
vajaduse korral järvede veetaset reguleerida. Seetõttu saab kaitseala valitseja anda nõusoleku
veetaseme muutmiseks vaid seoses veerežiimi taastamisega või muutmisega ala kaitse-
eesmärkide soodsa seisundi säilitamise ja taastamise eesmärgil.
Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud lageraie hall-lepikutes kuni 1 ha
suuruse langina ja turberaie kuni 2 ha suuruse langina. Raiete tegemisel tuleb säilitada puistu
liikide ja vanuse mitmekesisus Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks tuleb raiel ühe hektari
kohta jätta alles vähemalt 20 tihumeetrit kasvavaid puid või nende säilinud püstiseisvaid osi,
mis ei kuulu koristamisele ja jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles
jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast,
eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede,
õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Sealhulgas, st 20 tihumeetri hulgas, säilitatakse
surnud puid ja lamapuitu ning kõik haavad, mille rinnasdiameeter on suurem kui 50 cm.
Piiranguvööndis asuvad metsad on valdavalt kase-, sanglepa- ja hall-lepaenamusega
segalehtpuistud. Sagedaseimad looduslikud häiringud on esimese rinde puude väljalangemisel
25–50 m läbimõõduga häilude teke. Sarnase mastaabiga ja looduslikku dünaamikat matkivate
lankidena tehtud raie meenutab looduslikke häiringuid rohkem kui metsaseadusega
maksimaalselt lubatud suurusega uuendusraie langid ning metsakoosluse kui terviku taastumine
toimub kiiremini. Suurema turberaielangi lubamine ei taga piiranguvööndi kaitse-eesmärkide,
sh maastikuilme säilitamise täitmist, kuna langid killustavad kaitsealuste liikide elupaikade
ümber olevaid metsakooslusi ja puhvertsooni ning vähendavad metsamaastiku sidusust. Hall-
lepikute lühikese eluea tõttu ei ole neid otstarbekas majandada turberaiega, need taastuvad
suhteliselt kiiresti ja ei paku enamikele kaitse-eesmärgiks olevatele liikidele kõrge kvaliteediga
tüüpilisi kasvu- ja pesitsuskohti vaid on väiksema väärtusega, kui muud puistud. Seetõttu on
kaitseala valitseja nõusolekul hall-lepikutes lageraie lubatud, kuid langi suurus ei tohi ületada
1 hektarit. Suurem langi pindala tõstaks lagealade suurust märgatavalt, mistõttu poleks see
kooskõlas piiranguvööndi kaitse-eesmärgiga. Kuna lageraiel raiutakse lank lagedaks ühe
raiekorraga, on lageraiest põhjustatud häiring enamasti suurem kui turberaiest põhjustatud
häiring, seetõttu on lageraie korral lubatud langi pindala väiksem. Lageraie langi kujule ei ole
laiuse piirangut seatud, sest laiuse piirangust loobumine võimaldab lageraiel jälgida
maastikuelementide piirjooni, tekivad looklevate servadega langid. Teistes puistutes pole
lageraie lubatud, sest nii tagatakse paremini koosluste ja liikide kaitse ning hoitakse ära liiga
kiired muutused piiranguvööndi metsade vanuselises struktuuris. Kuna kaitsekorda
planeeritakse pikaks ajaks ja metsade majandamise mõju kõikidele kaitseala eesmärkidele
sõltub paljudest asjaoludest, siis pole määrusega võimalik ette näha kõigile olukordadele
sobivaid tingimusi, ja on jäetud seetõttu kaitseala valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.
Piiranguvööndisse jäävad valdavalt soostunud lehtmetsad, kus säilikpuude kogus 20 tihumeetrit
kasvavaid puid ühe hektari kohta tagab puistus enne raiet olnud liikide (samblad, samblikud,
seened, putukad jt liigirühmad) säilimise ning uue puistu tekkimisel asurkonna piisava
jätkusuutlikkuse. Ettekirjutus säilikpuude osas tagab suurediameetrilise surnud puidu ja suurte
vanade elusate puude säilimise koosluses, mis on peamised struktuurielemendid, mille puudus
Eesti metsakooslustes on kõige suurem. Vanade puude sammaltaimede ja samblike liigirikkus
on suurem ning rohkem leidub neis puitu lagundavaid seeni. Puud, mis langile alles jäävad,
suurendavad sinna kujuneva puistu liigilist ja vanuselist mitmekesisust ning on aluseks
eritüübilise surnud puidu tekkele. Sellised puud on olulised ka mõnedele linnuliikidele näiteks
musträhn.
39 (53)
2.5.5.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis
Piiranguvööndis on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Puhtpuistu
kujundamine ja energiapuistu rajamine takistab metsakoosluste looduslikku tasakaalu ning
liikide ja vanuse mitmekesisuse säilimist. Keelatud on puidu kokku- ja väljavedu külmumata
pinnaselt. Kui pinnas seda võimaldab, võib kaitseala valitseja lubada puidu kokku- ja väljavedu
külmumata, kuid kuivalt pinnaselt. Puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt tekitab
ulatuslikke pinnasekahjustusi ning rikub elupaiku. Samuti on piiranguvööndis keelatud rajada
uusi maaparandussüsteeme, mille kuivendav mõju kahjustaks Tõhela-Ermistu märgala
tervikuna ning mõjutaks oluliselt väärtuslike elupaikade soodsat seisundit ja kaitsealuste liikide
elutingimusi Kui voolutakistusena eemaldatakse üksikuid esemeid, nagu langenud puud,
suuremat kivi ja prügi, ei ole vaja kaitseala valitseja nõusolekut. Tee servades paiknevad kraavid
on tee lahutamatud osad ning seal tuleb tegevuste kavandamisel lähtuda olemasolevate ehitiste
hooldustööde punktist.
3. Menetluse kirjeldus
3.1. Avalikustamine
Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamise avalik väljapanek toimus 22.01.–26.02.2018
Keskkonnaameti Pärnu kontoris ja Tõstamaa osavallakeskuses. Teade avaliku väljapaneku ja
avaliku arutelu kohta ilmus 19.01.2018 üleriigilise levikuga ajalehes Õhtuleht, 20.01.2018
kohalikus ajalehes Pärnu Postimees ja 19.01.2018 Ametlikes Teadaannetes. Materjalidega sai
tutvuda ka Keskkonnaameti veebilehel. Kaitseala moodustamise avalik arutelu toimus
22.03.2018 ja sellel osales 23 inimest.
LKS §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade looduskaitseala
moodustamise kohta, sh avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta, 49 kinnisasja omanikule
ning Pärnu linnale, Lääneranna vallale, Tõstamaa osavallale, Riigimetsa Majandamise
Keskusele, Maanteeametile, Keskkonnainspektsioonile, MTÜ Pärnumaa Jahimeeste Liidule,
OÜ Williamile, OÜ Mändelile, MTÜ Tõhela Külaseltsile, eksperdiarvamuse koostanud Indrek
Sellile ja Estonia Spa Hotels AS esindajale Jaan Ratnikule.
Kirjadele vastas kirjalikult 12 maaomanikku ja 10 menetlusosalist. Peale selle esitati
Keskkonnaametile kaitseala vastu petitsioon, millele oli allkirja andnud ligikaudu 350 inimest.
Peale kinnistupõhiste ettepanekute esitati kirjades läbivalt küsimusi kaitseala moodustamise
vajaduse kohta ning vastuväiteid sisepõlemismootoritega ujuvvahendite keelustamise,
liikumispiirangute, järvede jääkattel mootorsõidukitega liiklemise keelu ja Ermistu järve
idakalda tsoneeringu kohta. Tähelepanu juhti järvede seisundile ja talvistele anoksia oludele.
Keskkonnaameti vastustes selgitati põhjalikult muutusi võrreldes alal praegu kehtivate
kaitsekordadega ja kaitseala loomise vajadust. Põhjendused on toodud ka seletuskirja
peatükkides 2.3 ja 2.5.2. Kinnistupõhiselt esitati kinnistul asuvad loodusväärtused ning vastava
tsoneeringu eesmärk ja/või kaitsealasse kaasamise põhjendused. Kinnistupõhised selgitused on
välja toodud ka seletuskirja peatükis 2.4. Peale selle toodi välja argumendid kaitse-eeskirjas
sätestatud erisuste kohta. Erisuste kohta on selgitused toodud ka seletuskirja peatükis 2.5.
40 (53)
Tabel 4. Maaomanike seisukohad vastuseks Keskkonnaameti poolt 19.01.2018 väljasaadetud kirjadele
Seos eelnõuga Arvamuse kokkuvõte Menetleja otsus
Ermistu järvemajand 82602:005:0270 Esitati vastuväited ja ettepanekud: Kinnistu kogupindalaga 4,4 ha ei ole praegu kaitse all. LKA-l 1,8
Ettepanek jätta kaitseala piir samaks HA piiriga. ha PV-s.
