Vastus

Hr Kristjan Järvan Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Teie 07.11.2022 nr 13-2/2022/6865-1 Suur-Ameerika 1 10122 TALLINN Meie 09.12.2022 nr 5.1-1/110-1 Vastus teleprogrammide taasedastamise kohustuse ülevaatamise avalikule konsultatsioonile Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) tänab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi avaliku konsultatsiooni algatamise eest teleprogrammide taasedastamise kohustuse ülevaatamiseks ning ITL-i kaasamise eest sellesse. Tegemist on ITL-i jaoks väga olulise teema, millega seotud väljakutsetele oleme varasemalt korduvalt tähelepanu juhtinud. ITL-i hinnangul on elektroonilise side seaduse §-is 90 sisalduva teleprogrammide taasedastamise kohustuse peamised probleemid järgmised: 1) Tänane regulatsioon ei arvesta EL-i sidekoodeksis sätestatud tehnoloogianeutraalsuse põhimõttega; 2) Kehtivas regulatsioonis ei ole arvestatud tehnoloogia arenguga – eksitav on reguleerida ainult kaabelleviteenust; 3) Taasedastajatele on täna pandud ebaõiglane topeltkohustus: taasedastada oma kuludega programmi ning maksta selle kohustuse täitmise eest tasu (ESS § 90 lg 1 p 1). Oleme seisukohal, et kõnealune regulatsioon vajab põhimõttelist uuendamist. Regulatsiooni muutmise eesmärk peab olema jõuda õigusselge lahenduseni, mis: 1) arvestab EL-i sidekoodeksis sätestatuga: tehnoloogianeutraalsus, põhjendatus ja proportsionaalsus ning perioodiline läbivaatamine; 2) arvestab teiste EL-i riikide praktikaga tagades õiglase tasu autoritele, aga välistab taasedastuse tasu televisiooniteenuse osutajale (st välistab topeltkohustuse rakendamise); 3) tagab erinevate õigusaktide kooskõla ja süsteemsuse.  2 Seetõttu kordab ITL oma ettepanekut ESS §-is 90 sisalduv teleprogrammide taasedastamise kohustus avada, läbi arutada ning muuta. Järgnevalt esitame oma vastused konsultatsioonidokumendi punktis 5 toodud küsimustele. 1. Kas sideettevõtjate ringi, kellele kohaldub taasedastamise kohustus, tuleks täpsustada? Peame vajalikuks korrigeerida ESS § 90 sõnastust osas, mille kohaselt rakendub taasedastamise kohustus (nn must carry kohustus) sideettevõtjale, kes osutab kaabelleviteenust. Viide kaabellevi- teenusele on iganenud ja vastuolus tehnoloogianeutraalsuse printsiibiga. Tehnoloogianeutraalsus ja seejuures ettevõtete võrdne kohtlemine on väga oluline. Muuhulgas vajab selgust küsimus, kas teleprogrammide taasedastamise kohustus kohaldub OTT platvormidele. Hetkel on praktikas olukord, kus ühed taasedastamise teenust pakkuvad ettevõtted täidavad ESS §-i 90 ja teised mitte. Nagu ka avaliku konsultatsiooni dokument õigesti viitab, on seaduse tõlgendamise teel võimalik jõuda järeldusele, et kõnealune kohustus ei piirdu vaid kaabelleviteenuse osutajatega. Samas on oluline õigusselgus ja üheselt mõistetavus, mistõttu peame äärmiselt vajalikuks, et vastav sõnastus ESS-is kaasajastatakse. Seda õigustab ka turul valitsev normi ebaühtlane tõlgendamine ja sellest tingitud erinev praktika. ITL teeb ettepaneku kasutada viidet ettevõtjale, kes taasedastab televisiooni- või raadioprogramme. Selline sõnastus ei piira taasedastamist tehnoloogiliselt ja on üheselt mõistetav. Lisaks juhime tähelepanu, et kohaldamisalaga seoses tekitab küsimusi ka antenni kaudu teleprogrammide edastamine. Nimelt on turul teenuseid, kus programme edastatakse õhu kaudu paralleelselt vabalevi