Väljaminev kiriAvalik
Arvamus
Riigikohus · 3. september 2015
- Viit
- 6-6/15-20-2
- Registreeritud
- 3. september 2015
- Dokumendi liik
- Väljaminev kiri
- Adressaat
- Justiitsministeerium
- Saabumis/saatmisviis
- DVK
- Funktsioon
- 6 Õigusemõistmise üldküsimused ja õigusteabe analüüs
- Sari
- 6-6 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta
- Toimik
- 6-6/2015
- Vastutaja
- Piret Järvesaar (Riigikohus, Kantselei)
Sisu (failidest)
Teie 13.08 .201 5 nr 10-4 / 5630-1 Meie 03 .0 9 .201 5 nr 6-6/1 5 - 20 Justiitsministeerium [email protected] Arvamuse andmine Täname võimaluse eest avaldada arvamust õigusloome mahu vähendamise kava kohta. Käesolevaga edastame arvamuse nimetatud kavale . Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Signe Rätsep Õ igusteabe osakonna peaspetsialist Lisa : 1. Arvamus õigusloome mahu vähendamise kava kohta
Arvamus „ Õigusloome mahu vähendamise kava “ kohta P raktikas on s eni ette heidetud seaduste muutmist enne, kui nende kohaldamispraktika on jõudnud välja kujuneda ja seadus paika loksuda. Mõningaid kahtlusi tekitab aga see, kas uue siduva dokumendi loomine on seadusloomes suurema läbimõtlemise ja kaalutle mise tagamiseks kõige parem lahendus. Muu hulgas võib kavaga kaasnev täiendava asjaajamise ja koordineerimise kohustus saada ületamatuks takistuseks olukorras, kus on põhjendatud vajadus kiire muudatus seadusesse sisse viia. Samal ajal teisest küljest, pidades silmas, et 2014. aastal J ustiitsministeeriumile esitatud eelnõudest oli vaid 19% läbinud nn väljatöötamiskavatsusliku protseduuri (lk 3), jääb mõneti arusaamatuks see, millele tugineb lootus, et käsitletavat dokumenti hakatakse arvestama rohkem, kui olukorras , kus näiteks teatud poliitilised kaalutlused sunnivad kiiresti liikuma uue eelnõu poole. Nõustume, et õigusloome võiks lähtuda ultima ratio - põhimõttest . Oluline on aga tegeleda küsimusega, kuidas lahendada olukord, kus ultima ratio - põhimõttest lähtuvalt jääb mõni õigusloomelise tegevuse kaalumiseni viinud probleem seaduse tasandil lahendamata (nt millises ulatuses on sellisel juhul lubatud n-ö haldustegevuslik improvisatsioon). Suhtume kahtlevalt punktis 7 (pealkirjade informatiivsuse suurendamine) toodud eesmärkidesse. Nimelt jääb kõnealuse muudatuse kasutegur ning selle praktiline rakendatavus ebaselgeks – kardame, et kavas kirjeldatud sildistamisega (tõsi küll, vaid „poliitiliselt oluliste eelnõude puhul“) kaasnev paratamatu subjektiivsus, n-ö lisa info potentsiaalne juhuslikkus ning umbmäärasus võivad osutuda enam eksitavaks kui abistavaks. Juhime tähelepanu, et kavast ei selgu üheselt, milliste vahenditega tagatakse p 5 täitmi ne (s.o J ustiitsministeeriumi vastutuse tõstmine): kas see eeldab nt ka ministeeriumi isikkoosseisu märgatavat kas v u jne.