Põhjenduseks tuuakse, et kinnistu on ärimaa ja Arvestati osaliselt.
soetatud ärilisel eesmärgil. Piiri otsustati korrigeerida mööda senist hoiuala piiri, v.a
Ettepaneku sisepõlemismootorite keelustamise kinnistul asuv truup koos kanaliga, mis tsoneeriti PV-sse.
asemel piirata võimsust. Põhjenduseks tuuakse, et Paadimootorite puhul kaalutakse erinevaid võimalusi, et
sisepõlemismootorite keelustamine toob kaasa leida kompromisslahendus Otsuse kohta saadetakse
majanduslikku kahju. teavituskiri.97
Karjamaa 82602:002:0081 Esitati vastuväited: Kinnistust kogupindalaga 13,5 ha, hetkel 8 ha HA-l. LKA-l
Ei nõustu kavandatava looduskaitsealaga. jäetakse sellest välja 2,5 ha ja ligikaudu 5,5 ha tsoneeritakse SKV-
Põhjenduseks tuuakse, et soovitakse teha sse.
hooldusraiet, puhastada vana kivitee, rajada laudtee Ei arvestatud.
ja ujumispurre. Selgitatakse, et SKV-s on Keskkonnaameti
Sisepõlemismootorite keelustamise vastu. kooskõlastusel lubatud rajatiste püstitamine, sh teed ja
Raskendab järvel liikumist. ujumispurre, ning olemasolevate teede hooldus.
Paadimootorite puhul kaalutakse erinevaid võimalusi, et
leida kompromisslahendus. Otsuse kohta saadetakse
teavituskiri.
Lagritse 82602:002:0150 Esitati vastuväited: Kinnistust kogupindalaga ligikaudu 16 ha, hetkel 5,5 ha HA-l.
Ei nõustu kavandatava looduskaitseala laienduse ja LKA-l 6,2 ha SKV-sse.
tsoneeringuga. Põhjendusteks tuuakse, et kinnistu Arvestati osaliselt.
väärtus langeb ning see piirab püsielanike Planeeritud laiendus jäetakse ära. Kinnistul väheneb
normaalseid elu- ja töötingimusi. Peale selle on võrreldes HA-ga piirangute alla jääv ala 0,2 ha võrra.
maaomanik eesmärgipäraselt majandanud metsa Seega vabastatakse looduskaitselistest piirangutest
nii, et sealt saaks pidevalt ehitus- jms materjali. metsamaa ligikaudu 1 ha ulatuses ja SKV-sse
Sisepõlemismootorite keelustamise vastu. tsoneeritakse ligikaudu 5 ha.
Paadimootorite puhul kaalutakse erinevaid võimalusi, et
leida kompromisslahendus. Otsuse kohta saadetakse
teavituskiri.
Johanni 82602:002:0,311, Puusepa Johanni kinnistust kogupindalaga 1,98 ha hetkel HA-l 0,67 ha.
82602:002:0309 ja Seemeli 82602:002:0310 Esitatakse vastuväide looduskaitseala moodustamise vastu. LKA-l 0,52 ha PV-s ja 0,11 ha SKV-s.
97 Otsus korduvavalikustamise ajaks oli järgmine. Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndis (Tõhela järve põhjapoolses osas ja Ermistu järvel) on lubatud mootoriga ujuvvahendiga sõitmine kiirusel kuni 10 km/h.
Nõtke näkirohu, mis on väga haruldane I kaitsekategooria liik, ning väikese penikeele, mis on III kaitsekategooria liik, kasvukohtade kaitseks on moodustatud Tõhela järve lõunaosas eraldi Tõhela järve
sihtkaitsevöönd. Tõhela järve sihtkaitsevööndis on lubatud sõita ainult mootorita ujuvvahendiga. See tähendab seda, et vööndis ujuvvahendiga liikudes ei või kasutada jõuallikana mootorit.
Põhjenduseks tuuakse, et kinnistud on sihtotstarbelt
elamumaad ning Johanni kinnistul on kinnitatud Puusepa kinnistust kogupindalaga 3,55 ha hetkel HA-l 0,53 ha.
detailplaneering. Tuuakse välja, et LKA moodustamine toob LKA-l 0,45 ha PV-s ja 0,09 ha SKV-s.
kaasa kahju, mis tuleneb õigustatud ootustest oma kinnistu
sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Seemeli kinnistust kogupindalaga 3,55 ha hetkel ha 0,65 HA-l.
LKA-l 0,52 ha PV-s ja 0,13 ha SKV-s.
Arvestati osaliselt.
Selgitati, et aktiivses kasutuses olevad alad on tsoneeritud PV-sse.
Johanni kinnistu puhul otsustati, et elamu ja abihooned jäetakse
LKA-lt välja ja 0,4 ha tsoneeritakse PV-sse, sh algselt planeeritud
SKV osa kaldal. Võrreldes hoiualaga vabaneb Johanni kinnistul
looduskaitselistest piirangutest ligikaudu 0,3 ha.
Sööni-Juhani 82602:003:0052 ja Sööni-Juhani Esitati vastuväited: Kinnistu 82602:003:052 kogupindalaga 11,9 ha ei ole hetkel kaitse
82602:002:0059 Looduskaitseala moodustamise vastu. Maaomanik all. LKA-l 0,09 ha SKV-s.
toob välja, et piirangud kitsendavad elamise ja
toimetuleku võimalusi. Kinnistu 82602:002:0059 kogupindalaga 11,7 ha ei ole hetkel
Vastu liikumispiirangutele. kaitse all. LKA-l kinnistu SKV-s.
Arvestati osaliselt.
Kinnistul tunnusega 82602:003:0052 korrigeeritakse piiri
mööda katastripiiri ja kinnistult kaovad looduskaitselised
piiranud. Kinnistul 82602:002:0059 tsoneeringut ja piiri ei
muudeta. Kinnistu metsakooslus kvalifitseerub suures
enamuses elupaigatüübiks soostuvad ja soolehtmetsad (9080*).
Kinnistust kogupindalaga 11,7 ha on elupaigatüübiga kaetud
10,1 ha ning elupaigatüübi esinduslikkust on hinnatud
„keskmine, arvestatav (C)ˮ. Peale selle on kinnistu oluline liita
ka kaitseala terviklikkuse põhimõtteid silmas pidades.
Selgitati liikumispiirangu vajadust ning seda, et
püsielupaikades kehtib ka praegu liikumispiirang.
Järveäärse 82602:002:0138 Esitatakse vastuväide looduskaitseala moodustamise ja Kinnistu kogupindalaga 3,42 ha hetkel HA-l. LKA-l 3,42 ha SKV-
kinnistu SKV-sse tsoneerimise vastu. Kinnistu omanik seab s.
kahtluse alla maaomanike võrdse kohtlemise. Ei arvestatud.
Toodi välja asjaolud, mille põhjal tsoneeritakse kinnistud
sihtkaitse- ja piiranguvööndisse. Kinnistul on osaliselt
inventeeritud kaitse-eesmärgiks määratud Natura elupaigatüübiks
kvalifitseeruvad soostuvad- ja soo-lehtmetsad. Elupaigatüübi
42 (53)
üldist seisundit on hinnatud väärtusega B ehk on kõrge
looduskaitselise väärtusega. Peale selle on looduskaitselist
seisundit hinnatud heaks.
Sarapuu 82602:002:0119 Kinnistu omanik on looduskaitseala moodustamise ja Kinnistu kogupindalaga 4,16 ha ei ole hetkel kaitse all.
looduskaitseala laienduse vastu. Võeti arvesse.
Looduskaitseala laiendus Sarapuu kinnistule jäetakse ära, sest
kinnistu on aktiivses kasutuses, raie tõttu kasvavad kinnistul
üksikud puud ja puuduvad kaitse-eesmärgiks seatud
loodusväärtused.
Allika 82602:002:0283 ja 82602:001:0068 Esitati vastuväited ja ettepanekud: Kinnistu 82602:001:0068 püsielupaiga SKV-s, LKA-l kinnistu
Maaomanikud on kinnistu tunnusega SKV-s.
82602:002:0283 SKV-sse arvamise vastu. Peale Kinnistust 82602:002:0283 kogupindalaga 19,42 ha on hetkel
selle tehakse ettepanek samal kinnistul olev 8,04 ha HA-l. LKA-l 8,041 ha SKV-s.
talukraavist põllumaa poole jääv ala välja arvata Arvestati osaliselt.
Natura 2000 alast. Põhjenduseks tuuakse, et tegu on Talukraavist põllumaapoolne osa tsoneeritakse
võssa kasvanud vana heinamaaga. Oma teises piiranguvööndisse, sest tegu on madalama
pöördumises tehakse ettepanek määrata see PV-sse. looduskaitselise väärtusega metsaga, kus puuduvad
Tehakse ettepanek määrata sisepõlemismootoritele kaitse-eesmärgiks seatud loodusväärtused, kuid oluline
5–10 hobujõu piirang. osa puhvrist majandatava ala ja looduskaitseliselt
väärtuslikuma ala vahel.
Paadimootorite puhul kaalutakse erinevaid võimalusi, et
leida kompromisslahendus. Otsuse kohta saadetakse
teavituskiri.
Asoste-Indreku 82602:001:0151 Kinnistu omanik teeb ettepaneku kogu kinnistu Kinnistust kogupindalaga 1,8 ha püsielupaiga SKV-s 0,2 ha.
looduskaitsealalt välja arvata. LKA-l 0,2 ha SKV-s.
Võeti arvesse.
Looduskaitsealasse projekteeritud 0,2 ha suurune ala piiritletakse
kaitsealalt välja, sest seal ei leidu kaitse-eesmärgiks olevaid
loodusväärtusi ning piiri korrigeerimine mööda kinnistu piiri
tagab looduskaitseala piiritlemisel parema selguse.