programmidega. Sellisel juhul saavad kliendid vabalevi kanalid Levira Digilevi kaudu ja teised kanalid sideettevõttega sõlmitud lepingu alusel. Sellist teenust pakkuvad sideettevõtjad ei ole kohustatud täitma ESS § 90 sisalduvat taasedastamise kohustust, kuna nende klientidel on vabalevi kanalid juba olemas ja neid ei ole vaja dubleerida. Kui ESS § 90 kohaldamisala täpsustama hakatakse, et tagada tehnoloogianeutraalsuse printsiibi arvestamine, siis palume vastava eelnõu seletuskirjas selgitada ka antenniga edastamist puudutavat arvestades seejuures eelpool nimetatut. 2. Kas taasedastatavate teleprogrammide hulka oleks vaja muuta? Sideettevõtja peab kehtiva õiguse kohaselt taasedastama avalik-õigusliku meediateenuse osutaja ehk Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) teleprogramme (ETV, ETV2 ja ETV+) ning vaba juurdepääsuga televisiooniteenuse osutaja edastatavaid ja kaabellevivõrgu piirkonnas tehnilistele nõuetele vastava signaalitugevuse juures vastuvõetavaid teleprogramme, mille edastamise eest televisiooniteenuse osutaja tasu ei nõua. Viimaseid hetkel Eestis ei ole.  3 Nõustume avaliku konsultatsiooni dokumendis tooduga, et ERR-i teleprogrammide taasedastamine on oluline riigi julgeolekut silmas pidades tagamaks võimalikult laiale hulgale televaatajatele adekvaatse informatsiooni operatiivne kättesaadavus. Oleme seisukohal, et taasedastatavate teleprogrammide hulka osas, mis puudutab avalik-õigusliku meediateenuse osutaja programme, pole vaja muuta. Seejuures on aga oluline, et seadus sätestab sõnaselgelt, et nende programmide taasedastamise eest ei ole ERRil õigust sideettevõtjatelt tasu nõuda (vt vastus järgmisele küsimusele). Lisame, et EL-i sidekoodeksi artikkel 114 lg 1 sätestab, et edastamise kohustus kehtestatakse ainult juhul, kui need on vajalikud selleks, et saavutada iga liikmesriigi poolt selgelt kindlaks määratud üldist huvi pakkuvaid eesmärke, ning need peavad olema proportsionaalsed ja läbipaistvad. Seetõttu peame vajalikuks, et ESS § 90 muutva eelnõu seletuskirja lisatakse iga kohustuse objektiks oleva programmi lõikes vastavad põhjendused. Leiame, et lisaks teleprogrammide hulgale tuleb käesoleva ülevaatamise käigus hinnata ka taasedastamise sisu. Näiteks on praktikas põhjustanud vaidlusi küsimus, kas järelevaatamine on taasedastamise osa või mitte. Arvestades seda, et tegemist on väga levinud teenusega, ja seda, et ERR pakub vastavat teenust oma veebi vahendusel avalikkusele tasuta, leiame, et ka järelevaatamine on osa taasedastamisest. See aitaks kaasa ka regulatsiooni muutmisele tehnoloogianeutraalseks. 3. Kas taasedastamise eest tasu küsimise õigus peaks olema sätestatud seaduses või võiks see jääda poolte vaheliseks kokkuleppeks? ITL on seisukohal, et ESS-is tuleb selgesõnaliselt sätestada, et avalik-õiguslikul meediateenuse osutajal ei ole õigust küsida enda teleprogrammide taasedastamise eest sideettevõtjatelt tasu. Ka täna kehtib seaduses sama põhimõte, kuid selguse huvides ja vaidluste vältimiseks vajab sõnastus täpsustamist. Olukorras, kus riigi julgeoleku küsimus on muutunud meie regioonis iseäranis kriitiliseks ja avalik - õiguslike kanalite tasuta kättesaadavus on üheks oluliseks julgeolekugarantiiks olukorras, milles Eesti jaoks vaenulik naaberriik Venemaa suurendab üha oma propagandaeelarvet, peab Eesti lähtuma siinses regioonis tavapärasest praktikast. Avaliku