Hr Kalle Laanet Teie nr
Justiitsministeerium
[email protected] Meie 22.05.2023 nr 18-2/230780/2302740
Konkurentsiseaduse muudatustest
Austatud minister
Saatsite avalikkusele tutvumiseks konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu uusima versiooni. Võrreldes varasemaga on mitmed probleemid lahenduse
leidnud ning ka seletuskiri on põhjalikum. Suur tänu nende muudatuste ja täienduste eest.
Seletuskirjas puudub kahjuks terviklik põhiseaduspärasuse analüüs. See puudus on oluline, kuna
eelnõu näeb ette muudatusi, mille kooskõla põhiseadusega on kaheldav. Pean silmas eeskätt
sõnumisaladuse kaitset ja enese mittesüüstamise privileegi rikkumist.
Eelnõu § 7822 lõige 3 näeb ette, et kui Konkurentsiametil on uurimismeetme kohaldamisel õigus saada
juurdepääs teabele või koguda teavet, hõlmab see igasugust teavet sõltumata teabekandjast. Hõlmatud
on ka igasugune teabevahetus, sealhulgas avamata sõnumid, välja arvatud menetlusaluse isiku ja tema
lepingulise või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja vaheline konfidentsiaalne teabevahetus.
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 43 näeb ette, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti,
telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu
loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud
juhtudel ja korras.
Seega PS § 43 järgi on tagatud isikule sõnumisaladus ning erandeid saab sellest reeglist teha üksnes
kohus kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Eelnõu § 7822 lõige 3
lubab sõnumisaladust rikkuda haldusmenetluses, mitte kuriteo tõkestamise eesmärgil või
kriminaalmenetluses.
Eelnõu § 7825 lg 1 koostoimes lõikega 9 kohustab menetlusalust isikut või muud isikut andma teavet,
mis on isikule kättesaadav, sealhulgas selgitusi. Kui uurimismeetmele allutatud isik on kohustatud
andma teavet, mis võib teda ennast või tema lähedasi süüteo (ehk mõne väärteo või teist valdkonda
puudutava kuriteo) toimepanemises süüstada, ei ole lubatud sellist teavet tema või tema lähedase vastu
süüteomenetluses kasutada. Teabe alusel võib teha haldustrahvi kuni kümme protsenti ettevõtja või
ettevõtjate ühenduse üleilmsest kogukäibest trahvi kohaldamisele eelnenud majandusaastal. Teabe
andmise kohustuse täitmise tagamiseks on ette nähtud sunniraha või trahv.
PS § 22 lg 3 järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Seega on eelnõu
§ 7825 lõike 1 koostoimes lõikega 9 kooskõla PS § 22 lõikega 3 küsitav. Probleemi on möönnud ka
eelnõu autorid ning seda on põgusalt käsitletud seletuskirjas, kus on kokkuvõttes leitud, et vastuolu
2
põhiseadusega ei ole, kuivõrd konkurentsijärelevalve puudutab peamiselt juriidilisi isikuid, kelle
õigusi kaitstakse praktikas füüsilistest isikutest mõnevõrra erinevalt (seletuskirja lk 7-8).
Nende kahe olulise küsimuse kohta on seletuskirjas (lk-d 6-7, 8) ja kooskõlastustabelis (lk 169)
märgitud, et sätete täpselt sellisel kujul ülevõtmist nõuab direktiiv. Teisisõnu, Riigikogul ei ole justkui
lubatud direktiivis ettenähtud tingimustest kõrvale kalduda.
Selle, kas nendel sätetel on lõppastmes seesugune mõju ning kas liikmesriik ei ole seotud üksnes
direktiivi eesmärgiga, nagu see direktiivide puhul üldjuhul olema peaks, otsustab lõppastmes Euroopa
Kohus. Seni kuni direktiivi sätted jätavad liikmesriigile kaalumisruumi, peaks Eesti püüdma jõuda
enda põhiseadusega kooskõlalise lahenduseni.
Lõpliku vastuse selle kohta, kas kõnealused sätted on põhiseadusega kooskõlas, saab anda Riigikohus.
Esiteks saab Riigikohus hinnata seda, kas direktiiv nõuab selgelt eelnimetatud sätete ülevõtmist just
eelnõus pakutud kujul, vajadusel saab Riigikohus küsida eelotsust Euroopa Kohtust. Teiseks saab
Riigikohus vastata küsimusele, kas ja mis osas peaksid saama põhiseadusega tagatud mittesüüstamise
privileegile tugineda juriidilised isikud sh olukorras, mil enese süüstamine võib puudutada tegevust
väljaspool konkurentsijärelevalvet. Kohtu seisukoht on oluline ka küsimuses, milline on
sõnumisaladuse kaitseala ning kas üldse ja mis osas võib sõnumisaladust piirata väljaspool
kriminaalmenetlust.
Nii sõnumisaladuse kaitse kui ka enese mittesüüstamise privileeg on põhiõiguste kaitsel põhimõttelise
tähendusega. Seetõttu on kahetsusväärne, et Eesti osalusel on läbi räägitud direktiivi tekst, mille
ülevõtmisel sedavõrd olulised küsimused üldse kerkivad. Need probleemid oleks tulnud lahendada
direktiivi üle peetud läbirääkimistel.
Kuid ka olukorras, mil eelnõu kooskõla põhiseadusega on kahtluse all, on oluline lõpuks saavutada
õigusrahu ning selge on see, et Eestil tuleb direktiiv üle võtta. Selleks, et kontrollida direktiivi ülevõtva
seaduse põhiseaduspärasust, olen vajadusel valmis pöörduma peale seaduse väljakuulutamist
Riigikohtusse. Riigikohus saab hinnata normide põhiseaduspärasust ning muu hulgas saab vajadusel
anda suunised, kuidas küsimusi tekitavaid sätteid põhiseaduspäraselt tõlgendada ja rakendada.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
Karolin Soo 693 8410
[email protected]
Marju Agarmaa 693 8447
[email protected]