Turvaste 82602:004:0024 Kinnistu omanik soovib oma maa riigile müüa õiglase ja Kinnistu kogupindalaga 30,6 ha HA-l. LKA-l 30,6 ha SKV-s.
kohese hüvitise eest. Selgitati riigile omandamise protsessi ja teisi hüvitamise
meetmeid, mida saab taotleda.
Eha 82602:002:0070 Kinnistu omanik soovib Eha kinnistu jagada ja müüa Kinnistust kogupindalaga 8,85 ha HA-l 5,4 ha. LKA-l 5,4 ha
looduskaitsealale jääv osa riigile. SKV-s.
Selgitati riigile omandamise protsessi ja teisi hüvitamise
meetmeid, mida saab taotleda.
Kõllama-Jüri 82602:001:0001 Maaomanik küsib küsimusi metsade majandamise kohta PV- Selgitati võimalusi.
43 (53)
s.
Tabel 5. Teiste menetlusosaliste seisukohad
Arvamuse esitaja nimi Arvamuse kokkuvõte Menetleja otsus
Ru. Nurm Tuuakse välja põhjendused looduskaitseala moodustamise vastu: kaitse-eesmärgiks Igale punktile antakse selgitused, mis on toodud ka
seatud jahilinnud; sookured põhjustavad kahjusid; ei ole arvesse võetud kogukonna seletuskirjas. Selgitatakse põhjalikult looduskaitseala
arvamust; lubada 20 hj sisepõlemismootorid ja jäärajal sõit; põhjendamatu piirata moodustamise vajadust ja tuuakse välja, et kaitseala
kaljukotka, merikotka ja kassikaku elupaigas inimtegevust; puuduvad uuringud; moodustamisel on püütud leida tasakaal inimtegevuse ja
kaitseala moodustamise plaanid õhutavad vaenu; järvede probleemid tulenevad loodusväärtuste säilimise vahel. Avalikustamise perioodil
kogukonnaga mitte arvestamisest; piiratakse eraomandit; pole põhjendatud Seliste kogutaksegi huvigruppide arvamusi, et huvisid
ja Rammuka sihtkaitsevööndis jahipidamisele liikumispiirang; kui suured on tasakaalustada ja võimalusel on ettepankutega ka
hüvitamiste määrad; kus on uuringud, mis kajastavad kraavide sulgemise mõju; arvetatud. Jahilinnud on seatud kaitse-eesmärgiks, kuna
põhjendamatu piirata ürituste korraldamisel osalejate arvu. kaitset ei vääri vaid ohustatud liigid, vaid ka liigid, mis on
osa kogu märgala kompleksi ökoloogiast. Sinikael-pardil
ja tuttvardil on alal stabiilne ja oluline asurkond, kuid
nende pesitsusaegses arvukuses Ornitoloogiaühingu
pikemate aegridade (1980-2012) andmetel täheldatud
langevat trendi. Eesmärgiks on tagada lindudele nii
soodsad pesitsus- kui ka läbirändetingimused. Sookurg on
kaitsealune liik, kes teadaolevalt alal pesitseb ning
tingimused on liigile soodsad. Nii sisepõlemismootoritega
järvel liikumisel kui ka jääkattel sõitmisel on oluline mõju
loodusväärtustele. Kuna huvi selle tegevuse vastu on suur
kaalutakse kompromisslahendusi veekogul liikumiseks,
mis ei mõjutaks oluliselt ka loodusväärtusi. Otsuse kohta
saadetakse teavituskiri. Liikumispiirang on oluline I
kaitsekategooria liikide pesitsusedukuse tagamiseks.
Tuuakse välja kõik tehtud ja planeeritud uuringud ning
hüvituste saamise võimalused. Rahvaürituste
kooskõlastamise nõue üle 100 osalejaga on oluline, et
suunata rahvarohked üritused väljapoole häirimise suhtes
tundlike liikide elupaiku.
K. Nõmm Tuuakse välja põhjendused looduskaitseala moodustamise vastu98 Igale punktile antakse selgitused.99
Maanteeamet Tehakse ettepanek välja arvata Tõstamaa–Lõuka–Tõstamaa teemaa. Ettepanek võeti arvesse. Teemaa piiritleti LKA-lt välja,
kuna teemaal ei asu loodusväärtusi.
98 Põhjendused, mis välja tuuakse on sisult samasugused nagu tabeli nr 5. esimeses reas (R. Nurm) välja toodud ja ei korrata igal real.
99 Selgitused, mis esitatud küsimistele ja vastuväidetele antakse on sisult samasugused nagu tabeli nr 5. esimeses reas (R. Nurm) välja toodud ja ei korrata igal real.
44 (53)
V. Vulkan Tuuakse välja, et Tõhela järve kallas tuleb puhastada võsast ja pilliroost ning Selgitatakse järvede seisundit ja planeeritavaid meetmeid
langetada vanad puud. Peale selle tuleb tõsta veetaset. seisundi parandamiseks.
M. Lehola, Tõstamaa osavalla Tehakse ettepanek võtta ala kaitse alla püsielupaigana, viia keelatud tegevused Selgitatakse, miks kaitseala moodustamine on
volikogu liige lubatud tegevuste alla ja need maksustada, ehitada välja telkimis- ja lõkkekohad, otstarbekam. Lubatud ja keelatud tegevuste sätestamisel on
maad hüvitada või asendada samaväärse maaga. lähtutud ala loodusväärtustest, keelatakse need tegevused,
mis kahjustavad ala loodusväärtusi. Samas on
looduskaitseala moodustamisel on püütud leida tasakaal nii
inimtegevuse kui ka loodusväärtuste säilimise vahel.
Kaitse-eeskirjaga ei ole keelatud telkimisalade ja
lõkkekohtade rajamine. Selgitatakse piirangute
kompenseerimise võimalusi.
Ra. Nurm Tuuakse välja põhjendused looduskaitseala moodustamise vastu98 Igale punktile antakse selgitused99
E. Martson Esitatakse vastuväide looduskaitseala moodustamise vastu. Seatakse kahtluse alla Selgitatakse põhjalikult looduskaitseala moodustamise
looduskaitseala moodustamise vajadus, tuuakse välja, et kohalike elanike ja vajadust ja tuuakse välja, et kaitseala moodustamisel on
väljakujunenud harjumustega ei arvestata. 100 püütud leida tasakaal inimtegevuse ja loodusväärtuste
säilimise vahel.101
J. Tuulmees Esitatakse ka küsimused ja ettepanekud sisepõlemismootorite, veetaseme Igale punktile antakse selgitused.102
muutmise, teede korrashoiu, ujuvsuvilate ja –saunade, inimeste liikumise ja Selgitatakse veetaseme muutmisega seoses planeeritud
jahipidamise kohta. tegevusi, mis on toodud kaitsekorralduskavas. Teede
korrashoid on kaitse-eeskirjaga lubatud. Selgitatakse, et
ujuvsaunad ja –suvilad on ehitised, mille püstitamine on
kaitsealale keelatud.
Pärnu Linnavalitsus Esitatakse ettepanek jätta kaitseala moodustamata või kaaluda alternatiive: lubada Igale punktile antakse selgitused103. Kirjas antakse
sisepõlemismootorite kasutamine; arvata välja Ermistu järve idakallas ja ülevaade tehtud uuringutest, koostatud ekspertiisidest ja
Tõstamaa tervisespordirajad; mitte piirata inimeste liikumist; näha ette tegevused planeeritud uuringutest ning selgitatakse muudatuste
kalastiku uurimiseks ja taastamiseks ning järvede ummuksisse jäämise vajadust. Ujuvvahenditega liiklemise mõju keskkonnale
takistamiseks. Peale selle tuuakse välja, et puudub teave loodusväärtuste analüüsiti ekspertarvamuse raames, kus on välja toodud
esinemise kohta, kaitsekord on ebaproportsionaalne ja ei arvesta inimeste seinise sisepõlemismootorite negatiivsed mõjutegurid. Tuuakse
liikumisega. välja, et sisepõlemismootorite osas kaalutakse
kompromisslahendusi. Liikumispiirangud on olulised, et
tagada I kaitsekategooria liikide pesitsusedukus. Kalastiku
uurimise aspekt lisatakse plaanitavale hüdroloogiauuringu
100 Põhjendused, mis välja tuuakse on sisulised samad, mis tabeli nr 5 viimases reas (Tõstamaa Seltsi esitatud petitsioon).
101
Selgitused, mis esitatud küsimistele ja vastuväidetele antakse on sisult samasugused nagu tabeli nr 5. viimases reas (Rõstamaa Seltsi esitatud petitsiooni vastus) ja siinkohal neid ei korrata.