konsultatsiooni dokumendis antud ülevaates must carry kohustuse rakendamisest Euroopa Liidu liikmesriikides joonistub välja, et Eesti lähiriikides (nt Rootsis, Soomes, Leedus ja Poolas) ei ole must carry kanalite taasedastamise eest televisooniteenuse osutajal õigust tasu nõuda. Seega peab ka Eesti seadus lähtuma analoogsest lähenemisest. ERR on avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle kulud kaetakse riigieelarvest. Täiendava kasumi teenimine taasedastamise litsentsi müügist on vastuolus avalik-õigusliku juriidilise isiku toimise põhimõtete ja eesmärkidega. ERR-i poolt taasedastamise litsentsi eest tasu nõudmine on võrreldav olukorraga, kus Politsei- ja Piirivalveamet nõuaks ettevõtetelt tasu väljakutsele reageerimise eest. ERR täidab enda seadusega määratud ülesannet, milleks on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti  4 riigi ülesannete täitmisele muuhulgas läbi adekvaatse informatsiooni operatiivse edastamise elanikkonnale. Sedasi tagab ERR ka riigi julgeolekut. Oleme seisukohal, et just nimelt riigi julgeoleku tagamise eesmärgil peab ERR olema riigieelarvest rahastatud piisaval määral, et vajalik informatsioon oleks elanikkonnale kättesaadav. Lähtuvalt Eesti Rahvusringhäälingu seaduse (ERHS) § 4 ja § 5 toodud ERR-i ülesannetest ja eesmärkidest ei pea ERR edastama väljaspool Eestit toodetud meelelahutusprogramme (sarjad, filmid) ega pidama üleval tasuta tellitava audiovisuaalmeedia teenuse platvormi („Jupiter“), millel pakutakse laialdast rahvusvahelist meelelahutusprogrammi. Märgime, et ERR-i poolne riigieelarveliste vahendite kasutamine sedavõrd suures ulatuses mitte Eesti algupäraga meelelahutusliku eesmärgiga sisu edastamiseks ja kättesaadavaks tegemiseks on suure tõenäosusega vaadeldav keelatud riigiabi kasutamisena. Sellele on tähelepanu juhtinud ka teised meediateenuste osutajad. Ühtlasi võimaldaks rahvusvahelisele meelelahutuslikule sisule keskendumisest loobumine ja vastavate kulude vähendamine ERRil täita paremini talle ERHS-is pandud kohustusi, sealhulgas julgeolekualast avalik- õiguslikku rolli. Kui leitakse, et meelelahutusliku tellitava audiovisuaalmeedia teenuse platvormi pidamine on kooskõlas ERR-i eesmärkidega, siis ei tohi olla tegu maksumaksja rahaga finantseeritava teenusega. Sel juhul peab tasu tulema teenuse kasutajatelt. See on äärmiselt oluline ka selleks, et tagada turul aus konkurentsiolukord. Märgime veel, et on ilmselge, et praegune regulatsioon ei tööta praktikas. Olukorras, kus suure avaliku huviga teleprogrammide taasedastamise tasu tuleb kokku leppida lepingus ja üks lepingupool on seejuures olukorras, kus tal on kohustus programmi taasedastada, kuid ei ole võimalik pidada võrdseid läbirääkimisi ning jõuda mõistlikele kokkulepetele. Selle asemel on ühel lepingupoolel ilmselge regulatsioonist tulenev jõupositsioon (ERR-il on selles olukorras monopoolne seisund). Lisaks sellele on ERR ka meediakanali omanikuks ning saab nimetatud asjaolu läbirääkimiste käigus avaliku arvamuse kujundamisel enda huvides ära kasutada. Eeltoodud asjaoludest tingitud probleemid on teada kõigile osapooltele, s.h seadusandjale. Seetõttu näemegi ainsa võimalusena lahendust selles, et olemasolev regulatsioon tuleb ära muuta ning selles sisalduv topeltkohustus kaotada. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Doris Põld Tegevjuht Keilin Tammepärg, [email protected]