102 Selgitused, mis esitatud küsimistele ja vastuväidetele antakse on sisult samasugused nagu tabeli nr 5. esimeses reas (R. Nurm) ja viimases reas (Rõstamaa Seltsi esitatud petitsiooni vastus) ja siinkohal
neid ei korrata. Vastuskiri registreeritud dokumendihaldussüsteemis numbriga 7-16/18/984-29
103 Vastuskiri registreeritud dokumendihaldussüsteemis numbriga 7-16/18/983-10.
45 (53)
lähteülesandele. Tõstamaa tervisespordirada jääb
sihtkaitsevööndisse, kuna radadega vahetult piirnevatele
aladele jäävad metsaelupaigad, mille kaitset ei ole võimalik
tagada leebema kaitsekorraga alal. Ermistu järve idakaldal
on nii Natura elupaigatüübiks kvalifitseeruvad elupaigad
kui ka elupaigad, mis ajapikku taastuksid. See toimib ka
puhvrina järvele, mis on eriti oluline madalate, aeglase
veevarustusega kinnikasvamisjärgus järvede puhul nagu
Ermistu ja Tõhela järved. Niisamuti on need alad
elupaigaks mitmetele liikidele.
MTÜ Tõstamaa Seltsi petitsioon Tuuakse välja petitsioonile allakirjutanute järgmised seisukohad. Ala on kaitstud Igale punktile antakse selgitused, mis on suures osas
kehtiva korraga; kaitsele moodustamist ei põhjendata uuringutega; kehtiva toodud ka seletuskirjas104. Hoiuala ja püsielupaiga
kaitsekorra ebapiisavusest ei ole näiteid; kaitseala moodustamise põhjendused on kaitsekord, ei võimalda vajalike piirangute rakendamist, et
nõrgad; kaitseala on põhjendamatult suur; eesmärgiks peaks olema võimalikult alal esinevaid väärtusi terviklikult kaitsta. Moodustataval
väikese kaitseala moodustamine, et säiliksid elu- ja töötingimused; suurimat kahju looduskaitsealal on võimalik negatiivseid mõjutegureid
järvedele on põhjustanud riiklik poliitika; sisepõlemismootorite keelustamine ei eesmärgipärasemalt reguleerida. Kirjas antakse ülevaade
põhine uuringutele; kohalike elanike seisukohti ei saa ignoreerida. . tehtud uuringutest, koostatud ekspertiisidest ja planeeritud
uuringutest. Kaitseala moodustatakse olemasolevate
püsielupaikade ja hoiuala liitmisel. Kaitseala laiendused on
peamiselt aset leidnud aladel, mis on vajalikud
looduskaitseala koosseisu kaasata, välja on jäetud tugevad
inimmõjulised alad. Järvede seisundit on mõjutatud
ajalooliselt mehhaaniliselt, mis on kindlasti kaasa aidanud
kinnikasvamisele; eesmärk on järvede hea seisundi
taastamine. Ujuvvahenditega liiklemise mõju keskkonnale
analüüsiti ekspertarvamuse raames, kus on välja toodud
sisepõlemismootorite negatiivsed mõjutegurid.
Looduskaitseala moodustamisel on püütud leida tasakaal
nii inimtegevuse kui ka loodusväärtuste säilimise vahel
ning kirjas on välja toodud näited menetluse käigus
esitatud ettepanekutest, millega on arvestatud.
104 Vastuskiri registreeritud dokumendihaldussüsteemis numbriga 7-16/18/976-3.
46 (53)
3.2. Korduvavalikustamine
Vastuskirjades ja avalikul arutelul selgitati, et kaalumisel on paadimootoritega liiklemise puhul
erinevad lähenemised, et leida kompromisslahendus. Oluline teave tuli 2018. aastal Tõhela
järvel tehtud taimeliikide inventuurist. Muu hulgas anti inventuuri aruandes
kaitsekorralduslikke soovitusi ka ujuvvahenditega liiklemiseks.
Peale selle analüüsiti veel kord ka teisi ettepanekuid ja vastuväiteid ning tuvastati läbivad
teemad. Nendeks osutusid talvisel jääkattel liiklemine ja kinnistupõhised tsoneeringud.
Tulemusena korrigeeriti kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja ja kaarti. Korrigeerimine oli oluline,
et leida tasakaal inimtegevuste ja loodusväärtuste säilimise vahel. Peamised muudatused
võrreldes eelmise eelnõuga on järgmised.
Kogu kaitseala ulatuses on veekogudel lubatud ujuvvahendiga sõitmine. Tõhela-Ermistu
sihtkaitsevööndis on lubatud sõita kiirusel kuni 10 km/h. Tõhela järve sihtkaitsevööndis on
lubatud ainult mootorita ujuvvahendiga sõitmine.
Tõhela järves kasvavate kaitsealuste taimeliikide (nõtke näkirohi ja väike penikeel) kaitseks
moodustati uus Tõhela järve sihtkaitsevöönd. Tõhela järve sihtkaitsevööndis on lubatud sõita
ainult mootorita ujuvvahendiga. See tähendab seda, et vööndis ujuvvahendiga liikudes ei või
kasutada jõuallikana mootorit.
Järvede jääkattele ajutise tee rajamiseks tuleb igaks hooajaks küsida Keskkonnaameti
ühekordset kooskõlastust. Tuleneb kaitse-eeskirja § 10 lg 2, mis sätestab, et kaitseala valitseja
nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta rajatise
püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks ning tootmisotstarbeta ehitise püstitamine
kaitseala tarbeks. Korrigeeriti piiri ja vööndite tsoneeringut.
Korrigeeritud materjalide avalik väljapanek toimus ajavahemikus 25.02.–11.03.2019
Keskkonnaameti Pärnu kontoris ja Tõstamaa osavallakeskuses. Teade avaliku väljapaneku ja
avaliku arutelu kohta ilmus 25.05.2019 üleriigilise levikuga ajalehes Postimees, 27.02.2019
kohalikus ajalehes Pärnu Postimees ja 15.02.2019 Ametlikes Teadaannetes. Materjalidega sai
tutvuda ka Keskkonnaameti veebilehel. Avalik arutelu toimus 25.03.2019 Tõstamaa
rahvamajas, kus osales 16 inimest.
Korduvavalikustamise teade saadeti menetlusosalistele, kes olid eelmise avalikustamise ajal
ettepanekuid ja vastuväiteid esitanud. Keskkonnaametile saadeti kaheksa kirjalikku vastust ja
esitati üks suuline ettepanek (04.04.2019 Pärnu kontoris).
Tabel 6. Menetlusosaliste seisukohad vastuseks Keskkonnaameti poolt 21 ja 22.02.2019 väljasaadetud kirjadele
Arvamuse esitaja nimi Arvamuse kokkuvõte Menetleja otsus
Jaansoo (Järveäärse kinnistu tunnusega 82602:002:0138). Ettepanek asendada sihtkaitsevöönd piiranguvööndiga. Arvestati osaliselt.
Põhjenduseks tuuakse, et tegu väiksema loodusväärtusega
alaga, mis koosneb valdavalt endistest põllu- ja Metsamaa, kus kasvab peamiselt hall lepik, tsoneeritakse
karjamaadest, mis on praeguseks võsastunud ning kaetud osaliselt (põllumaa poolt ligikaudu 52 m kalda poole)
küpse jänesekapsa-mustika hall-lepiku ja -kaasikuga. Järveäärse piiranguvööndisse.
Keskkonnainspektsioon Ettepanekud: Arvestati osaliselt.
Lisada viide LKS §-le 12. Selguse mõttes sõnastatakse maastikusõidukiga liiklemise
Ettepanek viia kaitse-eeskirja eelnõu § 5 lõike 4 lõik seletuskirjas ümber.
punkti 1 säte kooskõlla liiklusseadusega ja
sõnastada ümber.
Ettepanek sätestada maksimaalne lubatav mootori
võimsus 5 hj.
OÜ William Ettepanek lubada Tõhela järvel ujuvvahenditega Arvestati osaliselt.
liiklemine. Põhjenduseks tuuakse, et mootorite
keelustamine poolel järvel paneb äritegevuse suure surve Liikide kaitseks moodustatud vööndit vähendatakse nii, et
alla, sest enamik kliente on kalastajad. teadaolev nõtke näkirohu kasvukoht ja osa potentsiaalsest
elupaigast jääb Tõhela järve sihtkaitsevööndisse. Kogu
järve suurust arvesse võttes (317,6 ha) jääb taimeliigi
elupaiga kaitseks järvest 13,5% ehk ligikaudu 42,9 ha.
Raavik (Lagritse katastriüksus tunnusega Ettepanek kaitsealast välja arvata see osa kinnistust, kus on Arvestati osaliselt.
82602:002:0150). istutatud puud ning asub noorendik ja turbavõtu koht.
Vanad turbavõtu augud ja osa noorest kaasikust
tsoneeritakse Järveäärse piiranguvööndisse. Seega,
kinnistust kogupindalaga ligikaudu 16,3 ha tsoneeritakse
ligikaudu 1,1 ha Järveäärse piiranguvööndisse ja ligikaudu
4,3 ha Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndisse.
M. Rand Ettepanek lubada elektrimootorite kasutamine järve Ei arvestatud.
lõunaosas. Järve poolitamine ei ole mõistlik.
Vöönd on moodustatud I kaitsekategooria liigi nõtke
näkirohi kaitseks. Mootoriga muda ülespaiskamine
halvendab järve ökosüsteemi seisundit, soodustades
suuremate ja jõulisemate taimede pealetungi, kellega nõtke
näkirohi ei suuda konkureerida. Seetõttu, et taim levib
madalas vees on ohuteguriks ka mehaaniline purustus ja
lainetus.
MTÜ Tõhela külaselts Arvestati osaliselt.
Ettepanek lubada elektrimootorite kasutamine kogu järve Liikide kaitseks moodustatud vööndit vähendatakse nii, et
ulatuses. teadaolev nõtke näkirohu kasvukoht ja osa potentsiaalsest
elupaigast jääb Tõhela järve sihtkaitsevööndisse. Kogu
järve suurust arvesse võttes (317,6 ha) jääb taimeliigi
elupaiga kaitseks järvest 13,5% ehk ligikaudu 42,9 ha.
F. Rohula Arvestati osaliselt.
Ettepanek lubada sisepõlemis- ja elektrimootoriga Liikide kaitseks moodustatud vööndit vähendatakse nii, et
ujuvvahendeid kasutada kogu Tõhela järve ulatuses. teadaolev nõtke näkirohu kasvukoht ja osa potentsiaalsest
elupaigast jääb Tõhela järve sihtkaitsevööndisse. Kogu
järve suurust arvesse võttes (317,6 ha) jääb taimeliigi
elupaiga kaitseks järvest 13,5% ehk ligikaudu 42,9 ha.
Tõhela paadipesa Arvestati osaliselt.
Ettepanek Tõhela järvel Tõhela järve sihtkaitsevööndit Liikide kaitseks moodustatud vööndit vähendatakse nii, et
mitte moodustada. teadaolev nõtke näkirohu kasvukoht ja osa potentsiaalsest
elupaigast jääb Tõhela järve sihtkaitsevööndisse. Kogu
järve suurust arvesse võttes (317,6 ha) jääb taimeliigi
elupaiga kaitseks järvest 13,5% ehk ligikaudu 42,9 ha.
OÜ Tekamer Võeti arvesse.
Ettepanek arvata kaitsealalt välja Ermistu järvemajandi Kinnistul asuv regulaator (tõke) koos tehiskanaliga
kinnistule jääv tehiskanal. piiritletakse looduskaitseala koosseisust välja. Praegu ei
funktsioneeri regulaator enam endisel kujul ja veevool
järvest on sisuliselt tõkestatud.
49 (53)
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja
loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50).
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
(ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik
Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel
määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja
liikide elupaiku. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile
esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktiga 431 on Natura 2000
võrgustiku loodusalaks esitatud Tõhela-Ermistu loodusala, mis hõlmab Tõhela-Ermistu
looduskaitseala. Seetõttu tuleb Tõhela-Ermistu looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata
selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid
erisusi.
Tõhela-Ermistu loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile
92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade
esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12,
15.01.2008, lk 118–382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade
nimekirja Euroopa Komisjoni 14. detsembri 2018. a rakendusotsusega (EL) 2019/21, millega
võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu
kaheteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2018) 8533 all, ELT L 7,
09.01.2019, lk 367–521).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt
käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende
munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,
hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad
liikmesriigid kasutusele vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud
linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja
kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud
vajadusi. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal on oluliseks kaitse-eesmärgiks mitme linnudirektiivi
I lisas nimetatud linnuliigi kaitse. Kaitseala moodustab Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a
korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa
1 punkti 1 alapunkti 36 kohaselt osa Nätsi-Võlla linnualast.
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Nätsi-Võlla linnuala
kaitse-eesmärkide hulka järgmised liigid: valgeselg-kirjurähn (Nätsi-Võlla looduskaitseala
kaitse-eesmärk), roo-loorkull, laanepüü, mustviires, händkakk (Nätsi-Võlla looduskaitseala
kaitse-eesmärk), öösorr (Nätsi-Võlla looduskaitseala kaitse-eesmärk), hallpea-rähn,
väikekajakas ja musträhn.
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek arvata Nätsi-Võlla linnuala
kaitse-eesmärkide hulgast välja sinirind ja roherähn.
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Tõhela-Ermistu
loodusala kaitse-eesmärkide hulka elupaigad liigirikkad madalsood (7230) ja rohunditerikkad
kuusikud (9050) ning arvata kaitse-eesmärkide hulgas välja okasmetsad oosidel ja
moreenikuhjatistel (sürjemetsad) (9060).
Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek muuta Tõhela-Ermistu
loodusala ja Nätsi-Võlla linnuala piire, mis viiakse vastavusse Tõhela-Ermistu looduskaitseala
piiridega. Tõhela-Ermistu loodusala ja Nätsi-Võlla linnuala piiride muutmisega lisanduvad või
lisanduvad osaliselt Natura 2000 võrgustiku alade hulka järgmised katastriüksused: Sööni-
Juhani (82602:002:0059), osaliselt Varbla metskond 1 (82602:002:0156), Kaasiku
(82601:002:0050); Jõeääre (82601:002:0085); Lüüsi (82601:001:0358); osaliselt Tõhela järve
katastriüksus (82602:002:0154) ja Ermistu järvemajandi (82602:005:0270) veepeegli osa.
Natura 200 võrgustikust arvatakse välja või osaliselt välja järgmised katastriüksused: osaliselt
Varbla metskond 67 (82602:002:0171); osaliselt Varbla metskond 57 (82602:002:0170);
osaliselt Karjamaa (82602:002:0081); Veinjärve (82601:001:0411); Vahemetsa
(82602:002:0233); osaliselt Johanni (82602:002:0311), osaliselt Turvaste (82602:004:0024) ja
osaliselt Asoste-Indreku (82602:001:0151).
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega
kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määrus aitab paremini tagada järvede
ning neid ümbritsevate metsa- ja sookoosluse ning seal elavate liikide kaitse. Kehtestatav
kaitsekord arvestab ala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ja selle rakendamine tagab
nende säilimise.
Kaitstava loodusobjekti tüübi muutmine ja uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa
rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju välissuhetele positiivne. Looduse
mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa
2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise
peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2020
(KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse
(liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt
nende eesmärkide saavutamist.
Määruse jõustumisel puudub oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule,
majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele, kuna
ala on suuremalt jaolt juba kaitse all hoiualana ja püsielupaikadena.
Planeeringud tuleb kooskõlla viia kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse
kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. Eelnõu avalikustamise käigus saadeti kohalikele
omavalitsustele ja maaomanikele arvamuse avaldamiseks eelnõu materjalid. Selle käigus esitati
üks vastuväide, kus toodi välja, et kahel kinnistul, mis on osaliselt looduskaitseala koosseisu
piiritletud (hetkel hoiuala koosseisus), kehtib kaks detailplaneeringut. Olemasolevad elamu ja
abihooned piiritleti looduskaitsealalt välja. LKS § 9 lõike 7 punktide 3 ja 4 järgi on
1
avalikustamise üheks eesmärgiks saada menetlusosalistelt neile teadaolevaid andmeid, mis
omavad puutumust antud eelnõuga.
Maamaksuseaduse § 4 järgi kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse
maamaksutulude vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti kohaselt hakkab kaitseala
sihtkaitsevööndis pindalaga 3106,2 ha kehtima 100% maamaksusoodustus ning
piiranguvööndis pindalaga 127,4 ha 50% maamaksusoodustus. Varem, st enne kaitseala
moodustamist, oli sihtkaitsevööndi kaitsekorraga maa-ala suurus 1331,8 ha (kehtiv 100%
51 (53)
maamaksusoodustus) ning piiranguvööndi ja hoiuala kaitsekorraga maa-ala suurus 1851,3 ha
(kehtiv 50% maaksusoodustus). Seetõttu väheneb määruse jõustumisel maamaksutulu Pärnu
linnale ligikaudu 1157 eurot aastas. Lääneranna valla maamaksutulu ei vähene, sest Lääneranna
valla territooriumile jääv kaitseala osa on juba praegu sihtkaitsevööndis, kus rakendub 100%
maamaksusoodustus.
LKS § 20 järgi võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille
sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.
Arvestades asjaolu, et ala on juba valdavalt kaitse all nii hoiualana kui ka püsielupaikade
sihtkaitsevööndina, on eramaade riigile omandamise kohustus juba suures ulatuses olemas ja
seega riigi omandamise kohustus suures ulatuses ei muutu. Seni kaitseta olnud alast
(kinnisasjad, mille puhul piirangud on enamal kui 50% kinnisasja pindalast) tsoneeritakse
sihtkaitsevööndisse 11,7 ha. Piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse tsoneeritakse (kinnisasjad,
mille puhul piirangud on enamal kui 50% kinnisasja pindalast) 22,5 ha. Seega suureneb eramaa
riigile omandamise kohustus kokku 34,2 ha. Maa-ameti tehingute andmebaasi alusel toimus
aastal 2018 külades, kuhu moodustatav LKA jääb, elamumaade ja maatulundusmaadega kokku
39 tehingut 403,6 ha koguväärtuses 1 260 079 eurot. Seega on ühe hektari hind keskmiselt 3122
eurot ning täiendava omandamiskohustusega 34,2 ha maatulundusmaa sihtotstarbega eramaa
riigile ostmise korral oleks selle hind umbes 106 775 eurot. Tegemist on hüpoteetilise
summaga, kuna maid omandatakse riigile maaomaniku taotluse alusel.
Riigi kulud seoses Natura metsatoetusega suurenevad, kuna suureneb sihtkaitsevööndisse jääva
erametsamaa pindala ligikaudu 157,4 ha võrra (st metsatoetusekõlblik maa 2019. aasta juuni
seisuga). Natura metsatoetust makstakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist
(EAFRD) ning kaasfinantseeritakse Eesti riigi eelarvest. Natura 2000 erametsamaa toetuse
määr sihtkaitsevööndis on 110 eurot hektari kohta aastas ja piiranguvööndis 60 eurot hektari
kohta aastas. Seega suureneb Natura 2000 erametsatoetuste võimalik kulu maksimaalselt
sihtkaitsevööndisse tsoneeritud metsamaa arvelt ligikaudu 17 314 euro võrra aastas.
Riigimetsa tsoneeritakse sihtkaitsevööndisse täiendavalt 810 ha ulatuses (valdavalt hoiuala
arvelt). Riigimetsa Majandamise Keskuse arvutuste kohaselt jääb majandusmetsa range kaitse
alla võtmisel riigil metsa majandamata jätmisel saamata tulu keskmiselt 156 eurot hektari kohta
aastas. Kuna hoiuala metsade majandamine oli ka varem kitsendatud, oli majanduspiirangutega
metsade kavandatav raiemaht ligikaudu 1/10 majandusmetsa lankide keskmisest. Eelnevat
arvestades ulatub iga-aastane saamata jäänud puidutulu lisapiirangute seadmisel ligikaudu
24 300 euroni.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad
kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt
52 (53)
võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest
arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumitega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
53 (53)
EELNÕU
KESKKONNAMINISTRI
MÄÄRUS
Tallinn
Keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määruse nr 18
„Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine
ja kaitse-eeskiri” muutmine
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel.
§ 1. Määruse muutmine
Keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määruses nr 18 „Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja
kaitse-eeskiri” tehakse järgmised muudatused:
1) määruse § 2 lõike 3 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks.
§ 2. Kaitstava loodusobjekti tüübi muutmise põhjendused
Põhjendused kaitstava loodusobjekti tüübi muutmise kohta on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas1.
§ 3. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 4. Menetluse läbiviimine
Määruse muutmise menetlus viidi läbi keskkonnaministri 26. oktoobri 2017. a käskkirjaga
nr 1-2/17/1082 algatatud haldusmenetluses. Menetluse ülevaade koos ärakuulamise tulemustega on
esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.
§ 5. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus
sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis
puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1
Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi kodulehel www.envir.ee.
Rene Kokk
Keskkonnaminister Meelis Münt
Kantsler
Keskkonnaministri määruse
„Keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määruse nr 18
„Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Määruse koostamise eesmärk on Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamise tõttu kaitstava
loodusobjekti tüübi ja seal kehtivate piirangute muutmine. Tõhela-Ermistu kaljukotka
püsielupaik (KLO30009661) liidetakse terves ulatuses moodustava Tõhela-Ermistu
looduskaitsealaga ja kogu alal kehtestatakse ühtne kaitseala kaitsekord.
Eelnõukohase määrusega tunnistatakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel kehtetuks
olemasolevate kaitstavate loodusobjektide piirid ja kaitsekord. Kaitstavad alad arvatakse
Tõhela-Ermistu looduskaitsealasse, et tagada paremini Nätsi-Võlla linnuala eesmärkideks
olevate linnuliikide kaitse ja säilimine.
Keskkonnaministri määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna
kaitse planeerimise büroo kaitse planeerimise spetsialist Kätlin Kurg (tel 447 7379,
e-post
[email protected]). Eelnõu kohaselt kavandatud kitsenduste vajalikkust,
looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud
Keskkonnaameti looduskaitse osakonna kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist
Nele Saluveer (tel 447 7386, e-post
[email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi
on teinud Keskkonnaameti üldosakonna jurist Kristiin Jääger (tel 680 7424, e-post
[email protected]), Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu
ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel on Marika Erikson, (tel 626 2880, e-post
[email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post
[email protected]).
2. Eelnõu sisu
Looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel on keskkonnaminister 16. aprilli 2009. a määrusega
nr 18 „Kaljukotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” võtnud kaitse alla
Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaiga Pärnu maakonnas Varbla vallas Kanamardi külas ja
Tõstamaa vallas Rammuka külas. See püsielupaik arvatakse Tõhela-Ermistu
looduskaitsealasse. Kaitstava loodusobjekti tüüp muutub ja seetõttu on vajalik muuta
keskkonnaministri 16. aprilli 2009. a määrust nr 18 ning tunnistada kehtetuks määruse § 2
lõike 3 punkt 1, et välistada topelt kaitsekord.
Määruse nimetatud punkt tunnistatakse pärast Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamist
kehtetuks ja püsielupaiga maa-ala liidetakse Tõhela-Ermistu looduskaitsealaga.
Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustatakse kõrge loodusväärtusega märgalade,
metsakoosluste, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks. Püsielupaiga maa-ala on osa
terviklikust loodusväärtuste kompleksist, mistõttu on otstarbekas see kaitsealaga liita.
Püsielupaiga territoorium on määratud sihtkaitsevööndisse, kus kehtestatakse kaljukotka ja
tema elupaikade säilimiseks ja kaitseks piisav kaitsekord. Püsielupaiga sihtkaitsevööndisse
määramisel on arvestatud varasema püsielupaiga sihtkaitsevööndi piiriga (varem püsielupaiga
1
Keskkonnaregistri kood (KKR).
1
sihtkaitsevööndisse kuulunud alad jäävad sihtkaitsevööndisse ka pärast Tõhela-Ermistu
looduskaitseala moodustamist).
Tõhela-Ermistu looduskaitsealal moodustatav Rammuka sihtkaitsevöönd arvestab püsielupaiga
sihtkaitsevööndi piiri ja kaitsekorra kehtestamisel on arvestatud püsielupaiga kohta käivate
piirangutega, mistõttu kaitsekord ei muutu. Muul juhul tsoneeritakse püsielupaiga
sihtkaitsevöönd Tõhela-Ermistu sihtkaitsevööndisse.
3. Menetluse kirjeldus
Kaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 22.01–26.02.2018 Keskkonnaameti Pärnu
kontoris ja Tõstamaa osavallakeskuses. Teade avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta
ilmus 19.01.2018 üleriigilise levikuga ajalehes Õhtuleht, 20.01.2018 kohalikus ajalehes
Pärnu Postimees ja 19.01.2018 Ametlikes Teadaannetes. Materjalidega sai tutvuda ka
Keskkonnaameti veebilehel.
Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade
kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise (sh avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta)
kaitsealal paikneva 49 kinnisasja omanikule, sh 10-le kinnisasja omanikule, kelle kinnistud
jäävad kaljukotka püsielupaiga piiridesse. Peale selle Pärnu linnale, Lääneranna vallale,
Tõstamaa osavallale, Riigimetsa Majandamise Keskusele, Maanteeametile,
Keskkonnainspektsioonile, jahiseltsile, Tõhela järve puhkekülale, Paadipesale, MTÜ Tõhela
Külaseltsile, eksperdiarvamuse koostanud Indrek Sellile ja Estonia Spa esindajale
Jaan Ratnikule. Eelnõu avalik arutelu toimus 22.03.2018 ja sellel osales 23 inimest.
Püsielupaiga määruse muutmise kohta vastuväiteid ja ettepanekuid ei esitatud.
Korrigeeritud materjalide avalik väljapanek toimus ajavahemikus 25.02.–11.03.2019
Keskkonnaameti Pärnu kontoris ja Tõstamaa osavallakeskuses. Teade avaliku väljapaneku ja
avaliku arutelu kohta ilmus 25.05.2019 üleriigilise levikuga ajalehes Postimees, 27.02.2019
kohalikus ajalehes Pärnu Postimees ja 15.02.2019 Ametlikes Teadaannetes. Materjalidega sai
tutvuda ka Keskkonnaameti veebilehel.
Korduvavalikustamise teade saadeti asjaosalistele, kes olid avalikustamise ajal ettepanekuid ja
vastuväiteid esitanud. Avalik arutelu toimus 25.03.2019 Tõstamaa rahvamajas, kus osales 16
inimest.
Püsielupaiga määruse muutmise kohta vastuväiteid ja ettepanekuid ei esitatud.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1) EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja
loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50);
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
(ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).
2
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik
Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel
määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja
liikide elupaiku. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile
esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktiga 448 on Natura 2000
võrgustiku loodusalaks esitatud Tõhela-Ermistu loodusala, mis hõlmab Tõhela-Ermistu
looduskaitseala. Seetõttu tuleb Tõhela-Ermistu looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata
selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid
erisusi.
Tõhela-Ermistu loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ
lähtuvalt vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade
esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12,
15.01.2008, lk 118–265). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade
nimekirja Euroopa Komisjoni 14. detsembri 2018. a rakendusotsusega (EL) 2019/21, millega
võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu
kaheteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2018) 8533 all, ELT L 7,
09.01.2019, lk 367–521).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt
käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende
munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,
hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad
liikmesriigid kasutusele vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud
linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja
kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud
vajadusi. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitme
linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliigi kaitse. Kaitseala moodustab Vabariigi Valitsuse
5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku
alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunkti 36 kohaselt osa Nätsi-Võlla linnualast.
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Tõhela-Ermistu looduskaitsealaga liidetav Tõhela-Ermistu kaljukotka püsielupaik on juba
riikliku kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale,
riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku
omavalitsuse korraldusele.
Määruse kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju
välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise
vajaduse sätestavad nii Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest
tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse
strateegia aastani 2020 (KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad
eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav
õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.
3
Looduskaitseseaduse § 20 järgi võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada
kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele
vastava tasu eest. Eramaid, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, ei
lisandu. Riigile omandamise kohustus tulenes juba eelnevast, st püsielupaiga sihtkaitsevööndi
kaitsekorrast. Seega ei lisandu riigile omandamise lisakohustusi võrreldes juba olemasolevaga.
Määruse jõustumine ei too kaasa organisatsioonilisi muudatusi.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Määruse vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad
kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt
võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest
arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
4
EELNÕU
KESKKONNAMINISTRI
MÄÄRUS
Tallinn
Keskkonnaministri 27. detsembri 2006. a määruse nr 87
„Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine” muutmine
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel.
§ 1. Määruse muutmine
Keskkonnaministri 27. detsembri 2006. a määruses nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla
võtmine” tehakse järgmised muudatused:
1) määruse § 2 lõige 4 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;
2) määruse § 4 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 1) Einbi, Rääma, Sviby, Tammiste
ja Triigi püsielupaika jäävatel teedel sõidukitega sõitmine, arvestades käesoleva paragrahvi lõike 4
punktis 1 sätestatut.
§ 2. Kaitstava loodusobjekti tüübi muutmise põhjendused
Põhjendused kaitstava loodusobjekti tüübi muutmise kohta on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas1.
§ 3. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 4. Menetluse läbiviimine
Määruse muutmise menetlus viidi läbi keskkonnaministri 26. oktoobri 2017. a käskkirjaga
nr 1-2/17/1082 algatatud haldusmenetluses. Menetluse ülevaade koos ärakuulamise tulemustega on
esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.
§ 5. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus
sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis
puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1
Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi kodulehel www.envir.ee.
Rene Kokk
Keskkonnaminister Meelis Münt
Kantsler
Keskkonnaministri määruse
„Keskkonnaministri 27. detsembri 2006. a määruse nr 87
„Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine” muutmine” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Määruse koostamise eesmärk on Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamise tõttu kaitstava
loodusobjekti tüübi ja seal kehtivate piirangute muutmine. Seliste kassikaku püsielupaik
(KLO30007291) liidetakse terves ulatuses Tõhela-Ermistu looduskaitsealaga ja kogu alal
kehtestatakse ühtne kaitseala kaitsekord.
Eelnõukohase määrusega tunnistatakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel kehtetuks
olemasolevate kaitstavate loodusobjektide piirid ja kaitsekord. Kaitstavad alad arvatakse
Tõhela-Ermistu looduskaitsealasse, et tagada paremini Nätsi-Võlla linnuala eesmärkideks
olevate linnuliikide kaitse ja säilimine.
Keskkonnaministri määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna
kaitse planeerimise büroo kaitse planeerimise spetsialist Kätlin Kurg (tel 447 7379,
e-post
[email protected]). Eelnõu kohaselt kavandatud kitsenduste vajalikkust,
looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud
Keskkonnaameti looduskaitse osakonna kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist
Nele Saluveer (tel 447 7386, e-post
[email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi
on teinud Keskkonnaameti üldosakonna jurist Kristiin Jääger (tel 680 7424, e-post
[email protected]), Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu
ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel on Marika Erikson, (tel 626 2880, e-post
[email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post
[email protected]).
2. Eelnõu sisu
Looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel on keskkonnaminister 27. detsembri 2006. a määrusega
nr 87 „Kassikaku püsielupaikade kaitse alla võtmine” võtnud kaitse alla Seliste kassikaku
püsielupaiga Pärnu maakonnas Tõstamaa vallas Tõlli, Lõuka ja Päraküla külas. See püsielupaik
arvatakse Tõhela-Ermistu looduskaitsealasse. Kaitstava loodusobjekti tüüp muutub ja seetõttu
on vajalik muuta keskkonnaministri 27. detsembri 2006. a määrust nr 87 ning tunnistada seal
kehtetuks sätted, millega võeti kaitse alla Seliste püsielupaik, et välistada topelt kaitsekord.
Seega tunnistatakse kehtetuks nimetatud määruse § 2 lõike 4 punkt 1 ning muudetakse määruse
§ 4 lõike 5 punkti 1 sõnastust, jättes välja teedel sõitmise reguleerimise Seliste püsielupaigas.
Määruse nimetatud punktid tunnistatakse pärast Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamist
kehtetuks ja püsielupaiga maa-ala liidetakse Tõhela-Ermistu looduskaitsealaga.
Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustatakse kõrge loodusväärtusega märgalade,
metsakoosluste, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks. Püsielupaiga maa-ala on osa
terviklikust loodusväärtuste kompleksist, mistõttu on otstarbekas see kaitsealaga liita.
Püsielupaiga territoorium on määratud sihtkaitsevööndisse ja piiranguvööndisse, kus
kehtestatakse kassikaku ja tema elupaikade säilimiseks ja kaitseks piisav kaitsekord.
1
Keskkonnaregistri kood (KKR).
1
Püsielupaiga sihtkaitsevööndisse ja piiranguvööndisse piiritlemisel on arvestatud varasema
püsielupaiga välispiiriga. Sihtkaitsevööndit on suurendatud püsielupaiga piiranguvööndi arvelt
ligikaudu 41,5 ha võrra, sh on arvatud 4,2 ha eramaid piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse.
Tõhela-Ermistu looduskaitsealal moodustatavad Seliste sihtkaitsevöönd ja Seliste
piiranguvöönd arvestavad olemasoleva püsielupaiga välispiiri ja kaitsekorra kehtestamisel on
arvestatud püsielupaiga kohta käivaid piiranguid, mistõttu kaitsekord ei muutu.
3. Menetluse kirjeldus
Kaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 22.01–26.02.2018 Keskkonnaameti Pärnu
kontoris ja Tõstamaa osavallakeskuses. Teade avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta
ilmus 19.01.2018 üleriigilise levikuga ajalehes Õhtuleht, 20.01.2018 kohalikus ajalehes
Pärnu Postimees ja 19.01.2018 Ametlikes Teadaannetes. Materjalidega sai tutvuda ka
Keskkonnaameti veebilehel.
Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade
kaitsealal paikneva 49 kinnisasja omanikule, sh 6-le kinnisasja omanikule, kelle kinnistud
jäävad kassikaku püsielupaiga piiridesse. Peale selle Pärnu linnale, Lääneranna vallale,
Tõstamaa osavallale, Riigimetsa Majandamise Keskusele, Maanteeametile,
Keskkonnainspektsioonile, jahiseltsile, Tõhela järve puhkekülale, Paadipesale, MTÜ Tõhela
Külaseltsile, eksperdiarvamuse koostanud Indrek Sellile ja Estonia Spa esindajale
Jaan Ratnikule.
Püsielupaiga määruse muutmise kohta vastuväiteid ja ettepanekuid ei esitatud.
Korrigeeritud materjalide avalik väljapanek toimus ajavahemikus 25.02.–11.03.2019
Keskkonnaameti Pärnu kontoris ja Tõstamaa osavallakeskuses. Teade avaliku väljapaneku ja
avaliku arutelu kohta ilmus 25.05.2019 üleriigilise levikuga ajalehes Postimees, 27.02.2019
kohalikus ajalehes Pärnu Postimees ja 15.02.2019 Ametlikes Teadaannetes. Materjalidega sai
tutvuda ka Keskkonnaameti veebilehel.
Korduvavalikustamise teade saadeti asjaosalistele, kes olid avalikustamise ajal ettepanekuid ja
vastuväiteid esitanud. Avalik arutelu toimus 25.03.2019 Tõstamaa rahvamajas, kus osales 16
inimest.
Püsielupaiga määruse muutmise kohta vastuväiteid ja ettepanekuid ei esitatud.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1) EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja
loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50);
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
(ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
2
kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik
Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel
määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja
liikide elupaiku. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile
esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktiga 448 on Natura 2000
võrgustiku loodusalaks esitatud Tõhela-Ermistu loodusala, mis hõlmab Tõhela-Ermistu
looduskaitseala. Seetõttu tuleb Tõhela-Ermistu looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata
selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid
erisusi.
Tõhela-Ermistu loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ
lähtuvalt vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade
esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12,
15.01.2008, lk 118–265). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade
nimekirja Euroopa Komisjoni 14. detsembri 2018. a rakendusotsusega (EL) 2019/21, millega
võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu
kaheteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2018) 8533 all, ELT L 7,
09.01.2019, lk 367–521).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt
käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende
munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,
hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad
liikmesriigid kasutusele vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud
linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja
kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud
vajadusi. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitme
linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliigi kaitse. Kaitseala moodustab Vabariigi Valitsuse
5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku
alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunkti 36 kohaselt osa Nätsi-Võlla linnualast.
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Tõhela-Ermistu looduskaitsealaga liidetav Seliste kassikaku püsielupaik on juba riikliku kaitse
all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule
julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse
korraldusele.
Määruse kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju
välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise
vajaduse sätestavad nii Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest
tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse
strateegia aastani 2020 (KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad
eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav
õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.
3
Looduskaitseseaduse § 20 järgi võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada
kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele
vastava tasu eest. Eramaid, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, ei
lisandu. Riigile omandamise kohustus tulenes juba eelnevast, st püsielupaiga sihtkaitsevööndi
kaitsekorrast. Seega ei lisandu riigile omandamise lisakohustusi võrreldes juba olemasolevaga.
Määruse jõustumine ei too kaasa organisatsioonilisi muudatusi.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad
kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt
võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest
arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
4
Keskkonnaministri määruse
„Keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määruse nr 33
„Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine” eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Määruse koostamise eesmärk on Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamise tõttu kaitstava
loodusobjekti tüübi ja seal kehtivate piirangute muutmine. Seliste merikotka püsielupaik
(KLO30011621) liidetakse terves ulatuses Tõhela-Ermistu looduskaitsealaga ja kogu alal
kehtestatakse ühtne kaitseala kaitsekord.
Eelnõukohase määrusega tunnistatakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel kehtetuks
olemasolevate kaitstavate loodusobjektide piirid ja kaitsekord. Kaitstavad alad arvatakse
Tõhela-Ermistu looduskaitsealasse, et tagada paremini Nätsi-Võlla linnuala eesmärkideks
olevate linnuliikide kaitse ja säilimine.
Keskkonnaministri määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna
kaitse planeerimise büroo kaitse planeerimise spetsialist Kätlin Kurg (tel 447 7379,
e-post
[email protected]). Eelnõu kohaselt kavandatud kitsenduste vajalikkust,
looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja nõuetekohast vormistust on kontrollinud
Keskkonnaameti looduskaitse osakonna kaitse planeerimise büroo juhtivspetsialist
Nele Saluveer (tel 447 7386, e-post
[email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi
on teinud Keskkonnaameti üldosakonna jurist Kristiin Jääger (tel 680 7424, e-post
[email protected]), Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu
ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel on Marika Erikson, (tel 626 2880, e-post
[email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post
[email protected]).
2. Eelnõu sisu
Looduskaitseseaduse § 10 lõikele 2 alusel on keskkonnaminister 21. juuli 2010. a määrusega
nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” võtnud kaitse alla Seliste
merikotka püsielupaiga Pärnu maakonnas Tõstamaa vallas Tõlli ja Päraküla külas. See
püsielupaik arvatakse Tõhela-Ermistu looduskaitsealasse. Kaitstava loodusobjekti tüüp muutub
ja seetõttu on vajalik muuta keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määrust nr 33 ning tunnistada
kehtetuks määruse § 2 lõike 4 punkt 2, et välistada topelt kaitsekord.
Määruse nimetatud punkt tunnistatakse pärast Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamist
kehtetuks ja püsielupaiga maa-ala liidetakse Tõhela-Ermistu looduskaitsealaga.
Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustatakse kõrge loodusväärtusega märgalade,
metsakoosluste, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks. Püsielupaiga maa-ala on osa
terviklikust loodusväärtuste kompleksist, mistõttu on otstarbekas see kaitsealaga liita.
Püsielupaiga territoorium on määratud sihtkaitsevööndisse, kus kehtestatakse merikotka ja
tema elupaikade säilimiseks ja kaitseks piisav kaitsekord.
1
Keskkonnaregistri kood (KKR).
1
Püsielupaiga sihtkaitsevööndisse määramisel on arvestatud varasema püsielupaiga
sihtkaitsevööndi piiriga (varem püsielupaiga sihtkaitsevööndisse kuulunud alad jäävad
sihtkaitsevööndisse ka pärast Tõhela-Ermistu looduskaitseala moodustamist).Tõhela-Ermistu
looduskaitsealal moodustatav Seliste sihtkaitsevöönd arvestab olemasoleva püsielupaiga
sihtkaitsevööndi piiri ja kaitsekorra kehtestamisel on arvestatud püsielupaiga kohta käivate
piirangutega, mistõttu kaitsekord ei muutu.
3. Menetluse kirjeldus
Kaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 22.01.–26.02.2018 Keskkonnaameti Pärnu
kontoris ja Tõstamaa osavallakeskuses. Teade avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta
ilmus 19.01.2018 üleriigilise levikuga ajalehes Õhtuleht, 20.01.2018 kohalikus ajalehes
Pärnu Postimees ja 19.01.2018 Ametlikes Teadaannetes. Materjalidega sai tutvuda ka
Keskkonnaameti veebilehel.
Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade
kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta kaitsealal
paikneva 49 kinnisasja omanikule, sh 1-le kinnisasja omanikule, kelle kinnistu jääb osaliselt
merikotka püsielupaiga piiridesse. Peale selle Pärnu linnale, Lääneranna vallale, Tõstamaa
osavallale, Riigimetsa Majandamise Keskusele, Maanteeametile, Keskkonnainspektsioonile,
jahiseltsile, Tõhela järve puhkekülale, Paadipesale, MTÜ Tõhela Külaseltsile,
eksperdiarvamuse koostanud Indrek Sellile ja Estonia Spa esindajale Jaan Ratnikule. Eelnõu
avalik arutelu toimus 22.03.2018 ja sellel osales 23 inimest.
Püsielupaiga määruse muutmise kohta vastuväiteid ja ettepanekuid ei esitatud.
Korrigeeritud materjalide avalik väljapanek toimus ajavahemikus 25.02.–11.03.2019
Keskkonnaameti Pärnu kontoris ja Tõstamaa osavallakeskuses. Teade avaliku väljapaneku ja
avaliku arutelu kohta ilmus 25.05.2019 üleriigilise levikuga ajalehes Postimees, 27.02.2019
kohalikus ajalehes Pärnu Postimees ja 15.02.2019 Ametlikes Teadaannetes. Materjalidega sai
tutvuda ka Keskkonnaameti veebilehel.
Korduvavalikustamise teade saadeti asjaosalistele, kes olid avalikustamise ajal ettepanekuid ja
vastuväiteid esitanud. Avalik arutelu toimus 25.03.2019 Tõstamaa rahvamajas, kus osales 16
inimest.
Püsielupaiga määruse muutmise kohta vastuväiteid ja ettepanekuid ei esitatud.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega:
1) EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja
loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50);
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta
(ELT L 20, 26.1.2010, lk 7–25).
EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud
direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega
2
kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.
Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik
Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel
määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja
liikide elupaiku. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile
esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktiga 448 on Natura 2000
võrgustiku loodusalaks esitatud Tõhela-Ermistu loodusala, mis hõlmab Tõhela-Ermistu
looduskaitseala. Seetõttu tuleb Tõhela-Ermistu looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata
selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid
erisusi.
Tõhela-Ermistu loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni
12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti nõukogu direktiivist 92/43/EMÜ
lähtuvalt vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade
esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 12,
15.01.2008, lk 118–265). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade
nimekirja Euroopa Komisjoni 14. detsembri 2018. a rakendusotsusega (EL) 2019/21, millega
võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu
kaheteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2018) 8533 all, ELT L 7,
09.01.2019, lk 367–521).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt
käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende
munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,
hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad
liikmesriigid kasutusele vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud
linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja
kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud
vajadusi. Tõhela-Ermistu looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitme
linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliigi kaitse. Kaitseala moodustab Vabariigi Valitsuse
5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku
alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunkti 36 kohaselt osa Nätsi-Võlla linnualast.
5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused
Tõhela-Ermistu looduskaitsealaga liidetav Seliste merikotka püsielupaik on juba riikliku kaitse
all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule
julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse
korraldusele.
Määruse kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju
välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise
vajaduse sätestavad nii Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest
tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse
strateegia aastani 2020 (KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad
eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav
õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.
3
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada
kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele
vastava tasu eest. Kuna Tõhela-Ermistu looduskaitsealaga liidetav püsielupaik asub terves
ulatuses riigiomandis oleval maal, siis määruse kehtestamisel maa omandamise kulusid
riigieelarvesse ei teki.
Määruse jõustumine ei too kaasa organisatsioonilisi muudatusi.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
7. Määruse vaidlustamine
Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,
esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.
Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi
muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega
vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või
valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad
kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt
võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest
arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse
kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
8. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.
4
EELNÕU
KESKKONNAMINISTRI
MÄÄRUS
Tallinn
Keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määruse nr 33
„Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine
ja kaitse-eeskiri” muutmine
Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel.
§ 1. Määruse muutmine
Keskkonnaministri 21. juuli 2010. a määruses nr 33 „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja
kaitse-eeskiri” tehakse järgmised muudatused:
1) määruse § 2 lõike 4 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks.
§ 2. Kaitstava loodusobjekti tüübi muutmise põhjendused
Põhjendused kaitstava loodusobjekti tüübi muutmise kohta on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas1.
§ 3. Määruse jõustumine
Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.
§ 4. Menetluse läbiviimine
Määruse muutmise menetlus viidi läbi keskkonnaministri 26. oktoobri 2017. a käskkirjaga
nr 1-2/17/1082 algatatud haldusmenetluses. Menetluse ülevaade koos ärakuulamise tulemustega on
esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.
§ 5. Vaidlustamine
Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus
sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis
puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.
1
Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi kodulehel www.envir.ee.
Rene Kokk
Keskkonnaminister Meelis Münt
Kantsler